Posts filed under ‘Teismeline’

Heade hinnete saamiseks tarkusest ei piisa

Rahulikele ja sõbralikele õpilastele panevad õpetajad tihti paremaid hindeid kui aktiivsetele ja isepäistele. Ilmne ebaõiglus, sest nad ei pruugi olla kübetki targemad.

Soome tuntuim psühholoog Anna-Liisa Keltikangas-Järvinen on aastaid uurinud inimeste temperamenti ja leiab, et temperament mõjutab õppetulemusi eelkõige õppimisstiili kaudu. Kui anda näiteks kolmele täiskasvanule teha nõudlik töö, siis võib olla nii, et üks paneb kabinetiukse enda järel kinni, lülitab välja telefoni ega lahku toast enne, kui ülesanne täidetud.
Teine käib iga 20 minuti järel kohvi võtmas, liigub vahepael ringi, ajab juttu. Kolmandast ei saa üldse aru, et ta midagi teeb. Teda võib segada, ta võib vahepeal teha midagi muud ja siis jätkata põhiasjaga. Kuid töö saavad nad kõik valmis.

Temperament mõjutab seda, kui suurteks osadeks inimene oma ülesande jagab, palju ta liigub selle tegemise ajal ja palju ta talub segamist.

Koolis on aga ainult üks stiil – tuleb istuda 45 minutit järjest ühe koha peal ja tegelda ühe ainega. Osale õpilastest kooli stiil lihtsalt üldse ei sobi.

Temperamendi kaudne mõju avaldub selles, kuidas õpetajad erineva temperamendiga õpilasi hindavad. Esimest korda märgati seda rohkem kui 10 aastat tagasi ühes uurimuses, mille käigus õpetajatelt küsiti, missugused õpilased saavad häid hindeid. Õpetajad ei nimetanud andekust, intelligentsust, mälu ega motivatsiooni. Nad kirjeldasid ainult õpilaste temperamenti.

Ameerika uurimused näitavad lausa, et temperamendi osa hinnetes on 40%. Soome koolimaailmas on see protsent keskmiselt 25, osa õpetajate puhul aga isegi kuni 60.

Millised temperamendijooned takistavad edasijõudmist kõige rohkem?

Ma tahan kõigepealt rõhutada, et inimese temperamenditüüp pole kuidagi seotud tema intelligentsi ja võimekusega, ent ometi seletab see neljandiku õpiedukusest. Igal intelligentsuse tasemel on ühepalju erinevate temperamentidega inimesi.

Reaalsus on see, et edasijõudmist koolis takistavad õpilase suur aktiivsus, vähene püsivus ja kerge häiritavus – ja need on kõik suuresti kaasasündinud omadused.
Öeldakse, et õpilane peab olema aktiivne. Jumal kaitsku õpilast aktiivne olemast! Aktiivsus tähendab vilgast tegutsemist, rahutust. Beebina oli neil lastel vaja pidevalt kõike suhu toppida, veidi suuremana pistsid nad oma sõrme igasse lillepotti. Koolis ei suuda nad paigal istuda, räägivad palju ja kõvasti. Neil on kogu aeg “pöörded peal”.

Ja see on kaasasündinud omadus.

Pärilikkus moodustab temperamendist kuni 60%. Aju virgatsained dopamiin ja serotoniin mõjutavad temperamenti ning nende hulk ja aktiivsus on inimestel sünnipäraselt erinev. Temperamendile avaldab mõju ka ema rasedusaeg, näiteks toimib halvasti ema liigne stress.

Kas siis kasvatus ei kujundagi temperamenti?
Temperament on kaasasündinud eeldus teatud moel olukordadele reageerida. Kui inimesel on kalduvus kergelt ärrituda, siis seda ei saa muuta. Aga me saame õpetada, kuidas käituda juhul, kui ärritus tekib. Vanemad mõjutavad seda, kuidas inimene oma temperamenti kontrollib.

Last vormib ka see, millist tagasisidet talle anname. Võtame näiteks beebi, kes on juba sünnipäraselt rõõmus ja rahulik, naeratab igaühele. Kõik kiidavad ja nunnutavad teda ning tita saab pidevalt kinnitust, et ta on tore inimene. Teine, sünnipäraselt rahutu laps, topib näpud igale poole, kuhu saab, ja rahmeldab kogu aeg ringi. Mida tema kuuleb? “Aidake mind, ma olen sest lapsest surmani väsinud,” hädaldab ema. Beebi hakkab endast looma negatiivset minapilti veel enne, kui ta rääkima õpib.
Seega on temperament püsiv kalduvus käituda ühel või teisel moel, aga selle ilmnemisvorm muutub aja jooksul ja seda mõjutab ka kasvatus.

