Posts filed under ‘1-3 aastat : väikelaps’

Keel ja kõne

Järgnevalt antakse ülevaade kõnetegevuse põhikategooriatest – keelest ja kõnest, mis on kognitiivse arengu ühed olulisemad tegurid. Keelt vajab inimene, et suhelda teistega ühiskonnas.

Igapäevane keelekasutus annab meile järjepidevat mõttetööd, mõtlemine ja keel on kaks lähedalt seotud psüühilist funktsiooni. Ent keele otstarbeks on ka meelelise tunnetuse vahendamine, organiseerimine ja täpsustamine. Väikelaps omandab keele selgeks õppimise käigus rikkaliku varu sõnades talletatud teadmisi ja praktilisi oskusi. Kõne on inimesele niihästi sõnaline mõtlemise aluseks kui ka suhtlemisvormiks (Kidron 2001). Keel annab sõnadega indiviidile edasi täielikult valmis kujundatud suhete arusaamise süsteemi. Selles valikus laiendab laps ainult seda, mis temale sobib, minnes uhkelt mööda sellest, mis ületab tema taseme mõtlemise (Piaget 2004).

Laste kõne areng jaguneb nelja perioodi. Neist kolm langevad esimesse kolme eluaastasse. Need on häälikuline periood (koogamine ja lalisemine), sõnalise arengu periood (üksikud sõnad) ja lause periood (2- kuni 3- ja enama sõnalised lihtlaused). Neljas periood on jutustamine: kõrvallausete moodustamine, mis saab alguse kolmanda eluaasta lõpus. Kõne arendamine kolme esimese eluaasta kestel on hädavajalik nii suhtlemiseks laste ja täiskasvanutega kui ka lapse psüühiliste protsesside täisväärtuslikuks arendamiseks (Kelder 1980).

Laps omab kõnevõimet üksnes sotsiaalses keskkonnas. Tema ülesanne on avastada keele sõnavara ja grammatikareeglid, mida räägivad ümbritsevad täiskasvanud või vanemad lapsed. Reeglid ehk grammatika ongi see, mis annab keelele selle ebatavalise jõu, sest võimaldab moodustada lõpmatult suurel hulgal sõnakombinatsioone. Sõnavara kasvab kiiremini lastel, kes omandavad rohkem esemete nimetusi. Varase sõnavara areng on väga tihedalt seotud väikeste laste kogemusega sellest, kuidas tuttavad täiskasvanud sõnu tuttavates kontekstides kasutavad (Butterworth & Harris 2002). Veel enne, kui laps ütleb oma esimesed sõnad, saab ta aru paljudest sõnadest ja lihtsatest lausetest. Pärast esimeste sõnade ütlemist hakkab lapse sõnavara täienema kiires tempos (Kõne areng 2002).

Lapse teisel eluaastal arusaamine sõnadest laieneb. Laps saab aru tihti tema juuresolekul kasutatud esemete ja tegevuste nimetustest ning inimeste nimedest. Lihtsustatud nimisõnadele lisanduvad üksikud tegusõnad. Kõne kujuneb suhtlemisvahendiks täiskasvanu ja lapse vahel. Tänu kõnele saab seletustega muuta lapse meeleolu. Enne teise eluaasta lõppu lisanduvad omadussõnad. Laps hakkab sõnu käänama ja pöörama, nimetab pildil igapäevasest elust tuntud esemeid ja olendeid ning viimaste tegevust. Kõnest arusaamise tõttu areneb taju. Ta hakkab võrdlema esemeid ja tegevusi. Areneb mõtlemine. Laps hakkab järeldusi tegema (Kelder 1980).

Järgnevalt ülevaade (Kivi & Sarapuu 2005) 2-ja 3-aastase lapse kõne arengust. Lapsel esinevad praktilises kõnes ealiste iseärasustena häälikute asendamine sõnas, sõna algus- või lõpuhäälikute puudumine ja peenendamine (palatalisatsioon). Kõigi nimetatud iseärasuste üheks põhjuseks on lapse sõnavara kiire kasv, millega võib kaasneda sõnalise väljendumise tempokus ja teatavate häälikute järjestikuse hääldamise ebakindlus. Teise eluaasta lõpust algab lapsel grammatika, eelkõige vormiõpetuse (morfoloogia) omandamine. Perioodi algust näitab see, et laps hakkab kasutama kahesõnalauseid, mis kestab kogu koolieelse ea ja jätkub koolieas kuni üheksanda-kümnenda eluaastani.

Lapse kõne arengut mõjutab kõige enam keskkond, kus ta elab, tegutseb, suhtleb täiskasvanute ja teiste lastega. Suhtlemisel on kõne arengus oluline osa. Suhtlusprotsessi tuleks vaadelda eraldi nii tasandilt täiskasvanu-laps-täiskasvanu kui ka tasandilt laps-laps.

Suhtlustasandil laps – täiskasvanu (1,5 – 3 a.): e. tegevuslik- situatiivne suhtlemine, mille puhul ettepanek koostegevuseks tuleb esmalt täiskasvanult, kes on ka ise tegutseja ja kõneleja. Laps matkib tegevust. Täiskasvanu kasutab kommenteerimiseks lühikesi lauseid, laps aga omandab kuuldud sõnavorme ja lausemalle. Lapse kõne areneb ühesõnalausungitest dialoogini. Paraneb ka kõnest arusaamine. Seda hõlbustab kõnet saatev tegevus.

Esialgu koosneb lapse lause kahe ühesõnalause ühendamisest. Lauset alustab laps kas oma nimega või siis hiljem asesõnaga mina, ma (Kivi & Sarapuu 2005).

Kaheaastast last iseloomustavad järgmised omadused (Mänd 2003): kordab täiskasvanu poolt öeldud lauseid, hakkab tegema lihtsaid järeldusi, eraldab põhivärve, käänab, pöörab sõnu, kasutab tegu-, omadus- ja määrsõnu.

Kolmeaastane laps on omandanud suure osa kõnehäälikutest. Erandiks võib olla r-häälik, sageli ka s ja k.

Kolmeaastase lapse sõnavara kasvab kiiresti. Nüüd tahab ta palju teada saada ja küsimusigi on tal palju. “Kus?” “Millal?” “Miks?” küsimused on orienteeritud seoste selgitamisele ( Kivi & Sarapuu 2005).

Kolmeaastast last iseloomustavad järgmised oskused (Mänd 2003): hakkab tarvitama grammatilisi vorme, kuulab huviga täiskasvanu juttu ja seletusi, saab aru jutu sisust, täiskasvanu abiga kordab tuttavaid jutukesi, kõnesse ilmuvad mitmesõnalause ja lühem liitlause, kasutab aktiivselt tegu-, omadus- ja määrsõnu, küsib palju, eriti: “Miks?”, kasutab ka minevikuvorme, nimetab ja eraldab värve.

Järgnev tasand suhtlusprotsessis laps-laps on niisama tähtis kui eelpool kirjeldatud lapse ja täiskasvanu vaheline suhtlemine.

Suhtlemise laps – laps tasandi eripäraks on suhtluspartnerite võrdsus, mida ei ole lapse ja täiskasvanu vahelises suhtes. Võrreldes täiskasvanuga suhtlemist peab laps eakaaslasele oma mõtteid põhjalikumalt selgitama. Kui partner teda ei mõista või kui ta oma otsustes kahtleb, pöördub ta täiskasvanu poole. Laste kõnes suureneb lisaks nimisõnadele ka tegusõnade (on vaja suunata kaaslast) ja hinnanguliste omadussõnade hulk. Suhtluses aset leidev tegevuse kordamine viib lapse tähelepanu tegevuse sõnalisele taustale. Areneb sõnavara, omandatakse lausemallid. Areneb ka lastevaheline dialoog, mis esialgu on laialivalguv, kus iga laps räägib oma teemal kaaslast kuulamata (Kivi & Sarapuu 2005).

Kokkuvõttes on lapse kõne arengus väga oluline roll nii laste omavahelisel suhtlemisel kui ka täiskasvanu suhtlemisel lapsega. Viimase puhul võiks juhinduda järgmistest nõuannetest (Kera 2004):

  • Lapsega koos mängides tuleb rääkida tema mänguasjadest;
  • kasutada lapse kõne ergutamiseks inim- ja loomakujukesi;
  • luua situatsioone, et laps saaks rääkida;
  • raamatuid ette lugedes ja pilte vaadates küsida lapse käest küsimusi loetud jutu kohta;
  • mängida otsimise mänge, lasta tal lugu jutustada;

Kuulamisoskus on keelekasutuse esimesi osaoskusi. Kuulmisvõime on lapsele sündides kaasa antud, ent see vajab arendamist kuulamisoskuseks. Kõne arengu seisukohast on kuulamisoskuse arendamine koolieelse ea tähtsamaid ülesandeid. On oluline, et kuulamisoskus kujundatakse enne seda, kui laps jõuab lugemise ja kirjutamiseni. Oskus hakata kasutama tegevust saatvat kõnet kujuneb lapsel pikkamööda. Täiskasvanuga igapäevase koostegutsemise käigus kujuneb arusaamine täiskasvanu lausete sisust. Kuulamisoskus on aluseks rääkimisele, lugemisele ja kirjutamisele. Tegevusi ja mänge tuleb toetada kõnega, haarates juurde liisusalme, sõrmemänge ja luulet. Nende tegevustega anname väikelapsele võimaluse omandada emakeele suulist vormi. Sel perioodil on keel ja tegevus lahutamatult seotud (Kivi & Sarapuu 2005).

1-2 aastane laps kasutab 3 kuni 5 – sõnalisi lauseid. Sõnade tagavara tõuseb 300-ni. Kasutab sõnu “anna”, „otsas“, „ära/peidus“. Osutab esemele või pildile ning küsib “Mis…?” Nimetamisel näitab tuttavaid esemeid. Hakkab ennast nimetama nimepidi. Mõistab ja täidab lihtsaid sõnalisi käsklusi ning korraldusi: too, vii, anna, võta, pane jt. (Kelder 1980).

2–3 aastane laps oskab igapäevaelus kasutada sadu sõnu, võibolla isegi üle tuhande. Ta moodustab neist lauseid. Laps on avastanud, et küsimuste esitamisega on hea täiskasvanu tähelepanu pälvida ja ka informatsiooni hankida. Küsisõnadeks on peamiselt “Kes?” ja “Kus?”. Varasem kalduvus pudikeelt rääkida on peaaegu kadunud. Üks keelelise küpsuse märke on see, et laps kasutab järjepidevalt ja õigesti asesõnu “mina” ja “sina”. Lapse kõne ja keelekasutus muutuvad sellel eluperioodil terviklikumaks, kuna ta sõnavara on suurem, grammatikareeglitest arusaamine paranenud ja ta ise enesekindlam.

3-3,5 aastasel lapse kõnes muutuvad laused pikemaks. Laps ei püüa enam oma mõtet paari sõnaga väljendada, vaid ühendab selleks neli või viis sõna. Nüüd kasutab laps igapäevaste objektide ja inimeste kirjeldamiseks omadussõnu. Lapse lemmiktegevusi on kuulata täiskasvanu loetavat või jutustavat juttu. Lapsele meeldib jutte kuulata ja nüüd elab ta neile ka rohkem kaasa, näiteks ettelugemise ajal sekkudes ja vesteldes. Kõne edenemine jätkub ning laps muutub sõnade, fraaside ja lausete kasutamisel aktiivsemaks. Ta kombineerib sõnu, hoiakuid ja näoilmeid ning muudab oma esituse elavaks ja huvitavaks. Sõnad voolavad vabamalt ja ilma pingutusteta (Woolfson 2001).

Koolieelses eas lapse keelekasutus areneb suure kiirusega. On täheldatud, et oluline tõus ilmneb 4-aastase lapse oskuses edasi anda lihtsat jutukest ning kasutada oma jutus üha keerulisemaid lauseid. Nimetatud vanuses laps kasutab 1500-1600 sõna ning kõnekeelest saab asendamatu vahend ümbritseva uurimisel ning küsimuste esitamisel. Hilisema koolieelse ea (6-7 aastat) jooksul on laps võimeline kasutama täiskasvanule omast keelekasutust, mille sõnavarasse kuulub üle 2000 sõna (Slee 2002).

Kokkuvõttes võib eelnevate alapeatükkide kohta öelda, et kasvukeskkond on lapse arengu toetaja. Selles kujunevad tajude, kujutluste, mälu ja mõtlemise protsessid. Lapsevanema juhendamisel ja toetamisel omandab laps kõne, mis võimaldab tal end väljendada ja valmistuda õppimiseks.

Viiteallikad

Butterworth, G., Harris, M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Kelder, E. (1980). Laste kõne arendamine esimesel kolmel eluaastal. Tallinn: Eesti NSV Haridusministeerium

Kera, S. (2004). Üheskoos teel. Tallinn: Ilo.

Kidron, A. (2001). Psühholoogia põhisuunad. Tallinn: Mondo.

Kivi, L., Sarapuu, H. (2005). Keel ja kõne. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 227-257.

Kõne areng (2002). Pere ja Kodu eriväljaanne Väikelaps, 28-29

Mänd, M. (2003). Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tallinn: Riiklik eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.

Piaget, J. (2004). Psihologija intellekta. Sankt – Peterburg: Piter Print. (vene keeles).

Slee, P. T. (2002). Child, adolescent and family development. Cambridge: Cambridge University Press.

Woolfson, R. C. (2001). Arukas laps. Tallinn: Sinisukk.

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/27/keel-ja-kone/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:08 Lisa kommentaar

Esemeline maailm ja sellega seotud tegevused

Esemelises tegevuses avalduvad lapse teadmised ja oskused esemete kasutamisviisides. Need omandatakse täiskasvanu juhendamisel, jäljendamisel või nendega koos tegutsedes.

Võgotski (1991) tõi esile laste huvide skeemi, millest selgub, et laste huvide areng on tihedas seoses laste üldbioloogilise kasvuga. Arengu esimesel perioodil õpib laps juhtima oma tunnetusorganeid: liigutama käsi, pead, silmi, tekib huvi igasuguste ärritajate vastu, olgu see vali hääl, ere valgus, kirev värv või muu. Kõik, mis on käeulatuses, topitakse suhu. Järk-järgult hakkab laps kõndima ja teda huvitab avarus, ronimine, roomamine, asjade ümberpaigutamine – last huvitab keskkond. Tunneb huvi üksikasjade, aktiivse tegevuse ja esemete kombineerimise vastu. Lapse peamiseks huviks kujuneb isetegevus, soov ise kõike teha, juhtida oma käitumist. Huvide olemus väljendub lapse vajaduses. Enne kui arenevad teadvus ja enesekontroll, reageerib laps maailmale eelkõige tegevuse kaudu.

Esimesel eluaastal kogub laps teavet esemete erinevatest omadustest. Kahel järgneval eluaastal õpib ta asju kasutama, s.t. omandab esemete erinevaid kasutamisviise. Esemete funktsioonid omandatakse põhiliselt koostegevuses ja suhtlemises täiskasvanutega neid matkides. Esemelise tegevuse mõjul jätkub tajude areng, kujuneb esimene mõtlemise vorm (kaemuslik-tegevuslik mõtlemine), vallandub intensiivne kõnearengu periood, kujunevad teised eale iseloomulikud tegevused (eneseteenindus, kujutavad tegevused, esemeline mäng) (Kuusik 2007b).

Esemeliste tegevuste kujunemisel võib väikelapse juures eristada kahte momenti. Esimene on tegevusviiside omandamine üha suurema hulga erinevate asjadega ja teine, täiskasvanute emotsionaalsete reaktsioonide tundmaõppimine toimingutes asjadega (Spivakovskaja 1986). Eseme funktsiooni ei avasta laps iseseisvalt, vaid selle avab tema jaoks täiskasvanu, mille tulemusel omandab laps esialgu igapäevaelus kasutatavate esemete, seejärel ka mänguasjade kasutamisviise. Täiskasvanu on lapse jaoks nii matkimisetalon, juhendaja kui ka teadmiste ja oskuste hindaja. Lapse jaoks pole tähtis tulemus, vaid tegutsemine.

Tegutsedes esemetega, hakkab kujunema uus oskus – laps õpib kasutama mitmesuguseid tööriistu ja abivahendeid (näiteks lusikat, pliiatsit). Seega peaks 2-3-aastane laps oskama iseseisvalt lusikaga süüa, tassist juua, kühvliga liiva tõsta jne. Tegutsedes esemetega, areneb väikelaste silma-käe koostöö ning peenmotoorika. 2-3-aastane laps peab lusika ja pliiatsiga tegutsedes kasutama kolmikhaaret. Selles vanuses peaks eristuma ka lapse juhtiv käsi. Tänu esemelisele tegevusele arenevad lapse tajud ning kujuneb mõtlemine. Arenenud tajud ja mõtlemine tõstavad esemelise tegevuse kvaliteeti, mis omakorda avaldab positiivset tagasimõju psüühika arengule. Esemelises tegevuses kulgev käefunktsioonide ja tajude areng loovad peagi eelduse uute praktiliste tegevuste tekkeks: eneseteenindamine, esemeline mäng jne. (Kuusik 2007a).

Väikelapse mängu aluseks on enamasti lapse enda kogemused ja teadmised esemete kohta ning tema toimingutesse ilmuvad kujutlused. Varases lapseeas 1,5 eluaastal võib alustada mänguõpetusega, mis algab mänguasjade tutvustamisega ehk lelude laste jaoks lahti mängimisega. Täiskasvanu näitab lapsele ette mänguasja lihtsa kasutamisviisi (Kuusik 2006). Järk-järgult hakkab laps seda kogemust ning kujutlusi üle kandma oma mängu ja mänguasjadele. Ta hakkab matkima mitmesuguseid tegevusi, näiteks jootma tassist nukku, vannitama koera, sõitma autoga. Tekib matkimismäng. Edaspidi lapse maailm järjest avardub. Ta märkab, et põnevam on panna nukk autosse ja teda siis sõidutada kui autot niisama edasi- tagasi lükata või valmistada nukule süüa nii, nagu ema teeb. Toiminguid sooritakse korduvalt ja ühtemoodi. Saades uusi kogemusi, rakendab laps need ka mängu ja seostab neid teatud loogilise süžeega (Ugaste 2005). Vajalik on lapse toimingute verbaliseerimine (kommenteerimine) täiskasvanu poolt, mis kinnistab ja üldistab tehtu (Kuusik 2006). Kolmanda eluaasta teisel poolel hakkab laps toiminguid mängus võrdlema täiskasvanute tegevusega. Ta matkib lähedasemate inimeste rolle (ema, isa, arst, müüja jne). Tekib rollimäng, mida iseloomustab laste suurt väljenduslikkus ja emotsionaalsus ning asendus- ja kujuteldavate esemete ja tegevuste kasutamine (Ugaste 2005).

Tegevus koos saatva kõnega täiskasvanu poolt aitavad kiirendada teadmiste ning käitumisviiside omandamist. Esemelises ja mängulises tegevuses hakkab laps seostama mängu täiskasvanute tegevusega. Lapsele muutub tähtsaks teise inimese käitumise jälgimine ja matkimine.

Viiteallikad

Kuusik, Ü. (2006). Rollimäng koolieelses eas. Haridus 1-2, 40-42

Kuusik, Ü. (2007a). Arendustegevus ja sekkumine enne lapse 3.sünnipäeva. Eripedagoogika 27, 22-28

Kuusik, Ü. (2007b). Laste arengu toetamisest sõimerühmas. Rmt. Kuusik, Ü,. Kaasik, B., Lillipuu, Ü., Seero, H-M., Viks, M. Väikelapse kõne, keele ja tunnetustegevuse areng. Kirjastus: Ilo, 9-25

Spivakovskaja, A. (1986). Mäng on tõsine asi. Tallinn: Valgus.

Ugaste, A. (2005). Laps ja mäng. Rmt Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex 154-163.

Võgotski, L. (1991). Pedagogitseskaja psihologija. Moskva: Pedagoogika (vene keeles).

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/27/esemeline-maailm-ja-sellega-seotud-tegevused/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:04 Lisa kommentaar

Keskkond lapse arengu mõjutajana

Lapse võimete arendamiseks on vajalik, et ta oleks ümbritsetud rikkalikke aistinguid pakkuva keskkonnaga ja et tal oleks võimalik ümbritsevat uurida ilma suuremate piiranguteta (Pittelkow 2004).

Lapse loomulik huvi (kui seda pole halvustatud ega piirata püütud) juhib teda ümbritseva elu tähelepanemise, vaatlemise ja kuulamise oskuseni. Huvi paneb teda mõtlema nähtu ja kuuldu üle, ühendama uusi teadmisi senistega, korrastama neid arutlusi eakaaslaste ja/või täiskasvanutega. Huvi tekitab tegutsemisideid, milles seotakse uurimise käigus teada saadu kujuteldavaga, vallandades sageli imepäraseid fantaasialende. Kõige selle tulemusena arenevad tajud, kujutlused, mälu ja mõtlemine ning hakkavadki moodustuma eluaegseks õppimiseks vajalikud alusoskused (Kivi & Sarapuu 2005).

Bruner ja Võgotski rõhutavad keskkonna tähtsust lapse arengus ja õppimises. Areng ei toimu iseenesest, vaid on tihedas seoses sündimisest saadik saadud kogemustega. Kogemused omalt poolt liituvad ümbritsevate inimestega. Laps peegeldab oma teadmistes ja kogemustes sotsiaalset ja kultuurilist reaalsust. Sotsiaalne keskkond mõjutab inimese mõtlemist (Brotherus 2001).

Keskkonnal on suur mõju oskustele, saavutustele, sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele probleemidele. Oskuste taset ning saavutusi mõjutavad ühiskond ja lapse ning lapsevanema koostöö. Vanemad võivad laste arengut mõjutada ka ise kohal viibimata, näiteks korraldada lapse ümbruskonda käitumist stimuleerival või piiraval viisil. Võib muretseda teatud esemeid, sõlmida kokkuleppeid, seada ajapiiranguid. Lapse jaoks on oluline, milliseid nõudmisi, ootusi, norme ja hinnanguid täiskasvanu esitab, see mõjutab tema võimalusi keskkonnaga kohaneda ning seeläbi oma sotsiaalseid oskusi arendada (Klefbeck & Ogden 2001).

Väikelapseiga on erakordselt tähtis iga lapse arengus, mil pannakse alus lapse edaspidistele õnnestumistele nii õpingutes kui ka töös. Koosveedetud aeg (ühised toimetused, koosmäng) aitab last lähemalt tundma õppida ja tema arengut edaspidi suunata (Saar 1998). Vanemal tuleb luua õppimist toetav keskkond. Õppimiskeskkond peab pakkuma lapsele turvalisust, soojust ja huvi. Keskkond peab pakkuma lapsele ühelt poolt probleeme ja teiselt poolt vahendeid nende lahendamiseks. Kindlasti on tal vaja ka täiskasvanut, kes kuulaks ja vastaks küsimustele. Et teada, milliseid mänguasju ja tegevusi lapsele pakkuda, on täiskasvanul vaja ära tunda, millisesse arenguetappi laps on jõudnud. Lapsele tuleb anda mängimiseks lelud, mis on ühe sammu võrra tema tasemest ees. Sama kehtib jututeemade kohta (Pittelkow 2004). Täiskasvanu peab julgustama last aktiivselt tegutsema. Võgotski (1991) on väitnud, et laps, kes oskab teha täna teiste abiga, suudab homme seda ise. Õpetus on siis hea, kui ta on arengus ees, lähima arengu tsoonis, kui laps on sellises tegevuses, mis sunnib teda ennast ületama. Mida rohkem uut laps on näinud ja kuulnud, seda rohkem uusi asju tahab ta tundma õppida. Mida mitmekesisemate stiimulitega laps on keskkonnas toime tulnud, seda suurem on tema toimetulekuvõime. Lapsele meeldib see täiskasvanu, kes vahetevahel tema mängus osaleb. Mida sügavamad on lapsevanema teadmised, seda edukamalt suudab ta oma last kasvatada ja tema arengule kaasa aidata (Kees 1991).

Lapsevanem tegutseb teejuhi ja suunajana. Vanema eesmärgipärane tegevus aitab lapsel osa saada erinevatest teadmistest. Planeeritud tegevused viivad samm – sammult kergemalt ülesandelt raskemale. Iga laps on isiksus oma tugevate ja nõrkade külgedega. Tegutsedes koos lapsega, õpib lapsevanem last tundma, nägema tema tugevaid ja nõrku külgi. Toetades ja innustades väikelast, pannakse alus sellele, milliseks kujunevad tema huvid ja võimed edaspidi.

Viiteallikad

Brotherus, A. (2001). Esi- ja algõpetuse didaktika. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.

Kees, P. (1991). Esimesed sammud. Tallinn: Koolibri.

Kivi, L., Sarapuu, H. (2005). Keel ja kõne. Rmt. Kivi, L., Sarapuu, H. Laps ja lasteaed. Tartu: Atlex, 227-257.

Klefbeck, J., Ogden, T. (2001). Laps ja võrgustikutöö. Tallinn: Omanäolise Kooli Arenduskeskus.

Pittelkow, K. (2004). Andekas laps. Tartu: Greif.

Saar, A. (1998). Mäng väikelapseeas. Väikelaps ja tema kasvukeskkond. Artiklite kogumik. Koostaja M. Veisson. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 57-59

Võgotski, L. (1991). Pedagogitseskaja psihologija. Moskva: Pedagoogika (vene keeles).

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/07/09/keskkond-lapse-arengu-mojutajana

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 09:46 Lisa kommentaar

Newer Posts


Loendur

  • 36 982 vaatamist