Posts filed under ‘4-6 aastat : koolieelne iga’

Laste sõprusest

Juba lasteaias joonistavad põngerjad üksteisele sõbrapäevaks kaarte. Kuidas aga olla tõeline sõber, õpivad nad alles ajapikku.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Kuid seemned selleks, et saada heaks sõbraks, on olemas igas inimlapses. Neid seemneid võib nimetada kaasasündinud empaatiaks. Side teise elusolendiga võib tekkida väga varases eas. On märgatud, et juba vastsündinud reageerivad teiste beebide nutule. Üht liigutavat fotodega dokumenteeritud lugu kirjeldas Tallinnas peetud loengul Ameerikas ja Saksamaal töötav psühhoterapeut Siegmar Gerken. Enneaegselt ilmale tulnud kaksikutest oli üks nõrgem ja jäi oma kuvöösis üha kehvemaks. Paistis, et ta ei jää elama. Kuni keegi hella südamega meditsiiniõde tõstis ta reegleid rikkudes teise kuvöösi, venna juurde, kes hämmastaval kombel pani nõrgemale kaksikule käe ümber. Lähedusel oli raviv toime: väiksem beebi hakkas kosuma ja jäi ellu.

Võime luua teiste inimestega sidemeid ei aita meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka oma elu nauditavamalt elada. Tarkus, mis oli teada juba vanarahvale: rõõm tundub suurem ja mure väiksem, kui on hea sõber, kellega neid jagada.

Kuidas arenevad sõbrasuhted

Algeline kaasasündinud empaatia on siiski kõigest seeme. Kulub aega ja vaeva, et empaatiaseemnest sirgunud taim õitsema hakkaks ja vilja kannaks – et laps omandaks sotsiaalse suhtlemise oskused, saaks aru reeglitest, mis käivad lävimise juurde, ning tajuks ja arvestaks ka sõbra tundeid.
Niisiis julgustage oma lapse sõbrasuhteid juba varakult. Hoidke aga meeles, et lapse oskused ja võimed olla sõber arenevad alles aastatega. Sõnadest enam õpetab lapsi teie igapäevane käitumine.

Järgnevalt linnulennuline ülevaade sõbrasuhete arengust lapseeas.

Beebi. Juba päris väikesed beebid teevad vahet täiskasvanutel ja lastel. Uuringud on näidanud, et beebide pilk peatub teistel lastel pikemalt kui täiskasvanutel; lapsed pakuvad neile huvi. Selles vanuses on kõige tähtsamad emme ja issi ning õed-vennad, kui neid on, kuid tasapisi harjutage oma titat ka teiste inimeste ja laste seltskonnaga. Aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel, seetõttu tasub beebile pakkuda erinevaid kogemusi. Kui veel hiljaaegu arvati, et laps suudab teisega sõber olla alles 4–5aastaselt, siis nüüd on leitud, et põnnid võivad sõbruneda isegi esimese eluaasta lõpuks.

Nõuanne: Tore, kui teil on mõni tuttav pere samas vanuses lapsega, kellega üksteisel külas käia. Tasub aga meeles pidada, et alla aastane ei vaja suurt lasteseltskonda ega ka liiga tihedat lävimist. Nädalas mõned korrad beebikoolis või omavanustega liivakastis seltsida on tore. Jälgige oma last: ülestimulatsioon ilmneb väsimuses, ärritumises ja nutus.

Väikelaps (1–3). See on iga, mil laps õpib mõistma, et maailm ei keerlegi tema ümber. Kohati võib selle kogemine lapsele olla väga nördimust tekitav ja nõuda vanematelt suurt kannatlikkust. See on ka iga, mil saavad alguse sotsiaalsed oskused.

Kuigi ka nüüd on ema-isa lapse elus kõige olulisemad, on hea, kui tal on võimalik omataolistega kohtuda. 1,5–2aastased ei oska veel koos tegutseda, ent nad võivad rahumeelselt kõrvuti mängida. Vahel võib minna ka pahanduseks. Säilitage siiski rahu. Teie laps pole veel seepärast “paha”, kui ta üritab teise mänguasja endale võtta või kaaslast möödaminnes lükkab – mõistmine, et teine võib kurvastada või haiget saada, pole selles vanuses välja kujunenud. Seletage lapsele rahulikult, et kui ta sõbra mänguasja ära võtab, on teine laps kurb. Kui teie väike marakratt kedagi lükkab, rääkige talle, et kui ta nii teeb, siis on sõbral valus. Niiviisi õpib laps ajapikku mõistma teise emotsioone.

Olge laste kõrval ja aidake neil keerulised olukorrad lahendada – teinekord piisab tähelepanu kõrvale juhtimisest, mõnikord on vaja lohutada. Pange ka tähele, et te automaatselt ei asuks teise lapse positsioonile, sundides alati vaid oma last olema lahke ja mänguasju jagama. Ka teie väikesel pesamunal on õigused: kui nendega arvestatakse, õpib ta ajapikku teistega arvestama.

Nõuanne: Kui laps ei käi veel lasteaias, leidke mõni tore mänguplats või lastering, kus teie põnn võiks omavanuseid kohata. Ärge siiski üle pingutage. Sõna “sotsialiseerima” on noorte vanemate hulgas popp, kuid arvestage ka oma järeltulija temperamendi ja iseloomujoontega. Tagasihoidlikku ja arglikku põngerjat pole mõtet sundida olema seltskondlikum, kui ta on. Pole vaja liialt muretseda: lapsena tagasihoidlikud suhtlejad võivad täiskasvanuna edukalt sõpru leida.

Lasteaialaps (3–7). Kuna keel on nüüd piisavalt arenenud, et end arusaadavaks teha, on lastel lihtsam kontakte luua ja neid on rohkem.
Lasteaias tekivad lapsel esimesed päris sõbrad – mängukaaslased, kellega lihtsalt klapib paremini kui teistega. Tore on minna hommikul lasteaeda, kui tead, et sõber on ootamas. Tänuväärse töö teevad ära lasteaiaõpetajad, kes lastele sõpruse mõistet mängu ja õpingute käigus tuttavamaks teevad. Põngerjad õpivad koos, et sõpra tuleb aidata ja et kaaslastega tuleb sõbralik olla.

Muidugi ei ole see kõik nii lihtne, sest lapsed on erineva iseloomuga ja tulevad erinevatest kodudest. Vahel võib teie põngerjas hommikul rühma minnes avastada, et sõber on leidnud endale uue sõbra. Pettumus on siis suur, kuid laste ebajärjekindlus on selles vanuses küllalt tavaline. Sõprade vahetamine võib kesta isegi kuni põhikoolini.
Populaarsemaks võivad nüüd muutuda need lapsed, kel on kaasas ägedamad mänguasjad. Arutlege lapsega sõpruse üle, ent pidage meeles, et viieaastane ei pruugi veel hästi aru saada, kui talle rääkida, et sõprust ei osteta.

Populaarsed on ka need lapsed, kes on milleski tublid, näiteks oskavad hästi joonistada, palli mängida, rattaga sõita. Aidake oma lapsel neid oskusi arendada.

Nõuanne: Et toetada lapse sõbrasuhete kujunemist, looge suhteid lapse lasteaiakaaslaste vanematega. Kutsuge lapse sõbrad kokkuleppel vanematega vahel külla ja lubage ka oma lapsel paariks tunniks sõbra juurde minna, kui teda kutsutakse. Looge kodus selline õhustik, et teie lapse sõpradel on seal meeldiv ja nad tunnevad end teretulnuna. Arutlege lapsega sõpruse üle, kui tekib sobiv hetk, ja rääkige ka oma lapsepõlve sõpradest.

Koolilaps. Nüüd, mil teie laps on kooli läinud, muutuvad sõbrad üha tähtsamaks. On aeg hakata oma lapsele andma rohkem vabadust. Kuidas seda teha linnaoludes, on muidugi omaette küsimus, eriti kui lapse päevakava on täis ringe ja trenne. Siiski võiks lapsel jääda vähemalt algklassides kooli ja harrastuste kõrvalt ka vaba mängimise aega.
Nüüd on märgata, kuidas poisid ja tüdrukud, kes juba lasteaia viimastes rühmades kippusid eraldi mängima, veelgi enam eralduvad. Poistele sobivad rohkem kambakesi tegevused, tüdrukud eelistavad leida ühe või paar südamesõbrannat.

10aastastel on põletav igatsus sõpradega koos olla. Neil tekivad oma saladused ja naljad, millesse täiskasvanuid enam ei pühendata. Te võite taga igatseda aegu, mil olite oma lapse usaldusisik. Püüdke end siiski lapse tegemistega kursis hoida ja tutvuge ka tema sõpradega. Vanematel võiks olla oma lapse lähemate sõprade ja nende vanemate telefoninumbrid, et vajadusel ühendust võtta.

Suhtuge lapse eraldumisse rahulikult: et saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks, on lapsel vaja see protsess tasapisi läbi teha. Ärge siiski ilmutage oma lapse suhtes huvipuudust, arvates, et “ta on juba nii suur” – teismelised tajuvad seda armastuse puudumisena. 13–14aastased võivad küll väljakutsuvalt käituda ja sõbranna arvamus näib neile sootuks pädevam kui ema oma, kuid tegelikult teismelised siiski vajavad vanemaid ja kindlustunnet, et neile võib loota.

Nõuanne: Lapse kasvades andke talle rohkem ruumi. Vanemate ees on delikaatne ülesanne piire tasapisi nihutada. Teismeeas seondub sõprus ka eneseavastamise ja enese proovile panekuga. Lapse sõprade valikut teil enam olulisel määral mõjutada ei õnnestu.
Oluliseks muutub nüüd see, kuivõrd olete suutnud õpetada last “ei” ütlema, et grupimentaliteet ei hakkaks tema tegusid liialt mõjutama.

KUIDAS LAPSEST KASVAB HEA SÕBER?

Teise klassi lapsed kirjutavad siiralt: hea sõber on usaldusväärne, ei valeta, ei tülitse, on viisakas, lahke ja abivalmis. Kui mis tahes kooliklassis ringi vaadata, leiab sealt nii neid, kes juba oskavad olla head sõbrad, kui ka neid, kel on selles vallas veel arenguruumi. Kuidas head sõbrad kasvavad?

Kõige enam kujundab laps oma käitumist meie, täiskasvanute järgi. Mil moel suhtlevad temaga kõige lähedasemad – ema ja isa, õed-vennad? Kui lapse õiguste ja tunnetega maast madalast arvestatakse, õpib ka laps teistega arvestama ning leiab edaspidi endale kergesti sõpru.

Niisiis, andke päev-päevalt head eeskuju. Rääkige lapsega lahkelt ja kannatlikult, selmet järsult käratada. “Oota palun, ma räägin sinuga siis, kui ma oma telefonijutu olen lõpetanud”, mitte “Ole vait ja ära sega”.

Kui olete harjunud oma õigusi nõudma, selle asemel et enda vajadustest rahulikult rääkida, teeb seda ka laps. Kui annate oma vajadustest rahulikult märku, õpib teie lapski seda tegema. “Ära sega, ma tahan telerit vaadata!” ütleb lapsevanem. Ja kuuleb mõne aja pärast teismeliselt: “Ära sega, ma tahan…”

Pole just kõige meeldivam, eks ole. Seetõttu soovitatakse oma vajadustest pereliikmetele märku anda moel, mis arvestab ka teiste tunnetega: “Ma tahaksin selle saate lõpuni vaadata, siis ma saan sinuga rääkida. Kas sobib nii?”

Samamoodi kohelge lugupidavalt lapse tundeid. Ärge häbistage teda teiste ees ega naerge tema üle – või õpib laps teilt, oma vanematelt, et teiste inimestega võib käituda nende tunnetest hoolimata.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36399/mina_olen_sinu_sober.html?art_magaz=9

Kirjutas Mariliis Ojaveer ajakirjas Pere ja Kodu

20. veebr. 2011 at 11:44

Kuidas olla hea lapsevanem?

Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul saab laste kasvatamisest sageli vanemate destruktiivne ambitsioon – lapsele kehtestatakse ohtralt piire ja kohustusi ning seejuures unustatakse ära aus ja viisakas suhtlemine ega pöörata lapse reaktsioonidele tähelepanu.

Juul rääkis möödunud neljapäeval Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et laste kasvatamine toimub tegelikult ridade vahel – see seisneb selles, mida te teete.

Näiteks õpib laps tema sõnul viisakust selle järgi, kuidas vanemad teiste inimestega suhtlevad, mitte aga sellest, kui tal kästakse olla viisakas, öeldes: «ütle «tere»», «ütle «aitäh»», «ütle «head aega»».

«See ei pane last end hästi tundma, see on lapsele alandav,» selgitas Juul, lisades, et laps õpib selliseid asju läbi vaatluse.

Ta soovitas enne lapsele seesuguste käskluste jagamist mõelda, kas tahaksime, et näiteks meie partner meiega niimoodi räägiks? Ning rõhutas, et kõige olulisem ongi võrdne väärikus suhetes lastega.

Juuli sõnul kipume me rääkima lastega kui objektidega, kuigi see on just see, mille vastu naised 50 aastat tagasi niivõrd innukalt võitlesid – objekt olemise vastu. Pereterapeut soovitas esitada endale küsimus: kas ma tahan last, kes teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks, või tahan last, kes areneks isiksuseks?

Hästi kuulekad lapsed on tema sõnul tegelikult ohus. Nimelt näitas üks uuring, et väikesed tüdrukud, kes koolis kõike alati õigesti tegid, olid kõige madalama enesehinnanguga!

«Nad on parimad õpilased, parimad sekretärid, parimad armukesed – nad teevad, mis neile öeldakse ja naeratavad nii ilusasti ja neil on suurepärane elu… kuni nad saavad umbes 35 ja siis tuleb pauk,» rääkis pereterapeut.

Kuuletumine mõjub hävitavalt

Kui laps õpib väikesest peale omaenda soove ja vajadusi alla suruma ning alati pelgalt kuuletuma, jääb selline ennasthävitav käitumine püsima kõigis tema tulevastest armastussuhetes. Ning 2-3 aasta jooksul hakkab see ennasthävitav käitumine mõjuma hävitavalt ka partnerile, märkis Juul.

Kahjuks eelistavad aga vanemad sageli range ja piire seadva lapsevanema rolli sellele, et olla aus ja siiras ning näidata lapsele, et temal on suhtes oma osa. Pereterapeut soovitas lõpetada lapsevanema mängimine ja olla lapsega see, kes sa oled.

Ta tõi näite 9-aastase tüdruku vanematest. Tüdruk hakkas 5-aastaselt püksi pissima ja nad olid juba neli aastat näinud kurja vaeva, et sellest probleemist lahti saada, kuid mitte miski ei paistnud töötavat.

Juul soovitas vanematel minna tütrega tema lemmikkohvikusse, tellida talle tema lemmikkook ja rääkida kõik ausalt ära. Rääkida, et nad on üritanud teda aastaid aidata, aga neil pole see õnnestunud. Ning rääkida siis, et arst on öelnud, et ta saab ise kontrollida oma põie käitumist.

Vanemad tegid nii, nagu pereterapeut soovitas, ning esialgu vaikuse ja seejärel küsimusega «Kas tõesti?» reageerinud tütarlaps, kes oli neli aastat olnud vanemate «projekt», sai lõpuks aru, et probleemi lahendamine on tema enda kätes ning juba kahe päeva pärast oli püksi pissimisega ühel pool.

Viisakus ennekõike

Ühe tüüpilisema pereelus esineva olukorrana kirjeldas Juul lapse sööma kutsumist. Tavaliselt ütleb pereema, et lõuna on valmis, tule sööma, mille peale laps enamasti vastab, et tal ei ole kõht tühi, jäädes edasi mängima või lugema või muid oma toimetusi tegema.

Kuid kuidas siis vältida käsutamist, et laps ei tunneks, et ta PEAB sööma minema? Juul soovitab kasutada elementaarset viisakust: «Lõuna on valmis ja sa oled oodatud sööma, kui sul on kõht tühi.» Pereterapeut kinnitas, et keskmiselt 7 minuti pärast tuleb laps ise kööki ja küsib sama viisakalt vastu: «Ema, kas sa annaksid mulle midagi süüa?»

Sarnast suhtumist tuleks Juuli sõnul kasutada ka näiteks lapse magamapaneku puhul. Ta märkis, et lapsevanemate üks suurimaid vigu ongi see, et nad justkui kardaksid lastega viisakad olla, kuigi lastega just nimelt PEAB viisakas olema!

Ta tõi ühe sõbralikkuse-viisakuse näite ka paarisuhtest. Naine küsib mehe käest, mida õhtul selga panna. Mees ütleb, millist kleiti talle meeldiks naise seljas näha, kuid paari tunni pärast näeb, et naisel on hoopis midagi muud seljas.

Mida siis sellest järeldada? Juuli sõnul oli naisel abi sellest, mida mees talle soovitas, sest tänu sellele sai ta aru, mida ta ise ei taha, ning sellest johtuvalt ka sellest, mida ta ise tahab.

Kui aga mees ütleks jäta-mind-rahule hääletooniga, et pane selga, mis tahad, või et miks ma peaksin sellega pead vaevama, mis sa selga paned, siis teeb naise vaid nõutuks.

Sarnaselt kirjeldatud olukorraga tuleks pereterapeudi sõnul olla sõbralik ja viisakas ka oma lastega.

***

Jesper Juuli soovitused lapsevanematele:

1. Pööra oma lapsele tähelepanu. Kasvatamine toimib kõige paremini, kui see on «kahesuunaline tänav». Nimelt peaks rohkem tähelepanu pöörama lapse reaktsioonidele – seda näiteks nii mähkmete vahetamise kui lapsega jalutamise ajal.

Juuli sõnul teeme me seda tavaliselt vaid lapse esimese eluaasta jooksul ja eriti just esimese lapse puhul, kuid pärast anname alla ja ütleme ise lastele, millised nad peaksid olema. Ta rõhutas, et lapsed ei peaks küll olema meie õpetajad, kuid nad peaksid olema meiega interaktsioonis, kus ka meie neilt õpime.

2. Kasuta oma aju. Kogu teadmisi raamatutest, kuid ära tee lapsele midagi, mida raamatus öeldakse, kui sa ei tunne, et nii peab tegema.

3. Ole iseendaga kannatlik. Kui vaja, andesta endale iga päev – sa ei pea olema ideaalne.

4. Vastuta oma vigade eest.

5. Otsi abi, kui sa ei tea, mida teha.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas vanemtoimetaa Marina Lohk

20. veebr. 2011 at 11:26

Vanema põhiroll on olla lapse jaoks olemas

Pereterapeut Pille Murrik rääkis ETV saates «Mida teie arvate?: Kärgpere», et lapsed on vanemate probleemide sümptomite kandjad. Nõustamisele tullakse tema sõnul tihti lastega, kuid tegelik probleemide põhjus on enamasti lapsevanemais.

“Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,„

Saatejuhi Maire Aunaste küsimusele, mis on muutunud Pille Murriku viieteistaastase praktika jooksul  pereterapeudina, vastas ta, et kui toona olid noorimad depressiooniga patsiendid 21-aastased, siis praegu tuleb vastuvõtule väga palju lapsi – 9-10-aastaseid ja isegi nooremaid.

«Tundub, et probleemid on lastel, kuid tegelikult on lapsed sümptomite kandjad,» osutas ta. «Kui meil on köha, siis köha põhjus võib olla kopsupõletik või neelupõletik või allergia või midagi muud. Täpselt samamoodi on pereprobleemidega. Kui ei pane tähele, mis on omavahelistes suhetes kuidagi hõõruv, siis need, kes sellele reageerivad, on tihtipeale lapsed.»

Üheks laste depressiooni põhjuseks pidas ta üldistatult seda, et vanematel on laste jaoks vähe aega ning lisaks on neil väga suur surve edule. Talle on jäänud mulje, et mida vähem on vanemad rahul enda eluga, seda rohkem peavad nad vajalikuks anda oma lastele seda, mis neil endil puudu on jäänud, ning ootavad sedagi, et lapsed õpiksid neist paremini.

«Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,» märkis ta. Probleemide üheks põhjuseks pidas ta ka liigset kinniolemist kuvandites, et kuidas on olnud ning milline on mehe ja naise roll.

Ta viitas ka jaanuaris Eestit külastanud Taani pereterapeut Jesper Juuli öeldule, et need rollid, mille järgi mehed käivad tööl ja teenivad raha ning naised kasvatavad kodus lapsi, ei toimi. Mõlemad – nii ema kui isa -, peavad olema kursis lapse käekäiguga isiklikult, mitte sõnade vahendusel.

Naised ei anna Pille Murriku sõnul sageli isadele võimalustki oma lastega kontakti saada, tehes kõik ise ära lapse eest hoolitsemisel. Nõnda aga ei saa isa ja lapse vaheline kiindumussuhe kujuneda. Meestel ei ole need oskused kaasa sündinud, aga nad ei saa neid ka omandada, kui neile selleks võimalust ei anta.

Allikas:
http://www.postimees.ee, toimetas ajakirjanik Esme Kassak

20. veebr. 2011 at 11:22

Lapsed vajavad mängimisel vanemate tuge ja suunamist

Tänapäeval on laste kasvatamine pealtnäha märksa mugavam kui aastakümneid tagasi: kauplusest leiab terve rea põnevaid mänguasju, üks mänguväljak on põnevam kui teine, teles ja videolevis leiab ridamisi lastefilme. Ent kuidas me neid kasutame? Pahatihti ikka nii, et laps mängima ja ise oma toimetuste kallale.

“Mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha.„Suurbritannias hiljaaegu üle tuhande 14-aastaste ja nooremate laste vanemate seas läbiviidud ja Femalefirst.co.uk vahendatud uuring näitas, et sealsed lapsevanemad veedavad lastega mängides vähem kui kuus minutit päevas. Selleks, et lapsed oleksid õnnelikud, tuleks neile pühendada vähemalt kaks tundi päevas, ent keskmiselt oli see aeg palju väiksem.

Kiire elutempo ja töötavad lapsevanemad

Kümme protsenti briti lapsevanematest pühendab uuringu järgi mängimisele keskmiselt isegi vähem kui kuus minutit päevas. Kiire elutempo ja mõlema lapsevanema töö võtavad oma aja, mis selgitab, miks nii lihtsad asjad nagu mängimine või kvaliteetaja veetmine lastega ei taha mahtuda päevakavasse, kommenteeris uuringut teostanud firma Persimmon Homes kommunikatsioonijuht Dominic Harman.

Lastega koos toimetamine ja nende kaasamine loob ellu aga parema tasakaalu ning tagab kõigi osapoolte emotsionaalse heaolu.

Uuringu läbi viinud firmaga koostööd tegev mänguasjakauplus The Entertainer juhataja Gary Grant on täheldanud viimase pooleteise aasta jooksul lauamängude populaarsuse kasvu. Ta põhjendas tendentsi sellega, et nii kaasaegsed kui traditsioonilised lauamängud on üks mugavamaid ja lustakamaid võimalusi terve perega koos vahvalt aega veeta.

Ideede nappus

Lisaks kiirele tempole ja pidevale ajanappusele paistab puudu olevat ka ideedest, mida koos lapsega teha, nii et tegevus oleks last arendav ja teda haarav, kuid pakuks huvi ka lapsevanemale. Äärmiselt mugav on laps pista teleka ette ja nii endale aega võtta. Telemeelelahutus on lapsele kindlasti põnev, kuid on oma olemuselt passiivne ning ei tee head ka silmadele.

Silmakliiniku Laservisioon omanik ja silmaarst Tiina Pakosta märkis laste silmade tervisest rääkides, et muu, käeline tegevus, kas või klotsidega mängimine ja joonistamine, on mitte ainult silmade arengu seisukohast hea, vaid arendab ka üldiselt. Sageli on need väga lihtsad tegevused, mis lapsi võiksid innustada.

Ideede nappuse probleemi kinnitab terve hulk raamatuid, mis on välja antud eri vanuses laste mängude teemal, seejuures vähegi vanemad kui paar aastat tagasi ilmunud mänguraamatud on valdavalt läbi müüdud. See fakt räägib enda eest.

Sisult on need raamatud võrdlemisi lihtsad, tuletades tihtipeale meelde vanu häid mänge ja meisterdusi enda lapsepõlveajast, koolist, õuest ja lasteaiast. Aeg on aga teinud oma töö ning just raamatud aitavad vana hea meelde tuletada, lisaks selgitused, miks üks või teine tegevus hea ja mida see arendab.

Mängu käigus laps õpib

Maja Pitamicu raamatus «Lapse mängud» (Pegasus, 2010) selgitatakse ühe- kuni kolmeaastaste laste erinevaid arenguetappe ning soovitatakse erinevaid mänge ja tegevusi, põhinedes tuntud lastearsti ja psühholoogi Maria Montessori metoodikal.

Raamatu kaasautor dr Claire McCarthy ütleb raamatu sissejuhatuseks, et mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha. «Eelkõige annab mängimine lapsele märku, et ta on sulle oluline ja temaga aja veetmine on sinu jaoks esmatähtis,» toob ta välja olulisima.

Vähem oluline pole seegi, et mängu käigus laps õpib. Hüppamise, ronimise ja teiste tegevusmängudega õpib laps kasutama oma keha, klotside või kas või makaronidest kaelakee tegemisel õpib kasutama oma käsi, kunstiprojektide kaudu värve ja kujundeid, lugusid jutustades keelt, pargis, loomaias ja muudes taolises kohtades avastab aga maailma.

Kuna lapse esimesed eluaastad on intellektuaalse ja emotsionaalse arengu seisukohalt otsustava tähtsusega, soovitab dr McCarthy mängida iga päev, olla loominguline ja mitte muretseda täiuslikkuse pärast. Nii mõnigi raamatus kirjeldatud mäng näitab oma lihtsuses, et tegelikult tuleb tõepoolest olla vaid loov ning kuulata ka last. Tihti mängivad lapsed ise kätte mõne mänguotsa, mis vajab vaid õige pisut toetust.

Mängud Montessori metoodikal

Õhupallidega või sallidega tantsimise peale tuleb laps lausa spontaanselt. Mänguotsa võib kätte anda ka ajaleht, mille võib pista põrandale saart märkima, kuhu laps saab joosta turvaliselt peitu, kui hüütakse sõna «hai». Siit edasi arendades, see turvaline ala ei pea ilmtingimata saarekest tähendama, vaid võib märkida näiteks hoopis koobast, kuhu jänes peitu poeb kurja hundi eest.

Raamat annab vastuseid ka poe nii-öelda valmismängudele. Mängukassaaparaadi võib ju koju osta, aga sellest üksi ei piisa – ühel hetkel piuksumised ja kõlksumised ei haara enam lapse tähelepanu. Nii juhendatakse raamatu poemängus erinevaid asju korvi laduma ja pärast meenutama, kes mida korvi ladus. Mängu keerukam variant on poenimekirja meelde jätmine ja mälu järgi korvi pistmine.

Sedalaadi lihtsad mängud näitavad ilmekalt, et mänguasjadele lisaks on vaja suunamist ja tegelemist. Vahel pole mängu ega -asja ennast vajagi, vaid tuleb lihtsalt lasta lapsel osa saada suurte inimeste igapäevategevustest – köögi potid-pannid on juba titest saati paljude laste, nii poiste kui tüdrukute jaoks lemmikumad kui «päris» mänguasjad. Luba tainast segada ja mätsida on kõrgelt hinnatud, samuti ka pääs kraanikausi juurde «nõusid pesema».

Suuremate poiste ja tüdrukutega saab aga juba koos meisterdada nii, et emal-isal endalgi põnev. Mis oleks ühe pisitüdruku jaoks põnevam kui ise ehete valmistamine? Väikese juhendamisega saab vähemalt nelja-aastane sarnaselt makaronikaelakee tegemisele ka päris pärlid niidi otsa lükatud. Ja isegi kui ei oska või ei taha ennast oma kohustustest teisele lainele lülitada, on see väga lõõgastav, millest lõppkokkuvõttes võidavad kõik.

Piltjutustuse mäng 3-aastastele ja vanematele lastele raamatust «Lapse mängud»:

  • Piltjutustuse tegemiseks on vaja: mitmesuguseid vanu ajakirju, lastekääre, suuri kääre, musta viltpliiatsit, kartongi või paberit soovitatavalt suuruses A3, liimipulka.
  • Palu lapsel lõigata ajakirjast välja pildid, mis talle meeldivad. Lapse aitamiseks tõmba kõigepealt leht ajakirjast välja ja tee musta viltpliiatsiga ring ümber pildile, mida laps soovib välja lõigata.
  • Lase lapsel koguda umbes kümme pilti. Palu pildid juurde laiali laotada.
  • Otsi piltide hulgast inimese või looma pilt. Kui pildil on inimene, erguta lapse kujutlusvõimet, küsides, mis võiks olla selle inimese nimi. Kui pildil on loom, küsi, kas see loom on poiss või tüdruk.
  • Palu lapsel pilt paberi vasakusse ülaserva kleepida ja kui soovid, kirjuta alla inimese või looma nimi. Ütle, et laps mõtleks nüüd välja loo selle inimese või looma kohta.
  • Palu lapsel teisi pilte vaadata ja öelda, mis edasi juhtub. Alustamiseks võid anda lapsele mõned soovitused. Kas ta läheb puhkusele? Kas ta läheb poodi? Jne. Kui pildid kõik ühele reale ära ei mahu, siis tee ka teine rida. Korda lugu üle, pilt pildi järel.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas ajakirjanik Esme Kassak

Artikli kirjutamisel on kasutatud Maja Pitamic’u raamatut «Lapse mängud» (Pegasus, 2010).

20. veebr. 2011 at 11:18

7 tähtsat omadust

Norra pedagoogikalektor Godi Keller ütleb, et lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis seitset omadust ja oskust. Mis need on ja kuidas neid toetada?

Kord rääkis üks ema Godi Kellerile uhkusega, et tema viieaastane laps õpib juba arvutist tähti ja numbreid. “Selle ema jaoks on tähtis, et tema laps saaks koolis hästi hakkama,” järeldab Godi Keller, isa, vanaisa ja pedagoog, kes peab lastevanematele ja õpetajatele üle Euroopa loenguid ning on Oslo lastevanemate kooli eestvedaja. “Mulle on tähtis, et laps saaks hästi hakkama elus.”

Järgnev lugu põhineb intervjuul, mille Godi Keller andis Perele ja Kodule aprillis. Toona pidas ta Eestis loenguid, kohtus vanemate, õpetajate ja lastega. “Kirjutage järgnevad seitse punkti paberile,” kõlab tema soovitus lapsevanematele, “kinnitage see paber oma voodi juurde seinale, lugege igal hommikul üle ning mõelge: kuidas saate te täna neid lapse omadusi tugevdada, säilitada ja toetada?”

Esimesed kuus järgnevalt nimetatud omadust on lapsel olemas juba sündides, viimane omandatakse elu jooksul.

1. Eneseusaldus

Eneseusalduse all peab Godi silmas iseenda tundmist ja sisemist kindlust (mitte segi ajada välise enesekindlusega, mille annab teiste hinnang ja mille ühe liialdusena võidakse tajuda isekust). Laps, kes on korras enesehinnanguga ja kindel oma võimes toime tulla, säilitab ka keerulistes olukordades rahu ning teiste hinnang ei kahjusta tema enesetunnet olulisel määral.

Kuidas tugevdada lapse eneseusaldust?

• Paku lapsele väljakutseid – selliseid, mille kohta tead, et laps saab nendega hakkama või et nendega hakkama saamiseks peab ta end pisut ületama. Neist saab laps tunde, et ta oskab midagi, mida ta varem ei osanud.

• Jälgi, et laps ei peaks korduvalt läbi kukkuma. Loomulikult peab laps kogema ka kaotust ja ebaõnne, ent kui need aina korduvad, kahjustab see tema eneseusaldust. Laps peab õnnestuma piisavalt, et mitte kaotada energiat ja tahet teha läbi pingelist õppimise protsessi.

• Ära tekita lapses ärevust. Enamasti pole küsimus selles, et laps ei saagi näiteks koolis mingi ainega hakkama, vaid tema valmisolekus õppida. Kui laps pelgab õpetajat, ei pruugi halvad hinded tulla sellest, et laps ei saa ainest aru, vaid ärevus võtab talt võime mõelda. Rahulikus keskkonnas saaks laps kõigest aru.

