Miks me vaidleme ja tülitseme?

20. veebr. 2011 at 12:05

Me ei pea kartma probleemide tekkimist, vaid peame omandama oskused, kuidas nende lahendamisega mõlemaid osapooli arvestavalt toime tulla, usub Gordoni perekooli suhtlemiskoolitaja Eha Rikberg. Kust leida võti, millega avada uks eduka probleemilahenduse juurde?

Tõdegem, et erimeelsused ja eriarvamused on igapäevaelu üks osa. Meil kõigil on omad soovid ja vajadused, mis teevad meist just need, kes me oleme, armastatud ja ainulaadsed isiksused. Kõik meie käitumised on lahendused meie inimlike vajaduste rahuldamiseks. Siin peitubki võti, mida otsime.

LAHENDUSED ja VAJADUSED

Kas olete märganud, et tülid tekivad peaasjalikult kahel pinnal:

– konflikti lähevad meie erinevate vajaduste rahuldamiseks välja mõeldud lahendused (nt on üks auto, millega tahab ühel ajal sõita kaks inimest, samal ajal on see võimalik vaid ühel);
– põrkuvad meie kummagi erinevad vajadused (nt Mari soov vaikuses õppida (eneseareng), Jüri soov aga kõvasti muusikat kuulata(meelelahutus)).

Milles on siis vahe? Vahe on selles, milliste lahendusteni erinevatel juhtudel on võimalik jõuda.

Esimesel juhul (lahenduste pinnal tekkinud konflikti puhul) on võimalik probleem lahendada, nii et võitjaks osutub vaid üks osapool ja teine tunneb ennast halvasti. Teisel juhul on võimalik leida lahendus, kus võidavad mõlemad osapooled. Võti peitub selles, et keskendudes vajadustele, tekib juurde mitmeid võimalikke lahendusi, mille vahel valida.

Vastandlikud tahtmised

Võtmeks on meie vajadused, mitte lahendused. Vaatame, kui lihtne ja loominguline on leida erinevaid võimalusi konfliktide edukaks lahendamiseks, kui tuvastame teineteise tegelikud vajadused.

Hea näide on mul kohe omast käest võtta – arvan , et see olukord on päevakorral paljudes peredes, kus kasvamas kooliealised lapsed.

Pikalt suvepuhkuselt tulles leppisime lastega kokku kooliga seotud reeglid. Lapsed käivad algkoolis ja harjutavad iseseisvat õppimist. Õppimised tehakse ära esmajärjekorras ja see, mis valmistab raskusi, jääb õhtuks, et asi koos üle vaadata. Esimestel nädalatel toimis kõik kui valatult, õhtuti ei olnud vaja suurt midagi üle vaadata ega aidata. Ühtäkki muutus aga olukord kummaliseks. Eelmisel nädalal olid kõik õppimised jäänud õhtu peale põhjendusega, et seda ei osatud ise ära teha. Koos tegema asudes olin vaid kuulaja ja kõrvalistuja rollis ning oli selge, et probleem ei olnud oskamises. Võtsin teema jutuks nädalavahetusel, et selgitada välja , mis on sellise käitumise taga, ja jõuda tegelike põhjusteni – vajadusteni.

Tundsime abikaasaga mõlemad, et igal õhtul järjest kolme poisiga õppimine võtab liialt palju aega, õhtusöögi tegemine on häiritud ja õhkkond väsimusest ning oma toimetuste edasilükkamisest pingeline. Meie vajadus oli võimaldada aega nii puhkuseks kui ka omavahel suhtlemiseks.

Milline oli aga lapse vajadus, kui ta jättis tegemata kõik kodutööd ning ootas, et teha seda koos vanemaga? Me ei tea seda enne, kui oleme lapsega koos teema üle arutlenud ja vestelnud, kuulanud ära tema mõttekäigu, tajunud tema tundeid selle taga, andes ise aktiivselt tagasisidet, kuidas me oleme teda mõistnud.

Lapse vajadus ei ole teha vanemale meelehärmi ja teda pahandada. Kaugel sellest, last ajendas käituma tema vajadus saada vanema tähelepanu ja tunnustust. Soov veeta koos rohkem aega nagu suvel, kui puududsid koolikohustused ja meil oli rohkem ühiseid ettevõtmisi. Nüüd tundsid lapsed puudust ühisest ajast ja võimalusest jagada päevaseid sündmusi. Laps mõtles selleks välja oma lahenduse, milleks oli tööde tegemata jätmine, et saavutada sellega koos tegutsemise aega.

Lahendus mõlemale poolele

Olles mõistnud oma vajadust puhkuse ja isikliku aja järele ning lapse vajadust ühiste tegevuste järele, saame edasi minna järgmise osa juurde. Selleks on erinevate lahenduste leidmine meie mõlema vajadustest lähtuvalt.

Olles koos lapsega sõnastanud tema vajaduse, andsin teada ka oma vajadusest, seda mina-teadete kaudu: “Ma vajan õhtul aega ka isiklike asjade tegemiseks ja olen häiritud, kui me õpime pikalt ja ma ei jõua omale vajalikke toimingud teha.” Selline teade ei riiva last ja väljendab vaid minu tundeid ja seda, kuidas käitumine mulle mõjub. Tajudes, et teda on mõistetud, on laps nõus kuulama ja arvestama ka vanema tunnete ja vajadustega. Saime asuda erinevate lahendusvariantide väljamõtlemise juurde. Kirjutasime üles kõikvõimalikud lahendused, mis kellelegi pähe tulid.

Järgmise sammuna asusime neid hindama oma vajadustest lähtuvalt. Lõpptulemusena jäid sõelale lahendused, millega me kõik nõus olime. Leppisime kokku, et poisid püüavad endiselt iseseisvalt ära teha koolitükid, mida oskavad, õhtul vaatame üle vaid raskemad asjad, ning õhtuste toimetuste juures vestleme igaühe päevasündmustest kõik koos. Meie abikaasaga saame koduseid tegemisi rahulikumalt korraldada ning jääb aega ka puhkuseks. Seevastu nädalavahetuseti võtame ette ühiseid saunaskäike, metsaretki ja muid huvitavaid ühistegevusi, kus saame ajapiiranguteta koosolemist nautida.

Selle asemel et sattuda vaidlusesse esialgsete lahenduste teemal, lähenesime olukorrale sügavuti, tuvastasime vajadused ja jõudsime kõigile sobiva võidan-võidad-lahenduseni.

Kuus sammu õnnelike suheteni!

Probleemi lahendamise esimene samm on probleemi defineerimine. See on ka kõige raskem ja aeganõudvam osa, eeldades kolme olulise tehnika oskuslikku kasutamist. Need on oma vajaduste kehtestamine mina-sõnumitega, teise inimese peegeldav kuulamine, kuni oled mõistnud tema vajadusi, ning seejärel probleemi sõnastamine vajaduste keeles. Aga hästi sõnastatud probleem on juba pooleldi lahendatud!

1. Selgita välja ja sõnasta probleem vajaduste, mitte lahenduste keeles.
2. Mõtle välja võimalikult palju lahendusi. (NB! Esialgu ilma hindamata.)
3. Vali välja kõigile sobiv lahendus.
4. Planeeri, kes mida teeb.
5. Vii plaanitu ellu.
6. Hinda tulemusi mõne aja möödudes.

Mõjukas vanem saab olla vaid see, kes last austab, kelle sõnadest ja tegudest jääb läbi kumama veendumus, et laps on tegelikult armas ja hea. Hoidke lahus lapse isiksus ja tema teod. Te võite seista vastu konkreetsetele tegudele, aga näidake iga oma käitumisega välja, et tunnustate väikese inimese tõelist väärtust ja austate tema isiksust! Rõõm on koos kasvamises! Sama võlureegel kehtib tegelikult ka kõigis teistes suhetes. Nautigem edukaid probleemilahendusi!

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/35094/miks_me_vaidleme_ja_tulitseme_.html

Ilmus ajakirjas Naised

Entry filed under: PEREKOND.

Andestamine ühendab Laste ja vanemate suhetest


Loendur

  • 36 657 vaatamist

%d bloggers like this: