Posts filed under ‘1-3 aastat : väikelaps’

Laste sõprusest

Juba lasteaias joonistavad põngerjad üksteisele sõbrapäevaks kaarte. Kuidas aga olla tõeline sõber, õpivad nad alles ajapikku.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Kuid seemned selleks, et saada heaks sõbraks, on olemas igas inimlapses. Neid seemneid võib nimetada kaasasündinud empaatiaks. Side teise elusolendiga võib tekkida väga varases eas. On märgatud, et juba vastsündinud reageerivad teiste beebide nutule. Üht liigutavat fotodega dokumenteeritud lugu kirjeldas Tallinnas peetud loengul Ameerikas ja Saksamaal töötav psühhoterapeut Siegmar Gerken. Enneaegselt ilmale tulnud kaksikutest oli üks nõrgem ja jäi oma kuvöösis üha kehvemaks. Paistis, et ta ei jää elama. Kuni keegi hella südamega meditsiiniõde tõstis ta reegleid rikkudes teise kuvöösi, venna juurde, kes hämmastaval kombel pani nõrgemale kaksikule käe ümber. Lähedusel oli raviv toime: väiksem beebi hakkas kosuma ja jäi ellu.

Võime luua teiste inimestega sidemeid ei aita meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka oma elu nauditavamalt elada. Tarkus, mis oli teada juba vanarahvale: rõõm tundub suurem ja mure väiksem, kui on hea sõber, kellega neid jagada.

Kuidas arenevad sõbrasuhted

Algeline kaasasündinud empaatia on siiski kõigest seeme. Kulub aega ja vaeva, et empaatiaseemnest sirgunud taim õitsema hakkaks ja vilja kannaks – et laps omandaks sotsiaalse suhtlemise oskused, saaks aru reeglitest, mis käivad lävimise juurde, ning tajuks ja arvestaks ka sõbra tundeid.
Niisiis julgustage oma lapse sõbrasuhteid juba varakult. Hoidke aga meeles, et lapse oskused ja võimed olla sõber arenevad alles aastatega. Sõnadest enam õpetab lapsi teie igapäevane käitumine.

Järgnevalt linnulennuline ülevaade sõbrasuhete arengust lapseeas.

Beebi. Juba päris väikesed beebid teevad vahet täiskasvanutel ja lastel. Uuringud on näidanud, et beebide pilk peatub teistel lastel pikemalt kui täiskasvanutel; lapsed pakuvad neile huvi. Selles vanuses on kõige tähtsamad emme ja issi ning õed-vennad, kui neid on, kuid tasapisi harjutage oma titat ka teiste inimeste ja laste seltskonnaga. Aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel, seetõttu tasub beebile pakkuda erinevaid kogemusi. Kui veel hiljaaegu arvati, et laps suudab teisega sõber olla alles 4–5aastaselt, siis nüüd on leitud, et põnnid võivad sõbruneda isegi esimese eluaasta lõpuks.

Nõuanne: Tore, kui teil on mõni tuttav pere samas vanuses lapsega, kellega üksteisel külas käia. Tasub aga meeles pidada, et alla aastane ei vaja suurt lasteseltskonda ega ka liiga tihedat lävimist. Nädalas mõned korrad beebikoolis või omavanustega liivakastis seltsida on tore. Jälgige oma last: ülestimulatsioon ilmneb väsimuses, ärritumises ja nutus.

Väikelaps (1–3). See on iga, mil laps õpib mõistma, et maailm ei keerlegi tema ümber. Kohati võib selle kogemine lapsele olla väga nördimust tekitav ja nõuda vanematelt suurt kannatlikkust. See on ka iga, mil saavad alguse sotsiaalsed oskused.

Kuigi ka nüüd on ema-isa lapse elus kõige olulisemad, on hea, kui tal on võimalik omataolistega kohtuda. 1,5–2aastased ei oska veel koos tegutseda, ent nad võivad rahumeelselt kõrvuti mängida. Vahel võib minna ka pahanduseks. Säilitage siiski rahu. Teie laps pole veel seepärast “paha”, kui ta üritab teise mänguasja endale võtta või kaaslast möödaminnes lükkab – mõistmine, et teine võib kurvastada või haiget saada, pole selles vanuses välja kujunenud. Seletage lapsele rahulikult, et kui ta sõbra mänguasja ära võtab, on teine laps kurb. Kui teie väike marakratt kedagi lükkab, rääkige talle, et kui ta nii teeb, siis on sõbral valus. Niiviisi õpib laps ajapikku mõistma teise emotsioone.

Olge laste kõrval ja aidake neil keerulised olukorrad lahendada – teinekord piisab tähelepanu kõrvale juhtimisest, mõnikord on vaja lohutada. Pange ka tähele, et te automaatselt ei asuks teise lapse positsioonile, sundides alati vaid oma last olema lahke ja mänguasju jagama. Ka teie väikesel pesamunal on õigused: kui nendega arvestatakse, õpib ta ajapikku teistega arvestama.

Nõuanne: Kui laps ei käi veel lasteaias, leidke mõni tore mänguplats või lastering, kus teie põnn võiks omavanuseid kohata. Ärge siiski üle pingutage. Sõna “sotsialiseerima” on noorte vanemate hulgas popp, kuid arvestage ka oma järeltulija temperamendi ja iseloomujoontega. Tagasihoidlikku ja arglikku põngerjat pole mõtet sundida olema seltskondlikum, kui ta on. Pole vaja liialt muretseda: lapsena tagasihoidlikud suhtlejad võivad täiskasvanuna edukalt sõpru leida.

Lasteaialaps (3–7). Kuna keel on nüüd piisavalt arenenud, et end arusaadavaks teha, on lastel lihtsam kontakte luua ja neid on rohkem.
Lasteaias tekivad lapsel esimesed päris sõbrad – mängukaaslased, kellega lihtsalt klapib paremini kui teistega. Tore on minna hommikul lasteaeda, kui tead, et sõber on ootamas. Tänuväärse töö teevad ära lasteaiaõpetajad, kes lastele sõpruse mõistet mängu ja õpingute käigus tuttavamaks teevad. Põngerjad õpivad koos, et sõpra tuleb aidata ja et kaaslastega tuleb sõbralik olla.

Muidugi ei ole see kõik nii lihtne, sest lapsed on erineva iseloomuga ja tulevad erinevatest kodudest. Vahel võib teie põngerjas hommikul rühma minnes avastada, et sõber on leidnud endale uue sõbra. Pettumus on siis suur, kuid laste ebajärjekindlus on selles vanuses küllalt tavaline. Sõprade vahetamine võib kesta isegi kuni põhikoolini.
Populaarsemaks võivad nüüd muutuda need lapsed, kel on kaasas ägedamad mänguasjad. Arutlege lapsega sõpruse üle, ent pidage meeles, et viieaastane ei pruugi veel hästi aru saada, kui talle rääkida, et sõprust ei osteta.

Populaarsed on ka need lapsed, kes on milleski tublid, näiteks oskavad hästi joonistada, palli mängida, rattaga sõita. Aidake oma lapsel neid oskusi arendada.

Nõuanne: Et toetada lapse sõbrasuhete kujunemist, looge suhteid lapse lasteaiakaaslaste vanematega. Kutsuge lapse sõbrad kokkuleppel vanematega vahel külla ja lubage ka oma lapsel paariks tunniks sõbra juurde minna, kui teda kutsutakse. Looge kodus selline õhustik, et teie lapse sõpradel on seal meeldiv ja nad tunnevad end teretulnuna. Arutlege lapsega sõpruse üle, kui tekib sobiv hetk, ja rääkige ka oma lapsepõlve sõpradest.

Koolilaps. Nüüd, mil teie laps on kooli läinud, muutuvad sõbrad üha tähtsamaks. On aeg hakata oma lapsele andma rohkem vabadust. Kuidas seda teha linnaoludes, on muidugi omaette küsimus, eriti kui lapse päevakava on täis ringe ja trenne. Siiski võiks lapsel jääda vähemalt algklassides kooli ja harrastuste kõrvalt ka vaba mängimise aega.
Nüüd on märgata, kuidas poisid ja tüdrukud, kes juba lasteaia viimastes rühmades kippusid eraldi mängima, veelgi enam eralduvad. Poistele sobivad rohkem kambakesi tegevused, tüdrukud eelistavad leida ühe või paar südamesõbrannat.

10aastastel on põletav igatsus sõpradega koos olla. Neil tekivad oma saladused ja naljad, millesse täiskasvanuid enam ei pühendata. Te võite taga igatseda aegu, mil olite oma lapse usaldusisik. Püüdke end siiski lapse tegemistega kursis hoida ja tutvuge ka tema sõpradega. Vanematel võiks olla oma lapse lähemate sõprade ja nende vanemate telefoninumbrid, et vajadusel ühendust võtta.

Suhtuge lapse eraldumisse rahulikult: et saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks, on lapsel vaja see protsess tasapisi läbi teha. Ärge siiski ilmutage oma lapse suhtes huvipuudust, arvates, et “ta on juba nii suur” – teismelised tajuvad seda armastuse puudumisena. 13–14aastased võivad küll väljakutsuvalt käituda ja sõbranna arvamus näib neile sootuks pädevam kui ema oma, kuid tegelikult teismelised siiski vajavad vanemaid ja kindlustunnet, et neile võib loota.

Nõuanne: Lapse kasvades andke talle rohkem ruumi. Vanemate ees on delikaatne ülesanne piire tasapisi nihutada. Teismeeas seondub sõprus ka eneseavastamise ja enese proovile panekuga. Lapse sõprade valikut teil enam olulisel määral mõjutada ei õnnestu.
Oluliseks muutub nüüd see, kuivõrd olete suutnud õpetada last “ei” ütlema, et grupimentaliteet ei hakkaks tema tegusid liialt mõjutama.

KUIDAS LAPSEST KASVAB HEA SÕBER?

Teise klassi lapsed kirjutavad siiralt: hea sõber on usaldusväärne, ei valeta, ei tülitse, on viisakas, lahke ja abivalmis. Kui mis tahes kooliklassis ringi vaadata, leiab sealt nii neid, kes juba oskavad olla head sõbrad, kui ka neid, kel on selles vallas veel arenguruumi. Kuidas head sõbrad kasvavad?

Kõige enam kujundab laps oma käitumist meie, täiskasvanute järgi. Mil moel suhtlevad temaga kõige lähedasemad – ema ja isa, õed-vennad? Kui lapse õiguste ja tunnetega maast madalast arvestatakse, õpib ka laps teistega arvestama ning leiab edaspidi endale kergesti sõpru.

Niisiis, andke päev-päevalt head eeskuju. Rääkige lapsega lahkelt ja kannatlikult, selmet järsult käratada. “Oota palun, ma räägin sinuga siis, kui ma oma telefonijutu olen lõpetanud”, mitte “Ole vait ja ära sega”.

Kui olete harjunud oma õigusi nõudma, selle asemel et enda vajadustest rahulikult rääkida, teeb seda ka laps. Kui annate oma vajadustest rahulikult märku, õpib teie lapski seda tegema. “Ära sega, ma tahan telerit vaadata!” ütleb lapsevanem. Ja kuuleb mõne aja pärast teismeliselt: “Ära sega, ma tahan…”

Pole just kõige meeldivam, eks ole. Seetõttu soovitatakse oma vajadustest pereliikmetele märku anda moel, mis arvestab ka teiste tunnetega: “Ma tahaksin selle saate lõpuni vaadata, siis ma saan sinuga rääkida. Kas sobib nii?”

Samamoodi kohelge lugupidavalt lapse tundeid. Ärge häbistage teda teiste ees ega naerge tema üle – või õpib laps teilt, oma vanematelt, et teiste inimestega võib käituda nende tunnetest hoolimata.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36399/mina_olen_sinu_sober.html?art_magaz=9

Kirjutas Mariliis Ojaveer ajakirjas Pere ja Kodu

20. veebr. 2011 at 11:44

Kuidas olla hea lapsevanem?

Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul saab laste kasvatamisest sageli vanemate destruktiivne ambitsioon – lapsele kehtestatakse ohtralt piire ja kohustusi ning seejuures unustatakse ära aus ja viisakas suhtlemine ega pöörata lapse reaktsioonidele tähelepanu.

Juul rääkis möödunud neljapäeval Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et laste kasvatamine toimub tegelikult ridade vahel – see seisneb selles, mida te teete.

Näiteks õpib laps tema sõnul viisakust selle järgi, kuidas vanemad teiste inimestega suhtlevad, mitte aga sellest, kui tal kästakse olla viisakas, öeldes: «ütle «tere»», «ütle «aitäh»», «ütle «head aega»».

«See ei pane last end hästi tundma, see on lapsele alandav,» selgitas Juul, lisades, et laps õpib selliseid asju läbi vaatluse.

Ta soovitas enne lapsele seesuguste käskluste jagamist mõelda, kas tahaksime, et näiteks meie partner meiega niimoodi räägiks? Ning rõhutas, et kõige olulisem ongi võrdne väärikus suhetes lastega.

Juuli sõnul kipume me rääkima lastega kui objektidega, kuigi see on just see, mille vastu naised 50 aastat tagasi niivõrd innukalt võitlesid – objekt olemise vastu. Pereterapeut soovitas esitada endale küsimus: kas ma tahan last, kes teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks, või tahan last, kes areneks isiksuseks?

Hästi kuulekad lapsed on tema sõnul tegelikult ohus. Nimelt näitas üks uuring, et väikesed tüdrukud, kes koolis kõike alati õigesti tegid, olid kõige madalama enesehinnanguga!

«Nad on parimad õpilased, parimad sekretärid, parimad armukesed – nad teevad, mis neile öeldakse ja naeratavad nii ilusasti ja neil on suurepärane elu… kuni nad saavad umbes 35 ja siis tuleb pauk,» rääkis pereterapeut.

Kuuletumine mõjub hävitavalt

Kui laps õpib väikesest peale omaenda soove ja vajadusi alla suruma ning alati pelgalt kuuletuma, jääb selline ennasthävitav käitumine püsima kõigis tema tulevastest armastussuhetes. Ning 2-3 aasta jooksul hakkab see ennasthävitav käitumine mõjuma hävitavalt ka partnerile, märkis Juul.

Kahjuks eelistavad aga vanemad sageli range ja piire seadva lapsevanema rolli sellele, et olla aus ja siiras ning näidata lapsele, et temal on suhtes oma osa. Pereterapeut soovitas lõpetada lapsevanema mängimine ja olla lapsega see, kes sa oled.

Ta tõi näite 9-aastase tüdruku vanematest. Tüdruk hakkas 5-aastaselt püksi pissima ja nad olid juba neli aastat näinud kurja vaeva, et sellest probleemist lahti saada, kuid mitte miski ei paistnud töötavat.

Juul soovitas vanematel minna tütrega tema lemmikkohvikusse, tellida talle tema lemmikkook ja rääkida kõik ausalt ära. Rääkida, et nad on üritanud teda aastaid aidata, aga neil pole see õnnestunud. Ning rääkida siis, et arst on öelnud, et ta saab ise kontrollida oma põie käitumist.

Vanemad tegid nii, nagu pereterapeut soovitas, ning esialgu vaikuse ja seejärel küsimusega «Kas tõesti?» reageerinud tütarlaps, kes oli neli aastat olnud vanemate «projekt», sai lõpuks aru, et probleemi lahendamine on tema enda kätes ning juba kahe päeva pärast oli püksi pissimisega ühel pool.

Viisakus ennekõike

Ühe tüüpilisema pereelus esineva olukorrana kirjeldas Juul lapse sööma kutsumist. Tavaliselt ütleb pereema, et lõuna on valmis, tule sööma, mille peale laps enamasti vastab, et tal ei ole kõht tühi, jäädes edasi mängima või lugema või muid oma toimetusi tegema.

Kuid kuidas siis vältida käsutamist, et laps ei tunneks, et ta PEAB sööma minema? Juul soovitab kasutada elementaarset viisakust: «Lõuna on valmis ja sa oled oodatud sööma, kui sul on kõht tühi.» Pereterapeut kinnitas, et keskmiselt 7 minuti pärast tuleb laps ise kööki ja küsib sama viisakalt vastu: «Ema, kas sa annaksid mulle midagi süüa?»

Sarnast suhtumist tuleks Juuli sõnul kasutada ka näiteks lapse magamapaneku puhul. Ta märkis, et lapsevanemate üks suurimaid vigu ongi see, et nad justkui kardaksid lastega viisakad olla, kuigi lastega just nimelt PEAB viisakas olema!

Ta tõi ühe sõbralikkuse-viisakuse näite ka paarisuhtest. Naine küsib mehe käest, mida õhtul selga panna. Mees ütleb, millist kleiti talle meeldiks naise seljas näha, kuid paari tunni pärast näeb, et naisel on hoopis midagi muud seljas.

Mida siis sellest järeldada? Juuli sõnul oli naisel abi sellest, mida mees talle soovitas, sest tänu sellele sai ta aru, mida ta ise ei taha, ning sellest johtuvalt ka sellest, mida ta ise tahab.

Kui aga mees ütleks jäta-mind-rahule hääletooniga, et pane selga, mis tahad, või et miks ma peaksin sellega pead vaevama, mis sa selga paned, siis teeb naise vaid nõutuks.

Sarnaselt kirjeldatud olukorraga tuleks pereterapeudi sõnul olla sõbralik ja viisakas ka oma lastega.

***

Jesper Juuli soovitused lapsevanematele:

1. Pööra oma lapsele tähelepanu. Kasvatamine toimib kõige paremini, kui see on «kahesuunaline tänav». Nimelt peaks rohkem tähelepanu pöörama lapse reaktsioonidele – seda näiteks nii mähkmete vahetamise kui lapsega jalutamise ajal.

Juuli sõnul teeme me seda tavaliselt vaid lapse esimese eluaasta jooksul ja eriti just esimese lapse puhul, kuid pärast anname alla ja ütleme ise lastele, millised nad peaksid olema. Ta rõhutas, et lapsed ei peaks küll olema meie õpetajad, kuid nad peaksid olema meiega interaktsioonis, kus ka meie neilt õpime.

2. Kasuta oma aju. Kogu teadmisi raamatutest, kuid ära tee lapsele midagi, mida raamatus öeldakse, kui sa ei tunne, et nii peab tegema.

3. Ole iseendaga kannatlik. Kui vaja, andesta endale iga päev – sa ei pea olema ideaalne.

4. Vastuta oma vigade eest.

5. Otsi abi, kui sa ei tea, mida teha.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas vanemtoimetaa Marina Lohk

20. veebr. 2011 at 11:26

Vanema põhiroll on olla lapse jaoks olemas

Pereterapeut Pille Murrik rääkis ETV saates «Mida teie arvate?: Kärgpere», et lapsed on vanemate probleemide sümptomite kandjad. Nõustamisele tullakse tema sõnul tihti lastega, kuid tegelik probleemide põhjus on enamasti lapsevanemais.

“Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,„

Saatejuhi Maire Aunaste küsimusele, mis on muutunud Pille Murriku viieteistaastase praktika jooksul  pereterapeudina, vastas ta, et kui toona olid noorimad depressiooniga patsiendid 21-aastased, siis praegu tuleb vastuvõtule väga palju lapsi – 9-10-aastaseid ja isegi nooremaid.

«Tundub, et probleemid on lastel, kuid tegelikult on lapsed sümptomite kandjad,» osutas ta. «Kui meil on köha, siis köha põhjus võib olla kopsupõletik või neelupõletik või allergia või midagi muud. Täpselt samamoodi on pereprobleemidega. Kui ei pane tähele, mis on omavahelistes suhetes kuidagi hõõruv, siis need, kes sellele reageerivad, on tihtipeale lapsed.»

Üheks laste depressiooni põhjuseks pidas ta üldistatult seda, et vanematel on laste jaoks vähe aega ning lisaks on neil väga suur surve edule. Talle on jäänud mulje, et mida vähem on vanemad rahul enda eluga, seda rohkem peavad nad vajalikuks anda oma lastele seda, mis neil endil puudu on jäänud, ning ootavad sedagi, et lapsed õpiksid neist paremini.

«Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,» märkis ta. Probleemide üheks põhjuseks pidas ta ka liigset kinniolemist kuvandites, et kuidas on olnud ning milline on mehe ja naise roll.

Ta viitas ka jaanuaris Eestit külastanud Taani pereterapeut Jesper Juuli öeldule, et need rollid, mille järgi mehed käivad tööl ja teenivad raha ning naised kasvatavad kodus lapsi, ei toimi. Mõlemad – nii ema kui isa -, peavad olema kursis lapse käekäiguga isiklikult, mitte sõnade vahendusel.

Naised ei anna Pille Murriku sõnul sageli isadele võimalustki oma lastega kontakti saada, tehes kõik ise ära lapse eest hoolitsemisel. Nõnda aga ei saa isa ja lapse vaheline kiindumussuhe kujuneda. Meestel ei ole need oskused kaasa sündinud, aga nad ei saa neid ka omandada, kui neile selleks võimalust ei anta.

Allikas:
http://www.postimees.ee, toimetas ajakirjanik Esme Kassak

20. veebr. 2011 at 11:22

Lapsed vajavad mängimisel vanemate tuge ja suunamist

Tänapäeval on laste kasvatamine pealtnäha märksa mugavam kui aastakümneid tagasi: kauplusest leiab terve rea põnevaid mänguasju, üks mänguväljak on põnevam kui teine, teles ja videolevis leiab ridamisi lastefilme. Ent kuidas me neid kasutame? Pahatihti ikka nii, et laps mängima ja ise oma toimetuste kallale.

“Mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha.„Suurbritannias hiljaaegu üle tuhande 14-aastaste ja nooremate laste vanemate seas läbiviidud ja Femalefirst.co.uk vahendatud uuring näitas, et sealsed lapsevanemad veedavad lastega mängides vähem kui kuus minutit päevas. Selleks, et lapsed oleksid õnnelikud, tuleks neile pühendada vähemalt kaks tundi päevas, ent keskmiselt oli see aeg palju väiksem.

Kiire elutempo ja töötavad lapsevanemad

Kümme protsenti briti lapsevanematest pühendab uuringu järgi mängimisele keskmiselt isegi vähem kui kuus minutit päevas. Kiire elutempo ja mõlema lapsevanema töö võtavad oma aja, mis selgitab, miks nii lihtsad asjad nagu mängimine või kvaliteetaja veetmine lastega ei taha mahtuda päevakavasse, kommenteeris uuringut teostanud firma Persimmon Homes kommunikatsioonijuht Dominic Harman.

Lastega koos toimetamine ja nende kaasamine loob ellu aga parema tasakaalu ning tagab kõigi osapoolte emotsionaalse heaolu.

Uuringu läbi viinud firmaga koostööd tegev mänguasjakauplus The Entertainer juhataja Gary Grant on täheldanud viimase pooleteise aasta jooksul lauamängude populaarsuse kasvu. Ta põhjendas tendentsi sellega, et nii kaasaegsed kui traditsioonilised lauamängud on üks mugavamaid ja lustakamaid võimalusi terve perega koos vahvalt aega veeta.

Ideede nappus

Lisaks kiirele tempole ja pidevale ajanappusele paistab puudu olevat ka ideedest, mida koos lapsega teha, nii et tegevus oleks last arendav ja teda haarav, kuid pakuks huvi ka lapsevanemale. Äärmiselt mugav on laps pista teleka ette ja nii endale aega võtta. Telemeelelahutus on lapsele kindlasti põnev, kuid on oma olemuselt passiivne ning ei tee head ka silmadele.

Silmakliiniku Laservisioon omanik ja silmaarst Tiina Pakosta märkis laste silmade tervisest rääkides, et muu, käeline tegevus, kas või klotsidega mängimine ja joonistamine, on mitte ainult silmade arengu seisukohast hea, vaid arendab ka üldiselt. Sageli on need väga lihtsad tegevused, mis lapsi võiksid innustada.

Ideede nappuse probleemi kinnitab terve hulk raamatuid, mis on välja antud eri vanuses laste mängude teemal, seejuures vähegi vanemad kui paar aastat tagasi ilmunud mänguraamatud on valdavalt läbi müüdud. See fakt räägib enda eest.

Sisult on need raamatud võrdlemisi lihtsad, tuletades tihtipeale meelde vanu häid mänge ja meisterdusi enda lapsepõlveajast, koolist, õuest ja lasteaiast. Aeg on aga teinud oma töö ning just raamatud aitavad vana hea meelde tuletada, lisaks selgitused, miks üks või teine tegevus hea ja mida see arendab.

Mängu käigus laps õpib

Maja Pitamicu raamatus «Lapse mängud» (Pegasus, 2010) selgitatakse ühe- kuni kolmeaastaste laste erinevaid arenguetappe ning soovitatakse erinevaid mänge ja tegevusi, põhinedes tuntud lastearsti ja psühholoogi Maria Montessori metoodikal.

Raamatu kaasautor dr Claire McCarthy ütleb raamatu sissejuhatuseks, et mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha. «Eelkõige annab mängimine lapsele märku, et ta on sulle oluline ja temaga aja veetmine on sinu jaoks esmatähtis,» toob ta välja olulisima.

Vähem oluline pole seegi, et mängu käigus laps õpib. Hüppamise, ronimise ja teiste tegevusmängudega õpib laps kasutama oma keha, klotside või kas või makaronidest kaelakee tegemisel õpib kasutama oma käsi, kunstiprojektide kaudu värve ja kujundeid, lugusid jutustades keelt, pargis, loomaias ja muudes taolises kohtades avastab aga maailma.

Kuna lapse esimesed eluaastad on intellektuaalse ja emotsionaalse arengu seisukohalt otsustava tähtsusega, soovitab dr McCarthy mängida iga päev, olla loominguline ja mitte muretseda täiuslikkuse pärast. Nii mõnigi raamatus kirjeldatud mäng näitab oma lihtsuses, et tegelikult tuleb tõepoolest olla vaid loov ning kuulata ka last. Tihti mängivad lapsed ise kätte mõne mänguotsa, mis vajab vaid õige pisut toetust.

Mängud Montessori metoodikal

Õhupallidega või sallidega tantsimise peale tuleb laps lausa spontaanselt. Mänguotsa võib kätte anda ka ajaleht, mille võib pista põrandale saart märkima, kuhu laps saab joosta turvaliselt peitu, kui hüütakse sõna «hai». Siit edasi arendades, see turvaline ala ei pea ilmtingimata saarekest tähendama, vaid võib märkida näiteks hoopis koobast, kuhu jänes peitu poeb kurja hundi eest.

Raamat annab vastuseid ka poe nii-öelda valmismängudele. Mängukassaaparaadi võib ju koju osta, aga sellest üksi ei piisa – ühel hetkel piuksumised ja kõlksumised ei haara enam lapse tähelepanu. Nii juhendatakse raamatu poemängus erinevaid asju korvi laduma ja pärast meenutama, kes mida korvi ladus. Mängu keerukam variant on poenimekirja meelde jätmine ja mälu järgi korvi pistmine.

Sedalaadi lihtsad mängud näitavad ilmekalt, et mänguasjadele lisaks on vaja suunamist ja tegelemist. Vahel pole mängu ega -asja ennast vajagi, vaid tuleb lihtsalt lasta lapsel osa saada suurte inimeste igapäevategevustest – köögi potid-pannid on juba titest saati paljude laste, nii poiste kui tüdrukute jaoks lemmikumad kui «päris» mänguasjad. Luba tainast segada ja mätsida on kõrgelt hinnatud, samuti ka pääs kraanikausi juurde «nõusid pesema».

Suuremate poiste ja tüdrukutega saab aga juba koos meisterdada nii, et emal-isal endalgi põnev. Mis oleks ühe pisitüdruku jaoks põnevam kui ise ehete valmistamine? Väikese juhendamisega saab vähemalt nelja-aastane sarnaselt makaronikaelakee tegemisele ka päris pärlid niidi otsa lükatud. Ja isegi kui ei oska või ei taha ennast oma kohustustest teisele lainele lülitada, on see väga lõõgastav, millest lõppkokkuvõttes võidavad kõik.

Piltjutustuse mäng 3-aastastele ja vanematele lastele raamatust «Lapse mängud»:

  • Piltjutustuse tegemiseks on vaja: mitmesuguseid vanu ajakirju, lastekääre, suuri kääre, musta viltpliiatsit, kartongi või paberit soovitatavalt suuruses A3, liimipulka.
  • Palu lapsel lõigata ajakirjast välja pildid, mis talle meeldivad. Lapse aitamiseks tõmba kõigepealt leht ajakirjast välja ja tee musta viltpliiatsiga ring ümber pildile, mida laps soovib välja lõigata.
  • Lase lapsel koguda umbes kümme pilti. Palu pildid juurde laiali laotada.
  • Otsi piltide hulgast inimese või looma pilt. Kui pildil on inimene, erguta lapse kujutlusvõimet, küsides, mis võiks olla selle inimese nimi. Kui pildil on loom, küsi, kas see loom on poiss või tüdruk.
  • Palu lapsel pilt paberi vasakusse ülaserva kleepida ja kui soovid, kirjuta alla inimese või looma nimi. Ütle, et laps mõtleks nüüd välja loo selle inimese või looma kohta.
  • Palu lapsel teisi pilte vaadata ja öelda, mis edasi juhtub. Alustamiseks võid anda lapsele mõned soovitused. Kas ta läheb puhkusele? Kas ta läheb poodi? Jne. Kui pildid kõik ühele reale ära ei mahu, siis tee ka teine rida. Korda lugu üle, pilt pildi järel.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas ajakirjanik Esme Kassak

Artikli kirjutamisel on kasutatud Maja Pitamic’u raamatut «Lapse mängud» (Pegasus, 2010).

20. veebr. 2011 at 11:18

Kas lapsed teevad õnnelikuks?

See, et me armastame oma lapsi, ei tähenda veel, et me armastame lapsevanemaks olemist.

Lapsed on elu õied.

Ilma lasteta on inimene poolik.

Maa tuleb täita lastega.

Tuleb tuttav ette? Küllap vist, tegemist on ju levinud ütluste, tuntud inimeste arvamusavalduste ja mällu kinnistunud värsiridadega.

Tundub õige? Ilmselt jah. Need on ju uskumused, mida enamik inimkonnast jagab. Ja ometigi on maailmas tehtud hulganisti uuringuid, mille tulemused väidavad vastupidist. Väidavad, et lapsed ei tee meid sugugi õnnelikumaks.

Lastetud rohkem rahul

Inimese kui liigi seisukohast on meist enamikku mingil hetkel tabav paljunemissoov igati mõistetav, üksikisiku seisukohast on aga tegu suurema müsteeriumiga, kui arvata võiks. Tänavu juulis ilmus New York Magazine’is rohkesti kommentaare ja vastukaja leidnud artikkel, mis tõi välja, et kuigi inimesed eeldavad, et laste olemasolu on rahuloluks vajalik, näitab hulk akadeemilisi uurimusi, et lapsevanemad ei ole oma lastetutest kaaslastest õnnelikumad. Hoopis vastupidi.

Enim tsiteeritud andmed pärinevad Nobeli laureaadi Daniel Kahnemani 2004. aasta uurimusest, kus ta leidis, et 19 tegevusest platseerus laste eest hoolitsemine emade seas nauditavuselt auväärsele 16. kohale. Isegi majapidamistööd olid eespool.

Samuti näitavad paarisuhtealased uurimused, et laste saamine vähendab ühemõtteliselt rahulolu abielusuhetes. Peale selle väidavad mitmed uuringud, et emad on vähem õnnelikud kui isad ja üksikvanemad on kõige vähem õnnelikud. Et beebid ja väikelapsed mõjuvad õnnele kõige rängemalt ning et iga lisanduv laps “toob vähem tagasi”.

Kõlab õõvastavalt, kas pole? Millega siis seletada inimeste jätkuvat sigimissoovi ning asjaolu, et enamik vanemaid vaidleks ülalmainitud uurijate väidetele tulihingeliselt vastu? Kus peitub konks?

Ajad on muutunud

Kui paar põlvkonda tagasi ei olnud küsimus, kas ja millal lapsi saada, teema, millele ülemäära aega oleks kulutatud, siis nüüd otsustab üha enam inimesi laste sündi edasi lükata ja paljunemine on hoolikalt läbi kaalutud.

Esiteks tähendab see, et lapse saamisele on sageli eelnenud mitmekesine eraelu ja värvikas karjäär. Seega inimene teab, millest ta lapse saamisega loobub, ja tal on, millest puudust tunda. Teiseks mõeldakse sageli: “Pean veel pisut pingutama, saavutama selle ja selle ning siis saan lapse.” See tähendab, et last nähakse mõnes mõttes autasuna raske töö eest. Kui aga karjuv, kakav ja raske töö mõistet täielikult ümberdefineeriv pamp käes, tekib üsna suur kontrast eeldatu ja tegeliku vahele.

Samuti võtavad pikemat aega professionaalses elus osalenud inimesed lastekasvatamisse kaasa teist laadi mõttemustrid kui otse vanematekodust sünnituspalatisse sattunud. Tööelus osalenud on veendunud, et asju, kaasa arvatud lapsekasvatust, on võimalik teha õigesti või valesti, ning neid ümbritseb turumajanduslik ühiskond, mis seda veendumust vaid süvendab.

Mis on üldse õnn?

Viimaks võib tekkinud dilemmat selgitada erinevus selle vahel, mida peetakse õnne või õnnelikkuse all silmas uuringutes ja mida õnnelikkus vanematele tegelikult tähendab.

Lapsed kingivad võrreldamatu rõõmu momente, kuid nad pakuvad ka hingematva frustratsiooni, väsimuse, tüdimuse, ärevuse ja mure hetki. Seega, kui me räägime hetkemeeleolust, on selge, et lapsed muudavad meie elu stressirikkamaks. Kui me kõneleme aga üleüldisest rahulolust oma eluga, moraalsest heaolutundest, tundub lugu olevat teisiti.

Harvardi psühholoog Daniel Gilbert on öelnud, et kui me peatume, et mõelda, mida lapsed meile tähendavad, on selge, et nad tekitavad meis heaolutunde. Probleem peitub selles, et 95% ajast mõtleme sellest, kuidas nendega õigeks ajaks klaveritundi jõuda või neile enne laagrit parajad tennised osta.

Pragmaatilisest seisukohast lähtuvalt peaks inimene lastesaamist otsustades justkui kaaluma, kumba laadi rahulolu ta elus rohkem vajab, hetkelist või harvaesinevat.

Uuringutes, kus on lastega ja lastetutelt inimestelt küsitud, mida nad tagasi vaadates oma elus kahetsevad, ei ole vanemad välja toonud, et nad lastesaamist kahetseks. Küll aga on lastetud kahetsenud otsust jääda vaid kahekesi.

See vist ongi põhjus, miks on oluline vahet teha oma laste armastamisel ja vanemaks olemise armastamisel. Ja ei ole patt sellest ka kõva häälega rääkida. Teadlased teavad seda juba ammu.

VANEMLUS NÕUAB OHVREID

Lapsevanemaks olemise kogemus on viimase poole sajandi jooksul muutunud.

• Enne linnastumise võidukäiku olid lapsed peamiselt majanduslikuks lisaväärtuseks. Nad töötasid vanematega kõrvuti kodupõllul või aitasid poodi pidada. Mida jõukamaks sai inimkond, seda enam hakati lapsepõlve nägema privilegeeritud ajajärguna ja lastest on rohkem kulu kui tulu.

• Kui ülikooliharidus kujunes elus edasijõudmise sümboliks, muutusid lapsed millekski, mida arendada, kujundada ja stimuleerida ehk siis aeganõudvaks projektiks. Aega on aga teadagi liiga vähe ja vanemlus nõuab loobumisi ja ohvreid.

• Lisaks vaevab vanemaid süütunne. Sotsioloogid on tõestanud, et ehkki võrreldes näiteks 1975. aastaga tegelevad vanemad järeltulijatega märksa rohkem (hoolimata asjaolust, et mõlemad käivad täiskohaga tööl), tunneb 85% neist ikkagi, et ei veeda oma lapsega piisavalt aega!

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34893/kas_lapsed_teevad_onnelikuks_.html?art_magaz=9

Kirjutas Katrin Oja ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:39 2 kommentaari

7 tähtsat omadust

Norra pedagoogikalektor Godi Keller ütleb, et lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis seitset omadust ja oskust. Mis need on ja kuidas neid toetada?

Kord rääkis üks ema Godi Kellerile uhkusega, et tema viieaastane laps õpib juba arvutist tähti ja numbreid. “Selle ema jaoks on tähtis, et tema laps saaks koolis hästi hakkama,” järeldab Godi Keller, isa, vanaisa ja pedagoog, kes peab lastevanematele ja õpetajatele üle Euroopa loenguid ning on Oslo lastevanemate kooli eestvedaja. “Mulle on tähtis, et laps saaks hästi hakkama elus.”

Järgnev lugu põhineb intervjuul, mille Godi Keller andis Perele ja Kodule aprillis. Toona pidas ta Eestis loenguid, kohtus vanemate, õpetajate ja lastega. “Kirjutage järgnevad seitse punkti paberile,” kõlab tema soovitus lapsevanematele, “kinnitage see paber oma voodi juurde seinale, lugege igal hommikul üle ning mõelge: kuidas saate te täna neid lapse omadusi tugevdada, säilitada ja toetada?”

Esimesed kuus järgnevalt nimetatud omadust on lapsel olemas juba sündides, viimane omandatakse elu jooksul.

1. Eneseusaldus

Eneseusalduse all peab Godi silmas iseenda tundmist ja sisemist kindlust (mitte segi ajada välise enesekindlusega, mille annab teiste hinnang ja mille ühe liialdusena võidakse tajuda isekust). Laps, kes on korras enesehinnanguga ja kindel oma võimes toime tulla, säilitab ka keerulistes olukordades rahu ning teiste hinnang ei kahjusta tema enesetunnet olulisel määral.

Kuidas tugevdada lapse eneseusaldust?

• Paku lapsele väljakutseid – selliseid, mille kohta tead, et laps saab nendega hakkama või et nendega hakkama saamiseks peab ta end pisut ületama. Neist saab laps tunde, et ta oskab midagi, mida ta varem ei osanud.

• Jälgi, et laps ei peaks korduvalt läbi kukkuma. Loomulikult peab laps kogema ka kaotust ja ebaõnne, ent kui need aina korduvad, kahjustab see tema eneseusaldust. Laps peab õnnestuma piisavalt, et mitte kaotada energiat ja tahet teha läbi pingelist õppimise protsessi.

• Ära tekita lapses ärevust. Enamasti pole küsimus selles, et laps ei saagi näiteks koolis mingi ainega hakkama, vaid tema valmisolekus õppida. Kui laps pelgab õpetajat, ei pruugi halvad hinded tulla sellest, et laps ei saa ainest aru, vaid ärevus võtab talt võime mõelda. Rahulikus keskkonnas saaks laps kõigest aru.

• Ära satu paanikasse ega muutu süüdistavaks, kui laps on saanud kehva hinde. Laps loeb vanema mõtteid ja tundeid, ning kui vanem on sisemiselt ärev ja hirmul, et tema järeltulija on luuser, tunnetab laps seda. Ka siis, kui vanem seda varjata püüab. Oled sa oma südames ikka kindel, et head hinded pole kõige tähtsam asi elus?

• Iga laps on mingil alal andekas – kes muusikas, kes kunstis, kes enesetunnetuses, kes käelises tegevuses. Elus pole sageli tähtsaim see andekus, mida kool hindab. Kui kool su lapse andeid ei hinda, märka ja tunnusta neid sina.

• Pidage sõbralikku dialoogi kooliga, leidmaks ja toetamaks lapse tugevaid külgi. Dialoog vanema ja kooli vahel toetab ka last, sest ta tunneb ühendust.

• Ärge tähtsustage eneseusalduse tugevdamise vahendina üle võistlust, omavahelist jõu- ja osavusproovi. Godi Keller: “Võistlus on hea vaid võitjale ja teisele-kolmandale, kõigile ülejäänuile on see katastroof.”

2. Usaldus maailma vastu
Maailma usaldav laps julgeb ringi liikuda ja uusi alasid katsetada, küsida ja eksida. Usalduse vastand on hirm.

Kuidas toetada lapse usaldust maailma vastu?

• Enne, kui räägid looduse saastamisest, sõdadest ja ülekohtust, õpeta laps loodust, ümbritsevat elu ja inimesi armastama. Kui laps on saanud olla rõõmus metsa või jõe üle, kui teda on õpetatud neid armastama, kaitseb see teda edaspidi. Vanemal on tähtis tajuda, millal on laps valmis kuulma, et kõikide inimeste teod ei olegi usaldusväärsed; millal on tema baasusaldus nii tugev, et negatiivne info ei kahjusta teda.
Kui rääkida kuueaastasele näiteks napalmist, tekitab see teadmine temas hirmu. Kui rääkida kolmeaastasele, et loodus on saastatud, et inimesed ise kahjustavad seda, kaotab laps rõõmu olla looduses ja tema usaldus inimeste vastu saab löögi. See ei tähenda, et teleka peaks kodust välja viskama, kuid vanemad peaksid mõtlema, mida on nende lapsel hea teada ja mida mitte.

• Kontrolli oma hoiakut: kas sinus eneses on säilinud usk inimkonna headesse kavatsustesse või usud sa, et maailm on lootusetu paik? Laps võtab esmajärjekorras üle mõtted ja tunded, mis valitsevad vanema sees. Ka siis, kui räägitakse vastupidist.

• Märka last ümbritsevate täiskasvanute hoiakut. Lapse usaldust kahjustab, kui tema hoidjaks või õpetajaks on inimene, kes korrutab, et maailm on üks lootusetu paik ja inimesi valitseb kurjus.

3. Elurõõm
Elurõõm on väga tihedalt seotud eelmise punktiga. Elurõõmus laps naudib ennast ja oma tegemisi, kui need ka kõrvalseisjale tähtsusetud tunduvad. Ta oskab tunda rõõmu väikestest asjadest.

Kuidas tugevdada elurõõmu?

• Jäta lapsele võimalus midagi oodata ja igatseda. Tänapäeval on see suur väljakutse, kõike võib ju saada kohe ja kiiresti. Soovitu kiire saamine tekitab tühjustunnet ja igavust ning jätab lapse lõpuks ikkagi rahulolematuks.

• Tekita pere elurutiinis kindel aeg, mida oodata. Looge mõni peretraditsioon: pühapäevahommik pannkookidega või reedeõhtune saunaskäik vanaisa pool. See võib olla ka laupäevaõhtu koos perega teleri ees – tähtis on, et see erineks muust ajast ja teeks kõiki õnnelikuks.

• Otsi võimalusi luua meeleolu, kas küünlavalguse, ühise matka või jutuajamisega. Laps kogeb sellest, et rõõmu ja püha tunnet tekitab ühisosa, mitte asjad.

4. Uudishimu
Uudishimu tõukab avastama maailma ja elu. Selle vastandiks on ükskõiksus: miski ei köida last, kõik on igav.

Kuidas säilitada lapse uudishimu?

• Samamoodi nagu elurõõmugi, andes lapsele võimaluse midagi oodata.

• Juhindu lapse elavast huvist. Uuri valdkonda, mis talle huvi pakub, ja vestle sobival hetkel sel teemal.

• Ole ise uudishimulik ja aita lapsel elu eri valdkondi avastada. Ära moraliseeri – pole olemas õigeid vastuseid, tuleb lihtsalt ümbrust uurida.

• Ära heitu, kui su teismeline tundub olevat kaotanud uudishimu ja vastab kõigile ettepanekutele kuhugi minna: ei huvita! Teismeline on isegi uudishimulikum kui noorem laps, lihtsalt tema huvid on muutunud. Enamik teismelise uudishimust on suunatud sellele, mis toimub tema enese sees, tema eakaaslastes ja nende vahel.

5. Avatus
Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas.

Kuidas säilitada lapse avatust?

• Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.

• Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.

• Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta?

6. Tahe
Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.

Kuidas säilitada lapse tahet?

• Sea sisse kindel argipäeva rütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesu ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et kodu koristamine kuulub hea elu juurde ja et nõudepesu on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.

• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.

• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.

• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

7. Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse.

Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?

• Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.

• Aktsepteeri inimeste erinevusi.

• Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.

• Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.

• Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.

• Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea.

Kes on Godi Keller?
Godi Keller on põhihariduselt loodusteadlane ja töötanud aastaid õpetajana. Peab õpetajatele ja lapsevanematele loenguid paljudes riikides. Töötab Oslo Rudolf Steineri ülikooli kolledžis ning on Oslo lapsevanemate kooli üks asutajaid ja eestvedajaid.
Sel aastal ilmub eesti keeles tema raamat “Südamega kool”.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34011/y_tahtsat_omadust.html

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja kodu

9. aug. 2010 at 11:13 Lisa kommentaar

1-3 aastase lapse arengust

Areng on süsteemi korrapärane liikumine suurema diferentseerituse ja integreerituse poole. Arengust saab rääkida nii vaimses, sotsiaalses kui ka kehalises tähenduses (Krull 2000). Arengukiirus on erinev. Vanuseastme piirid määrab ühelt poolt ümbritsevate inimeste kujunenud suhete ning teiselt poolt teadmiste, tegevusviiside ja võimete arengutaseme vaheline seos. Lapse ja täiskasvanu vahelisel suhtlemisel omandab laps teatud vilumused, kujunevad elementaarsed kujutlused, rikastuvad täiskasvanuga suhtlemise viisid, areneb kõne jne. Vanuseastme eripära määrab lapse elutingimuste, kasvatus- ja õpetamisvormide muutumine (Lunge & Pratka 1979).

Liikumine, mäng ja tegevus soodustavad lapse kehalist ja psüühilist arengut. Varajases eas omandatud oskused on aluseks edaspidisele arengule. Varaealise lapse õigel kehalisel ja vaimsel arenemisel on suur osatähtsus isiksuse edaspidisel kujunemisel. Kui laps on füüsiliselt terve, areneb ta ka vaimselt. Arengu kiirus ja oskuste omandamine olenevad kasvatustingimustest (Pikat 1982). Lapse arengu seisukohalt loetakse määravaks kolme esimest eluaastat. Antud vanuses kujunevad ja arenevad intensiivselt motoorika ning tunnetustegevus (tähelepanu, taju, mälu, mõtlemine, kõne) (Kuusik 2007a).

Kuna 1. kuni 3. eluaastani toimub lapse kiire areng ning kolmanda eluaasta lõpuks saab temast isiksus, siis oleks vaja vanemate toetust ja teadlikkust, kuidas väikelast arendada. Lapse üldiseks soodsaks arenguks on vaja nii emaarmastust, tähelepaneku ja sõbralikku suhtumist kui ka tema sensoorset ja vaimset stimuleerimist. Lapsel peab olema mänguasju, millega ta saab tegeleda. Lapsele rahuldust pakkuv tegevus koos helluse ja õrnusega tagabki normaalse arengu, seega ka intelligentsuse tõusu. Varases lapsepõlves ei ole õppimine lapsele töö. Kaasasündinud uudishimu ja sünnipärase tungi tõttu teadmist ning oskuste järele valmistab õppimine algselt ainult rõõmu. Vaadates teraselt kõike enda ümber, katsudes, maitstes, kuulates, häälitsedes, uurides, proovides, maha kukkudes, üles tõustes õpib laps pidevalt. Ta tunneb rõõmu õppimisest ja õpitu korduvast rakendamisest (Kees 1991).

Last on võimalik kaasata huvitavatesse tegevustesse. Selleks tuleks lasta lapsel võrrelda taimi, loomi ja esemeid ning leida nende sarnaseid ning erinevaid osi. Sellega saab areneda tema vaatlusoskust ja analüüsivõimet (härjasilmal ja kesalillel on sarnased õied, aga erinevad lehed jms). Objekte sarnaste tunnuste alusel rühmitades ja rühmale iseloomulikku nimetust leides arenevad üldistamisoskus ja sünteesivõime. Lapsega koos tegutsev täiskasvanu peab seejuures väga hästi tundma mitte ainult lapse arengu seaduspärasusi, vaid ka tema huvisid, tegevuste eelistusi, mõtlemise eripära ja kõigi nimetatud komponentide kiiret muutumist koos lapse vanuse kasvuga (Kivi & Sarapuu 2005).

Esimesel kolmel eluaastal on kõige olulisem omandada püsti kõndimine, verbaalne (kõnes) suhtlemine ja esemetega tegelemine. Kõndimise oskus laiendab lapse orienteerumisruumi ning võimaldab juurdepääsu kasvamiseks nii olulisele informatsioonile. Kiiresti areneb ka peenmotoorika. Laps õpib klotsidest ehitama ja omandab hea koordinatsiooni, mis on vajalik pliiatsi hoidmiseks, kääride kasutamiseks, nööpide kinnipanemiseks ning kingapaelte sidumiseks (Butterworth & Harris 2002). Mitmekülgne käeline tegevus loob eeldused mõtlemise arenguks. Regulaarne mängimine ja harjutamine aitab lapsel omandada keerukamaid võtteid, mis nõuavad täpsemat kontrolli (Leppik 1999).

Toetudes Võgotski (2006) sõnadele, siis on õppimine seotud vanusega, sest õppimine eeldab teatavat küpsusastet ja kindlaid eeldusi: mälu, tähelepanu, motoorikat jne. Õpetamise ja kasvamise protsesside jaoks osutuvad olulisteks just need protsessid, mis pole õppimise hetkeks veel küpsenud, mis asuvad küpsemise staadiumis. Õpetus on siis hea, kui ta on arengust ees ja kui laps on sellises tegevuses, mis sunnib teda ennast ületama.

Täiskasvanul on väga oluline roll lapse juhendamisel. Teadlik lapsevanem on ise aktiivne ja õpihimuline. Täiskasvanu on lapse erinevatel arenguperioodidel tähelepanelik, abivalmis, toetav ja innustav. Ta püüab lapsele pakkuda sobivaid tegevusi, mis arendaksid teda vaimselt, füüsiliselt, sotsiaalselt. Lapsevanem peab meeles pidama et:

  • Lapsele ei tohi õpetamisel survet avaldada. Kui tal ei ole õppimiseks tahtmist, ei tohi teda sundida, sest see teeks kasu asemel kahju;
  • väikelapseeas peab õppimine toimuma mängu vormis, nii et see pakuks rõõmu nii lapsele kui ka täiskasvanule;
  • väikelapse õppimise aluseks olgu tema enda aktiivne praktiline tegevus. Niisugused aktiivse tegevuse käigus omandatud kogemused rikastavad lapse silmaringi ja aitavad kaasa tema üldisele arengule;
  • arengut soodustab tegevuse mitmekesisus;
  • anda lapsele võrdlemise võimalusi, sest ilma selleta pole mõeldav ei edukas õppimine ega iseseisva mõtlemise arendamine (Kees 1990).

Kuigi esimestel eluaastatel vajab laps väga palju täiskasvanu abi, tuleb lapsevanemal siiski arvestada lapse iseseisva toimetulekuga. Lapse arengut toetav täiskasvanu hindab lapse tublidust, annab nõu ja abistab vaid seal, kus seda tõepoolest vaja on, samas last märkamatult aktiivsesse tegevusse kaasates.

Viiteallikad

Butterworth, G., Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kees, P. (1990). Täiskasvanu ja väikelaps. Tallinn: Valgus.

Kees, P. (1991). Esimesed sammud. Tallinn: Koolibri.

Kivi, L., Sarapuu, H. (2005). Keel ja kõne. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 227-257.

Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kuusik, Ü. (2007a). Arendustegevus ja sekkumine enne lapse 3.sünnipäeva. Eripedagoogika 27, 22-28

Leppik, P. (1999). Lapse arendamine on huvitav. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Lunge, A., Pratka, A. (1979). Ealine ja pedagoogiline psühholoogia. Kirjastus: Valgus.

Pikat, R. (1982). Väikelapse kasvatus. Tallinn: ENSV Kõrghariduse Ministeerium.

Võgotski, L. (2006). Õpetamine ja areng koolieelses eas. Rmt. Tiko, A. Klassikalisi artikleid Vene arengupsühholoogiast. Kirjastus: Ilo.

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/17/1-3-aastase-lapse-arengust/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:24 11 kommentaari

Emotsionaalne ja sotsiaalne areng

Lapse kasvatamine algab esimestest elupäevadest. Naeratus, hellad sõnad, puudutused, süles kandmine, rinnaga toitmine – sellest kujuneb vaevumärgatav, kuid samas nii vajalik kasvatamise vorm, mida täiskasvanud nimetavad emotsionaalseks suhtlemiseks. Muidugi on veel vara rääkida lapse omadustest, nagu ausus, julgus, headus jpm. Kuid see, mis kujuneb suhtlemisel, on väga tähtis: emotsionaalne heaolu, soojus ja hubasus uues ja tundmatus maailmas. Perekondades, kus vanemad on lastesse kiindunud ja armastavad ning toetavad neid emotsionaalselt, kujuneb lastel eneseaustus, nad usaldavad teisi inimesi ja on sõbralikud. (Subotski 2005).

Tundekasvatuse sügavus ja mõju olenevad suuresti sellest, kuidas vanemad oma lastega suhtlevad, kuivõrd empaatilised ja emotsionaalselt intelligentsed nad ise on. Emotsioonid on loetavad ehk nähtavad, kuna sellised väljendusvahendid, nagu pilk, miimika, žestid ja kehakeel, kõne intonatsioon ning hääletoon, annavad informatsiooni läbielatud tundmustest. Emotsioonide tajumise, hindamise ja väljendamise astmel õpivad imikud (0-1 eluaastal) ja väikelapsed esialgu ära tundma oma ja teiste emotsioone kõne, käitumise ja välimuse kaudu. Kui lapsed suudavad oma või teiste emotsiooni ära tunda, teadvustada ja fikseerida, siis õpivad nad ka ise emotsioone väljendama. (Saarits 2005b).

Laps hindab tihti oma oskusi ja võimeid üle. Seepärast on väikelapseeas ärritus ja viha lapse üsna tavalised emotsioonid ja raevupursked selle seisundi väljendusvormid. Ärrituse ja vihastamisega reageerib laps ebaõnnestumisele ja iseseisvuse piiramisele (Mänd 2003). Täiskasvanu peal näeb laps emotsionaalseid reaktsioone ja õpib käitumismalle ning saab kogemusi, milliste emotsioonidega teised tema käitumisele reageerivad. Kõike seda, mida laps omamoodi kogeb, elab ta üle tundmustega. See, millised emotsioonid kaasnevad teistel inimestel seoses lapse toiminguga, saab lapse edasise käitumise motiivi aluseks (Kera 2004).

Perekonnal on suur mõju laste arengule, isiksuse kujunemisele ja sotsialiseerumisele. Sotsiaalne areng kindlustab lastel ühiskondlikuks kooseluks vajalike oskuste ja pädevuste kujunemise (Krull 2000).

Sotsiaalne areng ja suhtlemine algavad lapse ja täiskasvanu varajastest suhetest. Suhted on suures osas täiskasvanu juhtida ja reguleerida, sellel põhinebki kasvatus. Lapse arengus on suhted olulised tema kolmel esimesel eluaastal. Seda, mis lapse arengus neil aastail toimub, on hiljem raske muuta. Laps on sotsiaalne olend. Tema emotsionaalsed ja sotsiaalsed suhted mõjutavad lapse arengu kõiki aspekte olulisel määral. Kõige olulisemal kohal on kiindumussuhte kujunemine lähedasse täiskasvanusse. Täiskasvanu lähedus ja tähelepanu lapsepoolsete märguannete suhtes loovad lapses turvatunde ning panevad aluse usaldusele ümbritseva maailma suhtes. Teise eluaasta vältel lapse kiindumus lähedastesse tugevneb ja saavutab maksimumi. Laps püüdleb täiskasvanu kiituse järele, kurvastab, kui temaga rahul ei olda. Teise eluaasta keskel tekib sümpaatia (kaastunne, abi) ka eakaaslase suhtes. Last kurvastab enim lahusolek vanematest või muudatused elus (lastesõim, haigla). Laps avastab, et ema pole hetkel tema jaoks ning kogeb lahusolekuhirmu (Tiko 1996).

Teisel eluaastal hakkab kujunema lapse enda tahe, mille ilminguks on täiskasvanuga vastuolu korral tekkiv jonn. Mida tormilisem on lapse reageering, seda tugevamad on tahtealged. Lapse tahet mõjutavad eeskuju ja sõnakuulamine. Tahet on vaja suunata lapse tegevusele ja suhtlemisele. Laps vajab piiranguid vastavalt oma suutlikkusele, mitte luba jonni abil keelust üle astuda ja oma tahet või negatiivset soovi läbi suruda. Laps vajab tegevust ja suhtlemist harjumuste kujunemiseks. Harjutamine kasvatab lapses tahet režiimist kinni pidada. Väikelapsel tekkivad harjumused, sest tal on kalduvus kõike korrata. Sama tähtis on ka kõnelemise harjutamine. Väikelapsega suhtlemine võimaldab tal end kõnes väljendada (Kera 2004).

Peaaegu iga lapse elus on momente, kui ta äkki muutub roosapõsksest võluvast põngerjast iseseisvaks ja sõltumatuks inimeseks. Üldjuhul toimub see muutus umbes kolmeaastaselt. Psühholoogid nimetavad seda keerulist perioodi kolmeaastase kriisiks. Kui vanemad ei tunneta, et endised suhtlemismeetodid lapsega ei ole uuel kasvuetapil enam aktuaalsed, võib laps muutuda täiesti mittejuhitavaks väikeseks põikpeaks, kelle peaeesmärgiks on kõike risti-vastupidi teha ja tujutseda (Monina & Ljutova 2005).

Võgotski (1984:376-385) kirjeldab peamisi sümptomeid, mis ilmnevad lapsel kolmeaastase kriisi perioodil alljärgnevalt:

  • Negativism. Laps ei tee seepärast, et teda paluti;
  • kangekaelsus. Laps taotleb midagi mitte seetõttu, et ta seda väga soovib, vaid seetõttu, et tema seda nõudis;
  • tõrksus. Laps avaldab rahulolematust sõltumata sellest, ka ta on tegelikult tõepoolest rahul;
  • omavoli. Laps tahab teha kõike ise;
  • protest – mäss. Laps oleks nagu ümbritsevatega sõjas, nendega püsivas konfliktis;
  • ei oma väärtust. Laps hakkab riidlema, keeldub mänguasjadest ja teistest esemetest, mida ta on varem kasutanud;
  • despotism või armukadedus. Laps otsib tuhat viisi, kuidas ilmutada oma võimu ümbritsevate üle: suhetes täiskasvanuga, suhetes noorema või vanema õe – vennaga.

Kui täiskasvanud reageerivad muutustele, mis lapsega toimuvad, kui nad asendavad autoriteetse stiili vastastikuse mõistmisega, kui lapsele antakse võimalus iseseisvalt ja arukalt tegutseda, siis on raskused ületatud ja need võivad ka mitte ilmneda (Monina & Ljutova 2005).

Koos oskusega teha paljut iseseisvalt hakkab lapses arenema sõltumatuse fenomen – see on “Mina ise!” – periood. “Mina ise!” väljendab lapse soovi olla iseseisev. See ei tähenda, et laps tahab kõike vastupidi teha, vaid hoopis seda, et laps tahab käituda nii, nagu seda teeb täiskasvanu. Täiskasvanu on muutunud lapse eeskujuks ja laps püüab teda võimalikult täpselt jäljendada. Maimiku (1-3 eluaasta) sotsiaalses arengus ongi kõige tähtsamaks saavutuseks autonoomia ja iseseisvustunne (Mänd 2003). Minapildi kujunemine on inimesele tähtis oma tegevuse ja käitumise hindamisel ning otsuste tegemisel (Kera 2004).

Väikelapseeas on sotsiaalse arengu seisukohalt väga tähtis lapse mängimine koos täiskasvanuga täiskasvanu suunamisel ja juhendamisel. Nagu juba öeldud, õpib väikelaps täiskasvanut jäljendades. Ta jälgib tähelepanelikult täiskasvanute käitumist ja püüab seda matkida. Nii võtab laps omaks käitumismallid, hoiakud ja suhtumised. Seepärast on väikeste lastega tegelevatel täiskasvanutel vaja jälgida oma käitumist, reageeringuid, suhtumist teistesse inimestesse ning meid ümbritsevasse loodusesse (Mänd 2003).

Täiskasvanul tuleb lapsega lugupidavalt suhelda ja jälgida, et seda teeksid ka kaaslased. Tuleb meeles pidada, et austus ei tähenda järeleandmist. Lapsele tuleb õpetada:

  • Kuidas teisi enda ümber märgata;
  • kuidas esitada küsimusi ning kuidas teisi kuulata;
  • mängida lapsega läbi suhtlemissituatsioone;
  • tulemuslike soorituste puhul last tunnustada (Utay & Utay 2005).

Kindlasti on vaja suurt tähelepanu pöörata lapse sotsiaalsete oskuste arendamisele. Teiste laste ja täiskasvanutega suhtlemise kogemus toetab seltskondlikes situatsioonides lapse enesekindlust, ta tunneb end vabamalt ja häbeneb võõras seltskonnas vähem ning sõprade leidmine muutub lihtsamaks. On väga oluline, kuidas laps ümbritsevaga suhtleb, kuid mitte vähem oluline ei ole ka viis, kuidas ta seda teeb, millised on tema tundeväljendused – emotsioonid. Laps näeb täiskasvanu emotsionaalseid reaktsioone ja tema käitumist erinevates situatsioonides. Laps õpib täiskasvanult käitumismalle ning saab kogemusi.

Viiteallikad

Kera, S. (2004). Üheskoos teel. Tallinn: Ilo.

Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Monina, G., Ljutova, E. (2005). Problemõ malenkogo rebjonka. Sankt – Peterburg: Retš (vene keeles).

Mänd, M. (2003). Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tallinn: Riiklik eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Saarits, Ü. (2005b). Emotsionaalne areng ja kasvatus. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 72-77

Subbotski, E. (2005). Rebjonok otkrõvaet mir. Sankt – Peterburg: Piter (vene keeles).

Tiko, A. (1996). Kultuuritausta mõju lapse kasvukeskkonnale. Alushariduse õppekava projekt.

Utay, J., Utay, C. (2005). Improving Social Skills: A Training Presentation to Parents. Educatoin, 126, ( 2), 251-258

Võgotski, L. C. (1984). Detskaja psiholoogia. Moskva: Pedagoogika (vene keeles).

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/17/emotsionaalne-ja-sotsiaalne-areng/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:22 1 kommentaar

Füüsiline areng

Järgnevas peatükis antakse ülevaate järgmisest arengu osast: lapse motoorika ja peenmotoorika areng.

Esimesel eluaastal toimuv areng on seotud oskusliku kontrolli saavutamisega keha üle ehk motoorika arenguga. Iga oskuse valdamine viib edasi keeruliste ja raskemate ülesannete omandamisele. Suur osa imiku arengust on seotud oma keha valdama õppimisega. 12. elukuuks astub enamik lastest oma esimesi samme (Butterworth & Harris 2002).

Järgnevalt kirjeldavad Rubin, Lohov js Fesenko (2003) normaalse arengu etappe motoorse ja sensoorse käitumise puhul lapse 1-3 eluaastal.

13. elukuuks hakkab laps kõndima, hoides täiskasvanu käest kinni. Ta toob kuuldavale esimesed sõnad (sõnavaras on ligi 10 sõna). Proovib aidata vanemal ennast riidesse panna. 15. elukuuks õpib iseseisvalt käima, ukerdab trepiastmetel, viskab esemeid (mänguasju) mänguajal, avaldab enda soove žestide või hääle kaudu. 18. elukuuks võib laps astuda mööda trepiastmeid, hoides täiskasvanu käest kinni, visata tugevasti palli. Tal kujuneb hästi koordineeritud kõnnak, püüe iseseisvalt süüa. Ta võib ehitada 3- 4 klotsist torni, kanda ja emmata lemmikmänguasju, teha ebaselgeid joonistusi, imiteerida täiskasvanu kirjapilti ning mõningaid stereotüüpe sotsiaalsel suhtlemisel täiskasvanutega. Kaheaastaselt võib laps panna selga lihtsamaid riideid, joosta kiiresti, kõndida iseseisvalt trepist üles ja alla, ehitada torni 6 – 7 klotsist, seada klotse ritta (imiteerides rongi).

Kaheaastane laps on rohkem suure lapse moodi. Ta on võimeline tegema hulgaliselt ülesandeid ilma kõrvalise abita (kuid ikkagi järelvalve all) ja tal on hea arusaam sellest, kuidas maailm töötab. Füüsiliselt on väikese padistaja keha võimeline tegema kõike seda, mida täiskasvanu oma, kuid lapsel puudub sama tugevus ning vastupidavus. Laps väsib kiiremini ja peab sagedasti end kosutama tervislike suupistete ning lühikeste uinakutega (Warner 1999). Motoorne areng toimub kiiresti ning “titerasva” kadumisega muutuvad lapse liigutused palju osavamaks. Kehaproportsioonide muutuste mõjul liigub keha raskus allapoole ning see aitab lapsel joosta, palli visata ja püüda ning teha muid oskuslikke “trikke”, mis nõuavad tugevaid lihaseid ja head tasakaalu (Butterworth & Harris 2002).

Kolmandal eluaastal aeglustub intensiivse kehalise arengu tempo. Laps on iseseisvam, tema aktiivsus suurem, laps tahab tegutseda, sealjuures peab tegevus olema vahelduv, sest laps väsib ühekülgsest tegevusest. Laps suudab eraldada rütmi, hakkab päkkadel kõndima ja jooksma ning koosjalu hüplema. Laps suudab hüpata hoota kaugust (kuni 60 cm) ja teha mahahüppeid. Lapsele hakkab meeldima ronimine varbseinal, redelil, esialgu juurdevõtusammuga, hiljem vahelduva sammuga. Kolmanda eluaasta lõpuks hakkab laps iseseisvalt üles minema juurdevõtusammu asemel vahelduva sammuga. Lapse tasakaal suureneb, ta suudab kõndida mööda joont ettepoole ja joone lähedal tahapoole, proovib jalaga palli lüüa, ta suudab ilma toeta seista nii vasakul kui paremal jalal. Kolmeaastane laps oskab juba ringjoonel kõndida ja on võimeline jooksu pealt peatuma (Mänd 2003). Kolmeaastaselt oskab laps sõita kolmerattalisel jalgrattal, iseseisvalt jalanõusid jalga panna, nööpe kinni panna, tulla toime söömisega. Klotsidega mängides ehitab silla, torni ehitab 9-10 klotsist. Joonistamisel kopeerib ringi ja risti. Sotsiaalsel suhtlemisel saab aru, et peab ootama oma järjekorda (Rubin, Lohov & Fesenko 2003).

Lapse põhitähelepanu koondub seitsme põhilise tegevusvaldkonna arendamisele, millele hiljem toetuvad keerukamad motoorsed oskused:

  • jooksmine (erineva kiirusega ja erineval distantsil);
  • hüppamine (ülalt alla, alt üles, kaugele jne);
  • tõstmine (sunnib kontrollima keha koordinatsiooni);
  • rippumine ja lihaste kaudu oma keha tunnetamine;
  • viskamine (eri suuruse ja raskusega asjade viskamine arendab liigutuse koordinatsiooni);
  • ronimine;
  • kõndimine (Woolfson 2001).

Liikumisfunktsioonide areng sõltub lapse vastavate süsteemide küpsemisest ja tema liikumiskogemusest.

Peenmotoorika seisund avaldub esemelises tegevuses. Kolmanda eluaasta teisel poolaastal peaks lapsel olema:

  • eristunud juhtiv käsi;
  • kujunenud esmane kahe käe koostöö;
  • omandatud nn kolmene haare, s.t, objekt (pliiats, lusikas) fikseeritakse käes pöidla ja kahe esimese sõrme abil;
  • kujunenud silma-käe koostöö (laps jälgib oma käte tööd) (Kuusik 2007b).

Laps õpib kontrollima viltpliiatsit, kriite ning värvipliiatseid ning on võimeline tegema realistlikumaid joonistusi. Piirjoontes püsimine ei ole veel oluline. Joonistused, mille tegemist ei ole juhendatud, on head mitte ainult motoorseks arenguks, vaid ka emotsionaalse väljendamise seisukohast (Warner 1999).

Joonistamine arendab käe koordinatsiooni, tegevuse tunnetust, kavandatava realiseerimist, aga ka värvide valimist jne. Kuid kindlasti seostub joonistamisega ka lapse mõtlemise areng. Toimub lapse nägemismälu ja fantaasia arendamine. On hädavajalik, et vanemad looksid lapsele joonistamiseks tingimused (paber, pliiatsid jne.). Käeliste liigutuste täpsust ja nende koordinatsiooni (koos nägemisega) aitavad arendada ka lihtsad klotsid, mida võib panna üksteise peale, tasakaalustada ja “ehitada” erinevaid kujundeid. Seejuures on tähtis ettenäitamine, sest see aitab lapse arengut kiirendada – jäljendamise nähtus (Leppik 1999).

Sõrmede peenlihaste ja silma ning käe koostöö areneb siis, kui laps saab mängida erinevate väikeste esemetega: kivikeste, okste, käbide, tõrude ja muu sellisega, voolida savist, maalida sõrme ja pintsliga, lõigata ja liimida, joonistada puuoksaga mullapinnale, rasvakriidiga paberile, meisterdada ja punuda ning seejärel proovida ka tähti ja sõnu kirja panna kas lihtsalt valgel paberil või mõnes selleks koostatud vihikus (Kivi & Sarapuu 2005).

On vale arvata, et liikumine arendab last ainult kehaliselt ning käelised oskused arenevad vaid joonistades, voolides ja lõigates. Lapse arengus ei saa tõmmata joont üld-ja peenmotoorika vahel. Näiteks kui käemotoorika on halb, võib selle põhjuseks sageli olla just kehalise liikumise vähesus. Liikumine mõjub hästi lapse kasvamisele ja tema kehaproportsioonidele, närvisüsteemi ja lihaste koostööle, tugi-ja liikumisaparaadile ning südamele, vereringele ja hingamiselunditele (Niiberg & Linnas 2007).

Lapsepõlv on liikumise seisukohalt aktiivseim aeg elus. Tänu kõndimisoskusele saab laps minna teda huvitavate esemete juurde. Suur liikuvus võimaldab tal oma uudishimu rahuldada. Ta muutub iseseisvamaks. Lapse motoorika arendamine on seotud ka tema mõtlemise arendamisega. Lapsel algab mõtlemine alati mõnest konkreetsest esemest või tegevusest. Mitmekülgne käeline tegevus loob eeldused mõtlemise arenguks. Regulaarne mängimine ja harjutamine aitab lapsel omandada keerukamaid võtteid, mis nõuavad täpsemat kontrolli.

Viiteallikad

Butterworth, G., Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kivi, L., Sarapuu, H. (2005). Keel ja kõne. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 227-257.

Kuusik, Ü. (2007b). Laste arengu toetamisest sõimerühmas. Rmt. Kuusik, Ü,. Kaasik, B., Lillipuu, Ü., Seero, H-M., Viks, M. Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng. Kirjastus: Ilo, 9-25

Leppik, P. (1999). Lapse arendamine on huvitav. Tallinn: Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Mänd, M. (2003). Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tallinn: Riiklik eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Niiberg, T., Linnas, M. (2007). Laps läheb lasteaeda. Kirjastus: AS Atlex.

Rubin, M. (2003). Plohoi horošõi rebjonok. Sankt – Peterburg: ELBI-SPB (vene keeles).

Warner, P. (1999). Baby play & learn. Minnetonka, MN: Meadowbrook Press.

Woolfson, R. C. (2001). Arukas laps. Tallinn: Sinisukk.

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/27/fuusiline-areng/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:19 Lisa kommentaar

Taju, mõtlemise ja mälu areng

Varases eas laps meenutab peamiselt äratundmise vormis, s.t taju vormis, millega ühineb mälu akt. Laps tajub eset kui tuttavat ja väga harva meenutab seda, mis pole tal silme ees; ta võib olla tähelepanelik vaid selles suhtes, mis asub tema tajuväljas (Võgotski 2006).

Kuna lapse kõne, mõtlemine, joonistamine jm saavad kujuneda motoorika ja tajude teatud arengutasemel, siis on tajude arendustegevusel keskne koht väikelaste arengu toetamisel. Tajude arendamise üldised ülesanded on järgmised:

  • Tajutoimingute (vaatlus-, kuulamis-, kompimis- jne. oskuste) kujundamine;
  • üldtunnustatud etalonide (suuruste skaala, värvispekter, helikõrguste skaala, vormide süsteem jne) ning nende süsteemide põhialuste loomine;
  • tajukogemuse lülitamine praktikasse;
  • tajukogemuste ühendamine sõnaga.

Tajude arendustegevus väikelastel kulgeb järgmistes suundades:

  • Nägemistaju: suurus-, vormi-ja värvitaju, ruumis orienteerumine ja ruumitaju, piltide tajumine, objektide terviklik tajumine;
  • kompimistaju: esemete vormi-, suurus-, raskus-, temperatuuri- ja pinnatunnuste tajumine ja eristamine;
  • kuulmistaju: elementaarsete reaktsioonide kujundamine helidele, helide eristamine;
  • maitsmistaju: põhiliste maitseomaduste tajumine ja eristamine (Kuusik 2007b).

Laps õpib matkides ja tegutsedes, seepärast tuleb lapsevanemal olla aktiivne, mängida ja tegutseda koos lapsega. Mida mitmekülgsemad ja laiahaardelisemad on lapse kogemused, seda laiemalt arenevad ka ta teadmised.

Laps kogub suurema osa informatsioonist nägemise ja kompimise abil. Kogemused tulevad ise tegutsedes ning laps üritab mingit asja korduvalt tehes seda enda jaoks selgeks mõelda (Krull 2000). Mõtlemine on tunnetustegevuse kõrgeim aste, mille käigus laps lahendab tema ette püstitatud probleeme. Mõtlemise arendamine toimub kahes suunas: ülemineku tagamine tajuülesannetelt mõtlemisele (mõtlemisoperatsioonide kujundamine) ning mõtlemise eri vormide arendamine. Mõtlemisoperatsioonidest on väikelapsele jõukohased võrdlemine, rühmitamine, üldistamine ning isegi lihtsamate põhjus-tagajärg seoste mõistmine. Eakohaseks mõtlemisvormiks on kaemuslik tegevuslik (praktiline) mõtlemine, mis kujuneb ja areneb ainult praktilises tegevuses (Kuusik 2007b). Laps liigitab esemeid alati selle järgi, mida tema nendega teha saab, sest ta mõtleb niimoodi. Aja jooksul muutub selline liigitus liiga lihtsaks ning laps muudab seda keerukamaks. Kogemused tulevad ise tegutsedes ning laps üritab mingit asja korduvalt tehes seda enda jaoks selgeks mõelda (Krull 2000).

Üsna väikesele lapsele sobib mõtlemise arendamiseks võrdlemine. Loomulikult suudab ta võrrelda vaid konkreetseid (nähtavaid) esemeid. Kumb on suurem/väiksem? – selline küsimus sunnib last otsekohe (esialgu küll lihtsalt) mõtlema. Hiljem võib võrrelda juba abstraktseid (nähtamatuid) esemeid ja nähtusi. Lapse mõtlemise aluseks on protsessid, mida laps elab üle oma meeltega välismaailma tunnetades. Otseselt toetub mõtlemine mõistetele, mis omandatakse kõne kujunemise ajal (Leppik 2003).

Väikelaps väljendab omi mõtteid sümboolselt žestide või objektide abil, esitleb asju jäljendamise kaudu, joonistuse ja individuaalse sümbolina. Väikelapse sümboli areng omab rohkem tähtsust kui täiskasvanutel. Laps, kes räägib oma lähedastega, vaatleb igal hetkel, kas tema mõtted saavad tõestust või lükatakse ümber. Laps avastab järk – järgult maailma välissuhteid, mis annavad tema mõtetele uue nägemuse või tekitavad erineval moel kujutluse mulje (Piaget 2004).

1-2 -aastase lapse mälu ja mõtlemist iseloomustavad järgmised tulemused (Einon 2000):

  • 1-1,5-aastane laps suudab jälgida asjade liikumist, kui ta näeb seda oma silmaga (samas ei oska ta otsida asja, mille paigutamist teise kohta ta ei näinud);
  • oskab osutada ühele kehaosale;
  • leiab paarid;
  • oskab leida eseme pildil;
  • osutab pildil õigele esemele;
  • suudab kahte mõtet järjestada ning mitut tegevust ühendada;
  • jälgib inimesi ja matkib neid.

2-3 aastase lapse mõtlemist ja mälu iseloomustab Einoni (2000) sõnul järgnev:

  • Leiab üles kaks ühesuguste omadustega eset;
  • saab aru mõistetest „suur“ ja „väike”;
  • leiab esemele värvuse järgi paarilise;
  • saab aru mõistetest “üks” ja “palju”;
  • teab, mida tähendab „sisse“, „peale“, „alla”;
  • tunneb ära asju, mis teevad häält – näiteks kui teha „auh“, siis laps teab, et see on koer, kes nii häälitseb;
  • nimetab pildil olevat tegevust;
  • kasulik on tundma õppida asjade erinevusi, näiteks võrrelda ühesuguseid, kuid suuruselt või värvilt erinevaid asju;
  • hakkab põhjendusi esitama;
  • võrdleb midagi ja saab reeglitest aru;
  • laps uurib, avastab ja otsib;
  • paneb järjekorda paar sõna, et moodustada lihtsamaid lauseid;
  • täidab lihtsamaid käske;
  • suudab meelde tuletada, mida teha;
  • matkib täiskasvanu tegevusi.

Lapse mõtlemist ja mälu arendab ka see, kui lapsevanem loeb lapsele ette tema eale sobivat jutustust, luuletusi, liisusalme. Lugemise ajal laps jälgib pildil toimuvat ja kuulab jutustust, see soodustab kõige otsesemalt lapse mõtlemist.

Eelnevalt kinnitabki L. Võgotskile viidanud Leppik (2003) seda, et areng toimub vaid läbi protsesside. Kui täiskasvanu suudab panna lapse kasutama mõtlemisoperatsioone (võrdlemine, analüüs, süntees, üldistamine ja abstraheerimine), toimub ka lapse mõtlemise arendamine.

Heaks õppekeskkonnaks meie ümber on loodus, kus on võimalik aktiivselt tegutseda, vaadelda, võrrelda, katsetada, meisterdada jne. Läbi tegevuse kujundatakse lapse tähelepanu, tajude, mälu ning mõtlemise arendamist. Laste mõistus areneb maailmaga suheldes. Sellega seotud vaimsed operatsioonid on vastuseks mitmesugustele meelelistele ärritajatele, mis omakorda muudavad laste vaimset struktuuri nõnda, et nad on võimelised omandama uusi infotasandeid. Nii ongi rõhk otsesel “praktilisel” kogemusel (Fisher 2005).

Meeled – nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine võtavad vastu väliseid signaale, stimuleerivad meeleelundite retseptoreid, silmad, kõrvad, nahk, nina ja maitsmispungad – stimuleerivad närve, mis omakorda viivad impulsid ajju. Kui vaadata sõna või arvu paberil, siis tekib silma võrkkestale vastav pilt. Võrkkesta retseptoreid stimuleeritakse ning närviimpulsid lähevad mööda nägemisnärvi ajju. Tekkinud impulsid on seotud vastava sõna või arvuga ning see kodeeritakse, et vajadusel uuesti meelde tuletada ja ära tunda. Kodeeritud impulsid salvestatakse mõneks minutiks lühimällu ning samal ajal otsitakse pikaajalisest mälust sarnast informatsiooni (Adams 2007).

Pikaajaline mälu on see osa psüühikast, mis tegeleb teadmiste ja oskuste säilitamisega pikemaks ajaks, osaliselt isegi kogu eluks. Lühiajaline mälu on seotud teadmistega, mille üle me parajasti mõtleme või mida vajame konkreetse probleemi lahendamiseks. Tema ülesandeks on hoida meeles vaimse töö tegemiseks vajalikke teadmisi (Toomela 2002). Lühiajaline mälu suudab hoida vaid piiratud hulka informatsiooni. Kui enam mitte korrata, läheb informatsioon kaduma. Siinkohal on vanemate tegevus osaliste vastete leidmisel ja mälutegevuse arendamisel määrava tähtsusega. Kordamine on väikelastele oluline seoste leidmiseks ja struktureerimiseks. Lapsed mõistavad rohkem, kui öelda suudavad, ning seega, mida enam ta kuuleb- näeb, seda kiiremini ta ka õpib (Adams 2007).

Laps kaldub meelde jätma asju, mille tähendus on talle arusaadav esiteks konteksti kaudu (seostudes juba tuntuga) ja teiseks mõistmise, arusaamise kaudu. Nii kindlustatakse meeldejäetavate ühikute mõistetavus ja nende kontekstuaalne avamine (Fisher 2005). Kui suunata last meelte (nägemise, kuulmise, kompamise, maitsmise ja haistmise) kaudu vaimusilmis kujutluspilte looma, aitab see tal oluliselt paremini uut informatsiooni eelneva kogemusega seostada ning seeläbi uusi pidepunkte leida. (Adams 2007).

Mitmekülgne käeline tegevus, harjutamine, seostamine, kordamine, mängimine, erinevate meeltega tunnetamine ja kujutluspiltide loomine aitab lapsel luua kõik eeldused mõtlemise arenguks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et lapsed armastavad õppida ja teevad seda iseenesest, kui täiskasvanud neid kõige vajalikuga varustavad. Ilma õige stiimulita ei pruugi õppimine neid paeluda. Et elus toime tulla, on vaja omandada mõisteid, luua seoseid, lahendada probleeme, analüüsida ning kohaneda erinevate olukordadega. Ümbritsev keskkond pakub selleks lõputult võimalusi ja laps õpib pidevalt.

Viiteallikad

Adams, K. (2007). Arenda oma lapse andeid. Kirjastus: Koolibri.

Einon, D. (2000). Meie tark laps. Tallinn: Maalehe Raamat.

Fisher, R. (2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: Atlex.

Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kuusik, Ü. (2007b). Laste arengu toetamisest sõimerühmas. Rmt. Kuusik, Ü,. Kaasik, B., Lillipuu, Ü., Seero, H-M., Viks, M. Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng. Kirjastus: Ilo, 9-25

Leppik, P. (2003). Mõtlemine on huvitav. Tallinn: Riiklik Eksami- ja kvalifikatsioonikeskus.

Piaget, J. (2004). Psihologija intellekta. Sankt – Peterburg: Piter Print. (vene keeles).

Toomela, A. (2002). Mälu keerdkäigud. Pere ja Kodu eriväljaanne Väikelaps. Kirjastus: AS Ajakirjade Kirjastus, 44-45

Võgotski, L. (2006). Õpetamine ja areng koolieelses eas. Rmt. Tiko, A. Klassikalisi artikleid Vene arengupsühholoogiast. Kirjastus: Ilo.

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/27/taju-motlemise-ja-malu-areng/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:16 Lisa kommentaar

Vanemad postitused


Loendur

  • 36 842 vaatamist