• Ära satu paanikasse ega muutu süüdistavaks, kui laps on saanud kehva hinde. Laps loeb vanema mõtteid ja tundeid, ning kui vanem on sisemiselt ärev ja hirmul, et tema järeltulija on luuser, tunnetab laps seda. Ka siis, kui vanem seda varjata püüab. Oled sa oma südames ikka kindel, et head hinded pole kõige tähtsam asi elus?

• Iga laps on mingil alal andekas – kes muusikas, kes kunstis, kes enesetunnetuses, kes käelises tegevuses. Elus pole sageli tähtsaim see andekus, mida kool hindab. Kui kool su lapse andeid ei hinda, märka ja tunnusta neid sina.

• Pidage sõbralikku dialoogi kooliga, leidmaks ja toetamaks lapse tugevaid külgi. Dialoog vanema ja kooli vahel toetab ka last, sest ta tunneb ühendust.

• Ärge tähtsustage eneseusalduse tugevdamise vahendina üle võistlust, omavahelist jõu- ja osavusproovi. Godi Keller: “Võistlus on hea vaid võitjale ja teisele-kolmandale, kõigile ülejäänuile on see katastroof.”

2. Usaldus maailma vastu
Maailma usaldav laps julgeb ringi liikuda ja uusi alasid katsetada, küsida ja eksida. Usalduse vastand on hirm.

Kuidas toetada lapse usaldust maailma vastu?

• Enne, kui räägid looduse saastamisest, sõdadest ja ülekohtust, õpeta laps loodust, ümbritsevat elu ja inimesi armastama. Kui laps on saanud olla rõõmus metsa või jõe üle, kui teda on õpetatud neid armastama, kaitseb see teda edaspidi. Vanemal on tähtis tajuda, millal on laps valmis kuulma, et kõikide inimeste teod ei olegi usaldusväärsed; millal on tema baasusaldus nii tugev, et negatiivne info ei kahjusta teda.
Kui rääkida kuueaastasele näiteks napalmist, tekitab see teadmine temas hirmu. Kui rääkida kolmeaastasele, et loodus on saastatud, et inimesed ise kahjustavad seda, kaotab laps rõõmu olla looduses ja tema usaldus inimeste vastu saab löögi. See ei tähenda, et teleka peaks kodust välja viskama, kuid vanemad peaksid mõtlema, mida on nende lapsel hea teada ja mida mitte.

• Kontrolli oma hoiakut: kas sinus eneses on säilinud usk inimkonna headesse kavatsustesse või usud sa, et maailm on lootusetu paik? Laps võtab esmajärjekorras üle mõtted ja tunded, mis valitsevad vanema sees. Ka siis, kui räägitakse vastupidist.

• Märka last ümbritsevate täiskasvanute hoiakut. Lapse usaldust kahjustab, kui tema hoidjaks või õpetajaks on inimene, kes korrutab, et maailm on üks lootusetu paik ja inimesi valitseb kurjus.

3. Elurõõm
Elurõõm on väga tihedalt seotud eelmise punktiga. Elurõõmus laps naudib ennast ja oma tegemisi, kui need ka kõrvalseisjale tähtsusetud tunduvad. Ta oskab tunda rõõmu väikestest asjadest.

Kuidas tugevdada elurõõmu?

• Jäta lapsele võimalus midagi oodata ja igatseda. Tänapäeval on see suur väljakutse, kõike võib ju saada kohe ja kiiresti. Soovitu kiire saamine tekitab tühjustunnet ja igavust ning jätab lapse lõpuks ikkagi rahulolematuks.

• Tekita pere elurutiinis kindel aeg, mida oodata. Looge mõni peretraditsioon: pühapäevahommik pannkookidega või reedeõhtune saunaskäik vanaisa pool. See võib olla ka laupäevaõhtu koos perega teleri ees – tähtis on, et see erineks muust ajast ja teeks kõiki õnnelikuks.

• Otsi võimalusi luua meeleolu, kas küünlavalguse, ühise matka või jutuajamisega. Laps kogeb sellest, et rõõmu ja püha tunnet tekitab ühisosa, mitte asjad.

4. Uudishimu
Uudishimu tõukab avastama maailma ja elu. Selle vastandiks on ükskõiksus: miski ei köida last, kõik on igav.

Kuidas säilitada lapse uudishimu?

• Samamoodi nagu elurõõmugi, andes lapsele võimaluse midagi oodata.

• Juhindu lapse elavast huvist. Uuri valdkonda, mis talle huvi pakub, ja vestle sobival hetkel sel teemal.

• Ole ise uudishimulik ja aita lapsel elu eri valdkondi avastada. Ära moraliseeri – pole olemas õigeid vastuseid, tuleb lihtsalt ümbrust uurida.

• Ära heitu, kui su teismeline tundub olevat kaotanud uudishimu ja vastab kõigile ettepanekutele kuhugi minna: ei huvita! Teismeline on isegi uudishimulikum kui noorem laps, lihtsalt tema huvid on muutunud. Enamik teismelise uudishimust on suunatud sellele, mis toimub tema enese sees, tema eakaaslastes ja nende vahel.

5. Avatus
Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas.

Kuidas säilitada lapse avatust?

• Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.

• Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.

• Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta?

6. Tahe
Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.

Kuidas säilitada lapse tahet?

• Sea sisse kindel argipäeva rütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesu ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et kodu koristamine kuulub hea elu juurde ja et nõudepesu on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.

• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.

• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.

• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

7. Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse.

Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?

• Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.

• Aktsepteeri inimeste erinevusi.

• Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.

• Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.

• Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.

• Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea.

Kes on Godi Keller?
Godi Keller on põhihariduselt loodusteadlane ja töötanud aastaid õpetajana. Peab õpetajatele ja lapsevanematele loenguid paljudes riikides. Töötab Oslo Rudolf Steineri ülikooli kolledžis ning on Oslo lapsevanemate kooli üks asutajaid ja eestvedajaid.
Sel aastal ilmub eesti keeles tema raamat “Südamega kool”.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34011/y_tahtsat_omadust.html

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja kodu

9. aug. 2010 at 11:13 Lisa kommentaar

Põnnide suhtekolmnurk

Miks on nii, et kaks nelja-viieaastast last mängivad kenasti koos, aga kolmekesi olles ei saa enam hakkama. Rasmus ja Daniel on nelja-aastased naabripoisid. Käivad teineteisel tihti külas, mängivad koos ja saavad hästi läbi…

Kuid mõnikord tuleb Rasmusele külla ka viieaastane Aleks ning siis muutub pilt täielikult. Daniel agiteerib pidevalt Aleksit: “Ärme ole Rasmuse sõbrad! Hakkame teda kiusama!” Nii Rasmuse kui Danieli vanemad on nõutud – miks sõber ühtäkki intrigaaniks muutub?

Nii väikeste laste puhul ei saa tegelikult rääkida veel sõprusest, nad on vaid kaaslased, kes rohkemal või vähemal määral koos mängivad. Sõprusega kaasnevat kiindumust ja kohustust nad veel ei taju. Sõber on see, kes midagi annab, näiteks lubab oma asjadega mängida.

Nelja-viiestel puudub ka arusaam koostööst, see tekib alles aasta-paar hiljem. Ei saa olla “meie asjad”, vaid ainult minu ja sinu asjad, mida võib küll omavahel jagada. Ka mängukaaslane kuulub mulle. Kui temale pretendeerib veel keegi, siis mõistan seda kui rünnakut minu omandile ja püüan ennast kaitsta.

Niisiis tekitab kolmeliikmeline rühm suhtekolmnurga, millega väikesel lapsel on keeruline toime tulla. Suuremad grupid jaotuvad spontaanselt paarideks. Kolmiku puhul on aga loomulik, et laps püüab sellisest olukorrast vabaneda. Millise viisi keegi valib, sõltub iseloomust. Tüüpiline on, et laps püüab ära joosta ning mängukaaslase kaasa tirida. Näiteks: “Poeme peitu ja vaatame, kas ta leiab meid üles!” Tegelikult peidetakse end aga nimme nii, et ei leiaks.

Mõni punub intriigi, mõni näitab üles otsest vaenulikkust. Introvertne laps võib vabatahtlikult eralduda ja üksi mängida. Domineeriv laps aga püüab ennast kehtestada korraga mõlema mängukaaslase “omanikuna”. See lahendab probleemi tema jaoks, kuid mitte teiste jaoks.

Millised lapsed teistele meeldivad?

Mille alusel üldse tekib sümpaatia? Esiteks, tavaliselt on kõrgem staatus vanemal lapsel. Tegelikult piisab sellestki, kui olla vanem mitte aastate, vaid käitumise poolest. Nii võib populaarne olla ka laps, kes rikub reegleid, hakkab täiskasvanule vastu, räägib seksijutte jne. Kui põnn on väga kuulekas või kõneleb pudikeeles, on ta tõenäoliselt vähem hinnatud sõber. Seega teevad lapsele teene need vanemad, kes räägivad kodus korralikku kirjakeelt ning väldivad “kätusid”, “kikusid” ja muud ninnunännu­tamist.

Teiseks, ühesuguse staatusega laste puhul on ihaldatum see kaaslane, kes lubab kergemini oma asjadega mängida. Ja kolmandaks, konformsel lapsel (sellisel, kes on teiste soovide suhtes leplik) on kergem sõber olla.

Kuidas konflikti lahendada?

Mida Rasmuse ema või isa saaks teha, et teda kaaslase kiuslikkuse eest kaitsta?

Räägib Danieliga. Rääkimisest pole kasu, ei hea ega kurjaga, sest Daniel ei saa aru, mida ta valesti teeb. Tema jaoks on loomulik, et ta tahab Aleksit sada protsenti endale, kuna too on seltskonnas vanim ja seetõttu autoriteet.

Suunab rühma kujunemist. Kolmnurka saab vältida, kui täiskasvanu ei lase kolmesel grupil tekkidagi – korraga kutsutakse külla kas ainult üks mängukaaslane või siis suurem rühm. Viimasel juhul tuleb ilmselt algatada ka mõni mäng, mis kõiki haarab.

Lapsi saab ka suunata omavahel rolle vahetama: ihaldatud sõber mängib kord ühe, kord teisega. Sedagi on lihtsam korraldada, kui lapsi on rohkem.
Selle ja eelmise lähenemise puuduseks on, et need ei õpeta Rasmust olukorraga ise toime tulema. Niipea kui vanem selja pöörab, on probleem tagasi. Põhimõtteline lahendus saab lähtuda ainult Rasmusest endast, mitte kaaslastest.

Ei tee välja. Kui tõrjutus Rasmust ei häiri, siis probleemi polegi. Mis sellest, et ei võeta mängu – meeldivaid asju saab ju ikka teha. Siiski tuleb arvestada, et suuremaks kasvades või mõnes muus suhtekolmnurgas võib laps end teisiti tunda.

Õpetab konformsust. Üks võimalus on õpetada Rasmusele teadlikult konformsust, sest siis muutub ta mängukaaslasena populaarsemaks. Mingil määral teeb seda iga vanem, öeldes: anna teistele ka oma asju, mine mängi temaga, ära suru enda soove peale jne.

Siiski ei tohi allumine saada ainsaks kohanemisviisiks, kuna pikas plaanis võib see muuta Rasmuse kõige madalama staatusega rühmaliikmeks. Kui laps kunagi ei vastandu ega väljenda oma arvamust, võivad teised hakata talle ebameeldivaid ülesandeid andma.

Õpetab ennast kehtestama. Kõiges ei tohi Rasmus järele anda, muidu ei teki rühmas tema vastu austust. Poiste maailmas määrab staatuse ka teatud annus agressiivsust. Tugevus ja julgus on olulised näitajad, seepärast on kindlasti kasulik trenni teha.

Konformsus ja kehtestamine peavad olema õiges vahekorras. Lepitada või lahkuda saab laps seni, kuni õhus on vaid konflikti oht. Kui juba rünnatakse, siis tuleb vastu anda; see on staatuse kujunemiseks väga tähtis.

Tüdrukute puhul ei määra staatust mitte jõud, vaid asjade hulk. Ka poisile kompenseerivad asjad puuduvat jõudu, eriti kui ta neid ka teistega jagab. See on paraku lühiajaline taktika, järgmine kord peaksid tal juba uued lelud olema. Pealegi tekitab see lapses arusaama, et “asjade eest saab kõike”.

Õpetab suhtlema. Suhtlusoskus ei tulene mitte üksikutest tehnikatest, vaid üldisest mõtteviisist, olukorra tajumise võimest ja koostöövalmidusest. Vastavalt vajadusele tuleb olla kas konformne või kehtestav, paindlik või jäik. Seda saab arendada ainult rohkete kontaktide kaudu.

Suuremate seltskonnas õpib laps teiste juhtimisel tegutsema ja oma koha eest võitlema, väiksemate seltskonnas saab ta ise juhtida ning positsiooni kindlustada. Mida mitmekülgsemad on suhted, seda lihtsam on leida ühisosa. Sellel põhineb nii suhete areng kui ka vaimne areng laiemalt.

Lapse suhtlusoskuse määrab eelkõige vanemate suhtlusstiil. Mida võrdsemana põnni võetakse, seda parem. See paneb ka lapsele kohustuse vanemat mõista, mis omakorda soodustab empaatia arengut. Niiviisi kahaneb kiiremini tema loomupärane egoism.

Emotsionaalne empaatia on kaasasündinud, kognitiivne empaatia aga kujuneb arengu käigus. Lapsel tuleb õppida end teadlikult kaaslase olukorda panema. Kui emotsionaalne empaatia on küll tugev, ent kognitiivne nõrk, siis on tulemuseks inimene, kes kipub pealetükkivalt teisi aitama, tundmata huvi, kas nood üldse vajavad abi.

Nonii, taas kord jõudsime järeldusele, et üksikute suhtlustehnikate mehaanilisest omandamisest pole abi. Suhtlusprobleemid lahendab mõtteviis, mille kohaselt laps on sinuga võrdväärne partner.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/14899/ponnide_suhtekolmnurk.html

Kirjutas Aleksander Pulver ajakirjas Pere ja Kodu


9. aug. 2010 at 10:43 Lisa kommentaar

Kui laps hakkab vanemale vastu

Mida teha, kui üheksa-aastane poiss räägib emaga üleoleval toonil?

Tere!
Mulle teeb muret, et mu üheksa-aastane poeg käitub nagu väike ninatark. Kui ma midagi tema arvates sobimatut või valet ütlen, pööritab silmi ja ütleb: “Emmeeee…” Sellele järgneb üleoleval toonil seletus, kuidas asjad tegelikult on.
Mispeale teatan mina järjekindlalt, et ma olen su ema ja emaga sellisel toonil ei räägita. Ta justkui saab aru ja taandub, aga mõne aja pärast kordub sama.
Arusaamatuks teeb mulle asja see, et vahel saame väga hästi läbi, teinekord on ta aga trotslik, üleolev ja vaidlushimuline. Mõned mu tuttavad arvavad, et tegu on 8.–9. elu­aasta kriisiga. Mida see endast kujutab?

Vastab Kadri Järv-Mändoja, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja ning koolipsühholoog:

“Arengu verstaposte võib tõesti nimetada kriisideks, sest muutustega kohaneda on raske nii lapsel kui vanemal. Kirjeldatud käitumise põhjal tundub, et poisil on algamas teisme­iga. Sageli mõjub see vanematele ehmatavalt – väikesest armsast lapsest saab äkitselt iseteadlik ja muutliku meelega võitleja, kes ühel hetkel prõmmib uksi, kuid järgmisel poeb ema-isa kaissu. Ka lapses tekib segadus, sest tasapisi muutuvad nii keha kui meel. Ta soovib järjest rohkem ise otsustada ja oma arvamuse eest seista ning on kriitilisem enda ja teiste suhtes. Vahel põhjustabki üleolevat käitumist hoopis ebakindlus ja hirm kriitika ees. Olukorra teeb keerulisemaks see, et võimet teiste arvamusega arvestada ja oma mõtteid väljendada jääb veel väheks.

Pahandamisest, karistamisest ja korda­misest, et nii ei räägita, pole enamasti kasu. Rohkem tõuseb tulu sellest, kui õpetada kasulikke suhtlusnippe, nii neist rääkides kui ka eeskuju andes. Mina-sõnumiga saate lapsele teada anda, milline käitumine on teile vastuvõetamatu ja kuidas te ennast tunnete. Näiteks: “Kui sa minuga halvustavalt ja silmi pööritades räägid, siis on mul piinlik ja ebamugav. See ei meeldi mulle.” Kui te end sel moel avate, on mõju suurem kui lihtsalt ilma põhjendusteta keelates. Tegelikult soovivad lapsed oma vanematele ju meeldida.

Kui keelate sina-sõnumi vormis (“Ära tee nii”), pole keelamise põhjus lapsele nii arusaadav. Ta võib vaid oletada, mis vanemat häirib.

Kaua ma jõuan!

Nii mõnegi vanema meelest tundub mina-sõnum liiga leebe. Pealegi – kaua ma ikka jõuan olla mõistev! Ühel hetkel tekib tunne, nagu oleksin tühi koht või katkiläinud grammofon. Laste vajadus piire katsetada on normaalne, eriti teravaks võib olukord muutuda murdeeas. Seetõttu arvestage, et ühekordsest enesekehtestamisest alati ei piisa. Järjepidevus nõudmistes on edu võti. Samuti jälgige, kuidas te oma sõnumi välja ütlete. Andke hääletooni ja kehakeelega selgelt mõista, et teil on tõsi taga. Lapsed loevad ju vanema kehakeelt väga usinasti.

Kui piirid paigas, võite mina-sõnumilt ümber lülituda aktiivsele kuulamisele. Sellega aitate lapsel ennast sobival moel väljendada. Jutuajamisele lisab hoogu see, kui teie huvi on siiras ja selgelt väljendatud. Näiteks: “Ma soovin tõesti teada, mis sa arvad.”
Lapse aktiivne kuulamine tähendab, et vanem peegeldab tagasi nii kuuldud jutu sisu kui ka vajadusel lapse tundeid. Näiteks: “Sinu meelest on asjad nii…”, “See on sulle huvitav, sest…”, “Sind ärritab, kui…”

Kindlasti tekib teil kiusatus kohe ka oma mõtteid jagama asuda, kuid stopp! Tõmmake pidur peale ja kuulake kõigepealt last. Küll te jõuate hiljem oma arvamuse või õpetussõnadega lagedale tulla. Nii õpib laps mõtteid väljendama ja saab aru, et teise inimese mõistmiseks tuleb esmalt kuulata.

Laps õpib kõige paremini täiskasvanuid jälgides, ta teeb nii nagu teie ees. Kui ütlete “Minuga nii ei räägita ja kõik”, õpib ta, et teiste arvamus ei ole kuulamist väärt. Tõhusam on lapsele selgitada, miks üleolev toon ei sobi, ja siis tema mõtteavaldusi edasi kuulata.

Medali teine pool

Teismeiga on vanemale väsitav aeg, kuna lapse meel on väga muutlik. Teil on raske ka näpunäiteid järgida, kui endal jaksu ei jätku. Seetõttu püüdke leida vahepeal võimalus tegelda enda ja partneriga, et akusid laadida.
Kuid ehkki teismeealine väsitab, pakub suhtlus temaga ka palju põnevat. Teie laps avab end täiesti uue nurga alt. Teda kuulates võite veeta mõnegi põneva hetke, mida hiljem on tore meenutada nii teil kui lapsel. Ja eks heade suhete aluseks olegi ju kuulamine ning lugupidamine.”

KUI LAPS KÄITUB ÜLEOLEVALT

• Anna hääletooni ja kehakeelega selgelt märku, et see ei meeldi sulle.
• Väljenda oma tundeid, rääkides endast: “Mulle teeb haiget, kui sa minuga üleoleval toonil räägid.”
• Võta aega, et last kuulata. Püüa mõista, mis on väljakutsuva käitumise taga.
• Olles last kuulanud, peegelda ta tundeid tagasi: “Ma saan aru, et sind ärritab, kui…”
• Hoidu õpetussõnadest, kui laps oma mõtteid jagab. Lihtsalt kuula teda. See loob usaldusliku suhte.
• Kui usaldus on tekkinud, on laps rohkem valmis ka sinu mõtteid kuulama.
• Et jaksaksid lapse algava murdeeaga toime tulla, hoolitse, et su „aku“ oleks laetud.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/33106/mina_tean__kuidas_asjad_tegelikult_on_.html

Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

4. aug. 2010 at 06:31 Lisa kommentaar

Ettevalmistus arvutama õppimiseks

Nagu keel, nii läbib ka matemaatika kogu inimese elu. Igas kultuuris kasutatakse igapäevaelus matemaatilisi mõisteid – mõõdud, aeg, raha, toiduvalmistamine, ehitus jne.

Eelkooliealiste laste õpetamise puhul on oluline osa mitmekesisuse, integratsiooni ja lapse enda kogemuse arvestamisel. Matemaatika õpetamisel ei eristata seda keele- ega ka kunstiõppest, kuid oluline ühendav osa nende kõigi vahel on täiskasvanu, kes toob iga tegevuse lapseni nii, et laps tajub seda läbi enda varasema kogemuse. Näiteks klotsidega mängimine on seotud puutööga ja puust kujudega, söögi tegemine ja toiduretseptidest aru saamine seostub majapidamistöödega, poes käimine jne. (Pitcher 2002).

Aktiivsuse tagamine teadmiste omandamisel on tihedalt seotud tegevuse mitmekülgsuse, kestvuse ja näitlikustamisega. Kasvatuslikult mõjub hästi, kui saadavad teadmised on seotud eluliste kogemustega ning lapsed kasutavad neid igapäevatoimingutes. Nii mõistavad nad teadmiste tähtsust ja nende vajadust praktilises elus. Lapse matemaatikateadmised tuleb lülitada teistesse tegevustesse, seostada mängu, jalutuskäikude ja tööga. Kõige suuremaid matemaatiliste mõistete kinnistamise võimalusi pakub meile ümbritsev loodus, ehitised, transport (Kauk & Reinla 1999).

Matemaatika on abstraktne mõistete süsteem kogemuste korrastamiseks. Väikesed lapsed mõtlevad väga konkreetselt. Mõisted, nagu hulk ja järjestamine, ei tähenda nende arvates midagi, kui ei ole näha, mida loendada ja järjestada. Seetõttu peavad väikesed lapsed saama asju katsuda ja niimoodi matemaatilisi mõisteid kogeda. Nad peavad asjadega mängima, siis nad saavad neid kokku lugeda ja järjestada. Matemaatika teadmised kinnistuvad vahetute kogemuste abil, mida lapsed saavad tegutsedes. Varasel arengu astmel haarab matemaatika ka teadmisi keele ja loogika vallast (Hansen, Kaufmann & Walsh 2003). Edusammud matemaatikas põhinevad varajases eas õpitud loendamistegevuse õigel valikul. Loendamine on nurgakivi, millele kogu järgnev ainealane tegevus üles ehitatakse (Adams 2008).

Järgnevalt antakse lühike ülevaade peamistest tegevustest, millele toetub matemaatika õppimine (Noor & Rohtla 2004):

  • Vaatlemine on nähtuste või esemete tunnuste ning detailide märkamine.
  • Järjestamine on objektide (esemete, nähtuste) võrdlemine neid eristava tunnuse alusel: suurustunnused, asenditunnused, ajatunnused. Järjestamise tunnetuslikuks allikaks on meelte (nägemise, kuulmise, kompimise) abil tajutavad objektide erinevused.
  • Rühmitamine ja klassifitseerimine. Rühmitamisel võrreldakse kaht või enamat objekti nende ühise tunnuse alusel. Rühmitamise abil korrastab laps teda ümbritsevate nähtuste maailma ning orienteerub ajas ja ruumis. Rühmitamine loob ettekujutuse ka esemete hulgast. Rühmitamise kaudu jõuab laps kiiresti klassifitseerimiseni. Viimane on ühe ja sama objektide hulga jaotamine osadeks kahe või enama tunnuse järgi. Lasteaiamatemaatikas rühmitatakse objekte valdavalt nende kvantitatiivsete tunnuste alusel. Vastavad tunnussõnad jagunevad nelja rühma: suurustunnused, asenditunnused, ajatunnused, arvude võrdlemisel kasutatakse ainult üht samastavat sõna – võrdsed. (Noor & Rohtla 2004).
  • Hulga mõiste. Hulk on meie kujutluse või mõtlemise kindlalt piiritletud ja erinevate objektide, mida nimetatakse hulga elementideks, kokkuvõte üheks tervikuks. Hulga elemendid võivad olla mis tahes objektid, millele saab mõelda ja millest saab luua kujutluse. Elemendid peavad olema piiritletud ja erinevad (Noor & Rohtla 2004).
  • Hulkade võrdlemine on arvutamisoskuse alus. Esialgu määratakse hulki tasemel üks ja palju. Edasi võrreldakse hulki üks-ühese vastavuse leidmise teel. Lapsed õpivad hulki võrdsustama ka äravõtmise või lisamise teel; kogu tegevus on käeline, mida saadab sõnaline tegevus (kõnelemine). Kui lapsed juba loendavad, siis oskavad nad öelda, mitme võrra on ühes hulgas objekte rohkem kui teises. Lapsed õpivad ka nägema, et hulga suurus ei sõltu objektide asetusest (Kauk & Reinla 1999).
  • Samaväärse hulga moodustamine on tegevus, mille abil laps üks-ühese vastavuse abil etteantud esemete hulga järgi moodustab teise, temaga samaväärse esemete hulga.
  • Hulga samaväärsuse säilitamine on mõtteline otsustus, millega antakse hinnang hulga püsimisele.
  • Osa ja terviku võrdlemine on mõtteline tegevus, mis võrdleb tervikut tema osaga neid eristava tunnuse alusel; et osa kuulub tervikusse, peab mõlemal olema ka vähemalt üks ühine tunnus.
  • Loendamine on samaaegselt käeline ja sõnaline tegevus, mis seab loendatavad esemed ja järjestikused arvsõnad üks-ühesesse vastavusse
  • Mõõtmine seisneb mõõtühiku järjestikuses paigutamises (mahutamises) mõõdetavale esemele. Mõõtühiku paigutamisega (mahutamisega) kaasneb loendamine, mille kaudu jõutakse mõõtarvuni. Hiljem asendab loendamist mõõteskaala kasutamine – sellelt saadakse mõõtarv. Mõõtarv koos mõõtühiku nimetusega annab mõõdu.
  • Modelleerimine on käeline, sõnaline ja/või mõtteline tegevus, mis asendab reaalsed objektid neid lihtsustavate mudelitega. Modelleerimine ja mudelite mõtestamine toetuvad vaatlemisele ja võrdlemisele.
  • Suuruste võrdlemine. Suurusi võrreldakse katsete abil. Lasteaias võrreldavad suurused on pikkus, laius, kõrgus, jämedus, maht ning kaal (Kauk & Reinla 1999).
  • Arvutamine toetub hulkade võrdlemisele ja loendamisele. Lapsed õpivad liitma ja lahutama. Algul õpivad lapsed arvutama vahendite abil, nad liidavad ja lahutavad väikesi hulki (1 või 2), hiljem võib lisatav ja äravõetav hulk olla juba suurem (4, 5). Lapsed õpivad ka numbreid ja tehtemärke (+, -, =, >, <) (Kauk & Reinla 1999).
  • Kujundid. Ruumilised ja tasapinnalised kujundid (kuup, kera, nelitahukas, ruut, ring, kolmnurk, nelinurk, ristkülik, viisnurk, kuusnurk), nende nimetamine nimetuste järgi leidmine; kujundite leidmine ümbrusest, mänguasjadelt ja piltidelt. Kujundite elemendid (tahk, serv, tipp, külg, nurk). Kujundite kirjeldamine elementide kaudu. Kehade ja tasapinnaliste kujundite seosed. Ringi, kolmnurga, ruudu ja ristküliku joonestamine erinevate kehade abil. Kuubi ja nelitahuka mudeli valmistamine nende pinnalaotuse kokkukleepimise teel. Kujundimõistete konkretiseerimine kunstitegevuse tunnis vormitaju arendamisel, voolimisel, joonistamisel, meisterdamisel (Noor & Rohtla 2004).

Kokkuvõtteks võib öelda, et lapse matemaatikaõpingud ei alga päris matemaatikaga, vaid orienteerumisega ajas ja ruumis. Matemaatiline mõtlemine konkreetsete igapäevaprobleemide lahendamisel soodustab lastel matemaatiliste oskuste arengut. Arutlemine ja vestlemine ajendab last oma mõtteid avaldama ja iseseisvalt otsustama. Täiskasvanu roll on luua õppimiseks vajalik keskkond ja tingimused, tagades lapse matemaatikaalaste teadmiste omandamise läbi tegevuse kogemuste kaudu.

Viiteallikad

Adams, K. (2007). Arenda oma lapse andeid. Kirjastus: Koolibri.

Hansen, K. A., Kaufmann, R. K., Walsh, K. B. (2003). Hea Alguse lasteaedade programm. Tallinn: Avatud Eesti Fond.

Kauk, T., Reinla, S. (1999). Matemaatika lasteaias. Tallinn: HM.

Noor, E., Rohtla, I. (2004). Matemaatika koolieelikutele. Tallinn: Koolibri.

Pitcher, E – G. (2002). Helping young children learn. Columbus: Merrill.

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/26/ettevalmistus-arvutama-oppimiseks/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 07:11 Lisa kommentaar

Püsiv või püsimatu?

Laste püsivus ja keskendumisvõime on muutunud vanematele tähtsaks ning valusaks teemaks. Kas asi on tõesti läinud nii hulluks või oodatakse tänapäeva lastelt liiga palju?

“Gregor on alati olnud niisugune: näeb uut mänguasja ja jätab vanad lelud kohe kõrvale, väga pikalt ta ühe asjaga ei tegele,” ütleb Kai (34) oma kaheksa-aastase poja kohta. “Kui ta oli väike, pidasin seda tavaliseks laste impulsiivsuseks ega tundnud muret, nagu oleks tal tähelepanuga probleeme. Aga koolis algasid jamad. Õpetaja kaebas, et poiss vahib tunnis aknast välja, unistab, ei pane õpetaja juttu tähele. Seevastu vahetunnis on lärmakas, kihutab ringi.”

Õpetaja saatis Gregori koolipsühholoogi juurde. Spetsialist hüperaktiivsuse uuringuteks põhjust ei näinud (selle häire üheks avaldumisvormiks on just kehv tähelepanu). Tema sõnul oli tegu tavalise lapsega. Paljud algklasside lapsed ei suuda veel korralikult keskenduda, nende tähelepanu hajub kiiresti, nad ei hiilga püsivusega. “Aga keskendumisvõime on õpitav ja õpetatav,” lohutas psühholoog ema.

Psühholoogi toetust oli Kaile väga vaja. Tema ise oli juba jõudnud “tänu” õpetaja arvamusele, sugulaste vihjetele ja loetud artiklitele järeldusele, et poeg on hüperaktiivne ning tähelepanuhäirega.

Mõnda tähelepanu kohta

Kui otsida definitsiooni sõnale “püsivus”, pole muidu heast abimehest, interneti otsingumootorist, eriti kasu. Hoopis targem on vaadata mõnda psühholoogiaõpikusse, kas Jüri Alliku ja Marika Rauki toimetatud Tartu Ülikooli Kirjastuse omasse või Jüri Uljase ja Thea Rumbergi Koolibri väljaandesse (mõlemad mõeldud gümnaasiumile, aga väga huvitav lektüür ka lapsevanematele). Kui otsida viimasest välja peatükk “Tunnetusprotsessid”, saame teada, et tähelepanu on protsess, mis filtreerib inimesele laekuva info ja keskendab teadvuse mingile objektile või tegevusele. Edasi jõuame püsivuse olemusele lähemale. Nimelt on tähelepanul viis omadust, teiste seas ka püsivus. Tähelepanu püsivuse kohta saame teada, et: “Täiskasvanu suudab hoida tähelepanu mõnel objektil või tegevusel tavaliselt 15-20 minutit, siis kaldub see kõrvale. Pisikeste laste tähelepanu ajaline ulatus on tunduvalt väiksem, umbes 5 minutit.”

