Kvaliteetaeg lapsega

22. okt. 2010 at 09:18 Lisa kommentaar

Kas lapsega koos veedetud aja vähesuse korvab see, kui võtta ühistest hetkedest viimast – muuta need eriti “kvaliteetseks”?

Minu lapsepõlv jääb seitsmekümnendatesse. Kuigi just sel kümnendil võeti USAs kasutusele väljend “kvaliteetaeg”, eesti lapsevanemate kasvatusteemalistesse aruteludesse see mõiste niipea ei jõudnud. Kuid mõelda ju võib. Ehk siis – milline oli minu lapsepõlve kvaliteetaeg koos vanematega?

Mäletan, kuidas suvel lõunati kõndisime isaga käest kinni üle heinamaa. Meil oli kena punane lehm, kes hommikupoolikul pistis suure isuga nahka kogu värske rohu, mis tema keti ulatuses kasvas, ja pärastlõunaks tuli ta uue koha peale viia. Need lapsepõlve pikad jalutuskäigud ja jutuajamised ajal, kui käisime “lehma tõstmas”, on minu vaat et kõige eredamalt meelde jäänud mälestus isast, kes suri siis, kui olin üheksane.

Või siis need korrad, kui isa läks külla sõbrale ja võttis mind kaasa. Jube igav oli, suured ajasid juttu ja mingi aja pärast hakkasin ma undama, et lähme koju, lähme koju. Midagi me ei läinud. “Kannata veel,” ütles isa. Aga mälestus on soe. Ma oleks võinud vabalt emaga kodus olla, ent tahtsin isaga minna ja ta võttis mind kaasa. See oli mulle tähtis. Ma õppisin sealt, et kui armastatud inimene sinult midagi soovib ja sa saad seda teha, siis tee, isegi kui see on tülikas. Oli see siis kvaliteetaeg?

Kas ainult meelelahutus?

Tänapäeval vist enamik vanemaid nii ei arvaks. Tundub, et kvaliteetaja all peetakse eeskätt silmas aega, mis veedetakse koos lapsega, tehes midagi, mis talle meeldib. Tavaliselt midagi meelelahutuslikku. Vembu-Tembumaal käik on kvaliteetaeg, samuti “Jääaja” filmi ja “Lotte” etenduse vaatamine. Ja kuna kvaliteetajal oleks kasulik last arendada, siis ehk ka zooloogiamuuseumi külastus. Jah, nõus, olen sarnaseid asju oma lastega teinud ja aja kvaliteeti nautinud, aga kaugelt mitte alati. Lõbustuspargis oli lapsel lõbus, aga minul tihti igav. Mõni muuseum jälle ei huvitanud poisse üldse, kuigi minu arvates oli täitsa äge.

Kvaliteetaeg tähendab midagi muud. Suhte intensiivsust, olukorda, mil laps ja vanem on teineteisele pühendunud, tunnevad tugevat sidet ja naudivad mõlemad hetke. (Mis arendamisse puutub, siis aeg, mis minu lapsepõlves kindlasti EI olnud kvaliteetaeg, oli see, kui vanemad mind lugema õpetasid. See oli üks rist ja viletsus ja tüütu kohustus, hoolimata sellest, et neil võis ju olla päris lõbus, kui ma pildi alt püüdlikult S-I-G-A veerisin ja veel püüdlikumalt NOTSU kokku lugesin.)

Seega, kui suhte intensiivsus kriteeriumiks seada, siis mänguväljakul või kinos käia on hea ja vajalik, aga ei maksa sellele veel automaatselt kvaliteetaja silti külge riputada.

Olgem ausad: töö on tähtis ja võtab palju energiat. Kodu võiks välja näha enam-vähem korras ja küllalt kena. Veidi sotsiaalset suhtlust ja mõnd isiklikku hobi peaks üks inimene ka endale lubama. Ja loomulikult, loomulikult tahame olla head lapsevanemad. Ning päevas on endiselt vaid 24 tundi.

Kvaliteetaja mõiste on hea vabandus emale-isale, kel on võimalik pühendada lapsele päevas/nädalas vaid väga piiratud hulk aega, kuid kes lohutab end sellega, et need minutid/tunnid on eriliselt väärtuslikud/kvaliteetsed ning korvavad eemal viibitud aja.

Kvaliteetaega ei saa planeerida

Võib-olla korvakski, kui poleks üht aga. Neid tõeliselt kvaliteetseid hetki, mil te tunnete, et olete lapsega samal lainel, tegutsete koos või räägite olulistest asjadest, mil te kogete erilist sidet – neid hetki on väga raske planeerida. Tegelikult võimatu.

Oletame, et mul on homme õhtul kaks tundi vaba aega, mille tahan pühendada pojale. Olen valmis kuulama ära tema kooliprobleemid ja kõik muud mured ning eriti veel kõik tema rõõmud. See on aeg, mille olen võtnud, et hoida pojaga lähedust. Aga juhtumisi läheb ta sõbraga tülli, saab koolis kahe ja kõigele lisaks peab ära tegema tohutu portsu matemaatikaülesandeid. Ta ehk räägikski mulle kõigest lähemalt, aga mitte sel hetkel, kui minule sobib. Sel hetkel tahaks ta olla üksi oma toas. Säh sulle siis kvaliteetaega!

Või plaanisite teha koolieelikuga voolimisõhtu, aga lapsel on parajasti isu hoopis sõbranna salmikusse joonistada või naabritüdrukule külla minna. Kuhu jäi kvaliteetaeg?

Sestap meeldib mulle kvantiteetaja mõiste palju rohkem. See võtab pinged maha. Kvantiteetaeg on lihtsalt… lihtsalt aeg. Aeg, mil olete lapsega koos või eraldi, aga viimasel juhul kuulmis- või nägemisulatuses.

Kvantiteetaeg ei sisalda vaid toredaid asju. See sisaldab piiride panekut lapsele siis, kui seda on vaja. Vahel sisaldab see tülisid ja vahel karistusi. See võib tähendada ühist kodutööde tegemist. Miks mitte ühist õhtust toiduvalmistamist. Tulite töölt ja laps lasteaiast, mõlemad väsinud. Lapsele meeldiks ehk teiega vaikselt mängida, jalutada või süles ettelugemist kuulata, aga see ei ole võimalik, sest peate tegema perele süüa. Kuidagi õnnestub teil kaasata laps jõukohasel moel söögitegemisse, aga võib-olla ta ka lihtsalt mängib köögis. Teie räägite enda päevast, ehk räägib tema ka enda omast. Võib juhtuda, et täiesti ootamatult areneb üks tore vestlus, mille käigus saab mõni tähtis asi selgeks räägitud. Ja nii saigi kvantiteetajast järsku kvaliteetaeg.

Kvaliteet sisaldub kvantiteedis

Ehk siis – selleks, et need “kvaliteetsed hetked” teie ja lapse vahel aset leiaksid, on tarvis teatud hulk lihtsalt koos või üksteise läheduses olemist. Kvaliteetaeg juhtub kvantiteetaja sees ja seda on raske ennustada, millal või mis olukorras täpselt.

Kas teil on ette tulnud, et aitasite lapsel mõnd koolitööd teha ja mõlemad tundsite erilist lähedust ning rahulolu, kui asi ühise pingutuse tulemusena lõpuks valmis sai? Kui on, siis vedas, et olite käepärast hetkel, mil laps abi küsis. Ma olen kahe poja isa ega pea end ei eriliselt heaks ega eriliselt halvaks vanemaks. Ühed meeldejäävamad lähedushetked on need, kui saan aidata just siis, kui poistel probleem tekib ja nad abi küsivad. Väiksemana on need pisemad asjad, nagu katki läinud mänguasja parandamine, suuremana abi koolitöödes, suhetes sõprade või õpetajatega.

Et kellegagi lähedast ja usalduslikku suhet luua, läheb tarvis aega ja kohalolekut, teise nägemist erinevates argiolukordades. See võib sisaldada ka meelelahutust, kuid ühine lõbustus ei taga veel usalduslikku suhet.
Muidugi ei saa vanemad olla lapsele kättesaadavad igal hetkel. Ma ei tea, kui palju kvantiteetaega on piisav, et laps tunneks end turvaliselt, usaldaks vanemaid ja aeg-ajalt õnnestuvad kvaliteethetked tekitaksid lähedase sideme. Lahendage see mõistatus ise.

Aga ma tean – loo alguse juurde tagasi tulles –, et see, kui isa mind sõbra poole ühes võttis ja ma lõpuks tüdinesin ning koju mangusin, ei olnud kvaliteetaeg. See oli kvantiteetaeg, mis ometi veenis mind selles, et ma olen isale tähtis, sest ta võttis mind kaasa.

See “kvantiteet” oli vajalik üheks teiseks, “kvaliteetseks” korraks, kui me koos isa ja ühe mu sõbraga kraavipervel kükitasime ning isa ütles: “Nüüd teeme kallistamisvõistluse. Vaatame, kumb teist jõuab mind kõvemini kallistada.”
Ma mäletan siiani, kui kõvasti ma kallistasin.

Kas hellitan lapse ära?

Vanemad, kel on laste jaoks vähe kvantiteetaega ehk siis vähe aega lihtsalt koos olla, kannatavad sageli süütunde all. Süütunde mõjul käitume mõnikord moel, mis lapsele tegelikult kasuks ei tule. Iga laps vajab muidugi hellitamist ja poputamist, aga sellega on mindud ehk pisut liiale, kui vanem:

• kulutab lapse soovide täitmiseks märkimisväärselt raha, ostab palju või kalleid kingitusi;
• üritab leida vabandusi tema halvale käitumisele ja kaitseb last tema tegude tagajärgede eest;
• on valmis tegema lapse heaks pea kõike;
• annab sageli järele: ütleb “ei”, aga käitub, nagu öelnuks “jaa”;
• püüab vähese koos oldud aja hüvitada sellega, et pühendab siis lapsele ekstra suurt tähelepanu;
• püüab olla lapse sõber.

Ärahellitatud laps:
• arvab, et talle on kõik lubatud;
• on enesekeskne, nõuab täiskasvanu tähelepanu;
• ei tunnusta autoriteete ja piire,
• ei suuda hästi oma impulsse kontrollida ega ennast distsiplineerida;
• ei talu ebamugavusi;
• tuleb halvasti toime pettumuste, läbikukkumiste, kaotustega;
• tunneb harva süütunnet, kahetsust, empaatiat.

Kui nii on läinud, mida siis teha?
• Mõtle, millist last sa tegelikult soovid kasvatada, ja õpeta talle väärtusi, mis on sulle olulised.
• Sea piire. Näita, et sa mõtled tõsiselt seda, mida ütled. Pea meeles, et “ei” ütlemine ei kahjusta lapse enesehinnangut. Kui jääd endale kindlaks, kasvatab see lapse usaldust sinu vastu. Paku lapsele valikuid koos tagajärgedega – kui paned teleka ise kinni, võid seda hiljem jälle vaadata. Kui mina panen praegu teleka kinni, siis me seda täna enam käima ei pane. See õpetab last teo tagajärje eest vastutama.
• Käitu lapsega enesekindlalt, ka juhul, kui oled sisimas ebakindel.
• Ole vanem, mitte sõber.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/32266/mis_kvaliteetaeg_.html?art_magaz=9

Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

Entry filed under: PEREKOND.

Kui vanem töötab kaugel Hea suhte retsept

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


Loendur

  • 36 842 vaatamist

%d bloggers like this: