Posts filed under ‘7-10 aastat : mürsik’

Ropendamine

Miks mõned lapsed ropendavad nagu tuuris voorimehed ja kuidas sellele reageerida?

Kogemata pealtkuuldud hetk kahe 3. klassi poiste mängust:
“Mis asja sa teed? Nii me kokku ei leppinud, väärakas!”
“Ise sa mölised! Pede!”

Rohkem näiteid siia ei tule. Aga küsige mõnelt õpetajalt ja küllap kuulete talt laste väljendeid, mille peale enamik täiskasvanuid punastab. Tavaliselt algab massilisem ropendamine 7. klassis, mõni laps alustab juba 5. klassis. Oma katseid roppuste maailma väravaid avada teevad muidugi ka algklassilapsed – ja nende sõnavara on tänapäeva ülihea leviga maailmas palju karmim, kui arvata oskaks.

Õnneks on enamiku kasvavate kodanike suud 9. klassi lõpuks roppustest enam-vähem puhtaks saanud. Miks lapsed roppuste faasi läbivad ja kuidas neid sellal ohjeldada?

Katsetame uusi sõnu

Algklassilapsed kasutavad rumalaid sõnu enamasti sellepärast, et nad:

• on vanemalt, sõbralt või telerist uut sõna kuulnud ja katsetavad nüüd, kuidas see nende suus kõlab ja kuidas teistele mõjub;
• tahavad olla kellegi moodi ja paraku see eeskuju vannub;
• on harjunud taolise keelega oma kodus.

Algklassilaste räme keelekasutus võib olla ka märk mõnest tõsisemast murest või puudujäägist. Kui lapse koledad väljendid korduvad, on väljakutsuvad ja ropendamine tundub olevat sihilik, võib see viidata:

• läheduse puudumisele peres;
• tähelepanu otsimisele;
• sotsiaalsete oskuste puudusele – laps ei oska muul moel tähelepanu saada.

Kui laps kasutab jutus sageli suguelundite nimetusi ja seksiga seotud väljendeid, mida temaealised tavaliselt ei tarvita, võib see viidata seksuaalsele väärkohtlemisele.

Teismeeas peaaegu paratamatu

Teismeeas võib vägisõnade pruukimine olla n-ö ealine iseärasus, mõni jõuab sinna faasi juba 5. klassis. Kursisolek roppustega kõikvõimalikes keeltes ja julgus neid kasutada kuulub eneseotsingute juurde. Vaid vähesed ei tee ropendamise etappi läbi. Enamasti jääb siivutu sõnavalik oma seltskonna piiresse, kuid mõnel kipub kaasa trügima ka suhetesse täiskasvanuga.

Teismelised ropendavad enamasti sellepärast, et:

• see on nende jaoks märk suur ja julge olemisest, samamoodi nagu suitsu ja alkoholi äraproovimine;
• mõni vandesõna on kodu eeskujul alguse saanud ja aja jooksul peaaegu et sidesõnaks muutunud.

Kui teismelise ropendamise taga on ealised iseärasused, avaldub vandumine reaktsioonina näiteks ehmatusele, ebaõnnestumisele või frustratsioonile. Kuid nagu algklassilaste puhul, võib ka teismeliste ropp keelekasutus olla signaal:

• pereprobleemidest;
• läheduse puudumisest;
• hirmust suhelda ehk sotsiaalsete oskuste puudusest. Kui laps ei oska seltskonda sulanduda ja õigeid nalju teha, võib ta proovida kohta kambas saada vandesõnade-rikka keelekasutusega.

Kui nii, siis ei ole mõtet ropendamise kui eraldi probleemiga tegelda ega igast sõnast suurt numbrit teha. Tegelema peab probleemi endaga.

Teismelised poisid vannuvad üldiselt rohkem kui tüdrukud. Samas hakkab tüdrukute räige keelekasutus täiskasvanule enam kõrva. Ent kui tüdruku erakordselt kole või rohke vandumine viitab tihti mingile tõsisemale probleemile, siis poiste ropendamine kuulub tavaliselt ealiste iseärasuste hulka ega ole tõsisema mure märk.

Mida teha?

Kui algklassilaps ütleb esimest korda vandesõna või ropu väljendi, siis tahab ta teada saada, kuidas talle tähtsad inimesed ehk vanemad sellele reageerivad. Reaktsioon olgu:

• tauniv. Ütle selgelt välja, et see väljend või sõna ei meeldi sulle. Enese selgeks väljendamiseks võta lapsega kõigepealt kontakti. Mine tema juurde ja kummardu, nii et teie silmad on ühel kõrgusel. Ütle: “Mulle ei meeldi, kui sa seda sõna kasutad!” Vaid juhul, kui tundub, et laps ei saanud aru, mis sõnast jutt, korda seda.
• tundeid kirjeldav. Järgmisena ütle lapsele, mis tunde selle sõna kuulmine sinus tekitas. On sul häbi, tunned sa end solvatuna või on sul valus – nimeta tunnet, mis sinu sees on. Kui laps ütleb kellelegi teisele sinu kuuldes halvasti, rääkige, mis tundeid see lapse arvates teises tekitas. Kas teine võib end õnnetu või tõrjutuna tunda?
• edasist käitumist kavandav. Kindlasti sõnasta, millist käitumist sa edaspidi ootad. Näiteks rõhuta: “Ma tahan, et sa ei ütleks enam seda sõna!”

Väikesele tüdrukule võib mõjuda see, kui rõhutada, et tema äsja öeldud sõna on väga kole. Poiste puhul ei pruugi sel mõju olla. Poissi võib motiveerida vanema kinnitus: “Sa ei ole ju selline laps, kes rumalasti räägib.”

Kui laps pärast teie jutuajamist järgmises pingelises situatsioonis suudab vandesõnata jääda, tunnusta teda. Kui aga rumala sõna saaga kestab, arutage, mida laps võiks selle asemel öelda või teha. Koos võite ka mõne tõhusa karistussüsteemi välja mõelda. See on hea juhul, kui lapsel hakkab harjumuseks kujunema näiteks ebaõnnestumise korral “Pagan!” või muud sarnast öelda. Lapse enda pakutud mõjutusvahend on kõige tõhusam.

Samamoodi – taunivalt, oma tundeid väljendades ja edasist paika pannes – tuleb reageerida ka teismelise roppsuu sõnadele. Tõsi, teismeline võib sinu tunnete-juttu kuuldes ühmata: “Ah, mul savi!” Ent ära lase end rivist välja lüüa. See on teismelise habras eneseuhkus, mis käsib tal ennast “kaitsta”. Sinu jutu mõju ilmneb lihtsalt pikema aja jooksul.

Kui teismeline sulle ikka väga vastandub, võid paluda kellelgi teisel talle tähtsal täiskasvanul sel teemal rääkida.

Võõras laps, võõras mure?

Mida aga teha siis, kui lapsele külla tulnud sõber ropendab? Juhul kui külalise rumal keelekasutus on kõvahäälne ja korduv, siis on vanema õigus ja kohus sekkuda ning öelda külalisele: “Meie peres/majas nii ei räägita, palun ära kasuta neid sõnu!”

Sekkumine olgu lühike ja selge ning tehtud täiskasvanu tasandilt. Oma lapsega võid pärast külalise lahkumist pikemalt rääkida, mis juhtus ja mida tundsid, et laste mängule vahele läksid. Ilma seletuseta võib lapsel jääda ebameeldiv tunne, et ema topib oma nina tema ja ta sõprade asjadesse. Kui aga mitte sekkuda, õpib laps, et tema puhul taunitud sõnad on külalistele lubatud.

Kui kodus on täiskasvanu õigus ja kohus tutvustada oma kodu reegleid, siis tänaval või muus ühises ruumis kuuldud ropendamise peale teiste laste “kasvatamine” on libe tee. Me ei tea, kuidas laps seda pärast oma vanematele ja sõpradele serveerib.

Roppude sõnade igavest külgekleepumist paaniliselt kartma ei pea, juhul kui kodus pole kedagi, kes aktiivselt vandesõnu kasutab. Pelgalt telest ja arvutist või sõpradelt vägisõnad lapsele külge ei jää. Laps võib neid mõnda aega küll katsetada, ent kui talle selgitada, miks kodus neid sõnu ei kasutata, siis tõenäoliselt roppused tema keelekasutuses ei kinnistu. Kindlasti aga vajab laste ropendamine täiskasvanu reaktsiooni.

Allikas: koolipsühholoog Anna-Liisa Blaubrük

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

http://naistemaailm.ee/artiklid/33741/kuidas_kasida_roppu_suud_.html

3. aug. 2010 at 06:43 Lisa kommentaar

Newer Posts


Loendur

  • 36 982 vaatamist