Ometi suudame ju mõne asja kallal olla pikemat aega kui tühised 20 minutit?! Seletusi sellele leiab õpikust kaks. Esiteks, kui tegevus inimest väga huvitab, püsib tähelepanu selle juures kauem. Teiseks, tähelepanu on kaht liiki: tahtlik ja tahtmatu. Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane, kuid tahtlik tähelepanu kujuneb alles kasvatuse ja õpetuse käigus.

Lastepsühholoog Reet Montonen pakub ajaks, mil laps on võimeline mingil määral tahtlikku tähelepanu ilmutama, 4.-5. eluaastat. Sellest east alates õpib laps, kuidas allutada oma tähelepanu kasvataja või vanema nõudmistele. Enne seda võtab ta enamasti vastu  selle, mida me oskame talle huvitavana välja pakkuda. “Monotoonsele ja igavale mängule laps ei keskendu,” ütleb psühholoog napilt.

Huvitavad ja igavad asjad

Teadmine tahtliku tähelepanu arengust peaks lapsevanemal pingeid tublisti vähemaks võtma. Üle jääb vaid vahet teha, milline tegevus on lapsele põnev ja milline mitte. Gregorit jälgides leidis ema kergesti üles tegevused, mis poisile pinget pakkusid. Venitama ja ringi vaatama hakkas laps siis, kui oli vaja teha koolitööd. Või midagi muud, mis väga ei meeldi, aga mida PEAB tegema.

Kui pikalt aga võiks üks normaalne laps tegelda mänguga, mis on talle huvitav? Järgnevast leiavad vastuse need, kellele meeldivad normid. (Seda lugedes on kasulik meeles pidada, et kõik lapsed on erinevad ja erinevad on ka mängusituatsioonid.) Montonen tsiteerib psühholoogialoengute materjale: “Huvitava mänguga tegeleb 1-2aastane laps keskmiselt 21 minutit, 3-4aastane 50 minutit, 4-5aastane 80 minutit, 5-6aastane juba 1,5 tundi.” Ja lisab: “Mina isiklikult suhtun neisse normidesse väga suure ettevaatusega.”

Ehk tasub lapse noomimise asemel vahelduseks vaadata enda käitumist? Näiteks Sassi (10) ema Riina (33) võtab rahulikult asjaolu, et poeg koduste tööde tegemiselt tihtilugu kõrvale kaldub. Ta võrdleb poja süvenemisvõimet enda omaga: “Näe, olen juba suur inimene, aga kui pean mingi ebameeldiva töö ette võtma, siis leian endale ridamisi varitegevusi. Küll on vaja kohvi juua, küll kreemi kätele panna. Miks siis Sass peaks teistsugune olema?!”

Ometi ilmutas Sass väiksena märkimisväärset rahutust. Esimesel kolmel eluaastal ei tulnud nende peres ette ühtki ööd, mil laps õhtust hommikuni ühte jutti maganud oleks. “Jumal tänatud, et tol ajal sellest tähelepanuhäirest nii palju ei kirjutatud, muidu ma oleksin end lolliks muretsenud ja kohe “ravima” hakanud,” hüüatab naine emotsionaalselt. “Ehk tänu sellele ongi Sass praegu normaalne poiss.”

Tahame lastelt liiga palju

Kai arvab, et laste püsimatust soodustavad vanemate ülisuured soovid. “Me ajame raamatutest näpuga järge, millal peab pisike kõndima-rääkima hakkama. Ja unustame, et lapse paneb uusi asju õppima sisemine sund. Ammu enne õiget aega hakkame talle “arenguliselt soodsat keskkonda” looma, mis tavaliselt tähendab, et uputame lapse lelude sisse ning juhime iga minuti tagant tema tähelepanu mõnele uuele asjale. Ka mina olen oma lastega seda teinud.”

Ülearendamise ohu eest hoiatab lugejaid ka Inglismaal ilmuv ajakiri Practical Parenting: “Beebid sünnivad väga tagasihoidliku keskendumisvõimega. Ülestimuleerimine vähendab seda võimet veelgi.” Ajakiri annab nõu, kuidas leida piiri ülestimuleerimise ja lapse eakohase arendamise vahel.

  • Hoia tasakaalu! Lapse päevakava sisaldagu erinevate mängude ja tegevuste vahel ka vaikset aega. Igavust on lapsele samuti aeg-ajalt tarvis.
  • Jälgi lapse reaktsiooni. Kui märkad pinge või tüdimuse märke, lõpeta mäng. Arendab see, mis on tehtud rõõmuga.
  • Ära võta juhtimist üle. Sina oled palutud osalema lapse mängus, mitte vastupidi!

Aga ehk tuleb püsimatuse tagant otsida hoopis tööharjumuste puudumist, nagu teeb seda Riina. “Ja selles on puhtalt süüdi pere, kes pole last kasvatanud ja harjutanud tööd tegema,” on ta enesekriitiline. “Muidugi, mina jõuan ju ka õhtul seitsmest koju, eriti ei jaksa siis lapse laua juures passida ja koolitöid tegema suunata. Aga peaks.”

Talis Bachmanni ja Rait Maruste koostatud õpik “Psühholoogia alused” paneb mõtlema veel ühele olulisele aspektile, mis võimega tähelepanu koondada kaasas käib. Kui teose keerulist keelt lihtsamalt ümber sõnastada, saame teada, et tahtlik tähelepanu eeldab tahtepingutust. Tahte kujundamine algab aga sellest, et vanemad lasevad lastel endil igapäevaelus ette tulevaid väikesi raskusi ületada ega torma neid pidevalt kõrvaldama.

Erinev või häirega

Nooremat poega Richardit (3) jälgib Kai aeg-ajalt ärevusega. “Vanema vennaga võrreldes on ta tõeline rahmeldis,” ütleb ema. Kaid paneb muretsema, et laps rähkleb, on kannatamatu, ärritub kergesti ja hakkab siis nutma või lööb. Kas see on hüperaktiivsus, küsib ema ja naerab ise oma hirmu üle: “Ilmselt võimendab muret see, et õpetaja kahtlustas Gregorit tähelepanupuuduses. Kui näen, kui rahulikult Richard ettelugemist kuulab, tundub sellisele diagnoosile mõtleminegi naeruväärne.”

Seevastu paljud USA vanemad tunduvad sellist diagnoosi just ihkavat. Lastekasvatuse praktik, õpetaja Paul Kropp kirjutab raamatus “Mina olen lapsevanem, sina ole laps”, et mõnikümmend aastat tagasi ei tuntud “tähelepanu defitsiiti”, vaid tollal öeldi nõrga tähelepanuvõimega laste kohta lihtsalt, et nad tunnevad igavust ega ole motiveeritud. Tähelepanu väärib ka hüperaktiivsuse sünnilugu. “1955. aastal leiutati ravim nimega ritaliin, mis mõjus täiskasvanutele ergutina, kuid väikestele – rahustina. Et õigustada lastele uue ravimi andmist, oli vaja haigust. See haigus nimetati 50ndatel hüperkineesiks, 60ndatel hüperaktiivsuseks.”

Kropp rõhutab, et loomulikult on olemas ADHD-ga (aktiivsus- ja tähelepanuhäirega) lapsi, kellel ravim aitab normaalselt areneda ja suhelda. Kuid ta palub vanemaid aeg maha võtta, enne kui last tablettidega ravima hakata. “Ühiskond on liiga huvitatud meie laste hoidmisest vaiksete ja kuulekatena,” kirjutab ta kokkuvõtvalt, “ega ole huvitatud nende juttude kuulamisest, annete soodustamisest ja omavaheliste erinevuste talumisest.”

Uuringutulemused eri maade ADHD-laste arvu kohta on erinevad, jäädes 3-20% piiresse. Suurem on see number maades, kus lastele esitatakse rohkem nõudmisi. USAs on mõnede allikate järgi igal kolmandal lapsel ADHD. Eesti “hüpikute” arv pole teada, aga enamik välismaa hullusi jõuab kunagi ka meile. Eriti teades, et Eestis on vanemate ootused oma lastele uskumatult kõrged.
Kui Paul Kroppil on õigus, on tähelepanu defitsiit tõepoolest tingitud meie endi mugavusest ja ajapuudusest.

Keskendumist saab õpetada

Nagu gümnaasiumiõpikutes kirjas, areneb tahtlik tähelepanu välja alles kasvatuse käigus. Seega on meil võimalik aidata oma lapsel kasvada tähelepanelikuks ja püsivaks inimeseks. Kuidas seda teha? Mõned emade arvamused.

  • Aidata võiksid mängud, kus tuleb midagi tähele panna, kuulata või jälgida. Näiteks peidab ema tuppa kella ja laps peab selle tiksumise järgi üles otsima.
  • Parim õpetaja on isiklik eeskuju. Kui laps sinuga räägib, kuula teda ja ära tegele muude asjadega.
  • Kui algklassilapse tähelepanu pidevalt kodutöödelt kõrvale kaldub, leia aega tema kõrval olla või vähemalt käi vahepeal uurimas, kuidas lapsel läheb. Tunnusta tehtud ülesannete eest.
  • Esita lapsele oma palved ükshaaval. Ära pahvata korraga: “Korista tuba ära! Kas sa käed juba pesid? Nuuska nina!”, vaid oota enne järgmist tööd, kuni eelmine on tehtud.
  • Ära sekku, kui laps süvenenult millegagi tegeleb.
  • Ära sunni last vägisi joonistama-voolima-laulma. Oota, kuni ta ise tahab seda teha.
  • Õpeta lapsele ootamist. Selleks on head lauamängud, kus peab oma mängukorda ootama. Kui laps tuleb sind kutsuma, kuid sina paned parajasti pesu masinasse, siis ütle: “Jah, ma tulen kohe, kui olen pesumasina käima pannud.” Ja siis tuleb oma sõna ka pidada.
  • Laps peabki elav olema. Soodsaimad eeldused püsivuse arenguks lood siis, kui lased tal ennast ka füüsiliselt välja rahmeldada.

Norme võiks mõista laiemalt

Lastepsühholoog Reet Montonen:
Me elame kultuuris, mis võimaldab nii täiskasvanutel kui lastel olla aktiivsed. Aktiivsust soositakse igati. On meie kultuuriline eripära, et vanemad tahavad oma lapsi näha aktiivsete tegijatena.

Samuti on vanemates rohkesti hirme. Kui poeg või tütar ei käitu nii nagu sõbranna laps, on kerge tekkima kahtlus: äkki on tal midagi viga? Tahetakse teada, mis on normaalne, aga sellesama normi mõiste tundub vahel olevat nii kitsas.

On vanemaid, kelle ootused oma laste suhtes on väga kõrged. Ei arvestata seda, kas lapse vanus ja arengutase üldse võimaldab neile ootustele vastata. Juba mudilaselt tahetakse näiteks, et ta suudaks reeglitele alluda ja oma impulsse valitseda. Samas on olemas ka teine äärmus – vanemad, kes ei näe probleemi, ei tunneta piiride-normide vajadust.

Kui soovite luua kodus keskendumiseks soodsat õhkkonda:

  • Kõige olulisem on vanema soov olla koos lapsega. Mängimine ei tähenda ainult oma aja pühendamist lapsele, temaga peaksid olema ka vanema mõtted ja loovus. Ainult nii on laps suuteline vastu võtma meie korraldusi, piiranguid, soove.
  • Enda allutamine teiste reeglitele pole lihtne kellelegi. Toeta last iga pisikese edusammu korral!
  • Loo kodus võimalikult müravaba keskkond. Kui telekas ja raadio mängivad, ei suuda laps keskenduda, veel vähem keskendumist õppida.
  • Arvesta ajahetke: õhtul kell kaheksa pole kõige õigem aeg püsivust arendada

Allikas:

http://naistemaailm.ee/?id=14419

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

3. aug. 2010 at 06:24 Lisa kommentaar

4-6 aastase lapse areng ja õpivalmiduse kujunemine

Koolieelne iga on lapse mitmekülgse kiire arengu aeg. Edukaks vaimseks arenguks on oluline, et lapse tajud, kujutlused, mälu ja mõtlemine leiaksid aktiivset rakendamist, sest just nende protsesside arengust sõltub valmisolek õppimiseks mitte ainult kooli, vaid ka elukestvalt (Kivi & Roosleht 2000).

Kogu eelkoolieale on iseloomulikud järgmised motiivid: lapse huvi täiskasvanu maailma vastu, tahe tegutseda nagu täiskasvanu, huvi mängu vastu, kehtestada ja säilitada positiivseid suhteid täiskasvanu ja eakaaslastega (Tiko 1996).

Viiendat eluaastat iseloomustab aktiivsus ja uudishimu. Seetõttu on arengut tagavaks põhitegevuseks mäng, milles suuresti rakenduvad lapse vaimne ja füüsiline aktiivsus. 4-5 aastased lapsed kooskõlastavad omavahel enne mängu alustamist selle teema, jaotavad osad ja mänguvahendid (Sarapuu 1987). Laps saab aru, et sõpradega saab ainult siis rõõmsalt koos mängida, kui ta jagab lelusid, järgib kokkulepitud reegleid ja ootab oma korda. Vaidlusi on vähem, mängud muutuvad keerukamaks ja kestavad kauem (Woolfson 2004).

Mänguga rööbiti toimub ka produktiivne tegevuse kiire areng ning seda eriti kujutavate tegevuste ja ehitusmängude osas. Tegevuste temaatika mitmekesistub. Laps on suuteline täiskasvanu sõnalisel korraldusel tahteliselt suunama oma tähelepanu nõutavale tegevusele või objektile. Esemete vaatlemisel oskavad nad välja tuua üksikosi ja näha vastastikuseid seoseid, oskavad hinnata esemete värvust, vormi, suurust, ruumilisi suhteid, muusikaliste helide rütme jne. Mõtlemises on esiplaanil kaemuslik-kujundiline mõtlemine. On iseloomulik konkreetne kujutlus esemetest, nende omadustest ja esemetevahelisest seosest. Aktiivselt hakkavad lapsed kasutama võrdlemist, püüavad välja tuua esemete sarnaseid ja erinevaid omadusi, märkavad sarnaseid esemeid. Selles vanuses muutub fantaasia aktiivseks, mille abil annab laps sisu ja mõtte kõikidele oma tegevustele. Fantaasia arvestamine ja aktiviseerimine arendab lapse loovust, mõtlemist, mälu ning soodustab seega isiksuse kujunemist. Lapse emotsioonid on eredad, tugevad ja situatiivsed. Lisaks situatsioonist sõltuvatele emotsioonidele hakkavad välja kujunema püsivad tunded ümbritsevate inimeste suhtes. Laps soovib olla sõbralik, kasulik oma kaaslastele, kujuneb vastutustunne, hakkab kooskõlastama tegevusi ühise eesmärgi saavutamise nimel. Sotsiaalses arengus on olulisel kohal eakaaslane: mängupartner, vestluskaaslane. Viiendal eluaastal areneb kiiresti laste sidus kõne (Sarapuu 1987).

Kuuendal eluaastal hakkab laps aru saama õpiülesandest ning suunama oma tegevust püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Endiselt on mäng lapse nii õppimist kui arengut soodustavaks tegevuseks. Mängus areneb lapse püsivus, järjekindlus, nõudlikkus enda ja oma tegevuse vastu ning oskus rakendada teadmisi igapäevasituatsioonide lahendamisel. Loovmängudes matkitakse ühiskondliku elu sündmusi, isiklikke kogemusi. Paralleelselt mänguga hakkavad laste tegevustes olulist osa omandama õppimine ja töö.

Lapse kõne täieneb pidevalt. Enamus lapsi hääldavad puhtalt kõiki häälikuid ja kasutavad grammatiliselt õiget keelt. Laps on suuteline sõnades väljendama oma soove, kooskõlastama tegevust, koostama jutukest. Suhtlemisel täiskasvanuga püüab saavutada vastastikust mõistmist ning hinnangut iseenda kohta.

Suurenevad laste orienteerumisalased oskused: määravad kindlaks esemete vastastikuseid asendeid ja suundi, märkavad muudatusi ruumide kujunduses, omandavad aastaaegade järgnevust ning ajamõisteid. Viieaastase lapse mõtlemine on kaemuslik-kujundiline. Seoses lapse kogemuste kasvuga algab kaemuslik mudelite üldistamine, nende muutumine iseseisvateks mõttelisteks mudeliteks. Hakkab kujunema terviklik kujundiline arusaam ümbritsevast, mis võimaldab lapsel aru saada küllalt keerulistest sõltuvussuhetest ning mõistatustest, vanasõnadest. Lapsed hakkavad ise koostama mõistatusi ja lihtsaid ülesandeid. Esemete ja nähtuste võrdlemine toimub juba mõtteliselt tuginedes kujutlusele ja mälule.

Tekivad püsivad sõprussuhted, mis tuginevad ühistele mänguoskustele ja huvidele, vastastikusele sümpaatiale. Sotsiaalne areng kuuendal eluaastal on soodne üksnes eakaaslaste keskkonnas. Hakkab avalduma sügav ja püsiv huvi sooliste erinevuste vastu. Lapsed hakkavad taotlema, et nende arvamuste ja seisukohtadega arvestataks. Ta tahab ise valida ja otsustada, kuidas probleemi lahendada, kuidas oma tegevust või mängu organiseerida (Sarapuu 1987).

Kuueaastasel lapsel on loomulikud õppimiseeldused väga suured: talle on omane tugev jäljenduslikkus, temale toimib täiskasvanu (õpetaja) autoriteet kui oluline õppimisfaktor, tema mälu loomulikud võimalused on väga head. Teadmised on lapse mõtlemise arengu kohustuslikuks tingimuseks. Teadmised saab laps kas vahetult täiskasvanult või isikliku tegevuse vaatluse alusel. Koolieelse perioodi lõpul omandab laps oskuse täita suhteliselt keerukaid täiskasvanu instruktsioone. Kasutab juhendamisel teadmisi uute ülesannete lahendamiseks nii uudses kui sarnases olukorras. Laps tegutseb sihipäraselt ja viib alustatud tegevuse lõpuni. Endiselt on kuueaastasel lapsel vajadus suhelda eakaaslastega. Ühises tegevuses tekivad situatsioonid, mis nõuavad toimingute kooskõlastamist, heatahtlikku suhtumist partnerisse. Suhtlemine eakaaslastega soodustab ka lapse kõlbelist arengut. Suheldes eakaaslasega, kujunevad lapsel isiksuse omadused nagu: vastastikune usaldus, koostöövalmidus, avatus, võime lohutada, abistada, kaasa tunda. (Tiko 1996). Üha kaalukam osa laste tegevuses on kõnel. See saab vahendiks, mille abil laps planeerib kavatsetavat tegevust (mängu süžeed), annab hinnangu ning arutleb ja vaidleb kaaslastega (Sarapuu 1977). Eakaaslasele suunatud lause on pikem ja keerukam. Laps matkib, jäljendab tegelikkust, väljendab oma uudishimu ja mõjutab teiste käitumist. Ta koordineerib oma tegevust teiste lastega ja arvestab nende soovidega. Jätkub sõnavara kasv, mis otseselt sõltub lapse elu- ja kasvatustingimustest (Tiko 1996).

Koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas (2008) on esitatud lapse arengu eeldatavad tulemused e. pädevused valdkondade kaupa: mina ja keskkond, keel ja kõne, eesti keel kui teine keel, matemaatika, kunst, muusika, liikumine. Lisaks on märgitud 6-7- aastase lapse üldoskused, mis jagunevad: mänguoskused, tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed oskused, enesekohased oskused. Vaadeldes 7-aastase lapse pädevusi, annab see lapsevanemale ülevaate, millisel arengutasemel laps peaks olema suuteline alustama õpinguid üldhariduskooli I klassis.

Kui lapse arengu mõnes valdkonnas on puudujääke, siis oleks lapsele tulusam, kui mahajäämust likvideerides püütaks kasutada niisuguseid tegevusi ja võtteid, mis samal ajal arendaksid teisigi valdkondi. Tihti on nii, et tegeldes palju mahajäänud osaga, kiputakse unustama lapse terviklik areng, mis hiljem võib põhjustada vastumeelsust õppimise suhtes (Kivi 2002).

Lõpetuseks võiks öelda, et varajasest keskkonnast saadud kogemused on hindamatu väärtusega laste hilisema elu kujunemisel. Lapsele peab olema loodud stimuleeriv arengukeskkond, mis ajendaks last tegutsema. Innustav ja toetav täiskasvanu lapse püüdlustes soodustab tema potentsiaalset võimalust edasiseks arenguks.

Viiteallikad

Kivi, L. (2002, mai 10). Mida kohustuslik koolieelne aasta tähendab? Õpetajate Leht, 18. [2008, mai 18] http://www.opleht.ee/Arhiiv/2002/10.05.02/dialoog/1.shtml

Kivi, L., Roosleht, M. (2000). Kuidas arendada lugemisvalmidust lasteaias. Tartu: Elmatar.

Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (2008). [2008, august 31] http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12970917

Sarapuu, H. (1977). Laps ja lelud. Tallinn: Valgus.

Sarapuu, H. (1987). Koolieelsest kasvatusest lasteasutuses. Tallinn: Valgus.

Tiko, A. (1996). Kultuuritausta mõju lapse kasvukeskkonnale. Alushariduse õppekava projekt. Tallinn. 33-35

Woolfson, R. C. (2004). Miks lapsed nii käituvad? Tallinn: Varrak.

Allikas:

http://jmadisson.wordpress.com/2009/06/27/4-6-aastase-lapse-areng-ja-opivalmiduse-kujunemine/

Koostas Jelena Madisson

3. aug. 2010 at 10:30 Lisa kommentaar


Loendur

  • 36 982 vaatamist