Kuidas olla hea lapsevanem?

20. veebr. 2011 at 11:26

Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul saab laste kasvatamisest sageli vanemate destruktiivne ambitsioon – lapsele kehtestatakse ohtralt piire ja kohustusi ning seejuures unustatakse ära aus ja viisakas suhtlemine ega pöörata lapse reaktsioonidele tähelepanu.

Juul rääkis möödunud neljapäeval Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et laste kasvatamine toimub tegelikult ridade vahel – see seisneb selles, mida te teete.

Näiteks õpib laps tema sõnul viisakust selle järgi, kuidas vanemad teiste inimestega suhtlevad, mitte aga sellest, kui tal kästakse olla viisakas, öeldes: «ütle «tere»», «ütle «aitäh»», «ütle «head aega»».

«See ei pane last end hästi tundma, see on lapsele alandav,» selgitas Juul, lisades, et laps õpib selliseid asju läbi vaatluse.

Ta soovitas enne lapsele seesuguste käskluste jagamist mõelda, kas tahaksime, et näiteks meie partner meiega niimoodi räägiks? Ning rõhutas, et kõige olulisem ongi võrdne väärikus suhetes lastega.

Juuli sõnul kipume me rääkima lastega kui objektidega, kuigi see on just see, mille vastu naised 50 aastat tagasi niivõrd innukalt võitlesid – objekt olemise vastu. Pereterapeut soovitas esitada endale küsimus: kas ma tahan last, kes teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks, või tahan last, kes areneks isiksuseks?

Hästi kuulekad lapsed on tema sõnul tegelikult ohus. Nimelt näitas üks uuring, et väikesed tüdrukud, kes koolis kõike alati õigesti tegid, olid kõige madalama enesehinnanguga!

«Nad on parimad õpilased, parimad sekretärid, parimad armukesed – nad teevad, mis neile öeldakse ja naeratavad nii ilusasti ja neil on suurepärane elu… kuni nad saavad umbes 35 ja siis tuleb pauk,» rääkis pereterapeut.

Kuuletumine mõjub hävitavalt

Kui laps õpib väikesest peale omaenda soove ja vajadusi alla suruma ning alati pelgalt kuuletuma, jääb selline ennasthävitav käitumine püsima kõigis tema tulevastest armastussuhetes. Ning 2-3 aasta jooksul hakkab see ennasthävitav käitumine mõjuma hävitavalt ka partnerile, märkis Juul.

Kahjuks eelistavad aga vanemad sageli range ja piire seadva lapsevanema rolli sellele, et olla aus ja siiras ning näidata lapsele, et temal on suhtes oma osa. Pereterapeut soovitas lõpetada lapsevanema mängimine ja olla lapsega see, kes sa oled.

Ta tõi näite 9-aastase tüdruku vanematest. Tüdruk hakkas 5-aastaselt püksi pissima ja nad olid juba neli aastat näinud kurja vaeva, et sellest probleemist lahti saada, kuid mitte miski ei paistnud töötavat.

Juul soovitas vanematel minna tütrega tema lemmikkohvikusse, tellida talle tema lemmikkook ja rääkida kõik ausalt ära. Rääkida, et nad on üritanud teda aastaid aidata, aga neil pole see õnnestunud. Ning rääkida siis, et arst on öelnud, et ta saab ise kontrollida oma põie käitumist.

Vanemad tegid nii, nagu pereterapeut soovitas, ning esialgu vaikuse ja seejärel küsimusega «Kas tõesti?» reageerinud tütarlaps, kes oli neli aastat olnud vanemate «projekt», sai lõpuks aru, et probleemi lahendamine on tema enda kätes ning juba kahe päeva pärast oli püksi pissimisega ühel pool.

Viisakus ennekõike

Ühe tüüpilisema pereelus esineva olukorrana kirjeldas Juul lapse sööma kutsumist. Tavaliselt ütleb pereema, et lõuna on valmis, tule sööma, mille peale laps enamasti vastab, et tal ei ole kõht tühi, jäädes edasi mängima või lugema või muid oma toimetusi tegema.

Kuid kuidas siis vältida käsutamist, et laps ei tunneks, et ta PEAB sööma minema? Juul soovitab kasutada elementaarset viisakust: «Lõuna on valmis ja sa oled oodatud sööma, kui sul on kõht tühi.» Pereterapeut kinnitas, et keskmiselt 7 minuti pärast tuleb laps ise kööki ja küsib sama viisakalt vastu: «Ema, kas sa annaksid mulle midagi süüa?»

Sarnast suhtumist tuleks Juuli sõnul kasutada ka näiteks lapse magamapaneku puhul. Ta märkis, et lapsevanemate üks suurimaid vigu ongi see, et nad justkui kardaksid lastega viisakad olla, kuigi lastega just nimelt PEAB viisakas olema!

Ta tõi ühe sõbralikkuse-viisakuse näite ka paarisuhtest. Naine küsib mehe käest, mida õhtul selga panna. Mees ütleb, millist kleiti talle meeldiks naise seljas näha, kuid paari tunni pärast näeb, et naisel on hoopis midagi muud seljas.

Mida siis sellest järeldada? Juuli sõnul oli naisel abi sellest, mida mees talle soovitas, sest tänu sellele sai ta aru, mida ta ise ei taha, ning sellest johtuvalt ka sellest, mida ta ise tahab.

Kui aga mees ütleks jäta-mind-rahule hääletooniga, et pane selga, mis tahad, või et miks ma peaksin sellega pead vaevama, mis sa selga paned, siis teeb naise vaid nõutuks.

Sarnaselt kirjeldatud olukorraga tuleks pereterapeudi sõnul olla sõbralik ja viisakas ka oma lastega.

***

Jesper Juuli soovitused lapsevanematele:

1. Pööra oma lapsele tähelepanu. Kasvatamine toimib kõige paremini, kui see on «kahesuunaline tänav». Nimelt peaks rohkem tähelepanu pöörama lapse reaktsioonidele – seda näiteks nii mähkmete vahetamise kui lapsega jalutamise ajal.

Juuli sõnul teeme me seda tavaliselt vaid lapse esimese eluaasta jooksul ja eriti just esimese lapse puhul, kuid pärast anname alla ja ütleme ise lastele, millised nad peaksid olema. Ta rõhutas, et lapsed ei peaks küll olema meie õpetajad, kuid nad peaksid olema meiega interaktsioonis, kus ka meie neilt õpime.

2. Kasuta oma aju. Kogu teadmisi raamatutest, kuid ära tee lapsele midagi, mida raamatus öeldakse, kui sa ei tunne, et nii peab tegema.

3. Ole iseendaga kannatlik. Kui vaja, andesta endale iga päev – sa ei pea olema ideaalne.

4. Vastuta oma vigade eest.

5. Otsi abi, kui sa ei tea, mida teha.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas vanemtoimetaa Marina Lohk

Entry filed under: 1-3 aastat : väikelaps, 4-6 aastat : koolieelne iga, 7-10 aastat : mürsik, LAPSE ARENG, Teismeline.

Vanema põhiroll on olla lapse jaoks olemas Laste sõprusest


Loendur

  • 36 747 vaatamist

%d bloggers like this: