Posts filed under ‘LAPSE ARENG’

Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele

21. sajand on kahtlemata meedia- ja elektroonikaajastu. Kui mõelda oma argipäeva kulgemisele, siis on raske meenutada hetke, mil õhk on meediasfäärist puhas ning silmapiiril ei terenda ühtki elektroonikaseadet.  Hommikut aitavad alustada esimesed uudised Terevisiooni või mõne raadiokanali vahendusel, päeva edenedes vaadatakse paremal juhul ajalehed läbi või halvemal juhul veedetakse kogu päev internetis, õhtul on enamasti taas armsaks kaaslaseks televiisorikast või arvuti. See tähendab päev läbi info selekteerimist, analüüsimist, kriitiliselt kõrvale heitmist või vajaliku talletamist. Enamus inimesi elab nii ja raske on ka lapsi sellest päris välja jätta. Kuidas meedia ja meediumid aga tegelikult mõjutavad meie järeltulevat põlve?

Meedia mõju on kindlasti mitmetahuline, see võib olla hea ja halb. Kõik oleneb tarbija teadlikkusest, avatusest, kriitikameelest, soost, IQst jne. Täpselt samuti ei mõjuta meedia kõiki lapsi ühtmoodi vaid see oleneb laste vanusest ja arengutasemest. Mõnel juhul on nooremad lapsed meedia mõjutustele vastuvõtlikumad, kuid see ei tähenda, et ka vanemad lapsed või noorukid oleksid immuunsed. Enamgi veel, kompleksne või väga abstraktne meediasisu mõjutab ainult kognitiivselt arenenumaid lapsi, kes suudavad sõnumi lahti mõtestada. Meedia mõju lapsele oleneb aga ka lapse soost, rassist, temperamendist ja kodusest elust (Wilson, 2008). Kõik need tegurid mõjutavad lapse kulgemist läbi meediasfääri, mis võib kaasaegsete seadmete abil hõlpsalt meie kodu vallutada. Lapse kulgemine võib ühelt poolt olla väga õpetlik ja kasulik rännak või teiselt poolt hoopis saatuslik allakäigu trepp. Käesolevas kirjatükis keskendun sedapuhku aga just meedia (sh videomängude) negatiivsele mõjule ja selle seosele laste agressiivsusega.

Antud teema on juba aastakümneid inimestele huvi pakkunud ja on väga palju teadlasi (näiteks Anderson, Huston, Schmitt, Linebarger & Wright, 2001; Boyatzis, Matillo & Nesbitt, 1995; Comstock & Scharrer, 2003; Gentile, 2003; Huesmann, Moise-Titus, Podolski & Eron, 2003; Liebert & Sprafkin, 1988; Wiegman, Kuttschreuter & Baarda, 1992; Crick, Douglas & Ostrov, 2006), kes on meedia negatiivset mõju uurinud. Laste vägivaldsete telesaadete (videomängude) vaatamise ja agressiivsuse vahel on leitud nii lühi- kui pikaajalisi tugevaid seoseid. Täpsemalt öeldes mõjutab televägivald USA laste agressiivsust lausa 10% kõikidest teistest mõjuteguritest (gängi kuuluvus 9,6%, meessugu 3,6%, vaesus 1%, vanemate ahistav käitumine 0,8%) (Anderson, Gentile & Buckley, 2007, tsit. Wilson, 2008 järgi).

Uurimuste juures on aga üllatav asjaolu, et on leitud, et lastele mõeldud teleprogrammid on mitu korda vägivaldsema sisuga kui täiskasvanute omad (Crick, Douglas & Ostrov, 2006; Wilson, 2008). Peaaegu 70% USA lastesaadetest sisaldavad füüsilise vägivalla akte. Täpsemalt näidatakse lastele 14 vägivalla akti tunnis, samal ajal aga näeb täiskasvanute programmides vaid 4 vägivaldset käitumisakti tunnis (Wilson, Smith, Potter, Kunkel, Linz, Colvin jt, 2002, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi). See tundub täiesti ebaloogiline. Milleks küll?

Agressiivsus on inimese loomuses. Ühiskond lihtsalt surub meid raamidesse, mistõttu agressiivsus muutub tsiviliseeritumaks, peidetuks, sisemiseks tungiks, mis normaaljuhtudel vägivallana ei avaldu. See võib olla põhjus, miks inimestele meeldib vaadata ekraanivägivalda (actionfilmid, politseisaated jne), see vabastab ärevus- ja pingeseisundist, mille ühiskond on omakorda inimeste kallal vägivalla tarvitamisega tekitanud. Täpselt samuti võib olla laste puhul. Nad naudivad rohkem löömise, taplemise ja „jalaga tagumikku“ naljadega joonis- või mängufilme kui rahulikuma visuaalse pildiga saateid. Põhjus aga miks lastele pakutakse täiskasvanutest rohkem füüsilist vägivalda, on ilmselt sellest, et laste analüüsi- ja tõlgendamisvõime ei ole veel niivõrd välja arenenud, et nad saaks ka tsiviliseeritumast vägivallast aru ja läbiks katarsise. Neile on vaja teha „puust ja punaseks“ ning füüsiline kõigile nähtav vägivald ju seda on. Kahjuks on sellest ilmselt ka lastesaateid produtseerivad firmad aru saanud. Aga mis siis ikkagi juhtub kui laps puutub kokku vägivaldse tv- või arvutimeelelahutusega?

Wilson (2008) toob sellele küsimusele vastates välja kaks teooriat. Esimene neist on sotsiaal- kognitiivne teooria (varem sotsiaalse õppimise teooria), millele tuginedes saab öelda, et laps õpib ideid, väärtusi, emotsioone ja käitumismustreid vaadeldes teisi nende sotsiaalses keskkonnas. Seetõttu võib laps imiteerida oma lähiümbruskonna inimesi või hoopis meediategelasi. Teooria toetuseks on läbi viidud ka hulgaliselt eksperimente, mis näitavad, et lapsed jäljendavad telekast nähtud vägivaldset käitumist ja seda eriti juhul kui nähtud vägivald on olnud tasustatud (Wilson, 2008). Ometigi on see fakt väga tavaline ja ootuspärane kõiksugustele superkangelaste multifilmidele, kus omavahel sõdivad ja kaklevad head ja pahad tegelased. Pahad saavad surma, head võidavad. Laps ei pööra tähelepanu sellele, et head tapsid pahad ära ja tapmine on halb. Nad lihtsalt võitsid, mis tähendab, et tema jaoks saab selline vägivaldne käitumine aina enam normaalseks ja teinekord isegi ainuvõimalikuks.

Teine teooria, millel saab tugineda on informatsiooni töötluse teooria, mis püüab seletada meedia pikaajalist mõju indiviidile. Teooria tugineb mälus asuvate inimese jaoks tuttavate tegevuste ehk rutiinide (skriptide) õppimisele. Lastel kujunevad skriptid magamaminekurituaalide, arsti juures käimise, kooliks valmistumise jne kohta. Seetõttu omandab vägivalda meedia vahendusel või reaalelus kogenud laps skriptid, mis sisaldavad agressiivsuse kasutamist probleemide lahendamisel. Kui skriptid on kord juba omandatud, siis on ajul neile käitumist valides kerge ligipääs ning mida rohkem agressiivseid skripte kasutada, seda tugevamaks ja laiaulatuslikumaks need muutuvad. Seetõttu areneb lastel, kes korduvalt ja korduvalt meedivägivalda kogevad stabiilne kogum agressiivseid skripte, mis neid sotsiaalsetes olukordades juhivad (Wilson, 2008).

Veel üks põhjus, miks televägivalla nägemine võib agressiivset käitumist põhjustada või olemasolevat kinnistada ja tugevdada, on fakt, et see moonutab inimese maailmataju. Uurimused on kinnitanud, et olenemata inimese east tajuvad järjepidevad televisiooni jälgijad maailma ohtlikuma paigana ning kardavad rohkem vägivalla ohvriks langeda. Näiteks peavad järjepidevalt uudistesaateid vaatavad algkoolilapsed mõrva naaberlinnas tõenäolisemaks kui lapsed, kes päevauudiseid ei jälgi (Smith & Wilson, 2002, tsit. Wilson, 2008 järgi). Selline tajumoonutus võib aga panna inimest (sh last) ka sotsiaalseid olukordi ja teisi inimesi enda ümber ohtlikumana ja agressiivsemana hindama ning vastavalt oma tajule käituma. See tähendab, et inimene hindab tõenäoliselt olukorda valesti, omistab teistele negatiivseid mõtteid, tundeid, motiive, mida neil tegelikult ei ole ja kaitseb end täiesti mittevajalikel juhtudel. Ehk ta on agressiivne tunduvalt tihemini kui inimesed, kes tajuvad maailma adekvaatselt.

Kuidas aga väljendub laste agressiivsus televägivalla toimel? Crick, Douglas ja Ostrov (2006) viisid sellele küsimusele vastuse saamiseks läbi longituuduurimuse ja leidsid, et ka teleprogrammide vaatamise kestuse ja laste agresiivsuse kanaliseerimise vahel eksisteerivad soolised iseärasused. Nimelt on rohkem teleka ees viibivad tüdrukud rohkem sotsiaalselt agressiivsed ja poisid füüsiliselt agressiivsed kui nende vähem telekat vaatavad eakaaslased. Huvitav on leiu puhul see, et tüdrukute sotsiaalne agressiivsus oli suurem ka juhul, kui teleprogrammi sisu ei sisaldanud füüsilist vägivalda. Autorid ise oletavad, et põhjus võib olla selles, et ka harivad lastesaated võivad sisaldada sotsiaalselt agresiivset käitumist ning poisid ja tüdrukud lihtsalt märkavad ja õpivad sarnase sisuga saadetest erinevaid käitumismustreid. Siinkohal arvavad autorid, et võtmeteguriks võib olla asjaolu, et lapsed identifitseerivad end samasoolise telekangelasega ning võtavad just soorollispetsiifilise käitumise omaks. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Võib ka olla vastupidi, agressiivsemad lapsed vaatavad rohkem telekat kuna neil on kehvemad sotsiaalsed oskused ja seetõttu vähem sõpru. Sooline eripära agresiivsuse kanaliseerimisel on aga televisioonist sõltumatult juba kindlaks tehtud.

Ka Wilson (2008) toob oma artiklis välja, et rohkem jäljendavad lapsed neid telekangelasi, kellega end rohkem samastavad. Samal põhjusel peavad osad uurijad vägivaldseid video- ja arvutimänge, mis võimaldavad aktiivselt vägivaldsesse süžeesse sisse elada ja läbi mängida, televägivallast kahjulikumakski. Sellest hoolimata mängivad tänapäeva lapsed räigeid tapmismänge, mis tehnoloogia täiustumisega on visuaalselt aina realistlikumad. Tõepoolest nagu olekski ise seal taplemas. Võib oletada, mil määral nende laste bioloogilised näitajad muutuvad: pulsi- ja südamelöögisagedus kasvab, vererõhk tõuseb, käed higistavad, tekib ehk kergelt tunnelnägemine. Samad tunnused (kuid mitmeid kordi tugevamalt) on ka inimesel, kes reaalselt relvast laseb. Näiteks koolitulistajal. Kas võivad siis tapmismängud olla sellise ekstreemse koolivägivalla põhjustajaks?

Ilmselt küll, kuid kindlasti ei saa need olla ainsaks põhjuseks. Koolivägivald on tingitud nii õpilase lapsepõlvest, tema kasvatusviisist kui ka meediast tema ümber. Suureks probleemiks meie ühiskonnas on see, et lapsi ei õpetata suhtlema. See väljendub nii koolisüsteemis kui ka järjest kasvavas virtuaalsuhtlemises, mil jäetakse unarusse sotsiaalsete oskuste arendamine ja silmast silma suhtlemine (Ennet, 2008). Siiski peab ka Ennet oluliseks faktoriks koolivägivallale meediat, millest tema sõnul pidevalt agressiivsust ja ärapanemist kumab. Ta leiab, et üks põhjus, miks probleemide kuhjudes just vägivalla poole pöördutakse, saab alguse juba varajases eas väärat tüüpi meediaga kokkupuutudes. Kui hunt taob multikas jänese pead vastu kivi, siis vanem peab lapsele selgeks tegema, et tegelikus elus seda ei tohi olla. Lapsevanemad peavad varajases eas lastele maailma reaalselt hakkama tõlgendama, et ei tekiks valesid hoiakuid ega arusaami (Ennet, 2008).

On lapsevanemaid, kes küll kohusetundlikult piiravad lapse meediumide tarbimist, kuid samas ei piira selle sisulist külge. Või on vaba aeg videomängude seltsis lausa premeerimise viis. Ja tegu on pealtnäha justkui väga teadlike vanematega. Kirjandusest võib tihtipeale lugeda, et lapsevanemal ja õpetajal on suur osa lapse meediakasvatusel. Täiskasvanud inimene peab olema võimeline nägema tegude tagajärgi, olema kriitiline ja analüüsiv, et olla tark meediakasutaja ning seda ka oma järeltulijatele õpetama. Tegelikult vajavad ka paljud lapsevanemad ning õpetajad täiendavaid teadmisi ja meediakirjaoskuse arendamist, et laste meediatarbimist suunata (Siibak, 2010). See tähendab, et Eesti laps on tänasel päeval hoolimata täiskasvanute toest ikka veel ohutsoonis kuna meedia kasutamine ja suunamine on ka täiskasvanud inimestele kohati keeruline ja arusaamatu. Tihtipeale ei teadvustata meedia negatiivseid ja positiivseid võimalusi täiel määral ning igasuguse meediaelektroonika kasutamine ja selle sisu on normaalne, tavaline, harjumuspärane. Ja kuigi soovitatakse väikelaste meedia tarbimine minimaalseks viia (alla 2- aastane üldse mitte, üle 3- aastane kuni 1 tund päevas, Ameerika Pediaatrite Akadeemia ja Avaliku Hariduse Komitee, 2001, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi), siis tänases Eesti peres üldjuhul seda küll ei järgita.

Teadaolevalt on agressiivsusel kumulatiivne efekt ja sellest ei saa enam lahti. Televägivalla mõju taustal on see hirmutav kuna juba praegu väidavad pikaajalise lasteaias või koolis töötamise kogemusega inimesed, et lapsed on vägivaldsemad ja süüdimatumad kui iial varem. Lisaks sellele, et nad üksteisele palju kahju tekitavad (ühelt poolt teevad üksteisele haiget aga teiselt poolt õpetavad vägivaldset käitumist edasi) on neid ka raske õpetada. Õppimine (igasugune) on ümber kolinud televisiooni ja internetti, inimesed kohtuvad vähem ja õpivad vahetult üksteiselt ja ükteistega vähem. See mõjutab sotsiaalsete oskuste arengut ja väljakujunemist. Väga palju aega virtuaalmaailmas veetnud laps ei oska hiljem inimestega koos olla, ta ei mõista emotsioonide nüansse ega huumorit. Tajub olukordi valesti. Ehk on hoopis see suurem põhjus tänapäeva laste agressiivsusele kui televägivald?

Kirjutas Kadri Pohlak

 

Kasutatud allikad:

Crick, N. R., Gentile, D. A. & Ostrov J. M. (2006). Media Exposure, Aggression and Prosocial Behavior During Early Childhood: A Longitudinal Study. Social Development, 15, 612-627

Wilson. B. J. (2008). Media and Children`s Aggression, Fear, and Altruism. The Future of Children, 18, 87-118, 32

http://www.neljas.ee/est/?news=958730&category=1

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3671&print=1

14. märts 2011 at 12:27

Mis põhjustab kooliraskusi?

Kes oleks võinud arvata, et lugemisraskuste puhul võib abi olla hoopis korvpallimängust!

Sügisel pidas Tallinna Holistilises Kliinikus loengu Rootsi eripedagoog Lars-Eric Berg. Ta rääkis, kuidas kooliraskustega rinda pistvaid lapsi saab aidata lihtsate füüsiliste harjutustega.
Holistilise Kliiniku nõustaja Anu Mäe, kes Bergi Eestisse esinema kutsus, selgitab: “Meie nimetame laste abistamist lihtsate harjutustega sensomotoorseks treeninguks. Senso tähendab taju ja motoorne seda, kuidas me liigume. Aastatepikkune kogemus on tõestanud, et sensomotoorne treening aitab lisaks õppimisraskustes lastele ka täiskasvanuid.”

Kuidas ära tunda kooliraskustes last?

Pahatihti saavad klassi Tootsid külge laisa ja raskesti kasvatatava lapse sildi, sest nad nihelevad, ei osale tunni töös ja segavad teisi. Ent laiskusel või hüperaktiivsusel võivad olla hoopis sügavamad põhjused.

Näiteks võib probleem peituda selles, et lapse liikumine ja tajumeeled ei ole täiuslikult arenenud. Välja võib see paista nii:

• lapsel on probleeme tasakaaluga;
• ta on kohmakas;
• tal on lugemis- ja/või kirjutamisraskused;
• tal on pudistav kõne ja keskendumisraskused;
• laps on kas üli- või väheaktiivne – niheleb või hoopis lesib laual, pea kätele asetatud;
• tal on raskem suhelda ja mängureegleid järgida;
• laps unistab ega süvene tunnis;
• esineb käitumishälbeid.

“Kas tunnete ära selle poisi oma klassist?” küsib Berg seminariruumis. “Poiss, kes niheleb kogu aeg ega leia kuidagi head asendit. Algul lösutab laual, siis hakkab tooliga kiikuma. Näha on, et ta mõtted ei ole õppetöö juures.” Seminaril viibivad pedagoogid muigavad ning noogutavad.
“Tema mure on pärit beebieast,” väidab koolitaja. Hiljem seletab ta ka lahti, kuidas täpselt.

Beebiea refleksid on tähtsad

Ka Lars-Eric Bergil endal on beebieast pärit häda, millest ta sai teadlikuks alles 50. eluaastal.
“Mul on olnud suuri probleeme matemaatikaga. Arvutan hästi seni, kuni tegu on numbrikujul esitatud tehtega. Hätta jään, kui sama tehe on peidetud tekstülesandesse,” räägib mees.
Praegu oskab ta probleemile põhjuse leida: tema vasak ja parem ajupoolkera ei tee korralikult koostööd. Need ei tegutse sünkroonis.
Kuidas see mõjutab tekstülesande lahendamist?

Lars-Ericul jäi beebieas läbimata üks oluline etapp – ajupoolkerade koostöö õppimise staadium ristiliikumise abil. Ajal, mil ta pidanuks beebina roomama ja käputama, asetades käsi ja jalgu risti nagu murdmaasuusataja, pani isa ta hoopis tollal revolutsioonilisse beebitarvikusse ehk käimistooli.

Anu Mäe seletab selle üksikasjalikumalt lahti. “Kõik inimesed saavad sündides kaasa primitiivsed refleksid – liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult. Väikelastel toetavad ühed refleksid teiste väljakujunemist. Need toimivad imiku ellujäämise nimel ja tagavad arengu: keeramise, roomamise, istumise, püsti tõusmise, jooksmise.

Laps treenib reflekse seni, kuni liigutused muutuvad automaatseks. Alles siis suudab ta teha mitut tegevust korraga. Seega on reflekside automaatseks muutumine eeltingimus, et laps saaks õppida uusi oskusi. Kui liigutus on automaatne, lõpetab refleks domineerimise.”

Loote- ja beebiearefleksid peaks kaduma hiljemalt koolieaks, aga vahel mingil põhjusel ei tee seda. Reflekside säilimisel võib olla mitu põhjust, näiteks sünnitrauma, ema stress raseduse ajal, haigus või refleksi vähene kasutamine ajal, mil see on ette nähtud.

Lars-Ericul jäi käputamise etapp vahele ning sel põhjusel on tema abstraktse ja emotsionaalse ajupoole koostöö raskendatud.

Uhkeid vidinaid pole vaja

See, mis leidis aset väikese Lars-Ericuga, võib juhtuda ka tänaste lastega. Põnnid, kes ei läbi evolutsioonilist arenguprogrammi, mis on meile pärilikult kaasa antud, võivad hiljem lihtsate tegevustega jänni jääda.

Lapsevanemad on küll uhked, et laps hakkab varakult kõndima, ent sel võib olla ka negatiivne külg, mis võib hiljem avalduda lugemis- või kirjutamisraskusena. Tublimad ja kohanemisvõimelisemad lapsed teevad rohkem tööd ning saavad hakkama. Mõned aga jäävad hätta.

“Kõik mugavad beebitarvikud, mida polnud 200 aastat tagasi, võib rahulikult kasutamata jätta ka praegu,” kinnitab Lars-Eric Berg. “Näiteks tegelusteki, kus lamava lapse kohal ripuvad kõiksugu vidinad, mida ta kätte ja suhu panna ei saa. Kui esemete maitsmise refleksi on liiga vähe rakendatud, võivad lapsel tekkida kõne arengu häired. Stressiolukorras liigub tema keel suulakke, jäljendades imemisliigutusi. Tekib pudisev kõne.

Kooliea süvenemisraskuste taga võib olla ka beebieas kasutatud käru, kus laps pole näoga ema poole, vaid ette. Inforohkus ja ootamatutest olukordadest tekkiv hirmutunne rikuvad lapse keskendumisvõime.

Samuti on probleemiks aeg, mille lapsed veedavad hälli või vankrisse aheldatuna. Kogu selle aja võiksid nad roomata ja esemeid uudistada,” ütleb Lars-Eric Berg.

Nagu sipelgad püksis

Missugune beebiea refleks oli aga selle poisi käitumise taga, kes toolil niheles ega leidnud õiget asendit?

Tooliga kiikuva poisi refleksi nimetatakse Galanti refleksiks. Seda on lapsel vaja sünnihetkel, et pea allapoole pöörata. Hiljem avaldub see nii, et kui hoida last kõhuli, nägu allpool, ja koputada sõrmega selja ühel poolel, painutab ta selga sinnapoole.

Refleks peab olema aktiivne kuni 9. elukuuni. See aitab välja kujuneda peenmotoorikal ja eesmärgipõhistel liigutustel. Kui Galanti refleks mingil põhjusel püsima jääb, ei suuda koolilaps korralikult toolile nõjatuda – tema alaselg läheb puudutuse peale tahtmatult pingesse. Viimaks sätib laps oma jalad toolijalgade ümber või hakkab tooliga kiikuma, nõjatudes seljatoele pigem õlgadega. Ebamugavustunne kehas ei lase keskenduda õppetööle.

“Inimestel, kellel on selja Galanti-refleks aktiivne, võib olla voodi märgamise mure. Kui refleks on endiselt väga tugev, võib mõlema seljapoole üheaegne ärritamine kutsuda esile põie kontrollimatu tühjenemise. Sama tagajärg võib olla kõdistamisel,” lisab Anu Mäe.

Õppida aitab gümnastika

Lars-Eric Berg kasutab erivajadustega lapsi aidates põhiliselt kahte metoodikat, neid omavahel sulandades. Ühe on välja töötanud inglise psühholoog Peter Blythe ja teise vene psühholoog Svetlana Masgutova. Lihtsalt selgitatuna püüavad need meetodid esmastele ellujäämisrefleksidele vastavaid motoorseid liigutusi rütmiliste harjutuste abil automatiseerida.

Svetlana Masgutova metoodika on Bergi sõnul aidanud paljusid teismeeas lapsi, kellel on raske koolikeskkonda sulanduda, aga ka neid, kel juba “pagasiks” kriminaalne taust ning suured probleemid lugemise ja kirjutamisega.

Berg toob näite. Sporti armastavate 5. klassi õpiraskustega poiste lugemisoskus paranes nelja kuu jooksul kasinalt tasemelt keskmisele, kuigi selle aja jooksul ei tegelnud nad üldse usinamalt lugemisega. Aitas hoopis see, et poisid tegid agaralt korvpalliga ristipõrgatusharjutusi.

Tegevused, millest on abi, on muidugi erinevad ja sõltuvad probleemist. “Üldjuhul on harjutused lihtsad ja eeldavad kodust mängulist tööd – umbes 20 minutit igal õhtul enne magamaminekut,” selgitab Anu Mäe.

“Tähtis on, et lapsevanem või siis vanem õde-vend juhendab ja jälgib, et vajadusel asendeid parandada ning mõne harjutuse juures abiks olla. Kasulik on ka osa harjutusi koos teha, sest toeks on need kõigile (kas või emotsionaalse stabiilsuse saavutamiseks ja mäluprotsesside parandamiseks).

Kuna harjutused on rütmilised, võib neid taustamuusika abil lõbusamaks muuta. Väga tähtis on järjepidevus. Tegelikult tähendavad need ju aju poole saadetava info programmeerimist. Me “kirjutame üle” aastatega sisse töötatud närvisüsteemi reaktsioonid välistele ärritajatele,” selgitab Anu Mäe.

VIRGUTAV AJUGÜMNASTIKA

Harjutusi on hea teha ka enne õppetööd. Näiteks võiksid õpetajad näpistada 5 minutit tunni algusest aju ergutamiseks.

• Laps seisab püsti. Alustage hüplemist üle keha telgjoone ehk puudutades parema käega vasakut tõstetud põlve ja vasaku käega paremat põlve. Harjutust võib raskemaks teha nii, et vasaku käega tuleb selja tagant puudutada paremat tõstetud jala kingakontsa ja vastupidi.

• Teha võib ka hüpeldes murdmaasuusataja liigutusi. Kui ütlete stopp ning laps jääb seisma ega ole ristiasendis – näiteks vasak käsi ja parem jalg ees –, vaid ette on suunatud sama poole käed-jalad, võib olla kindel, et beebieas on laps vähe ristiliikumist harjutanud.

• Laps istub toolil, jalad ja käed risti. Sirutage käed ette ja asetage sõrmseongusse, seejärel pöörake need seotuna rinnale. Nüüd on risti lapse käed ja jaladki. Sellise ristasendi “lahendamiseks” peavad nii parem kui ka vasak ajupoolkera intensiivselt tööle hakkama ning laps on õpitööks valmis.

• Põrgatage palli ühest käest teise ehk risti.

• Ajule on kasulik ka rullimine näiteks lumes või võimlemismatil.

• Lihtsad aju tööd ergutavad nipid on pea liigutamine mõlemale küljele ehk pearingid. Aju keskendumisvõime väheneb iga 15–20 minuti järel. Seega on hea võtta tunni keskel paar minutit pea- ja kaelaharjutuste jaoks. See elavdab aju.

MIS ON HOLISTILINE KLIINIK?

Anu Mäe, sensomotoorse treeningu nõustaja

Holistiline Kliinik on Tallinnas asuv integratiivmeditsiini teenuseid pakkuv tervishoiuasutus. Kliinik lähtub põhimõttest, et inimene on tervik, kel on peale füüsilise keha ka mõte, vaim ja hing. Vaid holistiline ehk terviklik lähenemine suudab tagada inimese tervise säilimise, mis on oluline elukvaliteedi hoidmisel.

Vt ka www.holistilinekliinik.ee.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/35861/kust_tulevad_kooliraskustega_rublikud_.html?art_magaz=9

Kirjutas Kadri Vilen ajakirjas Pere ja Kodu

20. veebr. 2011 at 11:51

Laste sõprusest

Juba lasteaias joonistavad põngerjad üksteisele sõbrapäevaks kaarte. Kuidas aga olla tõeline sõber, õpivad nad alles ajapikku.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Kuid seemned selleks, et saada heaks sõbraks, on olemas igas inimlapses. Neid seemneid võib nimetada kaasasündinud empaatiaks. Side teise elusolendiga võib tekkida väga varases eas. On märgatud, et juba vastsündinud reageerivad teiste beebide nutule. Üht liigutavat fotodega dokumenteeritud lugu kirjeldas Tallinnas peetud loengul Ameerikas ja Saksamaal töötav psühhoterapeut Siegmar Gerken. Enneaegselt ilmale tulnud kaksikutest oli üks nõrgem ja jäi oma kuvöösis üha kehvemaks. Paistis, et ta ei jää elama. Kuni keegi hella südamega meditsiiniõde tõstis ta reegleid rikkudes teise kuvöösi, venna juurde, kes hämmastaval kombel pani nõrgemale kaksikule käe ümber. Lähedusel oli raviv toime: väiksem beebi hakkas kosuma ja jäi ellu.

Võime luua teiste inimestega sidemeid ei aita meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka oma elu nauditavamalt elada. Tarkus, mis oli teada juba vanarahvale: rõõm tundub suurem ja mure väiksem, kui on hea sõber, kellega neid jagada.

Kuidas arenevad sõbrasuhted

Algeline kaasasündinud empaatia on siiski kõigest seeme. Kulub aega ja vaeva, et empaatiaseemnest sirgunud taim õitsema hakkaks ja vilja kannaks – et laps omandaks sotsiaalse suhtlemise oskused, saaks aru reeglitest, mis käivad lävimise juurde, ning tajuks ja arvestaks ka sõbra tundeid.
Niisiis julgustage oma lapse sõbrasuhteid juba varakult. Hoidke aga meeles, et lapse oskused ja võimed olla sõber arenevad alles aastatega. Sõnadest enam õpetab lapsi teie igapäevane käitumine.

Järgnevalt linnulennuline ülevaade sõbrasuhete arengust lapseeas.

Beebi. Juba päris väikesed beebid teevad vahet täiskasvanutel ja lastel. Uuringud on näidanud, et beebide pilk peatub teistel lastel pikemalt kui täiskasvanutel; lapsed pakuvad neile huvi. Selles vanuses on kõige tähtsamad emme ja issi ning õed-vennad, kui neid on, kuid tasapisi harjutage oma titat ka teiste inimeste ja laste seltskonnaga. Aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel, seetõttu tasub beebile pakkuda erinevaid kogemusi. Kui veel hiljaaegu arvati, et laps suudab teisega sõber olla alles 4–5aastaselt, siis nüüd on leitud, et põnnid võivad sõbruneda isegi esimese eluaasta lõpuks.

Nõuanne: Tore, kui teil on mõni tuttav pere samas vanuses lapsega, kellega üksteisel külas käia. Tasub aga meeles pidada, et alla aastane ei vaja suurt lasteseltskonda ega ka liiga tihedat lävimist. Nädalas mõned korrad beebikoolis või omavanustega liivakastis seltsida on tore. Jälgige oma last: ülestimulatsioon ilmneb väsimuses, ärritumises ja nutus.

Väikelaps (1–3). See on iga, mil laps õpib mõistma, et maailm ei keerlegi tema ümber. Kohati võib selle kogemine lapsele olla väga nördimust tekitav ja nõuda vanematelt suurt kannatlikkust. See on ka iga, mil saavad alguse sotsiaalsed oskused.

Kuigi ka nüüd on ema-isa lapse elus kõige olulisemad, on hea, kui tal on võimalik omataolistega kohtuda. 1,5–2aastased ei oska veel koos tegutseda, ent nad võivad rahumeelselt kõrvuti mängida. Vahel võib minna ka pahanduseks. Säilitage siiski rahu. Teie laps pole veel seepärast “paha”, kui ta üritab teise mänguasja endale võtta või kaaslast möödaminnes lükkab – mõistmine, et teine võib kurvastada või haiget saada, pole selles vanuses välja kujunenud. Seletage lapsele rahulikult, et kui ta sõbra mänguasja ära võtab, on teine laps kurb. Kui teie väike marakratt kedagi lükkab, rääkige talle, et kui ta nii teeb, siis on sõbral valus. Niiviisi õpib laps ajapikku mõistma teise emotsioone.

Olge laste kõrval ja aidake neil keerulised olukorrad lahendada – teinekord piisab tähelepanu kõrvale juhtimisest, mõnikord on vaja lohutada. Pange ka tähele, et te automaatselt ei asuks teise lapse positsioonile, sundides alati vaid oma last olema lahke ja mänguasju jagama. Ka teie väikesel pesamunal on õigused: kui nendega arvestatakse, õpib ta ajapikku teistega arvestama.

Nõuanne: Kui laps ei käi veel lasteaias, leidke mõni tore mänguplats või lastering, kus teie põnn võiks omavanuseid kohata. Ärge siiski üle pingutage. Sõna “sotsialiseerima” on noorte vanemate hulgas popp, kuid arvestage ka oma järeltulija temperamendi ja iseloomujoontega. Tagasihoidlikku ja arglikku põngerjat pole mõtet sundida olema seltskondlikum, kui ta on. Pole vaja liialt muretseda: lapsena tagasihoidlikud suhtlejad võivad täiskasvanuna edukalt sõpru leida.

Lasteaialaps (3–7). Kuna keel on nüüd piisavalt arenenud, et end arusaadavaks teha, on lastel lihtsam kontakte luua ja neid on rohkem.
Lasteaias tekivad lapsel esimesed päris sõbrad – mängukaaslased, kellega lihtsalt klapib paremini kui teistega. Tore on minna hommikul lasteaeda, kui tead, et sõber on ootamas. Tänuväärse töö teevad ära lasteaiaõpetajad, kes lastele sõpruse mõistet mängu ja õpingute käigus tuttavamaks teevad. Põngerjad õpivad koos, et sõpra tuleb aidata ja et kaaslastega tuleb sõbralik olla.

Muidugi ei ole see kõik nii lihtne, sest lapsed on erineva iseloomuga ja tulevad erinevatest kodudest. Vahel võib teie põngerjas hommikul rühma minnes avastada, et sõber on leidnud endale uue sõbra. Pettumus on siis suur, kuid laste ebajärjekindlus on selles vanuses küllalt tavaline. Sõprade vahetamine võib kesta isegi kuni põhikoolini.
Populaarsemaks võivad nüüd muutuda need lapsed, kel on kaasas ägedamad mänguasjad. Arutlege lapsega sõpruse üle, ent pidage meeles, et viieaastane ei pruugi veel hästi aru saada, kui talle rääkida, et sõprust ei osteta.

Populaarsed on ka need lapsed, kes on milleski tublid, näiteks oskavad hästi joonistada, palli mängida, rattaga sõita. Aidake oma lapsel neid oskusi arendada.

Nõuanne: Et toetada lapse sõbrasuhete kujunemist, looge suhteid lapse lasteaiakaaslaste vanematega. Kutsuge lapse sõbrad kokkuleppel vanematega vahel külla ja lubage ka oma lapsel paariks tunniks sõbra juurde minna, kui teda kutsutakse. Looge kodus selline õhustik, et teie lapse sõpradel on seal meeldiv ja nad tunnevad end teretulnuna. Arutlege lapsega sõpruse üle, kui tekib sobiv hetk, ja rääkige ka oma lapsepõlve sõpradest.

Koolilaps. Nüüd, mil teie laps on kooli läinud, muutuvad sõbrad üha tähtsamaks. On aeg hakata oma lapsele andma rohkem vabadust. Kuidas seda teha linnaoludes, on muidugi omaette küsimus, eriti kui lapse päevakava on täis ringe ja trenne. Siiski võiks lapsel jääda vähemalt algklassides kooli ja harrastuste kõrvalt ka vaba mängimise aega.
Nüüd on märgata, kuidas poisid ja tüdrukud, kes juba lasteaia viimastes rühmades kippusid eraldi mängima, veelgi enam eralduvad. Poistele sobivad rohkem kambakesi tegevused, tüdrukud eelistavad leida ühe või paar südamesõbrannat.

10aastastel on põletav igatsus sõpradega koos olla. Neil tekivad oma saladused ja naljad, millesse täiskasvanuid enam ei pühendata. Te võite taga igatseda aegu, mil olite oma lapse usaldusisik. Püüdke end siiski lapse tegemistega kursis hoida ja tutvuge ka tema sõpradega. Vanematel võiks olla oma lapse lähemate sõprade ja nende vanemate telefoninumbrid, et vajadusel ühendust võtta.

Suhtuge lapse eraldumisse rahulikult: et saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks, on lapsel vaja see protsess tasapisi läbi teha. Ärge siiski ilmutage oma lapse suhtes huvipuudust, arvates, et “ta on juba nii suur” – teismelised tajuvad seda armastuse puudumisena. 13–14aastased võivad küll väljakutsuvalt käituda ja sõbranna arvamus näib neile sootuks pädevam kui ema oma, kuid tegelikult teismelised siiski vajavad vanemaid ja kindlustunnet, et neile võib loota.

Nõuanne: Lapse kasvades andke talle rohkem ruumi. Vanemate ees on delikaatne ülesanne piire tasapisi nihutada. Teismeeas seondub sõprus ka eneseavastamise ja enese proovile panekuga. Lapse sõprade valikut teil enam olulisel määral mõjutada ei õnnestu.
Oluliseks muutub nüüd see, kuivõrd olete suutnud õpetada last “ei” ütlema, et grupimentaliteet ei hakkaks tema tegusid liialt mõjutama.

KUIDAS LAPSEST KASVAB HEA SÕBER?

Teise klassi lapsed kirjutavad siiralt: hea sõber on usaldusväärne, ei valeta, ei tülitse, on viisakas, lahke ja abivalmis. Kui mis tahes kooliklassis ringi vaadata, leiab sealt nii neid, kes juba oskavad olla head sõbrad, kui ka neid, kel on selles vallas veel arenguruumi. Kuidas head sõbrad kasvavad?

Kõige enam kujundab laps oma käitumist meie, täiskasvanute järgi. Mil moel suhtlevad temaga kõige lähedasemad – ema ja isa, õed-vennad? Kui lapse õiguste ja tunnetega maast madalast arvestatakse, õpib ka laps teistega arvestama ning leiab edaspidi endale kergesti sõpru.

Niisiis, andke päev-päevalt head eeskuju. Rääkige lapsega lahkelt ja kannatlikult, selmet järsult käratada. “Oota palun, ma räägin sinuga siis, kui ma oma telefonijutu olen lõpetanud”, mitte “Ole vait ja ära sega”.

Kui olete harjunud oma õigusi nõudma, selle asemel et enda vajadustest rahulikult rääkida, teeb seda ka laps. Kui annate oma vajadustest rahulikult märku, õpib teie lapski seda tegema. “Ära sega, ma tahan telerit vaadata!” ütleb lapsevanem. Ja kuuleb mõne aja pärast teismeliselt: “Ära sega, ma tahan…”

Pole just kõige meeldivam, eks ole. Seetõttu soovitatakse oma vajadustest pereliikmetele märku anda moel, mis arvestab ka teiste tunnetega: “Ma tahaksin selle saate lõpuni vaadata, siis ma saan sinuga rääkida. Kas sobib nii?”

Samamoodi kohelge lugupidavalt lapse tundeid. Ärge häbistage teda teiste ees ega naerge tema üle – või õpib laps teilt, oma vanematelt, et teiste inimestega võib käituda nende tunnetest hoolimata.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36399/mina_olen_sinu_sober.html?art_magaz=9

Kirjutas Mariliis Ojaveer ajakirjas Pere ja Kodu

20. veebr. 2011 at 11:44

Kuidas olla hea lapsevanem?

Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul saab laste kasvatamisest sageli vanemate destruktiivne ambitsioon – lapsele kehtestatakse ohtralt piire ja kohustusi ning seejuures unustatakse ära aus ja viisakas suhtlemine ega pöörata lapse reaktsioonidele tähelepanu.

Juul rääkis möödunud neljapäeval Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et laste kasvatamine toimub tegelikult ridade vahel – see seisneb selles, mida te teete.

Näiteks õpib laps tema sõnul viisakust selle järgi, kuidas vanemad teiste inimestega suhtlevad, mitte aga sellest, kui tal kästakse olla viisakas, öeldes: «ütle «tere»», «ütle «aitäh»», «ütle «head aega»».

«See ei pane last end hästi tundma, see on lapsele alandav,» selgitas Juul, lisades, et laps õpib selliseid asju läbi vaatluse.

Ta soovitas enne lapsele seesuguste käskluste jagamist mõelda, kas tahaksime, et näiteks meie partner meiega niimoodi räägiks? Ning rõhutas, et kõige olulisem ongi võrdne väärikus suhetes lastega.

Juuli sõnul kipume me rääkima lastega kui objektidega, kuigi see on just see, mille vastu naised 50 aastat tagasi niivõrd innukalt võitlesid – objekt olemise vastu. Pereterapeut soovitas esitada endale küsimus: kas ma tahan last, kes teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks, või tahan last, kes areneks isiksuseks?

Hästi kuulekad lapsed on tema sõnul tegelikult ohus. Nimelt näitas üks uuring, et väikesed tüdrukud, kes koolis kõike alati õigesti tegid, olid kõige madalama enesehinnanguga!

«Nad on parimad õpilased, parimad sekretärid, parimad armukesed – nad teevad, mis neile öeldakse ja naeratavad nii ilusasti ja neil on suurepärane elu… kuni nad saavad umbes 35 ja siis tuleb pauk,» rääkis pereterapeut.

Kuuletumine mõjub hävitavalt

Kui laps õpib väikesest peale omaenda soove ja vajadusi alla suruma ning alati pelgalt kuuletuma, jääb selline ennasthävitav käitumine püsima kõigis tema tulevastest armastussuhetes. Ning 2-3 aasta jooksul hakkab see ennasthävitav käitumine mõjuma hävitavalt ka partnerile, märkis Juul.

Kahjuks eelistavad aga vanemad sageli range ja piire seadva lapsevanema rolli sellele, et olla aus ja siiras ning näidata lapsele, et temal on suhtes oma osa. Pereterapeut soovitas lõpetada lapsevanema mängimine ja olla lapsega see, kes sa oled.

Ta tõi näite 9-aastase tüdruku vanematest. Tüdruk hakkas 5-aastaselt püksi pissima ja nad olid juba neli aastat näinud kurja vaeva, et sellest probleemist lahti saada, kuid mitte miski ei paistnud töötavat.

Juul soovitas vanematel minna tütrega tema lemmikkohvikusse, tellida talle tema lemmikkook ja rääkida kõik ausalt ära. Rääkida, et nad on üritanud teda aastaid aidata, aga neil pole see õnnestunud. Ning rääkida siis, et arst on öelnud, et ta saab ise kontrollida oma põie käitumist.

Vanemad tegid nii, nagu pereterapeut soovitas, ning esialgu vaikuse ja seejärel küsimusega «Kas tõesti?» reageerinud tütarlaps, kes oli neli aastat olnud vanemate «projekt», sai lõpuks aru, et probleemi lahendamine on tema enda kätes ning juba kahe päeva pärast oli püksi pissimisega ühel pool.

Viisakus ennekõike

Ühe tüüpilisema pereelus esineva olukorrana kirjeldas Juul lapse sööma kutsumist. Tavaliselt ütleb pereema, et lõuna on valmis, tule sööma, mille peale laps enamasti vastab, et tal ei ole kõht tühi, jäädes edasi mängima või lugema või muid oma toimetusi tegema.

Kuid kuidas siis vältida käsutamist, et laps ei tunneks, et ta PEAB sööma minema? Juul soovitab kasutada elementaarset viisakust: «Lõuna on valmis ja sa oled oodatud sööma, kui sul on kõht tühi.» Pereterapeut kinnitas, et keskmiselt 7 minuti pärast tuleb laps ise kööki ja küsib sama viisakalt vastu: «Ema, kas sa annaksid mulle midagi süüa?»

Sarnast suhtumist tuleks Juuli sõnul kasutada ka näiteks lapse magamapaneku puhul. Ta märkis, et lapsevanemate üks suurimaid vigu ongi see, et nad justkui kardaksid lastega viisakad olla, kuigi lastega just nimelt PEAB viisakas olema!

Ta tõi ühe sõbralikkuse-viisakuse näite ka paarisuhtest. Naine küsib mehe käest, mida õhtul selga panna. Mees ütleb, millist kleiti talle meeldiks naise seljas näha, kuid paari tunni pärast näeb, et naisel on hoopis midagi muud seljas.

Mida siis sellest järeldada? Juuli sõnul oli naisel abi sellest, mida mees talle soovitas, sest tänu sellele sai ta aru, mida ta ise ei taha, ning sellest johtuvalt ka sellest, mida ta ise tahab.

Kui aga mees ütleks jäta-mind-rahule hääletooniga, et pane selga, mis tahad, või et miks ma peaksin sellega pead vaevama, mis sa selga paned, siis teeb naise vaid nõutuks.

Sarnaselt kirjeldatud olukorraga tuleks pereterapeudi sõnul olla sõbralik ja viisakas ka oma lastega.

***

Jesper Juuli soovitused lapsevanematele:

1. Pööra oma lapsele tähelepanu. Kasvatamine toimib kõige paremini, kui see on «kahesuunaline tänav». Nimelt peaks rohkem tähelepanu pöörama lapse reaktsioonidele – seda näiteks nii mähkmete vahetamise kui lapsega jalutamise ajal.

Juuli sõnul teeme me seda tavaliselt vaid lapse esimese eluaasta jooksul ja eriti just esimese lapse puhul, kuid pärast anname alla ja ütleme ise lastele, millised nad peaksid olema. Ta rõhutas, et lapsed ei peaks küll olema meie õpetajad, kuid nad peaksid olema meiega interaktsioonis, kus ka meie neilt õpime.

2. Kasuta oma aju. Kogu teadmisi raamatutest, kuid ära tee lapsele midagi, mida raamatus öeldakse, kui sa ei tunne, et nii peab tegema.

3. Ole iseendaga kannatlik. Kui vaja, andesta endale iga päev – sa ei pea olema ideaalne.

4. Vastuta oma vigade eest.

5. Otsi abi, kui sa ei tea, mida teha.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas vanemtoimetaa Marina Lohk

20. veebr. 2011 at 11:26

Vanema põhiroll on olla lapse jaoks olemas

Pereterapeut Pille Murrik rääkis ETV saates «Mida teie arvate?: Kärgpere», et lapsed on vanemate probleemide sümptomite kandjad. Nõustamisele tullakse tema sõnul tihti lastega, kuid tegelik probleemide põhjus on enamasti lapsevanemais.

“Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,„

Saatejuhi Maire Aunaste küsimusele, mis on muutunud Pille Murriku viieteistaastase praktika jooksul  pereterapeudina, vastas ta, et kui toona olid noorimad depressiooniga patsiendid 21-aastased, siis praegu tuleb vastuvõtule väga palju lapsi – 9-10-aastaseid ja isegi nooremaid.

«Tundub, et probleemid on lastel, kuid tegelikult on lapsed sümptomite kandjad,» osutas ta. «Kui meil on köha, siis köha põhjus võib olla kopsupõletik või neelupõletik või allergia või midagi muud. Täpselt samamoodi on pereprobleemidega. Kui ei pane tähele, mis on omavahelistes suhetes kuidagi hõõruv, siis need, kes sellele reageerivad, on tihtipeale lapsed.»

Üheks laste depressiooni põhjuseks pidas ta üldistatult seda, et vanematel on laste jaoks vähe aega ning lisaks on neil väga suur surve edule. Talle on jäänud mulje, et mida vähem on vanemad rahul enda eluga, seda rohkem peavad nad vajalikuks anda oma lastele seda, mis neil endil puudu on jäänud, ning ootavad sedagi, et lapsed õpiksid neist paremini.

«Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,» märkis ta. Probleemide üheks põhjuseks pidas ta ka liigset kinniolemist kuvandites, et kuidas on olnud ning milline on mehe ja naise roll.

Ta viitas ka jaanuaris Eestit külastanud Taani pereterapeut Jesper Juuli öeldule, et need rollid, mille järgi mehed käivad tööl ja teenivad raha ning naised kasvatavad kodus lapsi, ei toimi. Mõlemad – nii ema kui isa -, peavad olema kursis lapse käekäiguga isiklikult, mitte sõnade vahendusel.

Naised ei anna Pille Murriku sõnul sageli isadele võimalustki oma lastega kontakti saada, tehes kõik ise ära lapse eest hoolitsemisel. Nõnda aga ei saa isa ja lapse vaheline kiindumussuhe kujuneda. Meestel ei ole need oskused kaasa sündinud, aga nad ei saa neid ka omandada, kui neile selleks võimalust ei anta.

Allikas:
http://www.postimees.ee, toimetas ajakirjanik Esme Kassak

20. veebr. 2011 at 11:22

Lapsed vajavad mängimisel vanemate tuge ja suunamist

Tänapäeval on laste kasvatamine pealtnäha märksa mugavam kui aastakümneid tagasi: kauplusest leiab terve rea põnevaid mänguasju, üks mänguväljak on põnevam kui teine, teles ja videolevis leiab ridamisi lastefilme. Ent kuidas me neid kasutame? Pahatihti ikka nii, et laps mängima ja ise oma toimetuste kallale.

“Mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha.„Suurbritannias hiljaaegu üle tuhande 14-aastaste ja nooremate laste vanemate seas läbiviidud ja Femalefirst.co.uk vahendatud uuring näitas, et sealsed lapsevanemad veedavad lastega mängides vähem kui kuus minutit päevas. Selleks, et lapsed oleksid õnnelikud, tuleks neile pühendada vähemalt kaks tundi päevas, ent keskmiselt oli see aeg palju väiksem.

Kiire elutempo ja töötavad lapsevanemad

Kümme protsenti briti lapsevanematest pühendab uuringu järgi mängimisele keskmiselt isegi vähem kui kuus minutit päevas. Kiire elutempo ja mõlema lapsevanema töö võtavad oma aja, mis selgitab, miks nii lihtsad asjad nagu mängimine või kvaliteetaja veetmine lastega ei taha mahtuda päevakavasse, kommenteeris uuringut teostanud firma Persimmon Homes kommunikatsioonijuht Dominic Harman.

Lastega koos toimetamine ja nende kaasamine loob ellu aga parema tasakaalu ning tagab kõigi osapoolte emotsionaalse heaolu.

Uuringu läbi viinud firmaga koostööd tegev mänguasjakauplus The Entertainer juhataja Gary Grant on täheldanud viimase pooleteise aasta jooksul lauamängude populaarsuse kasvu. Ta põhjendas tendentsi sellega, et nii kaasaegsed kui traditsioonilised lauamängud on üks mugavamaid ja lustakamaid võimalusi terve perega koos vahvalt aega veeta.

Ideede nappus

Lisaks kiirele tempole ja pidevale ajanappusele paistab puudu olevat ka ideedest, mida koos lapsega teha, nii et tegevus oleks last arendav ja teda haarav, kuid pakuks huvi ka lapsevanemale. Äärmiselt mugav on laps pista teleka ette ja nii endale aega võtta. Telemeelelahutus on lapsele kindlasti põnev, kuid on oma olemuselt passiivne ning ei tee head ka silmadele.

Silmakliiniku Laservisioon omanik ja silmaarst Tiina Pakosta märkis laste silmade tervisest rääkides, et muu, käeline tegevus, kas või klotsidega mängimine ja joonistamine, on mitte ainult silmade arengu seisukohast hea, vaid arendab ka üldiselt. Sageli on need väga lihtsad tegevused, mis lapsi võiksid innustada.

Ideede nappuse probleemi kinnitab terve hulk raamatuid, mis on välja antud eri vanuses laste mängude teemal, seejuures vähegi vanemad kui paar aastat tagasi ilmunud mänguraamatud on valdavalt läbi müüdud. See fakt räägib enda eest.

Sisult on need raamatud võrdlemisi lihtsad, tuletades tihtipeale meelde vanu häid mänge ja meisterdusi enda lapsepõlveajast, koolist, õuest ja lasteaiast. Aeg on aga teinud oma töö ning just raamatud aitavad vana hea meelde tuletada, lisaks selgitused, miks üks või teine tegevus hea ja mida see arendab.

Mängu käigus laps õpib

Maja Pitamicu raamatus «Lapse mängud» (Pegasus, 2010) selgitatakse ühe- kuni kolmeaastaste laste erinevaid arenguetappe ning soovitatakse erinevaid mänge ja tegevusi, põhinedes tuntud lastearsti ja psühholoogi Maria Montessori metoodikal.

Raamatu kaasautor dr Claire McCarthy ütleb raamatu sissejuhatuseks, et mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha. «Eelkõige annab mängimine lapsele märku, et ta on sulle oluline ja temaga aja veetmine on sinu jaoks esmatähtis,» toob ta välja olulisima.

Vähem oluline pole seegi, et mängu käigus laps õpib. Hüppamise, ronimise ja teiste tegevusmängudega õpib laps kasutama oma keha, klotside või kas või makaronidest kaelakee tegemisel õpib kasutama oma käsi, kunstiprojektide kaudu värve ja kujundeid, lugusid jutustades keelt, pargis, loomaias ja muudes taolises kohtades avastab aga maailma.

Kuna lapse esimesed eluaastad on intellektuaalse ja emotsionaalse arengu seisukohalt otsustava tähtsusega, soovitab dr McCarthy mängida iga päev, olla loominguline ja mitte muretseda täiuslikkuse pärast. Nii mõnigi raamatus kirjeldatud mäng näitab oma lihtsuses, et tegelikult tuleb tõepoolest olla vaid loov ning kuulata ka last. Tihti mängivad lapsed ise kätte mõne mänguotsa, mis vajab vaid õige pisut toetust.

Mängud Montessori metoodikal

Õhupallidega või sallidega tantsimise peale tuleb laps lausa spontaanselt. Mänguotsa võib kätte anda ka ajaleht, mille võib pista põrandale saart märkima, kuhu laps saab joosta turvaliselt peitu, kui hüütakse sõna «hai». Siit edasi arendades, see turvaline ala ei pea ilmtingimata saarekest tähendama, vaid võib märkida näiteks hoopis koobast, kuhu jänes peitu poeb kurja hundi eest.

Raamat annab vastuseid ka poe nii-öelda valmismängudele. Mängukassaaparaadi võib ju koju osta, aga sellest üksi ei piisa – ühel hetkel piuksumised ja kõlksumised ei haara enam lapse tähelepanu. Nii juhendatakse raamatu poemängus erinevaid asju korvi laduma ja pärast meenutama, kes mida korvi ladus. Mängu keerukam variant on poenimekirja meelde jätmine ja mälu järgi korvi pistmine.

Sedalaadi lihtsad mängud näitavad ilmekalt, et mänguasjadele lisaks on vaja suunamist ja tegelemist. Vahel pole mängu ega -asja ennast vajagi, vaid tuleb lihtsalt lasta lapsel osa saada suurte inimeste igapäevategevustest – köögi potid-pannid on juba titest saati paljude laste, nii poiste kui tüdrukute jaoks lemmikumad kui «päris» mänguasjad. Luba tainast segada ja mätsida on kõrgelt hinnatud, samuti ka pääs kraanikausi juurde «nõusid pesema».

Suuremate poiste ja tüdrukutega saab aga juba koos meisterdada nii, et emal-isal endalgi põnev. Mis oleks ühe pisitüdruku jaoks põnevam kui ise ehete valmistamine? Väikese juhendamisega saab vähemalt nelja-aastane sarnaselt makaronikaelakee tegemisele ka päris pärlid niidi otsa lükatud. Ja isegi kui ei oska või ei taha ennast oma kohustustest teisele lainele lülitada, on see väga lõõgastav, millest lõppkokkuvõttes võidavad kõik.

Piltjutustuse mäng 3-aastastele ja vanematele lastele raamatust «Lapse mängud»:

  • Piltjutustuse tegemiseks on vaja: mitmesuguseid vanu ajakirju, lastekääre, suuri kääre, musta viltpliiatsit, kartongi või paberit soovitatavalt suuruses A3, liimipulka.
  • Palu lapsel lõigata ajakirjast välja pildid, mis talle meeldivad. Lapse aitamiseks tõmba kõigepealt leht ajakirjast välja ja tee musta viltpliiatsiga ring ümber pildile, mida laps soovib välja lõigata.
  • Lase lapsel koguda umbes kümme pilti. Palu pildid juurde laiali laotada.
  • Otsi piltide hulgast inimese või looma pilt. Kui pildil on inimene, erguta lapse kujutlusvõimet, küsides, mis võiks olla selle inimese nimi. Kui pildil on loom, küsi, kas see loom on poiss või tüdruk.
  • Palu lapsel pilt paberi vasakusse ülaserva kleepida ja kui soovid, kirjuta alla inimese või looma nimi. Ütle, et laps mõtleks nüüd välja loo selle inimese või looma kohta.
  • Palu lapsel teisi pilte vaadata ja öelda, mis edasi juhtub. Alustamiseks võid anda lapsele mõned soovitused. Kas ta läheb puhkusele? Kas ta läheb poodi? Jne. Kui pildid kõik ühele reale ära ei mahu, siis tee ka teine rida. Korda lugu üle, pilt pildi järel.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas ajakirjanik Esme Kassak

Artikli kirjutamisel on kasutatud Maja Pitamic’u raamatut «Lapse mängud» (Pegasus, 2010).

20. veebr. 2011 at 11:18

Kolm klikki seksini

Teismeeas kasvab poiste huvi seksi vastu. Kust saavad nad oma teadmised?

Esimene klikk: trükime Google’i otsingureale sõna sex ja vajutame klahvi Enter.

Teine klikk: 0,15 sekundiga leiab otsingumootor 581 miljonit vastet, kõige esimesel real seisab Free Porn Videos ehk tasuta pornovideod. Klikime.

Kolmas klikk: sajad videod ja pildid on nüüd järgmise nupuvajutuse kaugusel.

Kolm klikki, ja pidu käib. Halloo, teismeliste poiste isad ja emad! Olete te valmis andma kolm tilka verd, et teie laps ei ole neid kolme klikki teinud? Ja kui on, siis mida ta sealt õppis seksi, suhete ja armastuse kohta? Või kust ta üldse neist asjust oma teadmised ammutab?

Muutused tekitavad segadust

Ma kardan, et neid kolme tilka verd ei saa kergekäeliselt anda, kui jutt on teismelistest poistest. Just murdeea algul kasvab meessuguhormooni testosterooni hulk poiste organismis hüppeliselt ning suurte muutustega, mis hakkavad toimuma nende kehas, käib kaasas ka huvi seksiteemade vastu.

Raamatu “Päästke poisid” üks autor, Soome seksuaaltervise kliiniku projekti “Mehe aeg” juhtivspetsialist Samuli Koiso-Kanttila, kes pidas Eestis loengu Soome Instituudi kutsel, ütleb, et seks ja suguelundid on peamised teemad, mille vastu tunnevad huvi poiste nõuandetelefonile helistavad noored. Ja helistajaid on aastas umbes 20 000.

Eestis sellist poiste nõuandetelefoni pole, kuid meil on Eesti Seksuaaltervise Liidu internetikeskkond http://www.amor.ee, kus saab anonüümselt küsida. Aastas tuleb 5000 kirja, neist umbes 15% poistelt. Liidu koolituskeskuse Amor juht Irje Tammeleht kinnitab, et samadel teemadel esitavad kõige rohkem küsimusi ka Eesti poisid.

Nagu näiteks: “Kui mul pole olnud esimest märga ööd, kas mul on võimalik tüdrukut rasedaks teha? Kiire vastus, palun.”

Või siis: “Tere, minul selline küsimus, mis värvi on sperma. Kas valge-hallikas? Palun vastake!”

Noored on teadmatuses ja segaduses ning kui natuke järele mõelda, mis 13–14aastaste poiste kehaga toimub, siis pole ka midagi imestada. Enam-vähem ühekorraga leiavad aset järgmised muutused:

• peenise ja munandite kiire kasv
• esimene seemnepurse
• eneserahuldamise avastamine
• häälemurre
• karvakasv
• pikkuse kasv.

Seda on natuke liiga palju, et kõigest korraga aru saada. “Kui inimene kasvab järsku 20 cm aastas ja ühtäkki venib kiiresti pikemaks tema jalalaba, siis selle tulemusena läheb paigast ära koordinatsioon,” räägib Samuli Koiso-Kanttila. “See poiss ei saa jalkatrennis enam pallile pihta. Ta võtab noa ja kahvli jälle rusikasse, kühveldab toitu suhu, ise ninapidi taldrikus, ja ajab vähemalt korra söögiaja jooksul klaasi ümber. Ühel hetkel hakkab ta ka tundma segadusse ajavaid armumise tundeid.”

Koiso-Kanttila ütleb, et kiirete muutuste aeg toob poistel kaasa psüühilise taandarengu, kuigi on pisut veider nimetada normaalset arengut taandarenguks. Poiste keel muutub vaesemaks ja konarlikumaks, nad hakkavad ropendama, muutuvad räpakamaks, ebaviisakamaks, kangekaelsemaks ja igatpidi vastuolulisemaks.

Ja selles äraeksinud ja segaduses hinges ning tormituultest vaevatud kehas tõstab pead huvi seksuaalsuse vastu.

Seksuaalne miiniväli

Kust poiss infot saab?

“Peamiselt meediast,” ütleb Irje Tammeleht.
“Kolm aastat vanemalt sõbralt,” täiendab Samuli Koiso-Kanttila, “kes saab oma teadmised samuti meediast.”
Meedia on meie igapäevane elukeskkond, õhk, mida me hingame. See ajakiri, mida te praegu loete (ja mida poisid ei loe), kõik teised ajalehed-ajakirjad, televisioon, raadio, INTERNET (kirjutatud suurte tähtedega tähtsuse rõhutamiseks), arvutimängud, mobiiltelefon (kuhu võib koonduda kõik eelpool loetletu), reklaamid jne.

Meedia on seksuaalne miiniväli, kus liikudes saadavad meie samme suuremad ja väiksemad plahvatused. “Võta mind,” kuulutas seksikas naine majasuurusel reklaamplakatil kaubamaja kevadisel osturallil. “Õu kutt, karga peale,” kamandas kunagi ühe teise reklaamplakati pikakoivaline näitsik mootorratta sadulas. Mäletan, kuidas hiljuti Postimehe veebikülge avades hüppas mulle paremas veerus näkku pilt, kuidas Anu Saagim teise naise rindu limpsib. Selle loo kirjutamise ajal teatab paljarinnaline blondiin sealsamas paremas veerus eurouudiste kõrval, et maikuu Playboy kaante vahel on kõvad mehed ja tulised naised.

Ameerika teadlased Diane E. Levin ja Jean Kilbourne küsivad hiljuti avaldatud raamatus “So Sexy So Soon”, kas me tõesti loodame, et sellises seksualiseeritud keskkonnas elades õpivad poisid looma ja hoidma armastavaid ja hoolivaid suhteid vastassooga? Tüdrukud õpivad juba noorelt, et tütarlapse väärtuse määrab see, kui ilus, sale, kuum ja seksikas ta on. Poisid õpivad hindama tüdrukuid selle järgi, kui lähedal on nad meedias kujutatud võltsile ja pealiskaudsele naiseideaalile. Ning meheideaal? Ilus, heas vormis, seksikas, edukas.

Porno mõjub ajule

Asjad võtavad tülgastavama pöörde, kui pöörame pilgu “seksikatelt” reklaamidelt, filmidelt ja muult pornole, mis, nagu mäletate, ootab kõigest kolme kliki kaugusel. Soomes on üle poole 10aastastest lastest näinud räiget pornot, kinnitab Samuli Koiso-Kanttila, toetudes sellele, mida räägivad poiste nõuandetelefonile helistajad. Ma ei näe põhjust, miks see number peaks Eestis väiksem olema.

Kuulasin hiljuti üht ema, kelle 9aastane poeg rääkis, kuidas teised poisid vaatasid loodusringi ajal arvutist salaja paljaste naiste pilte.

Üks tuttav isa avastas 14aastase poja sünnipäevapeo järel netilehitseja viimati külastatud linkide alt teismeliste tüdrukute räige pornoga veebiaadressi. Poiss ütles, et “sõbrad vaatasid sünnipäeval”. Jah, eks ikka on sõbrad need, kes pahandusi teevad.

“Porno vaatamine mõjub halvasti, sest takistab poisil oma tüdruku, läheduse ja soojuse leidmist,” selgitab Samuli Koiso-Kanttila. Ei ole tavalist arusaamist hellusest, lähedusest, tüdrukuga käimisest, mis algab sõbralikust ja viisakast käitumisest, naeratusest. See osa jääb vahele ja tahetakse asuda kohe “asja kallale”. Usutakse, et inimesed teevad juba esimese vahekorra ajal igasugu seksiakrobaatikatrikke.

Olukord on jõudnud nii kaugele, et spetsialistide seas on tulnud käibele termin pornoajukahjustus. Sõna võib tunduda lõbus, aga sisu on traagiline. See tähendab, et poissi ei eruta enam tüdruku lähedus, puudutus, lõhn, vaid ta erutub ainult kiiresti vahelduvate pornograafiliste kaadrite peale, mille sisu võib ta valida oma soovi ja erutuse astme järgi.

Aja kulgedes peavad kaadrid muutuma erutuse tekitamiseks aina vängemaks. Kui selline poiss on jõudnud täiskasvanuikka, võib ta reaalses vahekorras tunda soorituspingeid, mis omakorda tähendab rohkem erektsioonihäireid, kiire seemnepurske probleeme, hirmu olukordade ees, kus seks võib päevakorrale kerkida. Ja ravimitootjad on õnnelikud, sest kõigi nende asjade vastu saab välja kirjutada tableti.

Koiso-Kanttila: “Porno ütleb noorele inimesele, et seksil pole midagi tegemist tunnetega, see on lihtsalt mehaaniline sooritus. Meie nõuandetelefonile helistas üks poiss, kes tahtis teada, kuidas seksitakse. “Sellest kohast alates ma oskan küll, kui ta juba voodis pikali on,” rääkis teismeeas mehehakatis, “aga kuidas ma ta sinna pikali saan?””

Kes siis kasvatab?

See kõik tunduks kurb, kole ja väljapääsuta, kui meie poegi kasvataks vaid sõbrad, internet ja muu meedia. Tegelikkuses on meil loota veel iseendale ja veidi ka koolile.

Irje Tammeleht Eesti Seksuaaltervise Liidust ütleb, et põhikoolis õpetatakse seksuaalkasvatust inimeseõpetuse raames. See on hea ja vajalik, kuid mis aine sisust õpilasele kohale jõuab, sõltub palju õpetajast. “Kui õpetajale tundub teema ebamugav, siis libisetakse sellest lihtsalt kiiresti üle,” teab Tammeleht. “Eriti keeruline on neist asjust kõnelda poistele. Olen tähele pannud, et mõnikord tellitakse meilt koolitusi selleks, et ei peaks ise rääkima.”

Koolist võib seega olla abi, aga vahel võib-olla ka mitte eriti. Igatahes kogu vastutust seksuaalkasvatuse eest kooli peale veeretada ei õnnestu.

Jääb siis kodu, see viimane kants, kust taganeda pole kuhugi. Koduse seksuaalkasvatuse osas on õnneks ka mõningaid häid ja vabastavaid uudiseid.

“Kuidas rääkida 13–14aastase poisiga seksuaalsusest?” küsin ma Samuli Koiso-Kanttilalt. “Ei pea rääkima otse seksist,” vastab spetsialist, ja see ongi hea ja vabastav uudis. “Vanem võib öelda: sa oled tore poiss, oled mehistunud, küll sinust kasvab tore mees. Seksuaalkasvatuse üks tähtsamaid eesmärke on, et noor kogeks end olevat potentsiaalne partner. Selleks tunnustage tema häid omadusi, mis need ka ei oleks – sportlik, sõbralik, hea laulja jne. Kui noor tunneb, et ta on piisavalt hea, julgeb ta luua ausat ja avatud sõbrasuhet tüdrukuga sellisena, nagu ta on. Isa võib rääkida oma kogemustest. Mitte seksikogemustest, vaid sellest, kuidas talle meeldis üks tüdruk, kellel olid valged juuksed ja hamster.” Seksuaalsusest rääkimine on tunnetest rääkimine. Ja pärast seda on ehk ka kergem võtta jutuks see, kas poeg teab, kuidas rasedusest hoidutakse. Ja et seks ei ole porno.

Tundub siis nii, et kuigi me ei saa ehitada seina poiste ja ümbritseva seksuaalse miinivälja vahele, on meil võimalik ümbritseva mõju vähemalt tasakaalustada. Me saame anda oma parima, et märksõna seks klikiks nende ajus lahti ka need leheküljed, kus räägitakse hoolivusest, lähedusest ja liblikatest kõhus.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34006/kolm_klikki_seksini.html?art_magaz=9

Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:00 Lisa kommentaar

Kus Sa ometi oled?

Kuidas käituda, kui teismeline kaob kodunt, ei tule kokkulepitud ajaks tagasi ega vasta kõnedele?

Ühe täiesti tavalise Tallinna-lähedase uuselamurajooni tavalises majas valib üks ema teab mitmendat korda mobiilis tütre nime. Juba teist tundi ei võta tütar kõnesid vastu. Naise pea valutab pingest ja silmad on kuivad. Kell köögiseinal näitab 23.30. Kus see laps ometi on? Äkki on midagi juhtunud?

Kadi (nimi muudetud) mäletab sellest õhtust ärevust ja hirmu. Ta on üks neist vanematest, kelle seni tore laps teismeea saabudes “täitsa ära keeras”. Mõned mässumeelsed murdeealised paugutavad uksi, mõned lasevad õppimise käest ja seltsivad kahtlaste kampadega. Kahtlased kambad armastavad koos käia pimedas ja seega kipuvad kambaliikmed õhtuti kodust välja.

Kui palju neid kippujaid on, pole paraku teada. Politsei taoliste päeva-paar jooksus olnud alaealiste kohta statistikat ei pea ja ilmselt ka vanemad kohe politseisse ei helista. Mina olen selle kevadsuve jooksul kuulnud kuuest kodustele äreva öö korraldanud teismelisest ja lugenud politseiteateid veel kuuest kadunud alaealisest. Nii et seda juhtub.
Mida oleks vanemal mõistlik ette võtta, kui tema laps on oma voli järgi ööseks koju tulemata jätnud?

Appi, appi, appi!

Kadi tütar oli koolis olnud hea õpilane, näiteringi parim ja muidu tore suhtleja. 8. klassis, kui tüdruk pere kolimise järel kooli vahetas, tekkisid tal aga sõbrad, keda ema ei tundnud. Lapse huvi õppimise vastu rauges.

Vastu jõule läksid asjad hullemaks: tüdruk armus ja elas kuu hiljem üle esimese lahkumineku. Koju tuli veinilõhnadega. Emaga ülbitses. Õhtud linnas aina pikenesid, kuid vähemalt viimase marsaga jõudis laps siiski koju. Kuni reede õhtuni varakevadel, mil päeval linna trenni läinud laps koju ei saabunud.

“Hakkasin kella 20 paiku helistama,” räägib Kadi, “pime aeg ja Tallinn kahtlasi tegelasi täis, kes teab, mis juhtus. Ta ei võtnud vastu. Paari tunniga olin täielikus paanikas: kas helistada vanaemale, kelle juures ta vahetevahel linnas ööbib? Aga kui teda pole seal, hakkab vanainimene ka närvitsema. Helistada politseisse? Äkki nad naeravad mu välja… Otsustasin oodata.”

Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri vanemkomissar Kristel-Liis Kaunismaa ütleb, et kui vanem tajub hinges, et lapsel võib olla probleem, siis ei tohi valehäbi pärast jätta politseisse helistamata. “Kuigi taolistel juhtudel on politseil esmajärjekorras kasutada samad vahendid mis vanematelgi,” selgitab ta, “ehk siis me võtame kontakti lapse tuttavate ja nende emade-isadega.” Vanem ise saab sellises olukorras palju ära teha, et laps üles leida, soovitab Kaunismaa.

Ka Kadi proovis. Helistas vanaemale, seal last polnud. Vandus endale, et nii kui tütar välja ilmub, küsib tema uute sõprade numbrid ja aadressid – neid tal polnud. Saatis lapsele rahumeelse sõnumi, kuigi endal oli hinges vaev ja viha. “Palun helista, et teaksin, et sinuga on kõik korras, ega peaks politseist abi paluma.”
Sõnumi peale helistas kadunud laps kohe.

Sa rikud mu elu ära!

Ema sõitis lapsele järele. “Tüdruk oli autos tige kui herilane ja teatas, et ma häbistan teda sõprade ees ja rikun ta elu ära,” mäletab Kadi. Pärast seda ei rääkinud tütar emaga mitu päeva ja viimane vaevles enesesüüdistustes: mida ma valesti olen teinud?

Lastepsühhiaater Aime Meos ütleb, et taolisi juhtumeid võib ette tulla täitsa tavalistes peredes ja see ei tähenda tingimata, et kasvatuses oleks midagi viltu läinud. “Kui vanema ja lapse vahel on olnud varem usalduslik kontakt, siis on väga tõenäoline, et see taastub ka pärast teismelise mässuaega,” kinnitab ta. Sõpradega pikalt väljas olles, suitsu ja alkoholi proovides, esimesi kordi armudes püüab laps iseseisvuda ning vanematest eralduda. “Ma ise otsustan, mida ma teen. Mis te mulle ikka teha saate!” sõnastab psühholoog noore inimese suhtumise vanematesse.

Kui selline kodunt kadumine jääb erandiks (nagu Kadi peres seni), pole selle taga ilmselt muid probleeme. Kuid teismelised võivad hoolimatult tormata vabadust maitsma ka siis, kui:

• peres pole stabiilsust või on hiljuti olnud mõni raske sündmus, näiteks lahutus või tüli;

• teismelisel on suhtlemisraskused või depressioon;

• sõpradel on halb mõju ja kambaliikmete sidemed on väga tugevad;

• noorukil on koolis õpiraskused, ent kambas on huvitav ja sealt saab ta tunnustust;

• vanemad on küll hoolivad, kuid pidevalt tööl ega tea, mis nende laps teeb;

• ema-isa on hoolimatud ega tea, mis nende lastega toimub;

• vanemad on ülehoolitsevad ja kontrollivad, mis tekitab järeltulijas protesti;

• nooruk on pärit asotsiaalsest perest, pidanud taluma vanemate joomist ja vägivaldsust ega ole näinudki õigeid käitumismustreid.

Maailm pole turvaline

Nagu öeldud, pole täpselt teada, kui palju selliseid äraminekuid on. Politsei suhtub tõsiselt igasse teatesse, kuid teeb siiski vahet kadunud ja kodust omavoliliselt lahkunud alaealiste vahel. “Tunduvalt rohkem kui kadumisi tuleb ette just selliseid juhtumeid, kui minnakse mitmeks päevaks kodunt ära ning hiljem tullakse tagasi,” ütleb politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Aleksandra Solntseva.

Enamik noorukeid jõuab koju järgmisel-ülejärgmisel hommikul. Siit ka politsei palve: kui olete kadunud lapse kohta politseisse avalduse teinud, ent too tuleb ise koju, palun andke sellest ka politseile teada.

Palju tõsisemad on need olukorrad, kus laps läheb tõesti kaduma. Näiteks kaob vanematega suurüritusele või klassiga linna ekskursioonile tulnud laps, haihtub koduõuest seal mänginud (väike)laps või ei jõua muidu kella pealt saabuv algklassilaps koju kokkulepitud ajaks ega vasta telefonile.

“Kui tegu on lapse kadumisega, käivitatakse hoopis teised skeemid,” ütleb Kaunismaa. “Sel juhul on tähtis, et politsei saaks infot kiiresti. Nii saab kadumise piirkonda saata patrullid ja otsida last jälgimiskaameratest. Politseist saab lapseotsingute reguleerija ja infokeskus.”

Meedia abi kasutab politsei vaid juhul, kui kadunud inimese lähedased selleks loa annavad.
Nimekiri otsitavatest lastest (ja täiskasvanutest) muutub kogu aeg. Seega ei saa öelda, kas hetkel, mil te seda lugu loete, on mõni alaealine kodunt jooksus või ei. Sel talvel leiti politsei abil näiteks Tartumaalt üles kaks 9. klassi tüdrukut, kes läksid hommikul kooli, kuid õhtul koju ei tulnud, ja kevadel Narvast kaks 13aastast poissi, kes olid kodust põgenenud. Maikuus aitas politsei Harjumaalt üles leida mitu 13–15aastast poissi. Juhtumeid, kus laps jääbki kadunuks, tuleb ette harva – siin saab rääkida üksikutest kordadest mitmete aastate jooksul.

Kordame üle: on loomulik, kui vanem lapse (ka teismelise) asukohta mitte teades helistab kõigepealt tema sõpradele-tuttavatele ning siis teatab kadumisest politseile. “See on õige käitumine,” julgustab Solntseva.

Tormi ajal

Selleks, et osata last otsida, peab olema kursis tema sõpradega. Kaunismaa soovituse järgi peaks vanem teadma lapse lähemate sõprade telefoninumbreid. Samuti peaks tal olema võimalus häda korral netist vaadata, kellega laps on viimati suhelnud. Sealt võib saada vihjeid ka inimeste, kohtumiste või last huvitanud pidude kohta.

Kui laps ei võta kõnet vastu, saatke talle sõnum, aga kindlasti rahumeelne ja koos kinnitusega, et ootate teda koju ja olete mures. Kadi saadetud sõnum oli just selline: rahulik, kuid andis lapsele teada ema kavatsusest. Tütar sai selle sõnumiga kaasa veel ühe teate – temast hoolitakse.

“Noorukid tegelikult ootavad, et neid otsitaks ja nende pärast muret tuntaks,” ütleb Aime Meos. Seega, kuigi Kadi tütar torises talle järele sõitnud emaga, andis vanema käik talle märku armastusest.

Järgnevat soovitust on kergem öelda kui järgida, kuid last otsiv vanem peaks jääma rahulikuks. Olles lapsega kontakti saanud, ei karga väärikas täiskasvanu talle turja, vaid organiseerib ta koju. Ja kui tundub, et lapsele öösel järele minna on halb, tasub meenutada, et on palju halvem, kui ta satub kurjaga kokku ja tõepoolest juhtub midagi eluohtlikku.

Kristel-Liis Kaunismaa ei alahinda vanemate muret kaotsis lapse pärast. “Oma õpingute ajast on meeles ühe õppejõu ütlus: kodust tüli tõttu jalga lasknud lapsed on kurjategijatele hea saak. Neil lastel on silmis pilk, mis paha külge tõmbab. Minu soovitus on – kui olete teismelisega tülitsenud, minge parem ise uksest välja ja laske vihal lahtuda. Ärge jääge ootama, kuni ust prõmmides tormab minema hädas ja vihane laps.”
Risk probleemide tekkeks on siis väiksem.

Pärast äikest

“Nii, nüüd ta siis muudkui magab,” mäletab Kadi ehmatuseöö-järgset päeva. “Tuhat mõtet tormas peast läbi: kas ajan ta üles? Mida ma talle ütlen? Kas peaksin teda karistama?”

Nõuanne number 1: näägutamine on out! Säilitage kaine mõistus ja käituge täiskasvanuna. Lapse peale karjuda, tema vaikimisele vaikimisega vastata ja muudmoodi jonni ajada on lapselik tase.

Nõuanne number 2: oodake jutuajamisega, kuni nii teil kui lapsel on esimesed emotsioonid läbi elatud. Kui muu ei aita ja tahaks koos hommikuga uksest sisse astuvale lapsele turja karata, siis võtke kasutusele vana hea nipp: hingake sügavalt sisse ja välja, vähemalt kümme korda järjest. Jutuajamise võiks kokku leppida alles siis, kui laps on end välja puhanud. Näiteks võiks öelda: “Ma tahan sinuga eilsest rääkida. Kas sulle sobib, kui räägime kohe pärast lõunasööki?”

Vestluse käigus võiks peegeldada oma tundeid ja uurida, mida teismeline ise juhtunust arvab. Toon olgu lugupidav ja teise seisukohti tuleb arvestada. “Ei tohi kinni jääda põhjuste otsimisse ja süüdistamisse,” rõhutab Aime Meos. “Vanema eesmärk on koostöös teismelisega kehtestada edaspidiseks kindlad reeglid. Laps peab mõistma, et kuna ta elab vanemate majas ja temal endal pole raha, jääb otsustav hääl vanematele. Kuid lapsel on kindlasti vaja tunda, et tal on sõnaõigus.”

Aga karistused? Jõu kasutamine on ohtlik mäng ja Aime Meos seda ei poolda. “Peab väga hoolikalt läbi mõtlema, kuidas mõjub taskurahast ilmajätmine või arvutikeeld,” arvab ta. “Võib ju olla, et juba seiklusest endast jäi teismelisele ebameeldiv tunne. Kui vanem peab karistust siiski tähtsaks, peab see olema kokku lepitud ja laps peab mõistma, miks seda vaja on.”

Pealegi kaasneb võimumängu ehk karistusega ka kohustus kontrollida. Aga katsu sa kontrollida, kas arvutikeelu saanud teismeline ei mängi sõbra pool, avalikus e-punktis või siis, kui vanem ära on. Parem püüdke lapsele selgeks teha, miks on tähtis, et kõik kodused teistele teada annaksid, kuhu ja kui kauaks nad lähevad. Selgitage, millised on teie hirmud, kui laps on öises linnas. Kuulake vastuseid ja pidage neist lugu. Õpetage, et kellelgi ei ole õigust teiste inimeste tunnetega mängida.

Kadi tütar vaikis nädal aega ja hakkas rääkima alles pärast seda, kui ema oli talle rahulikult teatanud, et sellistel tingimustel ei pea ta õigeks lapsele taskuraha anda. Ilmselt ootas tütar väga selget märki, et tema käitumine ei ole vastuvõetav. “Pikka südamlikku jutuajamist ja sõbrannatsemist meil ei olnud, aga mulle tundub, et ta sai aru, et oma lähedasi ei jäeta teadmatusse,” arvab Kadi. Usalduse taastumiseni läheb veel aega.

LIIKUMISPIIRANG

Vastavalt lastekaitse seadusele on alla 16aastasel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella üheteistkümnest õhtul kuueni hommikul. Juuni algusest augusti lõpuni kehtib piirang südaööst kella viieni. Kohalikul omavalitsusel on õigus seda ajutiselt lühendada.

Kui politsei puutub kokku piirangu rikkumisega, siis üldjuhul antakse laps vanematele üle. Kui see pole võimalik, viiakse laps varjupaika.

HOIDKEM END!

Noorukile

• Ütle vanematele, kuhu ja kui kauaks sa lähed ning kuidas nad saavad sinuga vajadusel ühendust võtta.

• Õhtul (pimedas) liigu koos sõpradega. Kui pead siiski üksinda välja minema või koju tulema, mõtle, kuidas sa saaksid seda turvaliselt teha. Palu, et keegi sõidutaks sind, või telli takso.

• Ära mine juhututtava või võõra autosse.

• Ära mine kohtumisele netist leitud juhututtavaga. Kui otsustad siiski minna, võta keegi kaasa ja räägi sellest kindlasti kodus.

Lapsevanemale

• Õpeta lapsele, kuidas kaitsta ennast ja oma kodu, kuid ära sisenda talle arusaama, et iga inimene on potentsiaalne kurjategija.

• Küsi lapselt tema lähemate sõprade nimed ja palu nende telefoninumbreid, selgitades, miks seda vaja on. Uuri, kes on sõprade vanemad ja kus nad elavad.

• Tunne huvi oma lapse tegemiste vastu ja suhtu temasse lugupidavalt.

• Lase oma teismelisel vigu teha.

• Kui lapse käitumises sulle miski ei meeldi, pane tähele, kuidas käitud sa ise. Muutes pere toimimise mustrit, muutub ka lapse käitumine.

• Kehtesta koos lapsega kindlad reeglid.

• Usalda oma last.

• Kui laps on kadunud ja sinu otsingud ei too tulemusi, palu abi politseilt.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34624/kus_sa_ometi_oled___.html?art_magaz=9
Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:47 Lisa kommentaar

Kas lapsed teevad õnnelikuks?

See, et me armastame oma lapsi, ei tähenda veel, et me armastame lapsevanemaks olemist.

Lapsed on elu õied.

Ilma lasteta on inimene poolik.

Maa tuleb täita lastega.

Tuleb tuttav ette? Küllap vist, tegemist on ju levinud ütluste, tuntud inimeste arvamusavalduste ja mällu kinnistunud värsiridadega.

Tundub õige? Ilmselt jah. Need on ju uskumused, mida enamik inimkonnast jagab. Ja ometigi on maailmas tehtud hulganisti uuringuid, mille tulemused väidavad vastupidist. Väidavad, et lapsed ei tee meid sugugi õnnelikumaks.

Lastetud rohkem rahul

Inimese kui liigi seisukohast on meist enamikku mingil hetkel tabav paljunemissoov igati mõistetav, üksikisiku seisukohast on aga tegu suurema müsteeriumiga, kui arvata võiks. Tänavu juulis ilmus New York Magazine’is rohkesti kommentaare ja vastukaja leidnud artikkel, mis tõi välja, et kuigi inimesed eeldavad, et laste olemasolu on rahuloluks vajalik, näitab hulk akadeemilisi uurimusi, et lapsevanemad ei ole oma lastetutest kaaslastest õnnelikumad. Hoopis vastupidi.

Enim tsiteeritud andmed pärinevad Nobeli laureaadi Daniel Kahnemani 2004. aasta uurimusest, kus ta leidis, et 19 tegevusest platseerus laste eest hoolitsemine emade seas nauditavuselt auväärsele 16. kohale. Isegi majapidamistööd olid eespool.

Samuti näitavad paarisuhtealased uurimused, et laste saamine vähendab ühemõtteliselt rahulolu abielusuhetes. Peale selle väidavad mitmed uuringud, et emad on vähem õnnelikud kui isad ja üksikvanemad on kõige vähem õnnelikud. Et beebid ja väikelapsed mõjuvad õnnele kõige rängemalt ning et iga lisanduv laps “toob vähem tagasi”.

Kõlab õõvastavalt, kas pole? Millega siis seletada inimeste jätkuvat sigimissoovi ning asjaolu, et enamik vanemaid vaidleks ülalmainitud uurijate väidetele tulihingeliselt vastu? Kus peitub konks?

Ajad on muutunud

Kui paar põlvkonda tagasi ei olnud küsimus, kas ja millal lapsi saada, teema, millele ülemäära aega oleks kulutatud, siis nüüd otsustab üha enam inimesi laste sündi edasi lükata ja paljunemine on hoolikalt läbi kaalutud.

Esiteks tähendab see, et lapse saamisele on sageli eelnenud mitmekesine eraelu ja värvikas karjäär. Seega inimene teab, millest ta lapse saamisega loobub, ja tal on, millest puudust tunda. Teiseks mõeldakse sageli: “Pean veel pisut pingutama, saavutama selle ja selle ning siis saan lapse.” See tähendab, et last nähakse mõnes mõttes autasuna raske töö eest. Kui aga karjuv, kakav ja raske töö mõistet täielikult ümberdefineeriv pamp käes, tekib üsna suur kontrast eeldatu ja tegeliku vahele.

Samuti võtavad pikemat aega professionaalses elus osalenud inimesed lastekasvatamisse kaasa teist laadi mõttemustrid kui otse vanematekodust sünnituspalatisse sattunud. Tööelus osalenud on veendunud, et asju, kaasa arvatud lapsekasvatust, on võimalik teha õigesti või valesti, ning neid ümbritseb turumajanduslik ühiskond, mis seda veendumust vaid süvendab.

Mis on üldse õnn?

Viimaks võib tekkinud dilemmat selgitada erinevus selle vahel, mida peetakse õnne või õnnelikkuse all silmas uuringutes ja mida õnnelikkus vanematele tegelikult tähendab.

Lapsed kingivad võrreldamatu rõõmu momente, kuid nad pakuvad ka hingematva frustratsiooni, väsimuse, tüdimuse, ärevuse ja mure hetki. Seega, kui me räägime hetkemeeleolust, on selge, et lapsed muudavad meie elu stressirikkamaks. Kui me kõneleme aga üleüldisest rahulolust oma eluga, moraalsest heaolutundest, tundub lugu olevat teisiti.

Harvardi psühholoog Daniel Gilbert on öelnud, et kui me peatume, et mõelda, mida lapsed meile tähendavad, on selge, et nad tekitavad meis heaolutunde. Probleem peitub selles, et 95% ajast mõtleme sellest, kuidas nendega õigeks ajaks klaveritundi jõuda või neile enne laagrit parajad tennised osta.

Pragmaatilisest seisukohast lähtuvalt peaks inimene lastesaamist otsustades justkui kaaluma, kumba laadi rahulolu ta elus rohkem vajab, hetkelist või harvaesinevat.

Uuringutes, kus on lastega ja lastetutelt inimestelt küsitud, mida nad tagasi vaadates oma elus kahetsevad, ei ole vanemad välja toonud, et nad lastesaamist kahetseks. Küll aga on lastetud kahetsenud otsust jääda vaid kahekesi.

See vist ongi põhjus, miks on oluline vahet teha oma laste armastamisel ja vanemaks olemise armastamisel. Ja ei ole patt sellest ka kõva häälega rääkida. Teadlased teavad seda juba ammu.

VANEMLUS NÕUAB OHVREID

Lapsevanemaks olemise kogemus on viimase poole sajandi jooksul muutunud.

• Enne linnastumise võidukäiku olid lapsed peamiselt majanduslikuks lisaväärtuseks. Nad töötasid vanematega kõrvuti kodupõllul või aitasid poodi pidada. Mida jõukamaks sai inimkond, seda enam hakati lapsepõlve nägema privilegeeritud ajajärguna ja lastest on rohkem kulu kui tulu.

• Kui ülikooliharidus kujunes elus edasijõudmise sümboliks, muutusid lapsed millekski, mida arendada, kujundada ja stimuleerida ehk siis aeganõudvaks projektiks. Aega on aga teadagi liiga vähe ja vanemlus nõuab loobumisi ja ohvreid.

• Lisaks vaevab vanemaid süütunne. Sotsioloogid on tõestanud, et ehkki võrreldes näiteks 1975. aastaga tegelevad vanemad järeltulijatega märksa rohkem (hoolimata asjaolust, et mõlemad käivad täiskohaga tööl), tunneb 85% neist ikkagi, et ei veeda oma lapsega piisavalt aega!

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34893/kas_lapsed_teevad_onnelikuks_.html?art_magaz=9

Kirjutas Katrin Oja ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:39 2 kommentaari

Ka teismelised vajavad päevarežiimi

Kui nunnust põnnist on saanud uksi paugutav teismeline, kes öösiti istub üleval ja päeval tahab magada, seisavad vanemad mure ees: kuidas teda taltsutada!

Koolipsühholoog Kadri Järv-Mänd­oja perekeskusest Sina ja Mina märgib, et ta teab peresid, kus laps peab käima kuni täiskasvanuks saamiseni nööri mööda, ja peresid, kus lüüakse mis tahes režiimile käega. Kumbki variant polevat eriti tõhus: minnalaskmine ei õpeta last oma tegevusi planeerima ning liiga ranged nõudmised muudavad lapse sõltuvaks. Küsimus on tasakaalus.

Kuigi sinu pubekas võib esimese hooga väita vastupidist, vähendavad kaootilised päevad siiski turvatunnet ja väsitavad teda. Eriti kehvad on Kadri sõnul lood siis, kui paigast on ära söögi- ja uneajad. «Neist kahest põhivajadusest sõltub muuseas ka õpiedukus. Näljasel ja väsinud lapsel väheneb keskendumisvõime ja õpitav ei jää hästi meelde.» Seevastu päevakavast kinni hoidmine aitab teismelisel õppida enesedistsipliini ja arendada tahtejõudu, mis on edasises elus vajalikud.

Päevakava täpsus ja rangus sõltuvad Kadri sõnul igast teismelisest ja tema tegevustest eraldi, üht kindlat reeglit siin pole. Mõnel lapsel on näiteks iga päev erineval kellaajal mõni trenn või huviring, mistõttu on tal võimatu koduseid koolitöid alati samal kellaajal teha.

Päevakava ei pea olema kirja pandud sekundi pealt. Pigem võiks paigas olla, millises järjestuses tegevused käivad ja orienteeruvalt ka see, mis kell algavad. Näiteks: õppimine pärast tunnipikkust puhkust. «Kindlalt võiksid paigas olla ärkamis- ja magamisajad, sest siis on hea uni tagatud ja ööd ei jää lapsel liialt lühikeseks,» annab psühholoog nõu.

Puberteedieas noorukid kipuvad vanemate nõudmiste ning muidugi ka päevarežiimi vastu mässu tõstma. Milline ema või isa poleks kuulnud lauset: «Aga tema ema lubab kella kümneni väljas olla!» Kas vanem peaks oma nõudmiste juurde jääma või lööma käega, kui sõda liiga ägedaks paisub?

Nii mõnegi vanema kurvastuseks ütleb Kadri, et üksi saavad nad päevakava koostada vaid iseendale, mitte teismelisele. Viimasele saab vanem vaid viidata, mil moel päevaplaan talle kasulik oleks, ja teha ettepaneku see koos kokku panna. Sealjuures tuleb selgelt välja öelda, et päevakava arvestab ikka lapse vajadusi ka.

Et asi laheneks rahumeelselt, võiks teismeline näiteks ise valida, millal ta teeb koduseid töid ja millal puhkab. Kui tema plaan ei toimi, saab sellele mõne aja pärast tähelepanu juhtida ja arutada, mida võiks teisiti teha.

Mõistmaks oma teismelise kõiki vajadusi, peavad vanemad teda aktiivselt kuulama, rõhutab Kadri, sest kui ema-isa välja mõeldud «hea» päevakava ei arvesta lapse tegemisi, on üsna kindel, et see jääbki vaid paberile. Ja sundimise tagajärjel tekivad sõjad.

Vastupanu taga on sageli hirm kriitika, ülemäärase kontrollimise ja sundimise ees, viitab Kadri. Mõnd eriti kaootilist elu elanud teismelist võib päevakava ka tõsiselt hirmutada, sest ta pole harjunud end sundima.

«Eriti raske on neil lastel, kelle vanemad ise kindla päevakava järgi elada ei taha, aga ühel päeval seda lapselt nõudma hakkavad. Lapsed võtavad ju ikka vanematest eeskuju ning käituvad vastavalt,» manitseb psühholoog head eeskuju andma.

Lapse ägedast vastupanust hoolimata ei tasu vanemail käega lüüa. Nagu öeldud — päevakava aitab oma tegevusi eesmärgistada ja kasvatab tahtejõudu. Triin Raestik

Kuidas pubekale läheneda?

«Aktiivne kuulamine tähendab seda, et vanem peegeldab teismelisele tagasi tema mõtteid ja tundeid, andes sedasi märku, et ta soovib last mõista. Isegi siis, kui lapse jutt vanemat ärritab, tasub jääda rahulikuks,» õpetab Kadri Järv-Mändoja perekeskusest Sina ja Mina. Ta toob ka kirjeldava näite.

  • Lapsevanem: «Olen märganud, et sul ei jää viimasel ajal õppimiseks aega ja ma olen seepärast mures. Me võiksime koos vaadata, mis on sinu igapäevased tegevused ning koostada päevakava.»
  • Teismeline (ärritunult): «Unusta ära, mul on kõik kontrolli all. Mul pole sinu totakat kava vaja – ega ma mingi titt ei ole.»
  • Lapsevanem: «Hmm, sulle tundub, et ma tahan hakata sind kontrollima ja see ärritab sind?» (Aktiivne kuulamine.)
  • Teismeline (veidi rahulikumalt, sest just seda ta oligi arvanud): «Nojah, siis sa hakkad ju kohe õiendama, kui ma ei tee nii, nagu sa tahad.»
  • Lapsevanem: «Sa arvad, et mina koostan selle kava ja see pahandab sind. Tegelikult ma mõtlesin, et sa teed endale päevakava ikka ise, mina oskan ehk soovitusi anda. Päevakava aitab sul asju korraldada ja siis tean ka mina sinu käimistega arvestada.»

Ole paindlik

Põhikoolis õppivat last tuleks veel päris palju kontrollida ja aidata tal päevakavast kinni hoida, gümnaasiuminoor on enamasti juba ise sisemiselt motiveeritud oma tegemisi planeerima. Isegi kui  lapsel pole varases eas kujunenud oskust oma elu juhtida, pole hilja: last aktiivselt kuulates, saab lapsevanem ta järje peale aidata.

Allikas:

http://www.naisteleht.ee/node/7289

14. sept. 2010 at 08:37 Lisa kommentaar

Vanemad postitused


Loendur

  • 36 842 vaatamist