Kas töötaja võib öelda “ei”?

14. aug. 2010 at 08:08 Lisa kommentaar

Meie kohalikus töökultuuris on üsna levinud see, et ametipositsiooni tõustes kasvavad ka kaasaskäivad privileegid. Nii võib osakonnajuhataja käia “kliendikohtumistel” mitu tundi järjest, andmata aru, kas sinna sisse jäi ka juuksuri külastus, mõni tegevjuht päeval trennis enda füüsilise vormi eest hoolt kanda, müügimees kliendikoolituse varjus mõnd eraärijuttu ajada või kallimale kingitust otsida. Tähtis, et laias laastus oleks tulemus olemas ja ega keegi siis näpuga järge aja, mis kell lähed või tuled.

Sellist luksust ei saa endale lubada ei teenindajad, sekretärid, liinitöölised, ega ka paljud muud, kelle olemasolust sõltubki äri. Pidev kohalolek ja pühendumine oma ülesandele ongi nö täidesaatvate ametikohtade püha ülesanne. Omamoodi loetakse seda ju konkurentsieelisekski, kui suudad 24 x 7 oma ettevõtte heaks valvel olla. See on midagi, mida meelsasti tööintervjuudel välja tuuakse. Sinna juurde kinnitatakse, et ollakse nõus tegema nii ületunde, kui taluma pingeid. Ja personalitöötaja noogutab tunnustavalt. Või muutub hoopis valvsaks?

Ülitublid töötajad kuluvad läbi

“Kuule, Kati, unustasin ühe meie viimase reklaamiprojekti analüüsi kokku kirjutada, kas saad ära korraldada homseks, oled siin ainus, kelle peale võin loota”, palub juht ja teeb sealjuures töötajale tunnustavalt silma. Uksest väljudes on ta süda rahul: ülesanne delegeeritud ja töötajatki tunnustatud läbi tähtsate ülesannete usaldamise. Väga tuttav tunne aktiivsetele ja firmas kriimsilma üheksat ametit pidavatele töötajatele. Mida rohkem end tegusana üles näitad, seda rohkem sulle ülesandeid usaldatakse, seda rohkem kõikvõimalikesse projektidesse kaasatakse. Paljuski on see juhtide laiskus, kaasata pigem aktiivseid töötajaid, väänata nad energiast tühjaks, kui hakata jamama nendega, kelle motiveerimiseks aega läheb, kuid kelle ülesanne see tegelikult oleks.

Ja kuidas sa aktivistina ikka ära ütled, kui alati oled kastanid tuhast välja toonud ja seetõttu juhtide soosingu pälvinud. Kahjuks ei märka seesama juht näiteks reedel juba poolest päevast ülitublile töötajale õlale patsutada ja lubada ta veidi pikemale nädalavahetusele. Saata peale rasket perioodi sanatooriumisse, pakkuda võimalust perega aega veeta firmale kuuluvas suvemajas. Ega märka, kui alluva silmaalused ületöötamisest tumedad või kui ta päeva jooksul juba mitmendat korda peavalutablette neelab. Tasu on ju makstud ja edukat karjääri ka mitmeid kordi arenguvestlusel ära märgitud. Liigne empaatia jäägu psühholoogide ja padjaklubide pärusmaaks.

Petlik on seegi, et tublid töötajad ju ei kurda, naeratavad ikka, kui neile jälle uus koorem õlgadele tõstetakse.

“Ei” viib töökoha kaotuseni

Legendaarne 90ndate keskpaigas käibel olnud ütlus, et meil on järjekord ukse taga ja tahtjaid jalaga segada, kummitab veelgi. Ikka kardetakse ületööst keeldudes oma mainet kaotada. Töökohast ilma jääda, juhtide ebasoosingusse sattuda. Siiski, kui ühel õigel ajal stop ei öelda, võib juhtuda, et kulutatakse ennast hoolimatult läbi. Ja tulemus on sama – ei suuda kuidagi enam pakkuda tööandjale oodatud kvaliteeti, parimat tulemust.

Seega on “ei” ütlemine oluline osa enesejuhtimisest, enesetundmisest. Kui töö tõttu peresuhted puntrasse läinud, tervis halvenenud või enda jaoks enam üldse aega ei jää, tuleb ülemusele sellest teada anda. Probleemi ennetades saab tavaliselt veel ühtteist päästa. Väärt spetsialistide taga oleme me kõik ju ikkagi inimesed. Kui tööandjale ületöö tagajärgedest teada anda, või mõnd töökohustustele “ei” ütlemist ilusti põhjendada, hinnatakse seda rohkem kui kehvalt või pideva virisemise saatel teostatud tulemust.

Kõrgemale, kaugemale suudab firma jõuda nende töötajatega, kes tööintervjuul ausalt teatavad, et neil armastatud ameti kõrval ka hobisid on, tähtsaid inimesi, kellega koos aega veeta ja hetki, mis kuluvad endale. See annab selgelt aimu akudest, mis seda töötajat laevad.

Ideid “ei ütlemiseks:

• kardan, et ei saa seda ülesannet praegu vastu võtta, kuna olen tööga kõvasti üle koormatud
• selleks et töötulemus ei kannataks, peaksin hetkel keskenduma nendele asjadele, mis käsil
• projekt mille kallal töäötan, võtab mult rohkem energiat ja aega kui arvasin
• ma pole ammu korralikult puhanud, ega tunne ennast kuigi rõõmsa ja aktiivsena
• kas võiksin paluda, et keegi teine selle ülesande enda kanda võtaks, ei näe ise küll praegu võimalust
• tunnen, et vajaksin puhkust, soovin anda endast parimat, ent jõuvarud vajaksid täiendamist

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_docman&task=cat_view&gid=20&dir=DESC&order=name&Itemid=99999999&limit=5&limitstart=15

Tiina Saar, CV Online turundusjuht, karjääriekspert

Entry filed under: Enesekehtestamine, SUHTLEMINE.

Töö ja enesekehtestamine Eduka karjääri määrab südamehääl

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


Loendur

  • 36 982 vaatamist

%d bloggers like this: