Posts filed under ‘7-10 aastat : mürsik’

Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele

21. sajand on kahtlemata meedia- ja elektroonikaajastu. Kui mõelda oma argipäeva kulgemisele, siis on raske meenutada hetke, mil õhk on meediasfäärist puhas ning silmapiiril ei terenda ühtki elektroonikaseadet.  Hommikut aitavad alustada esimesed uudised Terevisiooni või mõne raadiokanali vahendusel, päeva edenedes vaadatakse paremal juhul ajalehed läbi või halvemal juhul veedetakse kogu päev internetis, õhtul on enamasti taas armsaks kaaslaseks televiisorikast või arvuti. See tähendab päev läbi info selekteerimist, analüüsimist, kriitiliselt kõrvale heitmist või vajaliku talletamist. Enamus inimesi elab nii ja raske on ka lapsi sellest päris välja jätta. Kuidas meedia ja meediumid aga tegelikult mõjutavad meie järeltulevat põlve?

Meedia mõju on kindlasti mitmetahuline, see võib olla hea ja halb. Kõik oleneb tarbija teadlikkusest, avatusest, kriitikameelest, soost, IQst jne. Täpselt samuti ei mõjuta meedia kõiki lapsi ühtmoodi vaid see oleneb laste vanusest ja arengutasemest. Mõnel juhul on nooremad lapsed meedia mõjutustele vastuvõtlikumad, kuid see ei tähenda, et ka vanemad lapsed või noorukid oleksid immuunsed. Enamgi veel, kompleksne või väga abstraktne meediasisu mõjutab ainult kognitiivselt arenenumaid lapsi, kes suudavad sõnumi lahti mõtestada. Meedia mõju lapsele oleneb aga ka lapse soost, rassist, temperamendist ja kodusest elust (Wilson, 2008). Kõik need tegurid mõjutavad lapse kulgemist läbi meediasfääri, mis võib kaasaegsete seadmete abil hõlpsalt meie kodu vallutada. Lapse kulgemine võib ühelt poolt olla väga õpetlik ja kasulik rännak või teiselt poolt hoopis saatuslik allakäigu trepp. Käesolevas kirjatükis keskendun sedapuhku aga just meedia (sh videomängude) negatiivsele mõjule ja selle seosele laste agressiivsusega.

Antud teema on juba aastakümneid inimestele huvi pakkunud ja on väga palju teadlasi (näiteks Anderson, Huston, Schmitt, Linebarger & Wright, 2001; Boyatzis, Matillo & Nesbitt, 1995; Comstock & Scharrer, 2003; Gentile, 2003; Huesmann, Moise-Titus, Podolski & Eron, 2003; Liebert & Sprafkin, 1988; Wiegman, Kuttschreuter & Baarda, 1992; Crick, Douglas & Ostrov, 2006), kes on meedia negatiivset mõju uurinud. Laste vägivaldsete telesaadete (videomängude) vaatamise ja agressiivsuse vahel on leitud nii lühi- kui pikaajalisi tugevaid seoseid. Täpsemalt öeldes mõjutab televägivald USA laste agressiivsust lausa 10% kõikidest teistest mõjuteguritest (gängi kuuluvus 9,6%, meessugu 3,6%, vaesus 1%, vanemate ahistav käitumine 0,8%) (Anderson, Gentile & Buckley, 2007, tsit. Wilson, 2008 järgi).

Uurimuste juures on aga üllatav asjaolu, et on leitud, et lastele mõeldud teleprogrammid on mitu korda vägivaldsema sisuga kui täiskasvanute omad (Crick, Douglas & Ostrov, 2006; Wilson, 2008). Peaaegu 70% USA lastesaadetest sisaldavad füüsilise vägivalla akte. Täpsemalt näidatakse lastele 14 vägivalla akti tunnis, samal ajal aga näeb täiskasvanute programmides vaid 4 vägivaldset käitumisakti tunnis (Wilson, Smith, Potter, Kunkel, Linz, Colvin jt, 2002, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi). See tundub täiesti ebaloogiline. Milleks küll?

Agressiivsus on inimese loomuses. Ühiskond lihtsalt surub meid raamidesse, mistõttu agressiivsus muutub tsiviliseeritumaks, peidetuks, sisemiseks tungiks, mis normaaljuhtudel vägivallana ei avaldu. See võib olla põhjus, miks inimestele meeldib vaadata ekraanivägivalda (actionfilmid, politseisaated jne), see vabastab ärevus- ja pingeseisundist, mille ühiskond on omakorda inimeste kallal vägivalla tarvitamisega tekitanud. Täpselt samuti võib olla laste puhul. Nad naudivad rohkem löömise, taplemise ja „jalaga tagumikku“ naljadega joonis- või mängufilme kui rahulikuma visuaalse pildiga saateid. Põhjus aga miks lastele pakutakse täiskasvanutest rohkem füüsilist vägivalda, on ilmselt sellest, et laste analüüsi- ja tõlgendamisvõime ei ole veel niivõrd välja arenenud, et nad saaks ka tsiviliseeritumast vägivallast aru ja läbiks katarsise. Neile on vaja teha „puust ja punaseks“ ning füüsiline kõigile nähtav vägivald ju seda on. Kahjuks on sellest ilmselt ka lastesaateid produtseerivad firmad aru saanud. Aga mis siis ikkagi juhtub kui laps puutub kokku vägivaldse tv- või arvutimeelelahutusega?

Wilson (2008) toob sellele küsimusele vastates välja kaks teooriat. Esimene neist on sotsiaal- kognitiivne teooria (varem sotsiaalse õppimise teooria), millele tuginedes saab öelda, et laps õpib ideid, väärtusi, emotsioone ja käitumismustreid vaadeldes teisi nende sotsiaalses keskkonnas. Seetõttu võib laps imiteerida oma lähiümbruskonna inimesi või hoopis meediategelasi. Teooria toetuseks on läbi viidud ka hulgaliselt eksperimente, mis näitavad, et lapsed jäljendavad telekast nähtud vägivaldset käitumist ja seda eriti juhul kui nähtud vägivald on olnud tasustatud (Wilson, 2008). Ometigi on see fakt väga tavaline ja ootuspärane kõiksugustele superkangelaste multifilmidele, kus omavahel sõdivad ja kaklevad head ja pahad tegelased. Pahad saavad surma, head võidavad. Laps ei pööra tähelepanu sellele, et head tapsid pahad ära ja tapmine on halb. Nad lihtsalt võitsid, mis tähendab, et tema jaoks saab selline vägivaldne käitumine aina enam normaalseks ja teinekord isegi ainuvõimalikuks.

Teine teooria, millel saab tugineda on informatsiooni töötluse teooria, mis püüab seletada meedia pikaajalist mõju indiviidile. Teooria tugineb mälus asuvate inimese jaoks tuttavate tegevuste ehk rutiinide (skriptide) õppimisele. Lastel kujunevad skriptid magamaminekurituaalide, arsti juures käimise, kooliks valmistumise jne kohta. Seetõttu omandab vägivalda meedia vahendusel või reaalelus kogenud laps skriptid, mis sisaldavad agressiivsuse kasutamist probleemide lahendamisel. Kui skriptid on kord juba omandatud, siis on ajul neile käitumist valides kerge ligipääs ning mida rohkem agressiivseid skripte kasutada, seda tugevamaks ja laiaulatuslikumaks need muutuvad. Seetõttu areneb lastel, kes korduvalt ja korduvalt meedivägivalda kogevad stabiilne kogum agressiivseid skripte, mis neid sotsiaalsetes olukordades juhivad (Wilson, 2008).

Veel üks põhjus, miks televägivalla nägemine võib agressiivset käitumist põhjustada või olemasolevat kinnistada ja tugevdada, on fakt, et see moonutab inimese maailmataju. Uurimused on kinnitanud, et olenemata inimese east tajuvad järjepidevad televisiooni jälgijad maailma ohtlikuma paigana ning kardavad rohkem vägivalla ohvriks langeda. Näiteks peavad järjepidevalt uudistesaateid vaatavad algkoolilapsed mõrva naaberlinnas tõenäolisemaks kui lapsed, kes päevauudiseid ei jälgi (Smith & Wilson, 2002, tsit. Wilson, 2008 järgi). Selline tajumoonutus võib aga panna inimest (sh last) ka sotsiaalseid olukordi ja teisi inimesi enda ümber ohtlikumana ja agressiivsemana hindama ning vastavalt oma tajule käituma. See tähendab, et inimene hindab tõenäoliselt olukorda valesti, omistab teistele negatiivseid mõtteid, tundeid, motiive, mida neil tegelikult ei ole ja kaitseb end täiesti mittevajalikel juhtudel. Ehk ta on agressiivne tunduvalt tihemini kui inimesed, kes tajuvad maailma adekvaatselt.

Kuidas aga väljendub laste agressiivsus televägivalla toimel? Crick, Douglas ja Ostrov (2006) viisid sellele küsimusele vastuse saamiseks läbi longituuduurimuse ja leidsid, et ka teleprogrammide vaatamise kestuse ja laste agresiivsuse kanaliseerimise vahel eksisteerivad soolised iseärasused. Nimelt on rohkem teleka ees viibivad tüdrukud rohkem sotsiaalselt agressiivsed ja poisid füüsiliselt agressiivsed kui nende vähem telekat vaatavad eakaaslased. Huvitav on leiu puhul see, et tüdrukute sotsiaalne agressiivsus oli suurem ka juhul, kui teleprogrammi sisu ei sisaldanud füüsilist vägivalda. Autorid ise oletavad, et põhjus võib olla selles, et ka harivad lastesaated võivad sisaldada sotsiaalselt agresiivset käitumist ning poisid ja tüdrukud lihtsalt märkavad ja õpivad sarnase sisuga saadetest erinevaid käitumismustreid. Siinkohal arvavad autorid, et võtmeteguriks võib olla asjaolu, et lapsed identifitseerivad end samasoolise telekangelasega ning võtavad just soorollispetsiifilise käitumise omaks. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Võib ka olla vastupidi, agressiivsemad lapsed vaatavad rohkem telekat kuna neil on kehvemad sotsiaalsed oskused ja seetõttu vähem sõpru. Sooline eripära agresiivsuse kanaliseerimisel on aga televisioonist sõltumatult juba kindlaks tehtud.

Ka Wilson (2008) toob oma artiklis välja, et rohkem jäljendavad lapsed neid telekangelasi, kellega end rohkem samastavad. Samal põhjusel peavad osad uurijad vägivaldseid video- ja arvutimänge, mis võimaldavad aktiivselt vägivaldsesse süžeesse sisse elada ja läbi mängida, televägivallast kahjulikumakski. Sellest hoolimata mängivad tänapäeva lapsed räigeid tapmismänge, mis tehnoloogia täiustumisega on visuaalselt aina realistlikumad. Tõepoolest nagu olekski ise seal taplemas. Võib oletada, mil määral nende laste bioloogilised näitajad muutuvad: pulsi- ja südamelöögisagedus kasvab, vererõhk tõuseb, käed higistavad, tekib ehk kergelt tunnelnägemine. Samad tunnused (kuid mitmeid kordi tugevamalt) on ka inimesel, kes reaalselt relvast laseb. Näiteks koolitulistajal. Kas võivad siis tapmismängud olla sellise ekstreemse koolivägivalla põhjustajaks?

Ilmselt küll, kuid kindlasti ei saa need olla ainsaks põhjuseks. Koolivägivald on tingitud nii õpilase lapsepõlvest, tema kasvatusviisist kui ka meediast tema ümber. Suureks probleemiks meie ühiskonnas on see, et lapsi ei õpetata suhtlema. See väljendub nii koolisüsteemis kui ka järjest kasvavas virtuaalsuhtlemises, mil jäetakse unarusse sotsiaalsete oskuste arendamine ja silmast silma suhtlemine (Ennet, 2008). Siiski peab ka Ennet oluliseks faktoriks koolivägivallale meediat, millest tema sõnul pidevalt agressiivsust ja ärapanemist kumab. Ta leiab, et üks põhjus, miks probleemide kuhjudes just vägivalla poole pöördutakse, saab alguse juba varajases eas väärat tüüpi meediaga kokkupuutudes. Kui hunt taob multikas jänese pead vastu kivi, siis vanem peab lapsele selgeks tegema, et tegelikus elus seda ei tohi olla. Lapsevanemad peavad varajases eas lastele maailma reaalselt hakkama tõlgendama, et ei tekiks valesid hoiakuid ega arusaami (Ennet, 2008).

On lapsevanemaid, kes küll kohusetundlikult piiravad lapse meediumide tarbimist, kuid samas ei piira selle sisulist külge. Või on vaba aeg videomängude seltsis lausa premeerimise viis. Ja tegu on pealtnäha justkui väga teadlike vanematega. Kirjandusest võib tihtipeale lugeda, et lapsevanemal ja õpetajal on suur osa lapse meediakasvatusel. Täiskasvanud inimene peab olema võimeline nägema tegude tagajärgi, olema kriitiline ja analüüsiv, et olla tark meediakasutaja ning seda ka oma järeltulijatele õpetama. Tegelikult vajavad ka paljud lapsevanemad ning õpetajad täiendavaid teadmisi ja meediakirjaoskuse arendamist, et laste meediatarbimist suunata (Siibak, 2010). See tähendab, et Eesti laps on tänasel päeval hoolimata täiskasvanute toest ikka veel ohutsoonis kuna meedia kasutamine ja suunamine on ka täiskasvanud inimestele kohati keeruline ja arusaamatu. Tihtipeale ei teadvustata meedia negatiivseid ja positiivseid võimalusi täiel määral ning igasuguse meediaelektroonika kasutamine ja selle sisu on normaalne, tavaline, harjumuspärane. Ja kuigi soovitatakse väikelaste meedia tarbimine minimaalseks viia (alla 2- aastane üldse mitte, üle 3- aastane kuni 1 tund päevas, Ameerika Pediaatrite Akadeemia ja Avaliku Hariduse Komitee, 2001, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi), siis tänases Eesti peres üldjuhul seda küll ei järgita.

Teadaolevalt on agressiivsusel kumulatiivne efekt ja sellest ei saa enam lahti. Televägivalla mõju taustal on see hirmutav kuna juba praegu väidavad pikaajalise lasteaias või koolis töötamise kogemusega inimesed, et lapsed on vägivaldsemad ja süüdimatumad kui iial varem. Lisaks sellele, et nad üksteisele palju kahju tekitavad (ühelt poolt teevad üksteisele haiget aga teiselt poolt õpetavad vägivaldset käitumist edasi) on neid ka raske õpetada. Õppimine (igasugune) on ümber kolinud televisiooni ja internetti, inimesed kohtuvad vähem ja õpivad vahetult üksteiselt ja ükteistega vähem. See mõjutab sotsiaalsete oskuste arengut ja väljakujunemist. Väga palju aega virtuaalmaailmas veetnud laps ei oska hiljem inimestega koos olla, ta ei mõista emotsioonide nüansse ega huumorit. Tajub olukordi valesti. Ehk on hoopis see suurem põhjus tänapäeva laste agressiivsusele kui televägivald?

Kirjutas Kadri Pohlak

 

Kasutatud allikad:

Crick, N. R., Gentile, D. A. & Ostrov J. M. (2006). Media Exposure, Aggression and Prosocial Behavior During Early Childhood: A Longitudinal Study. Social Development, 15, 612-627

Wilson. B. J. (2008). Media and Children`s Aggression, Fear, and Altruism. The Future of Children, 18, 87-118, 32

http://www.neljas.ee/est/?news=958730&category=1

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3671&print=1

Advertisements

14. märts 2011 at 12:27

Mis põhjustab kooliraskusi?

Kes oleks võinud arvata, et lugemisraskuste puhul võib abi olla hoopis korvpallimängust!

Sügisel pidas Tallinna Holistilises Kliinikus loengu Rootsi eripedagoog Lars-Eric Berg. Ta rääkis, kuidas kooliraskustega rinda pistvaid lapsi saab aidata lihtsate füüsiliste harjutustega.
Holistilise Kliiniku nõustaja Anu Mäe, kes Bergi Eestisse esinema kutsus, selgitab: “Meie nimetame laste abistamist lihtsate harjutustega sensomotoorseks treeninguks. Senso tähendab taju ja motoorne seda, kuidas me liigume. Aastatepikkune kogemus on tõestanud, et sensomotoorne treening aitab lisaks õppimisraskustes lastele ka täiskasvanuid.”

Kuidas ära tunda kooliraskustes last?

Pahatihti saavad klassi Tootsid külge laisa ja raskesti kasvatatava lapse sildi, sest nad nihelevad, ei osale tunni töös ja segavad teisi. Ent laiskusel või hüperaktiivsusel võivad olla hoopis sügavamad põhjused.

Näiteks võib probleem peituda selles, et lapse liikumine ja tajumeeled ei ole täiuslikult arenenud. Välja võib see paista nii:

• lapsel on probleeme tasakaaluga;
• ta on kohmakas;
• tal on lugemis- ja/või kirjutamisraskused;
• tal on pudistav kõne ja keskendumisraskused;
• laps on kas üli- või väheaktiivne – niheleb või hoopis lesib laual, pea kätele asetatud;
• tal on raskem suhelda ja mängureegleid järgida;
• laps unistab ega süvene tunnis;
• esineb käitumishälbeid.

“Kas tunnete ära selle poisi oma klassist?” küsib Berg seminariruumis. “Poiss, kes niheleb kogu aeg ega leia kuidagi head asendit. Algul lösutab laual, siis hakkab tooliga kiikuma. Näha on, et ta mõtted ei ole õppetöö juures.” Seminaril viibivad pedagoogid muigavad ning noogutavad.
“Tema mure on pärit beebieast,” väidab koolitaja. Hiljem seletab ta ka lahti, kuidas täpselt.

Beebiea refleksid on tähtsad

Ka Lars-Eric Bergil endal on beebieast pärit häda, millest ta sai teadlikuks alles 50. eluaastal.
“Mul on olnud suuri probleeme matemaatikaga. Arvutan hästi seni, kuni tegu on numbrikujul esitatud tehtega. Hätta jään, kui sama tehe on peidetud tekstülesandesse,” räägib mees.
Praegu oskab ta probleemile põhjuse leida: tema vasak ja parem ajupoolkera ei tee korralikult koostööd. Need ei tegutse sünkroonis.
Kuidas see mõjutab tekstülesande lahendamist?

Lars-Ericul jäi beebieas läbimata üks oluline etapp – ajupoolkerade koostöö õppimise staadium ristiliikumise abil. Ajal, mil ta pidanuks beebina roomama ja käputama, asetades käsi ja jalgu risti nagu murdmaasuusataja, pani isa ta hoopis tollal revolutsioonilisse beebitarvikusse ehk käimistooli.

Anu Mäe seletab selle üksikasjalikumalt lahti. “Kõik inimesed saavad sündides kaasa primitiivsed refleksid – liigutused, mida teeme tahtmatult ja alateadlikult. Väikelastel toetavad ühed refleksid teiste väljakujunemist. Need toimivad imiku ellujäämise nimel ja tagavad arengu: keeramise, roomamise, istumise, püsti tõusmise, jooksmise.

Laps treenib reflekse seni, kuni liigutused muutuvad automaatseks. Alles siis suudab ta teha mitut tegevust korraga. Seega on reflekside automaatseks muutumine eeltingimus, et laps saaks õppida uusi oskusi. Kui liigutus on automaatne, lõpetab refleks domineerimise.”

Loote- ja beebiearefleksid peaks kaduma hiljemalt koolieaks, aga vahel mingil põhjusel ei tee seda. Reflekside säilimisel võib olla mitu põhjust, näiteks sünnitrauma, ema stress raseduse ajal, haigus või refleksi vähene kasutamine ajal, mil see on ette nähtud.

Lars-Ericul jäi käputamise etapp vahele ning sel põhjusel on tema abstraktse ja emotsionaalse ajupoole koostöö raskendatud.

Uhkeid vidinaid pole vaja

See, mis leidis aset väikese Lars-Ericuga, võib juhtuda ka tänaste lastega. Põnnid, kes ei läbi evolutsioonilist arenguprogrammi, mis on meile pärilikult kaasa antud, võivad hiljem lihtsate tegevustega jänni jääda.

Lapsevanemad on küll uhked, et laps hakkab varakult kõndima, ent sel võib olla ka negatiivne külg, mis võib hiljem avalduda lugemis- või kirjutamisraskusena. Tublimad ja kohanemisvõimelisemad lapsed teevad rohkem tööd ning saavad hakkama. Mõned aga jäävad hätta.

“Kõik mugavad beebitarvikud, mida polnud 200 aastat tagasi, võib rahulikult kasutamata jätta ka praegu,” kinnitab Lars-Eric Berg. “Näiteks tegelusteki, kus lamava lapse kohal ripuvad kõiksugu vidinad, mida ta kätte ja suhu panna ei saa. Kui esemete maitsmise refleksi on liiga vähe rakendatud, võivad lapsel tekkida kõne arengu häired. Stressiolukorras liigub tema keel suulakke, jäljendades imemisliigutusi. Tekib pudisev kõne.

Kooliea süvenemisraskuste taga võib olla ka beebieas kasutatud käru, kus laps pole näoga ema poole, vaid ette. Inforohkus ja ootamatutest olukordadest tekkiv hirmutunne rikuvad lapse keskendumisvõime.

Samuti on probleemiks aeg, mille lapsed veedavad hälli või vankrisse aheldatuna. Kogu selle aja võiksid nad roomata ja esemeid uudistada,” ütleb Lars-Eric Berg.

Nagu sipelgad püksis

Missugune beebiea refleks oli aga selle poisi käitumise taga, kes toolil niheles ega leidnud õiget asendit?

Tooliga kiikuva poisi refleksi nimetatakse Galanti refleksiks. Seda on lapsel vaja sünnihetkel, et pea allapoole pöörata. Hiljem avaldub see nii, et kui hoida last kõhuli, nägu allpool, ja koputada sõrmega selja ühel poolel, painutab ta selga sinnapoole.

Refleks peab olema aktiivne kuni 9. elukuuni. See aitab välja kujuneda peenmotoorikal ja eesmärgipõhistel liigutustel. Kui Galanti refleks mingil põhjusel püsima jääb, ei suuda koolilaps korralikult toolile nõjatuda – tema alaselg läheb puudutuse peale tahtmatult pingesse. Viimaks sätib laps oma jalad toolijalgade ümber või hakkab tooliga kiikuma, nõjatudes seljatoele pigem õlgadega. Ebamugavustunne kehas ei lase keskenduda õppetööle.

“Inimestel, kellel on selja Galanti-refleks aktiivne, võib olla voodi märgamise mure. Kui refleks on endiselt väga tugev, võib mõlema seljapoole üheaegne ärritamine kutsuda esile põie kontrollimatu tühjenemise. Sama tagajärg võib olla kõdistamisel,” lisab Anu Mäe.

Õppida aitab gümnastika

Lars-Eric Berg kasutab erivajadustega lapsi aidates põhiliselt kahte metoodikat, neid omavahel sulandades. Ühe on välja töötanud inglise psühholoog Peter Blythe ja teise vene psühholoog Svetlana Masgutova. Lihtsalt selgitatuna püüavad need meetodid esmastele ellujäämisrefleksidele vastavaid motoorseid liigutusi rütmiliste harjutuste abil automatiseerida.

Svetlana Masgutova metoodika on Bergi sõnul aidanud paljusid teismeeas lapsi, kellel on raske koolikeskkonda sulanduda, aga ka neid, kel juba “pagasiks” kriminaalne taust ning suured probleemid lugemise ja kirjutamisega.

Berg toob näite. Sporti armastavate 5. klassi õpiraskustega poiste lugemisoskus paranes nelja kuu jooksul kasinalt tasemelt keskmisele, kuigi selle aja jooksul ei tegelnud nad üldse usinamalt lugemisega. Aitas hoopis see, et poisid tegid agaralt korvpalliga ristipõrgatusharjutusi.

Tegevused, millest on abi, on muidugi erinevad ja sõltuvad probleemist. “Üldjuhul on harjutused lihtsad ja eeldavad kodust mängulist tööd – umbes 20 minutit igal õhtul enne magamaminekut,” selgitab Anu Mäe.

“Tähtis on, et lapsevanem või siis vanem õde-vend juhendab ja jälgib, et vajadusel asendeid parandada ning mõne harjutuse juures abiks olla. Kasulik on ka osa harjutusi koos teha, sest toeks on need kõigile (kas või emotsionaalse stabiilsuse saavutamiseks ja mäluprotsesside parandamiseks).

Kuna harjutused on rütmilised, võib neid taustamuusika abil lõbusamaks muuta. Väga tähtis on järjepidevus. Tegelikult tähendavad need ju aju poole saadetava info programmeerimist. Me “kirjutame üle” aastatega sisse töötatud närvisüsteemi reaktsioonid välistele ärritajatele,” selgitab Anu Mäe.

VIRGUTAV AJUGÜMNASTIKA

Harjutusi on hea teha ka enne õppetööd. Näiteks võiksid õpetajad näpistada 5 minutit tunni algusest aju ergutamiseks.

• Laps seisab püsti. Alustage hüplemist üle keha telgjoone ehk puudutades parema käega vasakut tõstetud põlve ja vasaku käega paremat põlve. Harjutust võib raskemaks teha nii, et vasaku käega tuleb selja tagant puudutada paremat tõstetud jala kingakontsa ja vastupidi.

• Teha võib ka hüpeldes murdmaasuusataja liigutusi. Kui ütlete stopp ning laps jääb seisma ega ole ristiasendis – näiteks vasak käsi ja parem jalg ees –, vaid ette on suunatud sama poole käed-jalad, võib olla kindel, et beebieas on laps vähe ristiliikumist harjutanud.

• Laps istub toolil, jalad ja käed risti. Sirutage käed ette ja asetage sõrmseongusse, seejärel pöörake need seotuna rinnale. Nüüd on risti lapse käed ja jaladki. Sellise ristasendi “lahendamiseks” peavad nii parem kui ka vasak ajupoolkera intensiivselt tööle hakkama ning laps on õpitööks valmis.

• Põrgatage palli ühest käest teise ehk risti.

• Ajule on kasulik ka rullimine näiteks lumes või võimlemismatil.

• Lihtsad aju tööd ergutavad nipid on pea liigutamine mõlemale küljele ehk pearingid. Aju keskendumisvõime väheneb iga 15–20 minuti järel. Seega on hea võtta tunni keskel paar minutit pea- ja kaelaharjutuste jaoks. See elavdab aju.

MIS ON HOLISTILINE KLIINIK?

Anu Mäe, sensomotoorse treeningu nõustaja

Holistiline Kliinik on Tallinnas asuv integratiivmeditsiini teenuseid pakkuv tervishoiuasutus. Kliinik lähtub põhimõttest, et inimene on tervik, kel on peale füüsilise keha ka mõte, vaim ja hing. Vaid holistiline ehk terviklik lähenemine suudab tagada inimese tervise säilimise, mis on oluline elukvaliteedi hoidmisel.

Vt ka www.holistilinekliinik.ee.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/35861/kust_tulevad_kooliraskustega_rublikud_.html?art_magaz=9

Kirjutas Kadri Vilen ajakirjas Pere ja Kodu

20. veebr. 2011 at 11:51

Laste sõprusest

Juba lasteaias joonistavad põngerjad üksteisele sõbrapäevaks kaarte. Kuidas aga olla tõeline sõber, õpivad nad alles ajapikku.

Sõbraks ei sünnita, sõbraks kasvatakse. Kuid seemned selleks, et saada heaks sõbraks, on olemas igas inimlapses. Neid seemneid võib nimetada kaasasündinud empaatiaks. Side teise elusolendiga võib tekkida väga varases eas. On märgatud, et juba vastsündinud reageerivad teiste beebide nutule. Üht liigutavat fotodega dokumenteeritud lugu kirjeldas Tallinnas peetud loengul Ameerikas ja Saksamaal töötav psühhoterapeut Siegmar Gerken. Enneaegselt ilmale tulnud kaksikutest oli üks nõrgem ja jäi oma kuvöösis üha kehvemaks. Paistis, et ta ei jää elama. Kuni keegi hella südamega meditsiiniõde tõstis ta reegleid rikkudes teise kuvöösi, venna juurde, kes hämmastaval kombel pani nõrgemale kaksikule käe ümber. Lähedusel oli raviv toime: väiksem beebi hakkas kosuma ja jäi ellu.

Võime luua teiste inimestega sidemeid ei aita meil mitte ainult ellu jääda, vaid ka oma elu nauditavamalt elada. Tarkus, mis oli teada juba vanarahvale: rõõm tundub suurem ja mure väiksem, kui on hea sõber, kellega neid jagada.

Kuidas arenevad sõbrasuhted

Algeline kaasasündinud empaatia on siiski kõigest seeme. Kulub aega ja vaeva, et empaatiaseemnest sirgunud taim õitsema hakkaks ja vilja kannaks – et laps omandaks sotsiaalse suhtlemise oskused, saaks aru reeglitest, mis käivad lävimise juurde, ning tajuks ja arvestaks ka sõbra tundeid.
Niisiis julgustage oma lapse sõbrasuhteid juba varakult. Hoidke aga meeles, et lapse oskused ja võimed olla sõber arenevad alles aastatega. Sõnadest enam õpetab lapsi teie igapäevane käitumine.

Järgnevalt linnulennuline ülevaade sõbrasuhete arengust lapseeas.

Beebi. Juba päris väikesed beebid teevad vahet täiskasvanutel ja lastel. Uuringud on näidanud, et beebide pilk peatub teistel lastel pikemalt kui täiskasvanutel; lapsed pakuvad neile huvi. Selles vanuses on kõige tähtsamad emme ja issi ning õed-vennad, kui neid on, kuid tasapisi harjutage oma titat ka teiste inimeste ja laste seltskonnaga. Aju areneb kõige kiiremini just esimestel eluaastatel, seetõttu tasub beebile pakkuda erinevaid kogemusi. Kui veel hiljaaegu arvati, et laps suudab teisega sõber olla alles 4–5aastaselt, siis nüüd on leitud, et põnnid võivad sõbruneda isegi esimese eluaasta lõpuks.

Nõuanne: Tore, kui teil on mõni tuttav pere samas vanuses lapsega, kellega üksteisel külas käia. Tasub aga meeles pidada, et alla aastane ei vaja suurt lasteseltskonda ega ka liiga tihedat lävimist. Nädalas mõned korrad beebikoolis või omavanustega liivakastis seltsida on tore. Jälgige oma last: ülestimulatsioon ilmneb väsimuses, ärritumises ja nutus.

Väikelaps (1–3). See on iga, mil laps õpib mõistma, et maailm ei keerlegi tema ümber. Kohati võib selle kogemine lapsele olla väga nördimust tekitav ja nõuda vanematelt suurt kannatlikkust. See on ka iga, mil saavad alguse sotsiaalsed oskused.

Kuigi ka nüüd on ema-isa lapse elus kõige olulisemad, on hea, kui tal on võimalik omataolistega kohtuda. 1,5–2aastased ei oska veel koos tegutseda, ent nad võivad rahumeelselt kõrvuti mängida. Vahel võib minna ka pahanduseks. Säilitage siiski rahu. Teie laps pole veel seepärast “paha”, kui ta üritab teise mänguasja endale võtta või kaaslast möödaminnes lükkab – mõistmine, et teine võib kurvastada või haiget saada, pole selles vanuses välja kujunenud. Seletage lapsele rahulikult, et kui ta sõbra mänguasja ära võtab, on teine laps kurb. Kui teie väike marakratt kedagi lükkab, rääkige talle, et kui ta nii teeb, siis on sõbral valus. Niiviisi õpib laps ajapikku mõistma teise emotsioone.

Olge laste kõrval ja aidake neil keerulised olukorrad lahendada – teinekord piisab tähelepanu kõrvale juhtimisest, mõnikord on vaja lohutada. Pange ka tähele, et te automaatselt ei asuks teise lapse positsioonile, sundides alati vaid oma last olema lahke ja mänguasju jagama. Ka teie väikesel pesamunal on õigused: kui nendega arvestatakse, õpib ta ajapikku teistega arvestama.

Nõuanne: Kui laps ei käi veel lasteaias, leidke mõni tore mänguplats või lastering, kus teie põnn võiks omavanuseid kohata. Ärge siiski üle pingutage. Sõna “sotsialiseerima” on noorte vanemate hulgas popp, kuid arvestage ka oma järeltulija temperamendi ja iseloomujoontega. Tagasihoidlikku ja arglikku põngerjat pole mõtet sundida olema seltskondlikum, kui ta on. Pole vaja liialt muretseda: lapsena tagasihoidlikud suhtlejad võivad täiskasvanuna edukalt sõpru leida.

Lasteaialaps (3–7). Kuna keel on nüüd piisavalt arenenud, et end arusaadavaks teha, on lastel lihtsam kontakte luua ja neid on rohkem.
Lasteaias tekivad lapsel esimesed päris sõbrad – mängukaaslased, kellega lihtsalt klapib paremini kui teistega. Tore on minna hommikul lasteaeda, kui tead, et sõber on ootamas. Tänuväärse töö teevad ära lasteaiaõpetajad, kes lastele sõpruse mõistet mängu ja õpingute käigus tuttavamaks teevad. Põngerjad õpivad koos, et sõpra tuleb aidata ja et kaaslastega tuleb sõbralik olla.

Muidugi ei ole see kõik nii lihtne, sest lapsed on erineva iseloomuga ja tulevad erinevatest kodudest. Vahel võib teie põngerjas hommikul rühma minnes avastada, et sõber on leidnud endale uue sõbra. Pettumus on siis suur, kuid laste ebajärjekindlus on selles vanuses küllalt tavaline. Sõprade vahetamine võib kesta isegi kuni põhikoolini.
Populaarsemaks võivad nüüd muutuda need lapsed, kel on kaasas ägedamad mänguasjad. Arutlege lapsega sõpruse üle, ent pidage meeles, et viieaastane ei pruugi veel hästi aru saada, kui talle rääkida, et sõprust ei osteta.

Populaarsed on ka need lapsed, kes on milleski tublid, näiteks oskavad hästi joonistada, palli mängida, rattaga sõita. Aidake oma lapsel neid oskusi arendada.

Nõuanne: Et toetada lapse sõbrasuhete kujunemist, looge suhteid lapse lasteaiakaaslaste vanematega. Kutsuge lapse sõbrad kokkuleppel vanematega vahel külla ja lubage ka oma lapsel paariks tunniks sõbra juurde minna, kui teda kutsutakse. Looge kodus selline õhustik, et teie lapse sõpradel on seal meeldiv ja nad tunnevad end teretulnuna. Arutlege lapsega sõpruse üle, kui tekib sobiv hetk, ja rääkige ka oma lapsepõlve sõpradest.

Koolilaps. Nüüd, mil teie laps on kooli läinud, muutuvad sõbrad üha tähtsamaks. On aeg hakata oma lapsele andma rohkem vabadust. Kuidas seda teha linnaoludes, on muidugi omaette küsimus, eriti kui lapse päevakava on täis ringe ja trenne. Siiski võiks lapsel jääda vähemalt algklassides kooli ja harrastuste kõrvalt ka vaba mängimise aega.
Nüüd on märgata, kuidas poisid ja tüdrukud, kes juba lasteaia viimastes rühmades kippusid eraldi mängima, veelgi enam eralduvad. Poistele sobivad rohkem kambakesi tegevused, tüdrukud eelistavad leida ühe või paar südamesõbrannat.

10aastastel on põletav igatsus sõpradega koos olla. Neil tekivad oma saladused ja naljad, millesse täiskasvanuid enam ei pühendata. Te võite taga igatseda aegu, mil olite oma lapse usaldusisik. Püüdke end siiski lapse tegemistega kursis hoida ja tutvuge ka tema sõpradega. Vanematel võiks olla oma lapse lähemate sõprade ja nende vanemate telefoninumbrid, et vajadusel ühendust võtta.

Suhtuge lapse eraldumisse rahulikult: et saada iseseisvaks, täiskasvanud inimeseks, on lapsel vaja see protsess tasapisi läbi teha. Ärge siiski ilmutage oma lapse suhtes huvipuudust, arvates, et “ta on juba nii suur” – teismelised tajuvad seda armastuse puudumisena. 13–14aastased võivad küll väljakutsuvalt käituda ja sõbranna arvamus näib neile sootuks pädevam kui ema oma, kuid tegelikult teismelised siiski vajavad vanemaid ja kindlustunnet, et neile võib loota.

Nõuanne: Lapse kasvades andke talle rohkem ruumi. Vanemate ees on delikaatne ülesanne piire tasapisi nihutada. Teismeeas seondub sõprus ka eneseavastamise ja enese proovile panekuga. Lapse sõprade valikut teil enam olulisel määral mõjutada ei õnnestu.
Oluliseks muutub nüüd see, kuivõrd olete suutnud õpetada last “ei” ütlema, et grupimentaliteet ei hakkaks tema tegusid liialt mõjutama.

KUIDAS LAPSEST KASVAB HEA SÕBER?

Teise klassi lapsed kirjutavad siiralt: hea sõber on usaldusväärne, ei valeta, ei tülitse, on viisakas, lahke ja abivalmis. Kui mis tahes kooliklassis ringi vaadata, leiab sealt nii neid, kes juba oskavad olla head sõbrad, kui ka neid, kel on selles vallas veel arenguruumi. Kuidas head sõbrad kasvavad?

Kõige enam kujundab laps oma käitumist meie, täiskasvanute järgi. Mil moel suhtlevad temaga kõige lähedasemad – ema ja isa, õed-vennad? Kui lapse õiguste ja tunnetega maast madalast arvestatakse, õpib ka laps teistega arvestama ning leiab edaspidi endale kergesti sõpru.

Niisiis, andke päev-päevalt head eeskuju. Rääkige lapsega lahkelt ja kannatlikult, selmet järsult käratada. “Oota palun, ma räägin sinuga siis, kui ma oma telefonijutu olen lõpetanud”, mitte “Ole vait ja ära sega”.

Kui olete harjunud oma õigusi nõudma, selle asemel et enda vajadustest rahulikult rääkida, teeb seda ka laps. Kui annate oma vajadustest rahulikult märku, õpib teie lapski seda tegema. “Ära sega, ma tahan telerit vaadata!” ütleb lapsevanem. Ja kuuleb mõne aja pärast teismeliselt: “Ära sega, ma tahan…”

Pole just kõige meeldivam, eks ole. Seetõttu soovitatakse oma vajadustest pereliikmetele märku anda moel, mis arvestab ka teiste tunnetega: “Ma tahaksin selle saate lõpuni vaadata, siis ma saan sinuga rääkida. Kas sobib nii?”

Samamoodi kohelge lugupidavalt lapse tundeid. Ärge häbistage teda teiste ees ega naerge tema üle – või õpib laps teilt, oma vanematelt, et teiste inimestega võib käituda nende tunnetest hoolimata.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36399/mina_olen_sinu_sober.html?art_magaz=9

Kirjutas Mariliis Ojaveer ajakirjas Pere ja Kodu

20. veebr. 2011 at 11:44

Kuidas olla hea lapsevanem?

Taani pereterapeut Jesper Juuli sõnul saab laste kasvatamisest sageli vanemate destruktiivne ambitsioon – lapsele kehtestatakse ohtralt piire ja kohustusi ning seejuures unustatakse ära aus ja viisakas suhtlemine ega pöörata lapse reaktsioonidele tähelepanu.

Juul rääkis möödunud neljapäeval Tallinna ülikoolis toimunud konverentsil «Kas lapsevanemaks sünnitakse või õpitakse?», et laste kasvatamine toimub tegelikult ridade vahel – see seisneb selles, mida te teete.

Näiteks õpib laps tema sõnul viisakust selle järgi, kuidas vanemad teiste inimestega suhtlevad, mitte aga sellest, kui tal kästakse olla viisakas, öeldes: «ütle «tere»», «ütle «aitäh»», «ütle «head aega»».

«See ei pane last end hästi tundma, see on lapsele alandav,» selgitas Juul, lisades, et laps õpib selliseid asju läbi vaatluse.

Ta soovitas enne lapsele seesuguste käskluste jagamist mõelda, kas tahaksime, et näiteks meie partner meiega niimoodi räägiks? Ning rõhutas, et kõige olulisem ongi võrdne väärikus suhetes lastega.

Juuli sõnul kipume me rääkima lastega kui objektidega, kuigi see on just see, mille vastu naised 50 aastat tagasi niivõrd innukalt võitlesid – objekt olemise vastu. Pereterapeut soovitas esitada endale küsimus: kas ma tahan last, kes teeb seda, mida ma tahan, et ta teeks, või tahan last, kes areneks isiksuseks?

Hästi kuulekad lapsed on tema sõnul tegelikult ohus. Nimelt näitas üks uuring, et väikesed tüdrukud, kes koolis kõike alati õigesti tegid, olid kõige madalama enesehinnanguga!

«Nad on parimad õpilased, parimad sekretärid, parimad armukesed – nad teevad, mis neile öeldakse ja naeratavad nii ilusasti ja neil on suurepärane elu… kuni nad saavad umbes 35 ja siis tuleb pauk,» rääkis pereterapeut.

Kuuletumine mõjub hävitavalt

Kui laps õpib väikesest peale omaenda soove ja vajadusi alla suruma ning alati pelgalt kuuletuma, jääb selline ennasthävitav käitumine püsima kõigis tema tulevastest armastussuhetes. Ning 2-3 aasta jooksul hakkab see ennasthävitav käitumine mõjuma hävitavalt ka partnerile, märkis Juul.

Kahjuks eelistavad aga vanemad sageli range ja piire seadva lapsevanema rolli sellele, et olla aus ja siiras ning näidata lapsele, et temal on suhtes oma osa. Pereterapeut soovitas lõpetada lapsevanema mängimine ja olla lapsega see, kes sa oled.

Ta tõi näite 9-aastase tüdruku vanematest. Tüdruk hakkas 5-aastaselt püksi pissima ja nad olid juba neli aastat näinud kurja vaeva, et sellest probleemist lahti saada, kuid mitte miski ei paistnud töötavat.

Juul soovitas vanematel minna tütrega tema lemmikkohvikusse, tellida talle tema lemmikkook ja rääkida kõik ausalt ära. Rääkida, et nad on üritanud teda aastaid aidata, aga neil pole see õnnestunud. Ning rääkida siis, et arst on öelnud, et ta saab ise kontrollida oma põie käitumist.

Vanemad tegid nii, nagu pereterapeut soovitas, ning esialgu vaikuse ja seejärel küsimusega «Kas tõesti?» reageerinud tütarlaps, kes oli neli aastat olnud vanemate «projekt», sai lõpuks aru, et probleemi lahendamine on tema enda kätes ning juba kahe päeva pärast oli püksi pissimisega ühel pool.

Viisakus ennekõike

Ühe tüüpilisema pereelus esineva olukorrana kirjeldas Juul lapse sööma kutsumist. Tavaliselt ütleb pereema, et lõuna on valmis, tule sööma, mille peale laps enamasti vastab, et tal ei ole kõht tühi, jäädes edasi mängima või lugema või muid oma toimetusi tegema.

Kuid kuidas siis vältida käsutamist, et laps ei tunneks, et ta PEAB sööma minema? Juul soovitab kasutada elementaarset viisakust: «Lõuna on valmis ja sa oled oodatud sööma, kui sul on kõht tühi.» Pereterapeut kinnitas, et keskmiselt 7 minuti pärast tuleb laps ise kööki ja küsib sama viisakalt vastu: «Ema, kas sa annaksid mulle midagi süüa?»

Sarnast suhtumist tuleks Juuli sõnul kasutada ka näiteks lapse magamapaneku puhul. Ta märkis, et lapsevanemate üks suurimaid vigu ongi see, et nad justkui kardaksid lastega viisakad olla, kuigi lastega just nimelt PEAB viisakas olema!

Ta tõi ühe sõbralikkuse-viisakuse näite ka paarisuhtest. Naine küsib mehe käest, mida õhtul selga panna. Mees ütleb, millist kleiti talle meeldiks naise seljas näha, kuid paari tunni pärast näeb, et naisel on hoopis midagi muud seljas.

Mida siis sellest järeldada? Juuli sõnul oli naisel abi sellest, mida mees talle soovitas, sest tänu sellele sai ta aru, mida ta ise ei taha, ning sellest johtuvalt ka sellest, mida ta ise tahab.

Kui aga mees ütleks jäta-mind-rahule hääletooniga, et pane selga, mis tahad, või et miks ma peaksin sellega pead vaevama, mis sa selga paned, siis teeb naise vaid nõutuks.

Sarnaselt kirjeldatud olukorraga tuleks pereterapeudi sõnul olla sõbralik ja viisakas ka oma lastega.

***

Jesper Juuli soovitused lapsevanematele:

1. Pööra oma lapsele tähelepanu. Kasvatamine toimib kõige paremini, kui see on «kahesuunaline tänav». Nimelt peaks rohkem tähelepanu pöörama lapse reaktsioonidele – seda näiteks nii mähkmete vahetamise kui lapsega jalutamise ajal.

Juuli sõnul teeme me seda tavaliselt vaid lapse esimese eluaasta jooksul ja eriti just esimese lapse puhul, kuid pärast anname alla ja ütleme ise lastele, millised nad peaksid olema. Ta rõhutas, et lapsed ei peaks küll olema meie õpetajad, kuid nad peaksid olema meiega interaktsioonis, kus ka meie neilt õpime.

2. Kasuta oma aju. Kogu teadmisi raamatutest, kuid ära tee lapsele midagi, mida raamatus öeldakse, kui sa ei tunne, et nii peab tegema.

3. Ole iseendaga kannatlik. Kui vaja, andesta endale iga päev – sa ei pea olema ideaalne.

4. Vastuta oma vigade eest.

5. Otsi abi, kui sa ei tea, mida teha.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas vanemtoimetaa Marina Lohk

20. veebr. 2011 at 11:26

Vanema põhiroll on olla lapse jaoks olemas

Pereterapeut Pille Murrik rääkis ETV saates «Mida teie arvate?: Kärgpere», et lapsed on vanemate probleemide sümptomite kandjad. Nõustamisele tullakse tema sõnul tihti lastega, kuid tegelik probleemide põhjus on enamasti lapsevanemais.

“Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,„

Saatejuhi Maire Aunaste küsimusele, mis on muutunud Pille Murriku viieteistaastase praktika jooksul  pereterapeudina, vastas ta, et kui toona olid noorimad depressiooniga patsiendid 21-aastased, siis praegu tuleb vastuvõtule väga palju lapsi – 9-10-aastaseid ja isegi nooremaid.

«Tundub, et probleemid on lastel, kuid tegelikult on lapsed sümptomite kandjad,» osutas ta. «Kui meil on köha, siis köha põhjus võib olla kopsupõletik või neelupõletik või allergia või midagi muud. Täpselt samamoodi on pereprobleemidega. Kui ei pane tähele, mis on omavahelistes suhetes kuidagi hõõruv, siis need, kes sellele reageerivad, on tihtipeale lapsed.»

Üheks laste depressiooni põhjuseks pidas ta üldistatult seda, et vanematel on laste jaoks vähe aega ning lisaks on neil väga suur surve edule. Talle on jäänud mulje, et mida vähem on vanemad rahul enda eluga, seda rohkem peavad nad vajalikuks anda oma lastele seda, mis neil endil puudu on jäänud, ning ootavad sedagi, et lapsed õpiksid neist paremini.

«Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,» märkis ta. Probleemide üheks põhjuseks pidas ta ka liigset kinniolemist kuvandites, et kuidas on olnud ning milline on mehe ja naise roll.

Ta viitas ka jaanuaris Eestit külastanud Taani pereterapeut Jesper Juuli öeldule, et need rollid, mille järgi mehed käivad tööl ja teenivad raha ning naised kasvatavad kodus lapsi, ei toimi. Mõlemad – nii ema kui isa -, peavad olema kursis lapse käekäiguga isiklikult, mitte sõnade vahendusel.

Naised ei anna Pille Murriku sõnul sageli isadele võimalustki oma lastega kontakti saada, tehes kõik ise ära lapse eest hoolitsemisel. Nõnda aga ei saa isa ja lapse vaheline kiindumussuhe kujuneda. Meestel ei ole need oskused kaasa sündinud, aga nad ei saa neid ka omandada, kui neile selleks võimalust ei anta.

Allikas:
http://www.postimees.ee, toimetas ajakirjanik Esme Kassak

20. veebr. 2011 at 11:22

7 tähtsat omadust

Norra pedagoogikalektor Godi Keller ütleb, et lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis seitset omadust ja oskust. Mis need on ja kuidas neid toetada?

Kord rääkis üks ema Godi Kellerile uhkusega, et tema viieaastane laps õpib juba arvutist tähti ja numbreid. “Selle ema jaoks on tähtis, et tema laps saaks koolis hästi hakkama,” järeldab Godi Keller, isa, vanaisa ja pedagoog, kes peab lastevanematele ja õpetajatele üle Euroopa loenguid ning on Oslo lastevanemate kooli eestvedaja. “Mulle on tähtis, et laps saaks hästi hakkama elus.”

Järgnev lugu põhineb intervjuul, mille Godi Keller andis Perele ja Kodule aprillis. Toona pidas ta Eestis loenguid, kohtus vanemate, õpetajate ja lastega. “Kirjutage järgnevad seitse punkti paberile,” kõlab tema soovitus lapsevanematele, “kinnitage see paber oma voodi juurde seinale, lugege igal hommikul üle ning mõelge: kuidas saate te täna neid lapse omadusi tugevdada, säilitada ja toetada?”

Esimesed kuus järgnevalt nimetatud omadust on lapsel olemas juba sündides, viimane omandatakse elu jooksul.

1. Eneseusaldus

Eneseusalduse all peab Godi silmas iseenda tundmist ja sisemist kindlust (mitte segi ajada välise enesekindlusega, mille annab teiste hinnang ja mille ühe liialdusena võidakse tajuda isekust). Laps, kes on korras enesehinnanguga ja kindel oma võimes toime tulla, säilitab ka keerulistes olukordades rahu ning teiste hinnang ei kahjusta tema enesetunnet olulisel määral.

Kuidas tugevdada lapse eneseusaldust?

• Paku lapsele väljakutseid – selliseid, mille kohta tead, et laps saab nendega hakkama või et nendega hakkama saamiseks peab ta end pisut ületama. Neist saab laps tunde, et ta oskab midagi, mida ta varem ei osanud.

• Jälgi, et laps ei peaks korduvalt läbi kukkuma. Loomulikult peab laps kogema ka kaotust ja ebaõnne, ent kui need aina korduvad, kahjustab see tema eneseusaldust. Laps peab õnnestuma piisavalt, et mitte kaotada energiat ja tahet teha läbi pingelist õppimise protsessi.

• Ära tekita lapses ärevust. Enamasti pole küsimus selles, et laps ei saagi näiteks koolis mingi ainega hakkama, vaid tema valmisolekus õppida. Kui laps pelgab õpetajat, ei pruugi halvad hinded tulla sellest, et laps ei saa ainest aru, vaid ärevus võtab talt võime mõelda. Rahulikus keskkonnas saaks laps kõigest aru.

• Ära satu paanikasse ega muutu süüdistavaks, kui laps on saanud kehva hinde. Laps loeb vanema mõtteid ja tundeid, ning kui vanem on sisemiselt ärev ja hirmul, et tema järeltulija on luuser, tunnetab laps seda. Ka siis, kui vanem seda varjata püüab. Oled sa oma südames ikka kindel, et head hinded pole kõige tähtsam asi elus?

• Iga laps on mingil alal andekas – kes muusikas, kes kunstis, kes enesetunnetuses, kes käelises tegevuses. Elus pole sageli tähtsaim see andekus, mida kool hindab. Kui kool su lapse andeid ei hinda, märka ja tunnusta neid sina.

• Pidage sõbralikku dialoogi kooliga, leidmaks ja toetamaks lapse tugevaid külgi. Dialoog vanema ja kooli vahel toetab ka last, sest ta tunneb ühendust.

• Ärge tähtsustage eneseusalduse tugevdamise vahendina üle võistlust, omavahelist jõu- ja osavusproovi. Godi Keller: “Võistlus on hea vaid võitjale ja teisele-kolmandale, kõigile ülejäänuile on see katastroof.”

2. Usaldus maailma vastu
Maailma usaldav laps julgeb ringi liikuda ja uusi alasid katsetada, küsida ja eksida. Usalduse vastand on hirm.

Kuidas toetada lapse usaldust maailma vastu?

• Enne, kui räägid looduse saastamisest, sõdadest ja ülekohtust, õpeta laps loodust, ümbritsevat elu ja inimesi armastama. Kui laps on saanud olla rõõmus metsa või jõe üle, kui teda on õpetatud neid armastama, kaitseb see teda edaspidi. Vanemal on tähtis tajuda, millal on laps valmis kuulma, et kõikide inimeste teod ei olegi usaldusväärsed; millal on tema baasusaldus nii tugev, et negatiivne info ei kahjusta teda.
Kui rääkida kuueaastasele näiteks napalmist, tekitab see teadmine temas hirmu. Kui rääkida kolmeaastasele, et loodus on saastatud, et inimesed ise kahjustavad seda, kaotab laps rõõmu olla looduses ja tema usaldus inimeste vastu saab löögi. See ei tähenda, et teleka peaks kodust välja viskama, kuid vanemad peaksid mõtlema, mida on nende lapsel hea teada ja mida mitte.

• Kontrolli oma hoiakut: kas sinus eneses on säilinud usk inimkonna headesse kavatsustesse või usud sa, et maailm on lootusetu paik? Laps võtab esmajärjekorras üle mõtted ja tunded, mis valitsevad vanema sees. Ka siis, kui räägitakse vastupidist.

• Märka last ümbritsevate täiskasvanute hoiakut. Lapse usaldust kahjustab, kui tema hoidjaks või õpetajaks on inimene, kes korrutab, et maailm on üks lootusetu paik ja inimesi valitseb kurjus.

3. Elurõõm
Elurõõm on väga tihedalt seotud eelmise punktiga. Elurõõmus laps naudib ennast ja oma tegemisi, kui need ka kõrvalseisjale tähtsusetud tunduvad. Ta oskab tunda rõõmu väikestest asjadest.

Kuidas tugevdada elurõõmu?

• Jäta lapsele võimalus midagi oodata ja igatseda. Tänapäeval on see suur väljakutse, kõike võib ju saada kohe ja kiiresti. Soovitu kiire saamine tekitab tühjustunnet ja igavust ning jätab lapse lõpuks ikkagi rahulolematuks.

• Tekita pere elurutiinis kindel aeg, mida oodata. Looge mõni peretraditsioon: pühapäevahommik pannkookidega või reedeõhtune saunaskäik vanaisa pool. See võib olla ka laupäevaõhtu koos perega teleri ees – tähtis on, et see erineks muust ajast ja teeks kõiki õnnelikuks.

• Otsi võimalusi luua meeleolu, kas küünlavalguse, ühise matka või jutuajamisega. Laps kogeb sellest, et rõõmu ja püha tunnet tekitab ühisosa, mitte asjad.

4. Uudishimu
Uudishimu tõukab avastama maailma ja elu. Selle vastandiks on ükskõiksus: miski ei köida last, kõik on igav.

Kuidas säilitada lapse uudishimu?

• Samamoodi nagu elurõõmugi, andes lapsele võimaluse midagi oodata.

• Juhindu lapse elavast huvist. Uuri valdkonda, mis talle huvi pakub, ja vestle sobival hetkel sel teemal.

• Ole ise uudishimulik ja aita lapsel elu eri valdkondi avastada. Ära moraliseeri – pole olemas õigeid vastuseid, tuleb lihtsalt ümbrust uurida.

• Ära heitu, kui su teismeline tundub olevat kaotanud uudishimu ja vastab kõigile ettepanekutele kuhugi minna: ei huvita! Teismeline on isegi uudishimulikum kui noorem laps, lihtsalt tema huvid on muutunud. Enamik teismelise uudishimust on suunatud sellele, mis toimub tema enese sees, tema eakaaslastes ja nende vahel.

5. Avatus
Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas.

Kuidas säilitada lapse avatust?

• Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.

• Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.

• Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta?

6. Tahe
Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.

Kuidas säilitada lapse tahet?

• Sea sisse kindel argipäeva rütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesu ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et kodu koristamine kuulub hea elu juurde ja et nõudepesu on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.

• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.

• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.

• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

7. Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse.

Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?

• Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.

• Aktsepteeri inimeste erinevusi.

• Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.

• Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.

• Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.

• Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea.

Kes on Godi Keller?
Godi Keller on põhihariduselt loodusteadlane ja töötanud aastaid õpetajana. Peab õpetajatele ja lapsevanematele loenguid paljudes riikides. Töötab Oslo Rudolf Steineri ülikooli kolledžis ning on Oslo lapsevanemate kooli üks asutajaid ja eestvedajaid.
Sel aastal ilmub eesti keeles tema raamat “Südamega kool”.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34011/y_tahtsat_omadust.html

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja kodu

9. aug. 2010 at 11:13 Lisa kommentaar

Heade hinnete saamiseks tarkusest ei piisa

Rahulikele ja sõbralikele õpilastele panevad õpetajad tihti paremaid hindeid kui aktiivsetele ja isepäistele. Ilmne ebaõiglus, sest nad ei pruugi olla kübetki targemad.

Soome tuntuim psühholoog Anna-Liisa Keltikangas-Järvinen on aastaid uurinud inimeste temperamenti ja leiab, et temperament mõjutab õppetulemusi eelkõige õppimisstiili kaudu. Kui anda näiteks kolmele täiskasvanule teha nõudlik töö, siis võib olla nii, et üks paneb kabinetiukse enda järel kinni, lülitab välja telefoni ega lahku toast enne, kui ülesanne täidetud.
Teine käib iga 20 minuti järel kohvi võtmas, liigub vahepael ringi, ajab juttu. Kolmandast ei saa üldse aru, et ta midagi teeb. Teda võib segada, ta võib vahepeal teha midagi muud ja siis jätkata põhiasjaga. Kuid töö saavad nad kõik valmis.

Temperament mõjutab seda, kui suurteks osadeks inimene oma ülesande jagab, palju ta liigub selle tegemise ajal ja palju ta talub segamist.

Koolis on aga ainult üks stiil – tuleb istuda 45 minutit järjest ühe koha peal ja tegelda ühe ainega. Osale õpilastest kooli stiil lihtsalt üldse ei sobi.

Temperamendi kaudne mõju avaldub selles, kuidas õpetajad erineva temperamendiga õpilasi hindavad. Esimest korda märgati seda rohkem kui 10 aastat tagasi ühes uurimuses, mille käigus õpetajatelt küsiti, missugused õpilased saavad häid hindeid. Õpetajad ei nimetanud andekust, intelligentsust, mälu ega motivatsiooni. Nad kirjeldasid ainult õpilaste temperamenti.

Ameerika uurimused näitavad lausa, et temperamendi osa hinnetes on 40%. Soome koolimaailmas on see protsent keskmiselt 25, osa õpetajate puhul aga isegi kuni 60.

Millised temperamendijooned takistavad edasijõudmist kõige rohkem?

Ma tahan kõigepealt rõhutada, et inimese temperamenditüüp pole kuidagi seotud tema intelligentsi ja võimekusega, ent ometi seletab see neljandiku õpiedukusest. Igal intelligentsuse tasemel on ühepalju erinevate temperamentidega inimesi.

Reaalsus on see, et edasijõudmist koolis takistavad õpilase suur aktiivsus, vähene püsivus ja kerge häiritavus – ja need on kõik suuresti kaasasündinud omadused.
Öeldakse, et õpilane peab olema aktiivne. Jumal kaitsku õpilast aktiivne olemast! Aktiivsus tähendab vilgast tegutsemist, rahutust. Beebina oli neil lastel vaja pidevalt kõike suhu toppida, veidi suuremana pistsid nad oma sõrme igasse lillepotti. Koolis ei suuda nad paigal istuda, räägivad palju ja kõvasti. Neil on kogu aeg “pöörded peal”.

Ja see on kaasasündinud omadus.

Pärilikkus moodustab temperamendist kuni 60%. Aju virgatsained dopamiin ja serotoniin mõjutavad temperamenti ning nende hulk ja aktiivsus on inimestel sünnipäraselt erinev. Temperamendile avaldab mõju ka ema rasedusaeg, näiteks toimib halvasti ema liigne stress.

Kas siis kasvatus ei kujundagi temperamenti?
Temperament on kaasasündinud eeldus teatud moel olukordadele reageerida. Kui inimesel on kalduvus kergelt ärrituda, siis seda ei saa muuta. Aga me saame õpetada, kuidas käituda juhul, kui ärritus tekib. Vanemad mõjutavad seda, kuidas inimene oma temperamenti kontrollib.

Last vormib ka see, millist tagasisidet talle anname. Võtame näiteks beebi, kes on juba sünnipäraselt rõõmus ja rahulik, naeratab igaühele. Kõik kiidavad ja nunnutavad teda ning tita saab pidevalt kinnitust, et ta on tore inimene. Teine, sünnipäraselt rahutu laps, topib näpud igale poole, kuhu saab, ja rahmeldab kogu aeg ringi. Mida tema kuuleb? “Aidake mind, ma olen sest lapsest surmani väsinud,” hädaldab ema. Beebi hakkab endast looma negatiivset minapilti veel enne, kui ta rääkima õpib.
Seega on temperament püsiv kalduvus käituda ühel või teisel moel, aga selle ilmnemisvorm muutub aja jooksul ja seda mõjutab ka kasvatus.

Kui õpilane ei suuda keskenduda

Järjekindlus või püsivus tähendab asjade lõpuleviimist. Inimene ei alusta enne uut tegevust, kui eelmine on lõpetatud. Järjekindlus on parim Looja kingitus kooliõpilasele. Selline laps harjutab ja harjutab, kuni lõpuks on matemaatikaülesande lahendamine selge.

Teisest küljest: sama järjekindlalt, kui ta pusib matemaatika kallal, võib ta nuruda vanematelt näiteks jalgratast – hakkab pihta ja järele ei jäta. See on hea näide ilmestamaks, et ükski temperamendijoon pole iseenesest hea või halb. Positiivsus või negatiivsus sõltub olukorrast.

Koolis kipuvad järjekindlad lapsed olema põikpäised. Mu ämm, kes õpetab rootsi keelt, vaidles ühe niisuguse õpilasega pikalt, kuidas kirjutada rootsi keeles teatud sõna. Ämm tõi talle enda seisukoha tõestuseks hunniku sõnaraamatuid ja õpilane ütles selle peale vaid, et neis kõigis on kirjaviga.

Järjekindlusetus on koolis eriti halb omadus. Hiljem tööelus võib-olla mitte, see lisab paindlikkust, aga koolis jätavad sellised lapsed alustatu kiiresti pooleli, ei jaksa keskenduda, otsivad asendustegevusi.

Millised on alahinnatud omadused?

Tänapäeva ühiskonna üks suuremaid väljakutseid kasvatuse alal on tagasihoidliku lapse toetamine. Ameerika kultuurist on tulnud seisukoht, et tagasihoidlikkus on justkui puue. Tegelikult on sellised lapsed empaatilised, tundlikud. Nad pole kunagi agressiivsed ning neid on kerge kasvatada.

Ühes uuringus, mis tehti lasteaiaõpetajate seas, loetlesid õpetajad tagasihoidlike laste juba mainitud häid omadusi ning rääkisid, et aktiivsed lapsed on sageli agressiivsed ja rahutud. Ja samas uuringus veidi hiljem arutlesid nad juba, kuidas laste tagasihoidlikkust vähendada. Nagu varem esiletoodud positiivsed omadused ei tähendaks midagi.

Kui täiskasvanud tagasihoidlikule inimesele ütelda, et tema iseloomul on füsioloogiline põhjus, võib ta tunda kergendust. Rääkisin kord ühe 64aastasega, kes oli eluaeg arvanud, et ta on vilets inimene, sest on nii arglik. See inimene kuulis alles minu käest, et ta pole ise oma arglikkuses süüdi, see lihtsalt on tema temperamendi kaasasündinud joon.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/12815/heade_hinnete_saamiseks_tarkusest_ei_piisa.html
Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

9. aug. 2010 at 11:01 Lisa kommentaar

Vanemad postitused


Loendur

  • 33 252 vaatamist