Laste ja vanemate suhetest

20. veebr. 2011 at 12:17

Arusaamised laste ja vanemate rollidest, heast ja halvast ning kasulikust ja kahjulikust on eriti viimasel aastasajal põhjustanud küllaga vastakaid tundeid. Vastuolu on seda suurem, et kõik lapsevanemad soovivad lastele vaid parimat. Aga kas see on alati hea ka lastele? Armastuse imeväest vastuolude lahendamisel räägib …

Põlvkondadevahelised vastuolud olid teada juba Platonil, kes kirjeldas noomivalt noorema põlvkonna lugupidamatut käitumist vanema põlvkonna suhtes. Psühholoogid kogevad seda tihti, et inimestele ei tekita hingevalu mitte niivõrd sotsiaalne ega poliitiline olukord, kuivõrd vanemate mittemõistmine ja -austamine.

Kuni 10aastased lapsed suhtuvad vanematesse kriitikavabalt – neile on ema ja isa kõige kallimad ja tähtsamad. Siis õpivadki nad vanematelt hoiakuid, arvamusi, käitumismalle. Laste ellujäämine sõltub otseselt vanemate heaolust ja hoolitsusest ning lapsed tajuvad hästi vanemate meeleolusid. Kui vanematel on halb, on halb ka lapsel. Sellises situatsioonis võib laps võtta vastutuse vanemate eest enda peale, tundes veel süüdki, et nad maailmas nii hästi toime ei tule. Üle 10aastased lapsed hakkavad vanemaid juba teadlikumalt analüüsima ja nende hoiakud avalduvad ka protestivas käitumises.

Põlvkondade paradoks

Nüüdisaja üks mõttetarku Charles Handy kirjeldab põlvkondadevaheliste konfliktide põhjusena olulist paradoksi – nimelt on inimestel suur soov erineda eelmistest põlvkondadest, nõudes ise samas, et järgnev põlvkond oleks nende moodi.
See vastuolu võiks sobida nüüd ajalukku, kus laste käekäigus oli palju ettemääratust, kindlaid reegleid ja jäiku uskumusi. Iseseisvus kajastus omal ajal pigem laste töövõimes. Vanemad õpetasid lastele, kuidas maailmas toime tulla, nende ülesanne oli kindlustada lastele ja ka endale turvaline ellujäämine.

20. sajandil toimusid maailmas ülisuured muutused – tehniline revolutsioon, globaliseerumine, sotsiaalsete suhete muutumine, maailmasõjad jne. Uued võimalused ja valikud mõjutasid ka perekondlikke suhteid. Esivanemate õpetused eluga toimetulekuks enam ei kehtinud ja parim, mida veel 19. sajandi lõpul sündinud vanemad said oma järeltulijatele pakkuda, olid üldinimlikud väärtused ja tõekspidamised.

Kahjuks ei ole piisavalt väärtustatud põlvkonda, kes on sündinud 20. sajandi alguses ja kogenud kõige suuremaid muutusi, pidanud kohanema, õppima, muutuma, loobuma jne. Just see põlvkond on kõige rohkem jäänud ilma vanematepoolsest kindlustundest, sest uutmoodi eluga pidi ise kohanema. Muutuste ja valikutega kaasnev stress ning ebakindlus väljendus mitteharmoonilistes peresuhetes, kus vanamoodi enam ei saa ja uut moodi ei oska. Tuntud väljend “Kui lapsel on kõht täis ja katus pea kohal, siis ei peaks tal olema põhjust  nutta”, on iganenud klišee. Ükski vanem ei ütle, et ta ei armasta oma last – ta kahjuks lihtsalt ei tea alati, mis on lapsele hea.

Tänulikkus ebakindluse eest

Nüüdisaegne peremudel nõuab uut mõtlemist ja käitumist. Aastasadu kinnistunud käitumismallid enam ei kehti ning 21. sajandil peab uuendama aegunud uskumisi ja paradokse sellisteks arusaamadeks, mis aitavad luua põlvkondadevahelisi mõistvaid suhteid. Õpetussõnu ja informatsiooni on võimalik nüüd küllaga saada paljudest erinevatest allikatest, aga hingerahuks kõige olulisem on see, mida pakuvad vanemad.

Eelkõige vajab laps turvatunnet ja teadmist, et teda armastatakse just sellisena, nagu ta on. Tingimusteta armastus ema kui kõige lähedasema inimese poolt annab lapsele sõnumi, et ta on väärtus. Kui laps saab enda olemasolu kohta tingimusteta heakskiidu, on ta ka ise usaldav ja armastusele avatud. Ema ei pea armastusega üle pingutama, vaid lihtsalt oma last märkama, teadma, mida laps vajab, ja tema jaoks olulisel ajal olemas olema.

Üleliigne muretsemine ja hoolitsemine võib tekitada emadel eneseohverdamise tunde. Vanemarolli täites oleksid nad justkui laste heaolu nimel loobunud oma elust. Laps ei ole vanemate omand ja tema kasvatamise eest ei tohi nõuda tänulikkust. Tänulikkust nõuavad lastelt eelkõige ebakindlad vanemad, kes pole ise elus saavutanud seda, mida soovinuks. Laps pole vanematele võlgu. Emaarmastuse üledramatiseerimise ja täiuslikkusepüüde tulemuseks on lapse suhtes ebarealistlikud nõudmised, süütunded ja hirmud.

Isa ja ema erinevus

Nüüdisajal on rollide piirid küllaltki hägused, kuid lapsel on siiski erinevad ootused nii ema kui ka isa rolli suhtes. Isa peaks pakkuma lapsele pigem tingimustega armastust, mis innustab saavutustele. Isa oluliseks ülesandeks on näidata lapsele teed maailma. Tema suhtumine ja olek annab teada, kas maailm on turvaline paik. Kui isal on maailmas halb – näiteks ta ei tule oma kohustustega toime –, on see signaal ka lapsele, et eluga toimetulek on raske. Isalt, aga muidugi ka emalt oodatakse positiivset kinnitust oma saavutustele, tagasisidet, et ta on hästi teinud või õigesti otsustanud. Vaoshoitud tunnustus, nagu  näiteks “Tubli, aga alati saab paremini”, kõlab pigem etteheitena, edastades sõnumi “Sa pole piisavalt pingutanud”.

Pidevalt suunava, kontrolliva, manitseva ning keelava kasvatuse tagajärjel tekib sageli süü- ja häbitunne. Süü tekib siis, kui saadakse teada, et “Olen teinud valesti”, häbi siis, kui “Olen vale, halb”. Sellisel juhul saab laps vanematelt pidevalt teada, et temaga ei olda rahul. Kui vanemad on rahulolematud ega armastata tingimusteta, hakkab laps püüdlema heakskiidu poole, luues endale “maski”, millega vanemad võiksid rahule jääda. Oht on selles, et mask võibki jääda tema pärisosaks ja inimene käitub kogu elu nii, nagu teised tahavad, mitte nagu ise sooviks. Ta ei saa lõpuks ise ka aru, mida tema vajab ja et tema vajadused on ka tähtsad.

Harmoonilises perekonnas on olulisim paarisuhe, mis tagab vastastikuse arengu ja rahulolu. Ema ja isa vastastikune armastus ning lugupidav koosolemine edastab lastele sõnumi, et kõik on tähtsad, kõigi jaoks on aega, keegi ei jää teise pärast tähelepanuta või armastusest ilma.
Adekvaatse lapsevanema identiteedi korral ei ole suhe lastega keeruline.  Vanem, kes ei püüa olla täiuslik, armastab iseennast ja lubab endas välja paista oma “sisemisel lapsel”, on ka lapsega suheldes vaba, loominguline, usaldav ja mänguline.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/33549/armastavad_vanemad_ja_armastavad_lapsed.html

Ilmus ajakirjas Naised

Entry filed under: PEREKOND.

Miks me vaidleme ja tülitseme? Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele


Loendur

  • 35 052 vaatamist

%d bloggers like this: