Mesi peitub igas õies

Iga õis on õrn, puutumatu, kaunis. Iga õis on väga erinev. Mõni on punane, mõni kollane, mõni sinine. Mõni on suur, mõni aga väga väike. Mõni suursugune ja uhke, teine aga üsna lihtne ja tavaline.

Iga õis käitub omamoodi. Mõni ilmutab end tihti, teine aga üsna harva. Mõni on väga püsiv, teine aga väsib ruttu. Kõigil on omamoodi vajadused.

Iga õis on aga väärtuslik, vajalik ja ainulaadne. Igaühes on midagi head ja kordumatut. Midagi sellist, mida oleks kahju raisku lasta.

Mesi peitubki igas õies!

Pere parem argipäev

Igapäevelu sujub pingevabamalt, kui pisutki järgida lihtsaid suhtlustõdesid, mis tavapärases oravarattas ununema kipuvad.

•    Räägi ja kuula, kuula ja räägi. Ära oleta, et tead, mida laps või abikaasa mõtleb. Küsi ja täpsusta.

•    Vaiki. Ära riku pereliikmete tuju – jäta keelel kibelevad jämedused ütlemata.

•    Puuduta. Kallista lähedasi, vaadake üksteise kaisus diivanil telekat ning loe õhtujutt pere pisemaid süles hoides. Ära ole musidega kitsi!

•    Kasuta sõnu: „aitäh,“ „anna andeks,“ „armas“ ja „kuidas läheb?“

•    Austa. Pea lugu nii abikaasa hobidest kui laste mängudest-sõpradest. Ühtlasi austa ka õigust oma ajale.

•    Naera (kui vähegi jaksad). Üritades eri arvamusi ühiseks otsuseks liita, on huumor tõhus ravim.

•    Tehke midagi terve perega. Olgu selleks kook või ujumaskäik, peamine, et osaleksid kõik.

•    Aktsepteeri. Tõepoolest, su pere on kummaline ja ärritav. Sa ise oled ka!

Olukordades, mis ei edene nagu plaanitud, võta appi kannatlik meel ja huumor. Alati tasuks valmis olla ootamatusteks – needki kuuluvad pereellu lahutamatult.

Allikas:

meidanperhe.fi

Töö ja pere vaheline tasakaal muudab peresidemed tugevamaks

Töö ja pere vahel ideaalse tasakaalu leidmine on äärmiselt keerukas, ent selle saavutamisega kaasnevad väärtuslikud oskused, mida saab oskuslikult kasutada ka muudes elu valdkondades. Tasakaal soodustab tugevamate peresidemete teket, head tervist ning muudab lapsed enesekindlamaks. Järgnevalt tooe välja põhjused, miks on tasakaal niivõrd oluline.

Ajaplaneerimine

Oskus oma aega planeerida on töö ja pere vahel õige balansi leidmisel ülioluline! Sellisel juhul teavad pereliikmed, mida oodata ning mida neilt iga päev vastu  oodatakse.

Organiseeritus

Selleks, et pere ning töö oleks elus võrdse kaaluga, on tähtis, et kõik pereliikmed oleksid organiseeritud. Iga liige peaks hoidma oma isiklikku ruumi puhtana, teadma töid, mida neilt kodus oodatakse (ning neid ka tegema!). Oskus olla organiseeritud aitab olla edukas igal elualal ning parim koht selle hädavajaliku omaduse õppimiseks ongi justnimelt kodu.

Tugevamad peresuhted

Peredes, kus kõik töötavad üheskoos, et elus säiliks tasakaal, on omavahel märksa kindlamad sidemed. Eriti just siis, kui antakse omapoolne panuse, et kõik sujuks kodus justkui õlitatult. Hoides tasakaalu pere- ning tööelu vahel püsib ka abielu tugevamana. Kui vanemad ja lapsed veedavad aega koos, et teha töid ning samas lõbutseda ja puhata, kujunevad mõlema generatsiooni vahel välja tugevad sidemed.

Hea füüsiline ja vaimne tervis

Taskaal töö ja kodu vahel avaldab tervisele positiivset mõju kahel põhjusel. Omades kindlat päevakava, jääb iga päev aega treeninguks, mis on ilmtingimata oluline iga pereliikme tervise jaoks. Kuid mis on veelgi olulisem – hea tasakaal tekitab vähem stressi. Hea balanss tekitab lapsevanemates vähem süütunnet ning see tähendab omakorda, et päevad mööduvad stressivabamalt.

Millist kasu saavad lapsed?

Lapsed elavad õnnelikult ning arenevad keskkonnas, mis on organiseeritud ning toimib ilma ootamatusteta. Kui kodus on tasakaal, tunnevad lapsed end turvalisena teades, mis ja millal juhtub. Ootamatute üllatustega on lihtsam tegeleda, kui on olemas päevakava, sest kui kriis saab läbi, on lihtsam jälle rajale tagasi saada. Lisaks näevad lapsed oma vanemaid lõõgastatuna ja õnnelikumana sellises peres, kus kõik töötavad üheskoos, et tervislik tasakaal säilitada.

Allikas:

eHow.com.uk

Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele

21. sajand on kahtlemata meedia- ja elektroonikaajastu. Kui mõelda oma argipäeva kulgemisele, siis on raske meenutada hetke, mil õhk on meediasfäärist puhas ning silmapiiril ei terenda ühtki elektroonikaseadet.  Hommikut aitavad alustada esimesed uudised Terevisiooni või mõne raadiokanali vahendusel, päeva edenedes vaadatakse paremal juhul ajalehed läbi või halvemal juhul veedetakse kogu päev internetis, õhtul on enamasti taas armsaks kaaslaseks televiisorikast või arvuti. See tähendab päev läbi info selekteerimist, analüüsimist, kriitiliselt kõrvale heitmist või vajaliku talletamist. Enamus inimesi elab nii ja raske on ka lapsi sellest päris välja jätta. Kuidas meedia ja meediumid aga tegelikult mõjutavad meie järeltulevat põlve?

Meedia mõju on kindlasti mitmetahuline, see võib olla hea ja halb. Kõik oleneb tarbija teadlikkusest, avatusest, kriitikameelest, soost, IQst jne. Täpselt samuti ei mõjuta meedia kõiki lapsi ühtmoodi vaid see oleneb laste vanusest ja arengutasemest. Mõnel juhul on nooremad lapsed meedia mõjutustele vastuvõtlikumad, kuid see ei tähenda, et ka vanemad lapsed või noorukid oleksid immuunsed. Enamgi veel, kompleksne või väga abstraktne meediasisu mõjutab ainult kognitiivselt arenenumaid lapsi, kes suudavad sõnumi lahti mõtestada. Meedia mõju lapsele oleneb aga ka lapse soost, rassist, temperamendist ja kodusest elust (Wilson, 2008). Kõik need tegurid mõjutavad lapse kulgemist läbi meediasfääri, mis võib kaasaegsete seadmete abil hõlpsalt meie kodu vallutada. Lapse kulgemine võib ühelt poolt olla väga õpetlik ja kasulik rännak või teiselt poolt hoopis saatuslik allakäigu trepp. Käesolevas kirjatükis keskendun sedapuhku aga just meedia (sh videomängude) negatiivsele mõjule ja selle seosele laste agressiivsusega.

Antud teema on juba aastakümneid inimestele huvi pakkunud ja on väga palju teadlasi (näiteks Anderson, Huston, Schmitt, Linebarger & Wright, 2001; Boyatzis, Matillo & Nesbitt, 1995; Comstock & Scharrer, 2003; Gentile, 2003; Huesmann, Moise-Titus, Podolski & Eron, 2003; Liebert & Sprafkin, 1988; Wiegman, Kuttschreuter & Baarda, 1992; Crick, Douglas & Ostrov, 2006), kes on meedia negatiivset mõju uurinud. Laste vägivaldsete telesaadete (videomängude) vaatamise ja agressiivsuse vahel on leitud nii lühi- kui pikaajalisi tugevaid seoseid. Täpsemalt öeldes mõjutab televägivald USA laste agressiivsust lausa 10% kõikidest teistest mõjuteguritest (gängi kuuluvus 9,6%, meessugu 3,6%, vaesus 1%, vanemate ahistav käitumine 0,8%) (Anderson, Gentile & Buckley, 2007, tsit. Wilson, 2008 järgi).

Uurimuste juures on aga üllatav asjaolu, et on leitud, et lastele mõeldud teleprogrammid on mitu korda vägivaldsema sisuga kui täiskasvanute omad (Crick, Douglas & Ostrov, 2006; Wilson, 2008). Peaaegu 70% USA lastesaadetest sisaldavad füüsilise vägivalla akte. Täpsemalt näidatakse lastele 14 vägivalla akti tunnis, samal ajal aga näeb täiskasvanute programmides vaid 4 vägivaldset käitumisakti tunnis (Wilson, Smith, Potter, Kunkel, Linz, Colvin jt, 2002, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi). See tundub täiesti ebaloogiline. Milleks küll?

Agressiivsus on inimese loomuses. Ühiskond lihtsalt surub meid raamidesse, mistõttu agressiivsus muutub tsiviliseeritumaks, peidetuks, sisemiseks tungiks, mis normaaljuhtudel vägivallana ei avaldu. See võib olla põhjus, miks inimestele meeldib vaadata ekraanivägivalda (actionfilmid, politseisaated jne), see vabastab ärevus- ja pingeseisundist, mille ühiskond on omakorda inimeste kallal vägivalla tarvitamisega tekitanud. Täpselt samuti võib olla laste puhul. Nad naudivad rohkem löömise, taplemise ja „jalaga tagumikku“ naljadega joonis- või mängufilme kui rahulikuma visuaalse pildiga saateid. Põhjus aga miks lastele pakutakse täiskasvanutest rohkem füüsilist vägivalda, on ilmselt sellest, et laste analüüsi- ja tõlgendamisvõime ei ole veel niivõrd välja arenenud, et nad saaks ka tsiviliseeritumast vägivallast aru ja läbiks katarsise. Neile on vaja teha „puust ja punaseks“ ning füüsiline kõigile nähtav vägivald ju seda on. Kahjuks on sellest ilmselt ka lastesaateid produtseerivad firmad aru saanud. Aga mis siis ikkagi juhtub kui laps puutub kokku vägivaldse tv- või arvutimeelelahutusega?

Wilson (2008) toob sellele küsimusele vastates välja kaks teooriat. Esimene neist on sotsiaal- kognitiivne teooria (varem sotsiaalse õppimise teooria), millele tuginedes saab öelda, et laps õpib ideid, väärtusi, emotsioone ja käitumismustreid vaadeldes teisi nende sotsiaalses keskkonnas. Seetõttu võib laps imiteerida oma lähiümbruskonna inimesi või hoopis meediategelasi. Teooria toetuseks on läbi viidud ka hulgaliselt eksperimente, mis näitavad, et lapsed jäljendavad telekast nähtud vägivaldset käitumist ja seda eriti juhul kui nähtud vägivald on olnud tasustatud (Wilson, 2008). Ometigi on see fakt väga tavaline ja ootuspärane kõiksugustele superkangelaste multifilmidele, kus omavahel sõdivad ja kaklevad head ja pahad tegelased. Pahad saavad surma, head võidavad. Laps ei pööra tähelepanu sellele, et head tapsid pahad ära ja tapmine on halb. Nad lihtsalt võitsid, mis tähendab, et tema jaoks saab selline vägivaldne käitumine aina enam normaalseks ja teinekord isegi ainuvõimalikuks.

Teine teooria, millel saab tugineda on informatsiooni töötluse teooria, mis püüab seletada meedia pikaajalist mõju indiviidile. Teooria tugineb mälus asuvate inimese jaoks tuttavate tegevuste ehk rutiinide (skriptide) õppimisele. Lastel kujunevad skriptid magamaminekurituaalide, arsti juures käimise, kooliks valmistumise jne kohta. Seetõttu omandab vägivalda meedia vahendusel või reaalelus kogenud laps skriptid, mis sisaldavad agressiivsuse kasutamist probleemide lahendamisel. Kui skriptid on kord juba omandatud, siis on ajul neile käitumist valides kerge ligipääs ning mida rohkem agressiivseid skripte kasutada, seda tugevamaks ja laiaulatuslikumaks need muutuvad. Seetõttu areneb lastel, kes korduvalt ja korduvalt meedivägivalda kogevad stabiilne kogum agressiivseid skripte, mis neid sotsiaalsetes olukordades juhivad (Wilson, 2008).

Veel üks põhjus, miks televägivalla nägemine võib agressiivset käitumist põhjustada või olemasolevat kinnistada ja tugevdada, on fakt, et see moonutab inimese maailmataju. Uurimused on kinnitanud, et olenemata inimese east tajuvad järjepidevad televisiooni jälgijad maailma ohtlikuma paigana ning kardavad rohkem vägivalla ohvriks langeda. Näiteks peavad järjepidevalt uudistesaateid vaatavad algkoolilapsed mõrva naaberlinnas tõenäolisemaks kui lapsed, kes päevauudiseid ei jälgi (Smith & Wilson, 2002, tsit. Wilson, 2008 järgi). Selline tajumoonutus võib aga panna inimest (sh last) ka sotsiaalseid olukordi ja teisi inimesi enda ümber ohtlikumana ja agressiivsemana hindama ning vastavalt oma tajule käituma. See tähendab, et inimene hindab tõenäoliselt olukorda valesti, omistab teistele negatiivseid mõtteid, tundeid, motiive, mida neil tegelikult ei ole ja kaitseb end täiesti mittevajalikel juhtudel. Ehk ta on agressiivne tunduvalt tihemini kui inimesed, kes tajuvad maailma adekvaatselt.

Kuidas aga väljendub laste agressiivsus televägivalla toimel? Crick, Douglas ja Ostrov (2006) viisid sellele küsimusele vastuse saamiseks läbi longituuduurimuse ja leidsid, et ka teleprogrammide vaatamise kestuse ja laste agresiivsuse kanaliseerimise vahel eksisteerivad soolised iseärasused. Nimelt on rohkem teleka ees viibivad tüdrukud rohkem sotsiaalselt agressiivsed ja poisid füüsiliselt agressiivsed kui nende vähem telekat vaatavad eakaaslased. Huvitav on leiu puhul see, et tüdrukute sotsiaalne agressiivsus oli suurem ka juhul, kui teleprogrammi sisu ei sisaldanud füüsilist vägivalda. Autorid ise oletavad, et põhjus võib olla selles, et ka harivad lastesaated võivad sisaldada sotsiaalselt agresiivset käitumist ning poisid ja tüdrukud lihtsalt märkavad ja õpivad sarnase sisuga saadetest erinevaid käitumismustreid. Siinkohal arvavad autorid, et võtmeteguriks võib olla asjaolu, et lapsed identifitseerivad end samasoolise telekangelasega ning võtavad just soorollispetsiifilise käitumise omaks. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Võib ka olla vastupidi, agressiivsemad lapsed vaatavad rohkem telekat kuna neil on kehvemad sotsiaalsed oskused ja seetõttu vähem sõpru. Sooline eripära agresiivsuse kanaliseerimisel on aga televisioonist sõltumatult juba kindlaks tehtud.

Ka Wilson (2008) toob oma artiklis välja, et rohkem jäljendavad lapsed neid telekangelasi, kellega end rohkem samastavad. Samal põhjusel peavad osad uurijad vägivaldseid video- ja arvutimänge, mis võimaldavad aktiivselt vägivaldsesse süžeesse sisse elada ja läbi mängida, televägivallast kahjulikumakski. Sellest hoolimata mängivad tänapäeva lapsed räigeid tapmismänge, mis tehnoloogia täiustumisega on visuaalselt aina realistlikumad. Tõepoolest nagu olekski ise seal taplemas. Võib oletada, mil määral nende laste bioloogilised näitajad muutuvad: pulsi- ja südamelöögisagedus kasvab, vererõhk tõuseb, käed higistavad, tekib ehk kergelt tunnelnägemine. Samad tunnused (kuid mitmeid kordi tugevamalt) on ka inimesel, kes reaalselt relvast laseb. Näiteks koolitulistajal. Kas võivad siis tapmismängud olla sellise ekstreemse koolivägivalla põhjustajaks?

Ilmselt küll, kuid kindlasti ei saa need olla ainsaks põhjuseks. Koolivägivald on tingitud nii õpilase lapsepõlvest, tema kasvatusviisist kui ka meediast tema ümber. Suureks probleemiks meie ühiskonnas on see, et lapsi ei õpetata suhtlema. See väljendub nii koolisüsteemis kui ka järjest kasvavas virtuaalsuhtlemises, mil jäetakse unarusse sotsiaalsete oskuste arendamine ja silmast silma suhtlemine (Ennet, 2008). Siiski peab ka Ennet oluliseks faktoriks koolivägivallale meediat, millest tema sõnul pidevalt agressiivsust ja ärapanemist kumab. Ta leiab, et üks põhjus, miks probleemide kuhjudes just vägivalla poole pöördutakse, saab alguse juba varajases eas väärat tüüpi meediaga kokkupuutudes. Kui hunt taob multikas jänese pead vastu kivi, siis vanem peab lapsele selgeks tegema, et tegelikus elus seda ei tohi olla. Lapsevanemad peavad varajases eas lastele maailma reaalselt hakkama tõlgendama, et ei tekiks valesid hoiakuid ega arusaami (Ennet, 2008).

On lapsevanemaid, kes küll kohusetundlikult piiravad lapse meediumide tarbimist, kuid samas ei piira selle sisulist külge. Või on vaba aeg videomängude seltsis lausa premeerimise viis. Ja tegu on pealtnäha justkui väga teadlike vanematega. Kirjandusest võib tihtipeale lugeda, et lapsevanemal ja õpetajal on suur osa lapse meediakasvatusel. Täiskasvanud inimene peab olema võimeline nägema tegude tagajärgi, olema kriitiline ja analüüsiv, et olla tark meediakasutaja ning seda ka oma järeltulijatele õpetama. Tegelikult vajavad ka paljud lapsevanemad ning õpetajad täiendavaid teadmisi ja meediakirjaoskuse arendamist, et laste meediatarbimist suunata (Siibak, 2010). See tähendab, et Eesti laps on tänasel päeval hoolimata täiskasvanute toest ikka veel ohutsoonis kuna meedia kasutamine ja suunamine on ka täiskasvanud inimestele kohati keeruline ja arusaamatu. Tihtipeale ei teadvustata meedia negatiivseid ja positiivseid võimalusi täiel määral ning igasuguse meediaelektroonika kasutamine ja selle sisu on normaalne, tavaline, harjumuspärane. Ja kuigi soovitatakse väikelaste meedia tarbimine minimaalseks viia (alla 2- aastane üldse mitte, üle 3- aastane kuni 1 tund päevas, Ameerika Pediaatrite Akadeemia ja Avaliku Hariduse Komitee, 2001, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi), siis tänases Eesti peres üldjuhul seda küll ei järgita.

Teadaolevalt on agressiivsusel kumulatiivne efekt ja sellest ei saa enam lahti. Televägivalla mõju taustal on see hirmutav kuna juba praegu väidavad pikaajalise lasteaias või koolis töötamise kogemusega inimesed, et lapsed on vägivaldsemad ja süüdimatumad kui iial varem. Lisaks sellele, et nad üksteisele palju kahju tekitavad (ühelt poolt teevad üksteisele haiget aga teiselt poolt õpetavad vägivaldset käitumist edasi) on neid ka raske õpetada. Õppimine (igasugune) on ümber kolinud televisiooni ja internetti, inimesed kohtuvad vähem ja õpivad vahetult üksteiselt ja ükteistega vähem. See mõjutab sotsiaalsete oskuste arengut ja väljakujunemist. Väga palju aega virtuaalmaailmas veetnud laps ei oska hiljem inimestega koos olla, ta ei mõista emotsioonide nüansse ega huumorit. Tajub olukordi valesti. Ehk on hoopis see suurem põhjus tänapäeva laste agressiivsusele kui televägivald?

Kirjutas Kadri Pohlak

 

Kasutatud allikad:

Crick, N. R., Gentile, D. A. & Ostrov J. M. (2006). Media Exposure, Aggression and Prosocial Behavior During Early Childhood: A Longitudinal Study. Social Development, 15, 612-627

Wilson. B. J. (2008). Media and Children`s Aggression, Fear, and Altruism. The Future of Children, 18, 87-118, 32

http://www.neljas.ee/est/?news=958730&category=1

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3671&print=1

Laste ja vanemate suhetest

Arusaamised laste ja vanemate rollidest, heast ja halvast ning kasulikust ja kahjulikust on eriti viimasel aastasajal põhjustanud küllaga vastakaid tundeid. Vastuolu on seda suurem, et kõik lapsevanemad soovivad lastele vaid parimat. Aga kas see on alati hea ka lastele? Armastuse imeväest vastuolude lahendamisel räägib …

Põlvkondadevahelised vastuolud olid teada juba Platonil, kes kirjeldas noomivalt noorema põlvkonna lugupidamatut käitumist vanema põlvkonna suhtes. Psühholoogid kogevad seda tihti, et inimestele ei tekita hingevalu mitte niivõrd sotsiaalne ega poliitiline olukord, kuivõrd vanemate mittemõistmine ja -austamine.

Kuni 10aastased lapsed suhtuvad vanematesse kriitikavabalt – neile on ema ja isa kõige kallimad ja tähtsamad. Siis õpivadki nad vanematelt hoiakuid, arvamusi, käitumismalle. Laste ellujäämine sõltub otseselt vanemate heaolust ja hoolitsusest ning lapsed tajuvad hästi vanemate meeleolusid. Kui vanematel on halb, on halb ka lapsel. Sellises situatsioonis võib laps võtta vastutuse vanemate eest enda peale, tundes veel süüdki, et nad maailmas nii hästi toime ei tule. Üle 10aastased lapsed hakkavad vanemaid juba teadlikumalt analüüsima ja nende hoiakud avalduvad ka protestivas käitumises.

Põlvkondade paradoks

Nüüdisaja üks mõttetarku Charles Handy kirjeldab põlvkondadevaheliste konfliktide põhjusena olulist paradoksi – nimelt on inimestel suur soov erineda eelmistest põlvkondadest, nõudes ise samas, et järgnev põlvkond oleks nende moodi.
See vastuolu võiks sobida nüüd ajalukku, kus laste käekäigus oli palju ettemääratust, kindlaid reegleid ja jäiku uskumusi. Iseseisvus kajastus omal ajal pigem laste töövõimes. Vanemad õpetasid lastele, kuidas maailmas toime tulla, nende ülesanne oli kindlustada lastele ja ka endale turvaline ellujäämine.

20. sajandil toimusid maailmas ülisuured muutused – tehniline revolutsioon, globaliseerumine, sotsiaalsete suhete muutumine, maailmasõjad jne. Uued võimalused ja valikud mõjutasid ka perekondlikke suhteid. Esivanemate õpetused eluga toimetulekuks enam ei kehtinud ja parim, mida veel 19. sajandi lõpul sündinud vanemad said oma järeltulijatele pakkuda, olid üldinimlikud väärtused ja tõekspidamised.

Kahjuks ei ole piisavalt väärtustatud põlvkonda, kes on sündinud 20. sajandi alguses ja kogenud kõige suuremaid muutusi, pidanud kohanema, õppima, muutuma, loobuma jne. Just see põlvkond on kõige rohkem jäänud ilma vanematepoolsest kindlustundest, sest uutmoodi eluga pidi ise kohanema. Muutuste ja valikutega kaasnev stress ning ebakindlus väljendus mitteharmoonilistes peresuhetes, kus vanamoodi enam ei saa ja uut moodi ei oska. Tuntud väljend “Kui lapsel on kõht täis ja katus pea kohal, siis ei peaks tal olema põhjust  nutta”, on iganenud klišee. Ükski vanem ei ütle, et ta ei armasta oma last – ta kahjuks lihtsalt ei tea alati, mis on lapsele hea.

Tänulikkus ebakindluse eest

Nüüdisaegne peremudel nõuab uut mõtlemist ja käitumist. Aastasadu kinnistunud käitumismallid enam ei kehti ning 21. sajandil peab uuendama aegunud uskumisi ja paradokse sellisteks arusaamadeks, mis aitavad luua põlvkondadevahelisi mõistvaid suhteid. Õpetussõnu ja informatsiooni on võimalik nüüd küllaga saada paljudest erinevatest allikatest, aga hingerahuks kõige olulisem on see, mida pakuvad vanemad.

Eelkõige vajab laps turvatunnet ja teadmist, et teda armastatakse just sellisena, nagu ta on. Tingimusteta armastus ema kui kõige lähedasema inimese poolt annab lapsele sõnumi, et ta on väärtus. Kui laps saab enda olemasolu kohta tingimusteta heakskiidu, on ta ka ise usaldav ja armastusele avatud. Ema ei pea armastusega üle pingutama, vaid lihtsalt oma last märkama, teadma, mida laps vajab, ja tema jaoks olulisel ajal olemas olema.

Üleliigne muretsemine ja hoolitsemine võib tekitada emadel eneseohverdamise tunde. Vanemarolli täites oleksid nad justkui laste heaolu nimel loobunud oma elust. Laps ei ole vanemate omand ja tema kasvatamise eest ei tohi nõuda tänulikkust. Tänulikkust nõuavad lastelt eelkõige ebakindlad vanemad, kes pole ise elus saavutanud seda, mida soovinuks. Laps pole vanematele võlgu. Emaarmastuse üledramatiseerimise ja täiuslikkusepüüde tulemuseks on lapse suhtes ebarealistlikud nõudmised, süütunded ja hirmud.

Isa ja ema erinevus

Nüüdisajal on rollide piirid küllaltki hägused, kuid lapsel on siiski erinevad ootused nii ema kui ka isa rolli suhtes. Isa peaks pakkuma lapsele pigem tingimustega armastust, mis innustab saavutustele. Isa oluliseks ülesandeks on näidata lapsele teed maailma. Tema suhtumine ja olek annab teada, kas maailm on turvaline paik. Kui isal on maailmas halb – näiteks ta ei tule oma kohustustega toime –, on see signaal ka lapsele, et eluga toimetulek on raske. Isalt, aga muidugi ka emalt oodatakse positiivset kinnitust oma saavutustele, tagasisidet, et ta on hästi teinud või õigesti otsustanud. Vaoshoitud tunnustus, nagu  näiteks “Tubli, aga alati saab paremini”, kõlab pigem etteheitena, edastades sõnumi “Sa pole piisavalt pingutanud”.

Pidevalt suunava, kontrolliva, manitseva ning keelava kasvatuse tagajärjel tekib sageli süü- ja häbitunne. Süü tekib siis, kui saadakse teada, et “Olen teinud valesti”, häbi siis, kui “Olen vale, halb”. Sellisel juhul saab laps vanematelt pidevalt teada, et temaga ei olda rahul. Kui vanemad on rahulolematud ega armastata tingimusteta, hakkab laps püüdlema heakskiidu poole, luues endale “maski”, millega vanemad võiksid rahule jääda. Oht on selles, et mask võibki jääda tema pärisosaks ja inimene käitub kogu elu nii, nagu teised tahavad, mitte nagu ise sooviks. Ta ei saa lõpuks ise ka aru, mida tema vajab ja et tema vajadused on ka tähtsad.

Harmoonilises perekonnas on olulisim paarisuhe, mis tagab vastastikuse arengu ja rahulolu. Ema ja isa vastastikune armastus ning lugupidav koosolemine edastab lastele sõnumi, et kõik on tähtsad, kõigi jaoks on aega, keegi ei jää teise pärast tähelepanuta või armastusest ilma.
Adekvaatse lapsevanema identiteedi korral ei ole suhe lastega keeruline.  Vanem, kes ei püüa olla täiuslik, armastab iseennast ja lubab endas välja paista oma “sisemisel lapsel”, on ka lapsega suheldes vaba, loominguline, usaldav ja mänguline.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/33549/armastavad_vanemad_ja_armastavad_lapsed.html

Ilmus ajakirjas Naised

Miks me vaidleme ja tülitseme?

Me ei pea kartma probleemide tekkimist, vaid peame omandama oskused, kuidas nende lahendamisega mõlemaid osapooli arvestavalt toime tulla, usub Gordoni perekooli suhtlemiskoolitaja Eha Rikberg. Kust leida võti, millega avada uks eduka probleemilahenduse juurde?

Tõdegem, et erimeelsused ja eriarvamused on igapäevaelu üks osa. Meil kõigil on omad soovid ja vajadused, mis teevad meist just need, kes me oleme, armastatud ja ainulaadsed isiksused. Kõik meie käitumised on lahendused meie inimlike vajaduste rahuldamiseks. Siin peitubki võti, mida otsime.

LAHENDUSED ja VAJADUSED

Kas olete märganud, et tülid tekivad peaasjalikult kahel pinnal:

– konflikti lähevad meie erinevate vajaduste rahuldamiseks välja mõeldud lahendused (nt on üks auto, millega tahab ühel ajal sõita kaks inimest, samal ajal on see võimalik vaid ühel);
– põrkuvad meie kummagi erinevad vajadused (nt Mari soov vaikuses õppida (eneseareng), Jüri soov aga kõvasti muusikat kuulata(meelelahutus)).

Milles on siis vahe? Vahe on selles, milliste lahendusteni erinevatel juhtudel on võimalik jõuda.

Esimesel juhul (lahenduste pinnal tekkinud konflikti puhul) on võimalik probleem lahendada, nii et võitjaks osutub vaid üks osapool ja teine tunneb ennast halvasti. Teisel juhul on võimalik leida lahendus, kus võidavad mõlemad osapooled. Võti peitub selles, et keskendudes vajadustele, tekib juurde mitmeid võimalikke lahendusi, mille vahel valida.

Vastandlikud tahtmised

Võtmeks on meie vajadused, mitte lahendused. Vaatame, kui lihtne ja loominguline on leida erinevaid võimalusi konfliktide edukaks lahendamiseks, kui tuvastame teineteise tegelikud vajadused.

Hea näide on mul kohe omast käest võtta – arvan , et see olukord on päevakorral paljudes peredes, kus kasvamas kooliealised lapsed.

Pikalt suvepuhkuselt tulles leppisime lastega kokku kooliga seotud reeglid. Lapsed käivad algkoolis ja harjutavad iseseisvat õppimist. Õppimised tehakse ära esmajärjekorras ja see, mis valmistab raskusi, jääb õhtuks, et asi koos üle vaadata. Esimestel nädalatel toimis kõik kui valatult, õhtuti ei olnud vaja suurt midagi üle vaadata ega aidata. Ühtäkki muutus aga olukord kummaliseks. Eelmisel nädalal olid kõik õppimised jäänud õhtu peale põhjendusega, et seda ei osatud ise ära teha. Koos tegema asudes olin vaid kuulaja ja kõrvalistuja rollis ning oli selge, et probleem ei olnud oskamises. Võtsin teema jutuks nädalavahetusel, et selgitada välja , mis on sellise käitumise taga, ja jõuda tegelike põhjusteni – vajadusteni.

Tundsime abikaasaga mõlemad, et igal õhtul järjest kolme poisiga õppimine võtab liialt palju aega, õhtusöögi tegemine on häiritud ja õhkkond väsimusest ning oma toimetuste edasilükkamisest pingeline. Meie vajadus oli võimaldada aega nii puhkuseks kui ka omavahel suhtlemiseks.

Milline oli aga lapse vajadus, kui ta jättis tegemata kõik kodutööd ning ootas, et teha seda koos vanemaga? Me ei tea seda enne, kui oleme lapsega koos teema üle arutlenud ja vestelnud, kuulanud ära tema mõttekäigu, tajunud tema tundeid selle taga, andes ise aktiivselt tagasisidet, kuidas me oleme teda mõistnud.

Lapse vajadus ei ole teha vanemale meelehärmi ja teda pahandada. Kaugel sellest, last ajendas käituma tema vajadus saada vanema tähelepanu ja tunnustust. Soov veeta koos rohkem aega nagu suvel, kui puududsid koolikohustused ja meil oli rohkem ühiseid ettevõtmisi. Nüüd tundsid lapsed puudust ühisest ajast ja võimalusest jagada päevaseid sündmusi. Laps mõtles selleks välja oma lahenduse, milleks oli tööde tegemata jätmine, et saavutada sellega koos tegutsemise aega.

Lahendus mõlemale poolele

Olles mõistnud oma vajadust puhkuse ja isikliku aja järele ning lapse vajadust ühiste tegevuste järele, saame edasi minna järgmise osa juurde. Selleks on erinevate lahenduste leidmine meie mõlema vajadustest lähtuvalt.

Olles koos lapsega sõnastanud tema vajaduse, andsin teada ka oma vajadusest, seda mina-teadete kaudu: “Ma vajan õhtul aega ka isiklike asjade tegemiseks ja olen häiritud, kui me õpime pikalt ja ma ei jõua omale vajalikke toimingud teha.” Selline teade ei riiva last ja väljendab vaid minu tundeid ja seda, kuidas käitumine mulle mõjub. Tajudes, et teda on mõistetud, on laps nõus kuulama ja arvestama ka vanema tunnete ja vajadustega. Saime asuda erinevate lahendusvariantide väljamõtlemise juurde. Kirjutasime üles kõikvõimalikud lahendused, mis kellelegi pähe tulid.

Järgmise sammuna asusime neid hindama oma vajadustest lähtuvalt. Lõpptulemusena jäid sõelale lahendused, millega me kõik nõus olime. Leppisime kokku, et poisid püüavad endiselt iseseisvalt ära teha koolitükid, mida oskavad, õhtul vaatame üle vaid raskemad asjad, ning õhtuste toimetuste juures vestleme igaühe päevasündmustest kõik koos. Meie abikaasaga saame koduseid tegemisi rahulikumalt korraldada ning jääb aega ka puhkuseks. Seevastu nädalavahetuseti võtame ette ühiseid saunaskäike, metsaretki ja muid huvitavaid ühistegevusi, kus saame ajapiiranguteta koosolemist nautida.

Selle asemel et sattuda vaidlusesse esialgsete lahenduste teemal, lähenesime olukorrale sügavuti, tuvastasime vajadused ja jõudsime kõigile sobiva võidan-võidad-lahenduseni.

Kuus sammu õnnelike suheteni!

Probleemi lahendamise esimene samm on probleemi defineerimine. See on ka kõige raskem ja aeganõudvam osa, eeldades kolme olulise tehnika oskuslikku kasutamist. Need on oma vajaduste kehtestamine mina-sõnumitega, teise inimese peegeldav kuulamine, kuni oled mõistnud tema vajadusi, ning seejärel probleemi sõnastamine vajaduste keeles. Aga hästi sõnastatud probleem on juba pooleldi lahendatud!

1. Selgita välja ja sõnasta probleem vajaduste, mitte lahenduste keeles.
2. Mõtle välja võimalikult palju lahendusi. (NB! Esialgu ilma hindamata.)
3. Vali välja kõigile sobiv lahendus.
4. Planeeri, kes mida teeb.
5. Vii plaanitu ellu.
6. Hinda tulemusi mõne aja möödudes.

Mõjukas vanem saab olla vaid see, kes last austab, kelle sõnadest ja tegudest jääb läbi kumama veendumus, et laps on tegelikult armas ja hea. Hoidke lahus lapse isiksus ja tema teod. Te võite seista vastu konkreetsetele tegudele, aga näidake iga oma käitumisega välja, et tunnustate väikese inimese tõelist väärtust ja austate tema isiksust! Rõõm on koos kasvamises! Sama võlureegel kehtib tegelikult ka kõigis teistes suhetes. Nautigem edukaid probleemilahendusi!

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/35094/miks_me_vaidleme_ja_tulitseme_.html

Ilmus ajakirjas Naised

Andestamine ühendab

Andestamine ja andekspalumine on meile kõigile tuttavad ja tekitavad tihti ka sisemisi tõrkeid. Püüdes mõista, et keegi meist pole vaga kui lambatall, vaid et inimestes on nii voorusi kui puudusi, muutuvad ka andestamine ja andekspalumine lihtsamaks.

Leppimise komponendid

India päritolu Ameerika psühhoanalüütik, kirjanik ja poeet Salman Akhtar on andestamisega seotud aspekte laiemalt uurinud ning leiab, et andestamine on tõhus, kui sellel on kolm kindlat komponenti. Esimeks eelduseks peab Akhtar kättemaksu (revenge). Ta selgitab, et poliitilise korrektsuse vaatevinklist pole see kahtlemata sobilik, kuid võimaldab pahateo või solvangu ohvril tõusta passiivse kannataja rollist aktiivsemale positsioonile. See laseb ohvril tunnetada, et ta ei ole sõltuv teiste tujudest, vägivaldsusest ega armulikkusest, vaid et ta võib olla ise olukorra peremees, et tal on võimu ja võimeid asjaolude suunamiseks.

Kättemaks võib olla reaalne või fantaseeritud. Psühholoogilises plaanis on kannatuste eest tasumise mitteteadlik dünaamika üsna keeruline: kättemaks või karistus võimaldab ohvril tunda mõnu oma agressiivsetest tunnetest. See on Akhtari sõnul ilmselt vältimatu eeldus tõeliselt andestavale leppimisele. Ka üksnes fantaasiates läbi elatud kättemaksuaktsioonist tulenev rahuldus tekitab olukorra, kus ohver pole enam süütu kannataja ega pahategija ainus julm osapool. Mõlemad on kahjustatud ja samas ka põhjustanud haavu. See loob aluse nii enda kui ka vaenu teise osapoole suhtes empaatia tundmiseks ning leppimise poole liikumiseks.

Teise eeldusena toob Akhtar välja kahetsuse ja hüvitamise (reparation). Siin ei pea ta silmas mitte materiaalset hüvitist, isegi kui see peaks siirale leppimisele järgnema. Pigem aitab ohvril andestada ja hingehaavadest kosuda selge arusaamine, et solvaja või pahategija on mõistnud, milliseid ebameeldivusi ja kannatusi ta on tekitanud, see aitab kannatanul taastada ka reaalsustaju. Kui pahategija tunnistab oma tegu, aga tühistab ohvri tunded (pole midagi, ma ju kogemata, tühiasi, mis sa nutad), siis on see topeltvägivald – ohver võib tunda, et tema piire ja tajumusi on jälle rünnatud.

Pahategija kahetsus ja andekspalumine võimaldavad ohvril tõusta passiivselt positsioonilt otsustaja seisusesse, kel on voli määrata, kas andestada või mitte. Andekspalumine võimaldab ohvril luua reaalsema pildi toimunust ja enese väärtusest, seega integreerida ebameeldiv kogemus oma psüühilisse maailma. Vastasel juhul võib traumakogemus kapselduda ning seda on raske unustada. Kui kuidagi isegi õnnestub trauma psüühiliste kaitsete abil teadvusest välja tõrjuda, võib see tulla esile hirmudes, ärevuses ja alateadlikult ka käitumises.

Leppimise kolmas eeldus on uuesti läbivaatamine ehk vaagimine (reconsideration). Vaagida on võimalik, kui ohver on saanud tunnetada rahulolevalt oma potentsiaali kättemaksjana, vabandused on kinnitanud tema tajumusi kannatustest ja toimunust ning tänu sellele ta saab vaadelda pahategu kõrvaltvaataja pilguga.

Nende kolme etapi läbimine kergendab Salman Akhtari sõnul ebaõiglase kohtlemisega seotud tunnete läbielamist, oma hävitavate tunnete omaksvõtmist, pahategija empaatilist mõistmist  ning kõige selle tulemusena tõelist ja täiskasvanulikult küpset leppimist.

Andestamisraskused

Mõned inimesed ei suuda andestada. Ka kergemaid üleastumisi võivad nad pidada parandamatute haavade allikaks. Raskelt haavatuna võidakse tunda end alateadlikult süüdi, et midagi paha sai üldse juhtuda, ja vajutakse masendusse. Süütunne ei luba sel juhul olukorda laiemalt vaadata. Masendunud ohver võib võtta enda vastu suunatud vägivalda karistusena ja endamisi arutleda: “Kui sain karistada, siis järelikult olen milleski süüdi. Asjaga edasi tegelemine võib põhjustada süü ja kannatuste leevenemise asemel hoopis häbi.” Agressiivsus on siin suunatud enese, mitte pahategija vastu.

Mõned inimesed pühenduvad haavata saades kättemaksule. Kui kättemaks saab põhiliseks rahuldustpakkuvaks eesmärgiks, siis on oht, et ohver võib muutuda ise halastamatuks pahategijaks, kelle motivatsioon inimsuhetes ja tegevustes üldse on juhitud eelkõige kalkidest ning jäikadest tõekspidamistest õigluse ja ebaõigluse suhtes. Sel juhul võib tema moraalikaalutlustes olla liialt vähe inimlikkust. Tehes teisi ohvriks, on ta sõltuv oma agressiivsetest tunnetest ning võib samas tunda end abituna: psüühika nartsissistlik struktuur hävitab kõik head alged ja tunded, mis lubaksid mõistvust ja hoolivust enese suhtes. Samuti püütakse vältida kõike, mis võiks end teistele avatuks ja seega taas kord haavatavaks teha.

Andekspalumine

Pole lihtne näha ega tunnistada, et midagi on valesti tehtud ja keegi on seetõttu kannatada saanud. Andekspalumine aga eeldab, et pahategija, kes (kuigi võib-olla tahtmatult) on põhjustanud emotsionaalseid, füüsilisi või materiaalseid kaotusi ja kannatusi, mõistab, et on toime pannud midagi halba. Sel juhul võetakse vastutus oma tegude tagajärgede eest ning püütakse teise kannatusi kuidagi korvata.

Vabandust paluda ei pruugi ka sel juhul olla väga kerge. Samuti võib olla keeruline leida endas alandlikkust ja asetada end teise armulikkuse meelevalda – andestab või mitte? Isegi kui saadakse andeks, võib see nõuda pingutust, et aktsepteerida enese agressiivseid või hirmunud külgi, millest varem võib-olla aimugi polnud. Tavaliselt on oma osa siin ka häbil, nii ohvri kui ka pahategija puhul.

Miks otsitakse andestust ja andestatakse?

Andekspalumine ja andestamine laseb inimestel ühendada oma jõud, leppimine võib luua emotsionaalselt toetava ja rahuldustpakkuva sideme kaaslaste vahel. Paljudele inimestele on oluline kogeda, et nad on kellegi poolt armastatud, ning ise armastada. Ka hingelise läheduse soojus ja hoolivus ning lootus paremale tulevikule võivad olla leppimise ajendiks.

Maailm pole must-valge

Kokkuvõtteks sobib Austria päritolu Briti psühhoanalüütiku Melanie Kleini tõdemus, et  lapsena on armastavad ja vaenulikud tunded meis eraldi ning mõnede inimeste puhul võivad need jäädagi eraldi. Sel juhul valitseb must-valge maailmapilt – inimesed saavad olla kas head või üksnes halvad, mitte mõlemat korraga. Raske on näha, et heal inimesel võib esineda ebameeldivaid jooni või käitumist, seda ka enda puhul. Samuti üritatakse eemale tõrjuda täiesti halvana tajutud inimese meeldivaid omadusi. Kui head ja halvad tunded on jäigalt üksteisest eraldatud, siis on ka andestamine ja andekspalumine keerulisem, kui mitte suisa võimatu.

Kui inimeses on ettekujutus teistest ja endast nii hea kui ka halvana, siis muutub süütunne armastuse elemendiks ning aitab häid suhteid hoida ja taasluua. Teisele andestamine eeldab enese ebameeldivate tunnete omaksvõtmist. Unustada saab siis, kui on tõeliselt andestatud. Andestamist tasuks hoida meeles.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36088/andestamine_uhendab.html

Kirjutas psühholoog-psühhoterapeut Meelis Sütt ajakirjas Tervis Pluss

Mis põhjustab kooliraskusi?

Kes oleks võinud arvata, et lugemisraskuste puhul võib abi olla hoopis korvpallimängust!

Sügisel pidas Tallinna Holistilises Kliinikus loengu Rootsi eripedagoog Lars-Eric Berg. Ta rääkis, kuidas kooliraskustega rinda pistvaid lapsi saab aidata lihtsate füüsiliste harjutustega.
Holistilise Kliiniku nõustaja Anu Mäe, kes Bergi Eestisse esinema kutsus, selgitab: “Meie nimetame laste abistamist lihtsate harjutustega sensomotoorseks treeninguks. Senso tähendab taju ja motoorne seda, kuidas me liigume. Aastatepikkune kogemus on tõestanud, et sensomotoorne treening aitab lisaks õppimisraskustes lastele ka täiskasvanuid.”

Kuidas ära tunda kooliraskustes last?

Pahatihti saavad klassi Tootsid külge laisa ja raskesti kasvatatava lapse sildi, sest nad nihelevad, ei osale tunni töös ja segavad teisi. Ent laiskusel või hüperaktiivsusel võivad olla hoopis sügavamad põhjused.

Näiteks võib probleem peituda selles, et lapse liikumine ja tajumeeled ei ole täiuslikult arenenud. Välja võib see paista nii:

• lapsel on probleeme tasakaaluga;
• ta on kohmakas;
• tal on lugemis- ja/või kirjutamisraskused;
• tal on pudistav kõne ja keskendumisraskused;
• laps on kas üli- või väheaktiivne – niheleb või hoopis lesib laual, pea kätele asetatud;
• tal on raskem suhelda ja mängureegleid järgida;
• laps unistab ega süvene tunnis;
• esineb käitumishälbeid.

“Kas tunnete ära selle poisi oma klassist?” küsib Berg seminariruumis. “Poiss, kes niheleb kogu aeg ega leia kuidagi head asendit. Algul lösutab laual, siis hakkab tooliga kiikuma. Näha on, et ta mõtted ei ole õppetöö juures.” Seminaril viibivad pedagoogid muigavad ning noogutavad.
“Tema mure on pärit beebieast,” väidab koolitaja. Hiljem seletab ta ka lahti, kuidas täpselt.

Beebiea refleksid on tähtsad

Ka Lars-Eric Bergil endal on beebieast pärit häda, millest ta sai teadlikuks alles 50. eluaastal.
“Mul on olnud suuri probleeme matemaatikaga. Arvutan hästi seni, kuni tegu on numbrikujul esitatud tehtega. Hätta jään, kui sama tehe on peidetud tekstülesandesse,” räägib mees.
Praegu oskab ta probleemile põhjuse leida: tema vasak ja parem ajupoolkera ei tee korralikult koostööd. Need ei tegutse sünkroonis.
Kuidas see mõjutab tekstülesande lahendamist?

Lars-Ericul jäi beebieas läbimata üks oluline etapp – ajupoolkerade koostöö õppimise staadium ristiliikumise abil. Ajal, mil ta pidanuks beebina roomama ja käputama, asetades käsi ja jalgu risti nagu murdmaasuusataja, pani isa ta hoopis tollal revolutsioonilisse beebitarvikusse ehk käimistooli.

Anu Mäe seletab selle üksikasjalikumalt lahti. “Kõik inimesed saavad sündides kaasa primitiivsed refleksid – liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult. Väikelastel toetavad ühed refleksid teiste väljakujunemist. Need toimivad imiku ellujäämise nimel ja tagavad arengu: keeramise, roomamise, istumise, püsti tõusmise, jooksmise.

Laps treenib reflekse seni, kuni liigutused muutuvad automaatseks. Alles siis suudab ta teha mitut tegevust korraga. Seega on reflekside automaatseks muutumine eeltingimus, et laps saaks õppida uusi oskusi. Kui liigutus on automaatne, lõpetab refleks domineerimise.”

Loote- ja beebiearefleksid peaks kaduma hiljemalt koolieaks, aga vahel mingil põhjusel ei tee seda. Reflekside säilimisel võib olla mitu põhjust, näiteks sünnitrauma, ema stress raseduse ajal, haigus või refleksi vähene kasutamine ajal, mil see on ette nähtud.

Lars-Ericul jäi käputamise etapp vahele ning sel põhjusel on tema abstraktse ja emotsionaalse ajupoole koostöö raskendatud.

Uhkeid vidinaid pole vaja

See, mis leidis aset väikese Lars-Ericuga, võib juhtuda ka tänaste lastega. Põnnid, kes ei läbi evolutsioonilist arenguprogrammi, mis on meile pärilikult kaasa antud, võivad hiljem lihtsate tegevustega jänni jääda.

Lapsevanemad on küll uhked, et laps hakkab varakult kõndima, ent sel võib olla ka negatiivne külg, mis võib hiljem avalduda lugemis- või kirjutamisraskusena. Tublimad ja kohanemisvõimelisemad lapsed teevad rohkem tööd ning saavad hakkama. Mõned aga jäävad hätta.

“Kõik mugavad beebitarvikud, mida polnud 200 aastat tagasi, võib rahulikult kasutamata jätta ka praegu,” kinnitab Lars-Eric Berg. “Näiteks tegelusteki, kus lamava lapse kohal ripuvad kõiksugu vidinad, mida ta kätte ja suhu panna ei saa. Kui esemete maitsmise refleksi on liiga vähe rakendatud, võivad lapsel tekkida kõne arengu häired. Stressiolukorras liigub tema keel suulakke, jäljendades imemisliigutusi. Tekib pudisev kõne.

Kooliea süvenemisraskuste taga võib olla ka beebieas kasutatud käru, kus laps pole näoga ema poole, vaid ette. Inforohkus ja ootamatutest olukordadest tekkiv hirmutunne rikuvad lapse keskendumisvõime.

Samuti on probleemiks aeg, mille lapsed veedavad hälli või vankrisse aheldatuna. Kogu selle aja võiksid nad roomata ja esemeid uudistada,” ütleb Lars-Eric Berg.

Nagu sipelgad püksis

Missugune beebiea refleks oli aga selle poisi käitumise taga, kes toolil niheles ega leidnud õiget asendit?

Tooliga kiikuva poisi refleksi nimetatakse Galanti refleksiks. Seda on lapsel vaja sünnihetkel, et pea allapoole pöörata. Hiljem avaldub see nii, et kui hoida last kõhuli, nägu allpool, ja koputada sõrmega selja ühel poolel, painutab ta selga sinnapoole.

Refleks peab olema aktiivne kuni 9. elukuuni. See aitab välja kujuneda peenmotoorikal ja eesmärgipõhistel liigutustel. Kui Galanti refleks mingil põhjusel püsima jääb, ei suuda koolilaps korralikult toolile nõjatuda – tema alaselg läheb puudutuse peale tahtmatult pingesse. Viimaks sätib laps oma jalad toolijalgade ümber või hakkab tooliga kiikuma, nõjatudes seljatoele pigem õlgadega. Ebamugavustunne kehas ei lase keskenduda õppetööle.

“Inimestel, kellel on selja Galanti-refleks aktiivne, võib olla voodi märgamise mure. Kui refleks on endiselt väga tugev, võib mõlema seljapoole üheaegne ärritamine kutsuda esile põie kontrollimatu tühjenemise. Sama tagajärg võib olla kõdistamisel,” lisab Anu Mäe.

Õppida aitab gümnastika

Lars-Eric Berg kasutab erivajadustega lapsi aidates põhiliselt kahte metoodikat, neid omavahel sulandades. Ühe on välja töötanud inglise psühholoog Peter Blythe ja teise vene psühholoog Svetlana Masgutova. Lihtsalt selgitatuna püüavad need meetodid esmastele ellujäämisrefleksidele vastavaid motoorseid liigutusi rütmiliste harjutuste abil automatiseerida.

Svetlana Masgutova metoodika on Bergi sõnul aidanud paljusid teismeeas lapsi, kellel on raske koolikeskkonda sulanduda, aga ka neid, kel juba “pagasiks” kriminaalne taust ning suured probleemid lugemise ja kirjutamisega.

Berg toob näite. Sporti armastavate 5. klassi õpiraskustega poiste lugemisoskus paranes nelja kuu jooksul kasinalt tasemelt keskmisele, kuigi selle aja jooksul ei tegelnud nad üldse usinamalt lugemisega. Aitas hoopis see, et poisid tegid agaralt korvpalliga ristipõrgatusharjutusi.

Tegevused, millest on abi, on muidugi erinevad ja sõltuvad probleemist. “Üldjuhul on harjutused lihtsad ja eeldavad kodust mängulist tööd – umbes 20 minutit igal õhtul enne magamaminekut,” selgitab Anu Mäe.

“Tähtis on, et lapsevanem või siis vanem õde-vend juhendab ja jälgib, et vajadusel asendeid parandada ning mõne harjutuse juures abiks olla. Kasulik on ka osa harjutusi koos teha, sest toeks on need kõigile (kas või emotsionaalse stabiilsuse saavutamiseks ja mäluprotsesside parandamiseks).

Kuna harjutused on rütmilised, võib neid taustamuusika abil lõbusamaks muuta. Väga tähtis on järjepidevus. Tegelikult tähendavad need ju aju poole saadetava info programmeerimist. Me “kirjutame üle” aastatega sisse töötatud närvisüsteemi reaktsioonid välistele ärritajatele,” selgitab Anu Mäe.

VIRGUTAV AJUGÜMNASTIKA

Harjutusi on hea teha ka enne õppetööd. Näiteks võiksid õpetajad näpistada 5 minutit tunni algusest aju ergutamiseks.

• Laps seisab püsti. Alustage hüplemist üle keha telgjoone ehk puudutades parema käega vasakut tõstetud põlve ja vasaku käega paremat põlve. Harjutust võib raskemaks teha nii, et vasaku käega tuleb selja tagant puudutada paremat tõstetud jala kingakontsa ja vastupidi.

• Teha võib ka hüpeldes murdmaasuusataja liigutusi. Kui ütlete stopp ning laps jääb seisma ega ole ristiasendis – näiteks vasak käsi ja parem jalg ees –, vaid ette on suunatud sama poole käed-jalad, võib olla kindel, et beebieas on laps vähe ristiliikumist harjutanud.

• Laps istub toolil, jalad ja käed risti. Sirutage käed ette ja asetage sõrmseongusse, seejärel pöörake need seotuna rinnale. Nüüd on risti lapse käed ja jaladki. Sellise ristasendi “lahendamiseks” peavad nii parem kui ka vasak ajupoolkera intensiivselt tööle hakkama ning laps on õpitööks valmis.

• Põrgatage palli ühest käest teise ehk risti.

• Ajule on kasulik ka rullimine näiteks lumes või võimlemismatil.

• Lihtsad aju tööd ergutavad nipid on pea liigutamine mõlemale küljele ehk pearingid. Aju keskendumisvõime väheneb iga 15–20 minuti järel. Seega on hea võtta tunni keskel paar minutit pea- ja kaelaharjutuste jaoks. See elavdab aju.

MIS ON HOLISTILINE KLIINIK?

Anu Mäe, sensomotoorse treeningu nõustaja

Holistiline Kliinik on Tallinnas asuv integratiivmeditsiini teenuseid pakkuv tervishoiuasutus. Kliinik lähtub põhimõttest, et inimene on tervik, kel on peale füüsilise keha ka mõte, vaim ja hing. Vaid holistiline ehk terviklik lähenemine suudab tagada inimese tervise säilimise, mis on oluline elukvaliteedi hoidmisel.

Vt ka www.holistilinekliinik.ee.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/35861/kust_tulevad_kooliraskustega_rublikud_.html?art_magaz=9

Kirjutas Kadri Vilen ajakirjas Pere ja Kodu

Laste sõprusest

Juba lasteaias joonistavad põngerjad üksteisele sõbrapäevaks kaarte. Kuidas aga olla tõeline sõber, õpivad nad alles ajapikku.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Kuid seemned selleks, et saada heaks sõbraks, on olemas igas inimlapses. Neid seemneid võib nimetada kaasasündinud empaatiaks. Side teise elusolendiga võib tekkida väga varases eas. On märgatud, et juba vastsündinud reageerivad teiste beebide nutule. Üht liigutavat fotodega dokumenteeritud lugu kirjeldas Tallinnas peetud loengul Ameerikas ja Saksamaal töötav psühhoterapeut Siegmar Gerken. Enneaegselt ilmale tulnud kaksikutest oli üks nõrgem ja jäi oma kuvöösis üha kehvemaks. Paistis, et ta ei jää elama. Kuni keegi hella südamega meditsiiniõde tõstis ta reegleid rikkudes teise kuvöösi, venna juurde, kes hämmastaval kombel pani nõrgemale kaksikule käe ümber. Lähedusel oli raviv toime: väiksem beebi hakkas kosuma ja jäi ellu.

Võime luua teiste inimestega sidemeid ei aita meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka oma elu nauditavamalt elada. Tarkus, mis oli teada juba vanarahvale: rõõm tundub suurem ja mure väiksem, kui on hea sõber, kellega neid jagada.

Kuidas arenevad sõbrasuhted

Algeline kaasasündinud empaatia on siiski kõigest seeme. Kulub aega ja vaeva, et empaatiaseemnest sirgunud taim õitsema hakkaks ja vilja kannaks – et laps omandaks sotsiaalse suhtlemise oskused, saaks aru reeglitest, mis käivad lävimise juurde, ning tajuks ja arvestaks ka sõbra tundeid.
Niisiis julgustage oma lapse sõbrasuhteid juba varakult. Hoidke aga meeles, et lapse oskused ja võimed olla sõber arenevad alles aastatega. Sõnadest enam õpetab lapsi teie igapäevane käitumine.

Järgnevalt linnulennuline ülevaade sõbrasuhete arengust lapseeas.

Beebi. Juba päris väikesed beebid teevad vahet täiskasvanutel ja lastel. Uuringud on näidanud, et beebide pilk peatub teistel lastel pikemalt kui täiskasvanutel; lapsed pakuvad neile huvi. Selles vanuses on kõige tähtsamad emme ja issi ning õed-vennad, kui neid on, kuid tasapisi harjutage oma titat ka teiste inimeste ja laste seltskonnaga. Aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel, seetõttu tasub beebile pakkuda erinevaid kogemusi. Kui veel hiljaaegu arvati, et laps suudab teisega sõber olla alles 4–5aastaselt, siis nüüd on leitud, et põnnid võivad sõbruneda isegi esimese eluaasta lõpuks.

Nõuanne: Tore, kui teil on mõni tuttav pere samas vanuses lapsega, kellega üksteisel külas käia. Tasub aga meeles pidada, et alla aastane ei vaja suurt lasteseltskonda ega ka liiga tihedat lävimist. Nädalas mõned korrad beebikoolis või omavanustega liivakastis seltsida on tore. Jälgige oma last: ülestimulatsioon ilmneb väsimuses, ärritumises ja nutus.

Väikelaps (1–3). See on iga, mil laps õpib mõistma, et maailm ei keerlegi tema ümber. Kohati võib selle kogemine lapsele olla väga nördimust tekitav ja nõuda vanematelt suurt kannatlikkust. See on ka iga, mil saavad alguse sotsiaalsed oskused.

Kuigi ka nüüd on ema-isa lapse elus kõige olulisemad, on hea, kui tal on võimalik omataolistega kohtuda. 1,5–2aastased ei oska veel koos tegutseda, ent nad võivad rahumeelselt kõrvuti mängida. Vahel võib minna ka pahanduseks. Säilitage siiski rahu. Teie laps pole veel seepärast “paha”, kui ta üritab teise mänguasja endale võtta või kaaslast möödaminnes lükkab – mõistmine, et teine võib kurvastada või haiget saada, pole selles vanuses välja kujunenud. Seletage lapsele rahulikult, et kui ta sõbra mänguasja ära võtab, on teine laps kurb. Kui teie väike marakratt kedagi lükkab, rääkige talle, et kui ta nii teeb, siis on sõbral valus. Niiviisi õpib laps ajapikku mõistma teise emotsioone.

Olge laste kõrval ja aidake neil keerulised olukorrad lahendada – teinekord piisab tähelepanu kõrvale juhtimisest, mõnikord on vaja lohutada. Pange ka tähele, et te automaatselt ei asuks teise lapse positsioonile, sundides alati vaid oma last olema lahke ja mänguasju jagama. Ka teie väikesel pesamunal on õigused: kui nendega arvestatakse, õpib ta ajapikku teistega arvestama.

Nõuanne: Kui laps ei käi veel lasteaias, leidke mõni tore mänguplats või lastering, kus teie põnn võiks omavanuseid kohata. Ärge siiski üle pingutage. Sõna “sotsialiseerima” on noorte vanemate hulgas popp, kuid arvestage ka oma järeltulija temperamendi ja iseloomujoontega. Tagasihoidlikku ja arglikku põngerjat pole mõtet sundida olema seltskondlikum, kui ta on. Pole vaja liialt muretseda: lapsena tagasihoidlikud suhtlejad võivad täiskasvanuna edukalt sõpru leida.

Lasteaialaps (3–7). Kuna keel on nüüd piisavalt arenenud, et end arusaadavaks teha, on lastel lihtsam kontakte luua ja neid on rohkem.
Lasteaias tekivad lapsel esimesed päris sõbrad – mängukaaslased, kellega lihtsalt klapib paremini kui teistega. Tore on minna hommikul lasteaeda, kui tead, et sõber on ootamas. Tänuväärse töö teevad ära lasteaiaõpetajad, kes lastele sõpruse mõistet mängu ja õpingute käigus tuttavamaks teevad. Põngerjad õpivad koos, et sõpra tuleb aidata ja et kaaslastega tuleb sõbralik olla.

Muidugi ei ole see kõik nii lihtne, sest lapsed on erineva iseloomuga ja tulevad erinevatest kodudest. Vahel võib teie põngerjas hommikul rühma minnes avastada, et sõber on leidnud endale uue sõbra. Pettumus on siis suur, kuid laste ebajärjekindlus on selles vanuses küllalt tavaline. Sõprade vahetamine võib kesta isegi kuni põhikoolini.
Populaarsemaks võivad nüüd muutuda need lapsed, kel on kaasas ägedamad mänguasjad. Arutlege lapsega sõpruse üle, ent pidage meeles, et viieaastane ei pruugi veel hästi aru saada, kui talle rääkida, et sõprust ei osteta.

Populaarsed on ka need lapsed, kes on milleski tublid, näiteks oskavad hästi joonistada, palli mängida, rattaga sõita. Aidake oma lapsel neid oskusi arendada.

Nõuanne: Et toetada lapse sõbrasuhete kujunemist, looge suhteid lapse lasteaiakaaslaste vanematega. Kutsuge lapse sõbrad kokkuleppel vanematega vahel külla ja lubage ka oma lapsel paariks tunniks sõbra juurde minna, kui teda kutsutakse. Looge kodus selline õhustik, et teie lapse sõpradel on seal meeldiv ja nad tunnevad end teretulnuna. Arutlege lapsega sõpruse üle, kui tekib sobiv hetk, ja rääkige ka oma lapsepõlve sõpradest.

Koolilaps. Nüüd, mil teie laps on kooli läinud, muutuvad sõbrad üha tähtsamaks. On aeg hakata oma lapsele andma rohkem vabadust. Kuidas seda teha linnaoludes, on muidugi omaette küsimus, eriti kui lapse päevakava on täis ringe ja trenne. Siiski võiks lapsel jääda vähemalt algklassides kooli ja harrastuste kõrvalt ka vaba mängimise aega.
Nüüd on märgata, kuidas poisid ja tüdrukud, kes juba lasteaia viimastes rühmades kippusid eraldi mängima, veelgi enam eralduvad. Poistele sobivad rohkem kambakesi tegevused, tüdrukud eelistavad leida ühe või paar südamesõbrannat.

10aastastel on põletav igatsus sõpradega koos olla. Neil tekivad oma saladused ja naljad, millesse täiskasvanuid enam ei pühendata. Te võite taga igatseda aegu, mil olite oma lapse usaldusisik. Püüdke end siiski lapse tegemistega kursis hoida ja tutvuge ka tema sõpradega. Vanematel võiks olla oma lapse lähemate sõprade ja nende vanemate telefoninumbrid, et vajadusel ühendust võtta.

Suhtuge lapse eraldumisse rahulikult: et saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks, on lapsel vaja see protsess tasapisi läbi teha. Ärge siiski ilmutage oma lapse suhtes huvipuudust, arvates, et “ta on juba nii suur” – teismelised tajuvad seda armastuse puudumisena. 13–14aastased võivad küll väljakutsuvalt käituda ja sõbranna arvamus näib neile sootuks pädevam kui ema oma, kuid tegelikult teismelised siiski vajavad vanemaid ja kindlustunnet, et neile võib loota.

Nõuanne: Lapse kasvades andke talle rohkem ruumi. Vanemate ees on delikaatne ülesanne piire tasapisi nihutada. Teismeeas seondub sõprus ka eneseavastamise ja enese proovile panekuga. Lapse sõprade valikut teil enam olulisel määral mõjutada ei õnnestu.
Oluliseks muutub nüüd see, kuivõrd olete suutnud õpetada last “ei” ütlema, et grupimentaliteet ei hakkaks tema tegusid liialt mõjutama.

KUIDAS LAPSEST KASVAB HEA SÕBER?

Teise klassi lapsed kirjutavad siiralt: hea sõber on usaldusväärne, ei valeta, ei tülitse, on viisakas, lahke ja abivalmis. Kui mis tahes kooliklassis ringi vaadata, leiab sealt nii neid, kes juba oskavad olla head sõbrad, kui ka neid, kel on selles vallas veel arenguruumi. Kuidas head sõbrad kasvavad?

Kõige enam kujundab laps oma käitumist meie, täiskasvanute järgi. Mil moel suhtlevad temaga kõige lähedasemad – ema ja isa, õed-vennad? Kui lapse õiguste ja tunnetega maast madalast arvestatakse, õpib ka laps teistega arvestama ning leiab edaspidi endale kergesti sõpru.

Niisiis, andke päev-päevalt head eeskuju. Rääkige lapsega lahkelt ja kannatlikult, selmet järsult käratada. “Oota palun, ma räägin sinuga siis, kui ma oma telefonijutu olen lõpetanud”, mitte “Ole vait ja ära sega”.

Kui olete harjunud oma õigusi nõudma, selle asemel et enda vajadustest rahulikult rääkida, teeb seda ka laps. Kui annate oma vajadustest rahulikult märku, õpib teie lapski seda tegema. “Ära sega, ma tahan telerit vaadata!” ütleb lapsevanem. Ja kuuleb mõne aja pärast teismeliselt: “Ära sega, ma tahan…”

Pole just kõige meeldivam, eks ole. Seetõttu soovitatakse oma vajadustest pereliikmetele märku anda moel, mis arvestab ka teiste tunnetega: “Ma tahaksin selle saate lõpuni vaadata, siis ma saan sinuga rääkida. Kas sobib nii?”

Samamoodi kohelge lugupidavalt lapse tundeid. Ärge häbistage teda teiste ees ega naerge tema üle – või õpib laps teilt, oma vanematelt, et teiste inimestega võib käituda nende tunnetest hoolimata.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36399/mina_olen_sinu_sober.html?art_magaz=9

Kirjutas Mariliis Ojaveer ajakirjas Pere ja Kodu

Kuidas olla hea lapsevanem?

Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul saab laste kasvatamisest sageli vanemate destruktiivne ambitsioon – lapsele kehtestatakse ohtralt piire ja kohustusi ning seejuures unustatakse ära aus ja viisakas suhtlemine ega pöörata lapse reaktsioonidele tähelepanu.

Juul rääkis möödunud neljapäeval Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et laste kasvatamine toimub tegelikult ridade vahel – see seisneb selles, mida te teete.

Näiteks õpib laps tema sõnul viisakust selle järgi, kuidas vanemad teiste inimestega suhtlevad, mitte aga sellest, kui tal kästakse olla viisakas, öeldes: «ütle «tere»», «ütle «aitäh»», «ütle «head aega»».

«See ei pane last end hästi tundma, see on lapsele alandav,» selgitas Juul, lisades, et laps õpib selliseid asju läbi vaatluse.

Ta soovitas enne lapsele seesuguste käskluste jagamist mõelda, kas tahaksime, et näiteks meie partner meiega niimoodi räägiks? Ning rõhutas, et kõige olulisem ongi võrdne väärikus suhetes lastega.

Juuli sõnul kipume me rääkima lastega kui objektidega, kuigi see on just see, mille vastu naised 50 aastat tagasi niivõrd innukalt võitlesid – objekt olemise vastu. Pereterapeut soovitas esitada endale küsimus: kas ma tahan last, kes teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks, või tahan last, kes areneks isiksuseks?

Hästi kuulekad lapsed on tema sõnul tegelikult ohus. Nimelt näitas üks uuring, et väikesed tüdrukud, kes koolis kõike alati õigesti tegid, olid kõige madalama enesehinnanguga!

«Nad on parimad õpilased, parimad sekretärid, parimad armukesed – nad teevad, mis neile öeldakse ja naeratavad nii ilusasti ja neil on suurepärane elu… kuni nad saavad umbes 35 ja siis tuleb pauk,» rääkis pereterapeut.

Kuuletumine mõjub hävitavalt

Kui laps õpib väikesest peale omaenda soove ja vajadusi alla suruma ning alati pelgalt kuuletuma, jääb selline ennasthävitav käitumine püsima kõigis tema tulevastest armastussuhetes. Ning 2-3 aasta jooksul hakkab see ennasthävitav käitumine mõjuma hävitavalt ka partnerile, märkis Juul.

Kahjuks eelistavad aga vanemad sageli range ja piire seadva lapsevanema rolli sellele, et olla aus ja siiras ning näidata lapsele, et temal on suhtes oma osa. Pereterapeut soovitas lõpetada lapsevanema mängimine ja olla lapsega see, kes sa oled.

Ta tõi näite 9-aastase tüdruku vanematest. Tüdruk hakkas 5-aastaselt püksi pissima ja nad olid juba neli aastat näinud kurja vaeva, et sellest probleemist lahti saada, kuid mitte miski ei paistnud töötavat.

Juul soovitas vanematel minna tütrega tema lemmikkohvikusse, tellida talle tema lemmikkook ja rääkida kõik ausalt ära. Rääkida, et nad on üritanud teda aastaid aidata, aga neil pole see õnnestunud. Ning rääkida siis, et arst on öelnud, et ta saab ise kontrollida oma põie käitumist.

Vanemad tegid nii, nagu pereterapeut soovitas, ning esialgu vaikuse ja seejärel küsimusega «Kas tõesti?» reageerinud tütarlaps, kes oli neli aastat olnud vanemate «projekt», sai lõpuks aru, et probleemi lahendamine on tema enda kätes ning juba kahe päeva pärast oli püksi pissimisega ühel pool.

Viisakus ennekõike

Ühe tüüpilisema pereelus esineva olukorrana kirjeldas Juul lapse sööma kutsumist. Tavaliselt ütleb pereema, et lõuna on valmis, tule sööma, mille peale laps enamasti vastab, et tal ei ole kõht tühi, jäädes edasi mängima või lugema või muid oma toimetusi tegema.

Kuid kuidas siis vältida käsutamist, et laps ei tunneks, et ta PEAB sööma minema? Juul soovitab kasutada elementaarset viisakust: «Lõuna on valmis ja sa oled oodatud sööma, kui sul on kõht tühi.» Pereterapeut kinnitas, et keskmiselt 7 minuti pärast tuleb laps ise kööki ja küsib sama viisakalt vastu: «Ema, kas sa annaksid mulle midagi süüa?»

Sarnast suhtumist tuleks Juuli sõnul kasutada ka näiteks lapse magamapaneku puhul. Ta märkis, et lapsevanemate üks suurimaid vigu ongi see, et nad justkui kardaksid lastega viisakad olla, kuigi lastega just nimelt PEAB viisakas olema!

Ta tõi ühe sõbralikkuse-viisakuse näite ka paarisuhtest. Naine küsib mehe käest, mida õhtul selga panna. Mees ütleb, millist kleiti talle meeldiks naise seljas näha, kuid paari tunni pärast näeb, et naisel on hoopis midagi muud seljas.

Mida siis sellest järeldada? Juuli sõnul oli naisel abi sellest, mida mees talle soovitas, sest tänu sellele sai ta aru, mida ta ise ei taha, ning sellest johtuvalt ka sellest, mida ta ise tahab.

Kui aga mees ütleks jäta-mind-rahule hääletooniga, et pane selga, mis tahad, või et miks ma peaksin sellega pead vaevama, mis sa selga paned, siis teeb naise vaid nõutuks.

Sarnaselt kirjeldatud olukorraga tuleks pereterapeudi sõnul olla sõbralik ja viisakas ka oma lastega.

***

Jesper Juuli soovitused lapsevanematele:

1. Pööra oma lapsele tähelepanu. Kasvatamine toimib kõige paremini, kui see on «kahesuunaline tänav». Nimelt peaks rohkem tähelepanu pöörama lapse reaktsioonidele – seda näiteks nii mähkmete vahetamise kui lapsega jalutamise ajal.

Juuli sõnul teeme me seda tavaliselt vaid lapse esimese eluaasta jooksul ja eriti just esimese lapse puhul, kuid pärast anname alla ja ütleme ise lastele, millised nad peaksid olema. Ta rõhutas, et lapsed ei peaks küll olema meie õpetajad, kuid nad peaksid olema meiega interaktsioonis, kus ka meie neilt õpime.

2. Kasuta oma aju. Kogu teadmisi raamatutest, kuid ära tee lapsele midagi, mida raamatus öeldakse, kui sa ei tunne, et nii peab tegema.

3. Ole iseendaga kannatlik. Kui vaja, andesta endale iga päev – sa ei pea olema ideaalne.

4. Vastuta oma vigade eest.

5. Otsi abi, kui sa ei tea, mida teha.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas vanemtoimetaa Marina Lohk