Kui õpilane ei suuda keskenduda

Järjekindlus või püsivus tähendab asjade lõpuleviimist. Inimene ei alusta enne uut tegevust, kui eelmine on lõpetatud. Järjekindlus on parim Looja kingitus kooliõpilasele. Selline laps harjutab ja harjutab, kuni lõpuks on matemaatikaülesande lahendamine selge.

Teisest küljest: sama järjekindlalt, kui ta pusib matemaatika kallal, võib ta nuruda vanematelt näiteks jalgratast – hakkab pihta ja järele ei jäta. See on hea näide ilmestamaks, et ükski temperamendijoon pole iseenesest hea või halb. Positiivsus või negatiivsus sõltub olukorrast.

Koolis kipuvad järjekindlad lapsed olema põikpäised. Mu ämm, kes õpetab rootsi keelt, vaidles ühe niisuguse õpilasega pikalt, kuidas kirjutada rootsi keeles teatud sõna. Ämm tõi talle enda seisukoha tõestuseks hunniku sõnaraamatuid ja õpilane ütles selle peale vaid, et neis kõigis on kirjaviga.

Järjekindlusetus on koolis eriti halb omadus. Hiljem tööelus võib-olla mitte, see lisab paindlikkust, aga koolis jätavad sellised lapsed alustatu kiiresti pooleli, ei jaksa keskenduda, otsivad asendustegevusi.

Millised on alahinnatud omadused?

Tänapäeva ühiskonna üks suuremaid väljakutseid kasvatuse alal on tagasihoidliku lapse toetamine. Ameerika kultuurist on tulnud seisukoht, et tagasihoidlikkus on justkui puue. Tegelikult on sellised lapsed empaatilised, tundlikud. Nad pole kunagi agressiivsed ning neid on kerge kasvatada.

Ühes uuringus, mis tehti lasteaiaõpetajate seas, loetlesid õpetajad tagasihoidlike laste juba mainitud häid omadusi ning rääkisid, et aktiivsed lapsed on sageli agressiivsed ja rahutud. Ja samas uuringus veidi hiljem arutlesid nad juba, kuidas laste tagasihoidlikkust vähendada. Nagu varem esiletoodud positiivsed omadused ei tähendaks midagi.

Kui täiskasvanud tagasihoidlikule inimesele ütelda, et tema iseloomul on füsioloogiline põhjus, võib ta tunda kergendust. Rääkisin kord ühe 64aastasega, kes oli eluaeg arvanud, et ta on vilets inimene, sest on nii arglik. See inimene kuulis alles minu käest, et ta pole ise oma arglikkuses süüdi, see lihtsalt on tema temperamendi kaasasündinud joon.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/12815/heade_hinnete_saamiseks_tarkusest_ei_piisa.html
Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

9. aug. 2010 at 11:01 Lisa kommentaar

Mul on kahju, aga vastus on EI!

Kas tõesti on nii keeruline ühendada konkreetset lapsevanemasõna armastusega lapse vastu?

Uurin oma 13aastaselt pojalt:
“Joosep, milline on sinu meelest üks hea ema?”
“Minu meelest võiksid emad olla sellised nagu professor McGonacall. No et oleks hästi range, aga samas armastaks last.”

Teate ju küll, Minerva McGonacall on see range pilguga muundamise õpetajanna Sigatüüka Võlukunstikoolist. See karm, napisõnaline ja kõikenägeva pilguga tark naine. Samas ka õpilasi austav ja mõistev õpetajanna, kes jagas vajadusel õiglasi karistusi ning kelle suur armastus õpilaste vastu selgus vaat et alles neile, kes olid Harry Potteri lugudega jõudnud viimase osani.

Mulle avas sümbol sellest rangest õpetajannast mõistliku distsipliini möödapääsmatuse paremini kui mis tahes kasvatusalane raamat piiride seadmise vajalikkusest. Aga ma olen muidugi ka potteriaanat lugenud.

Liigse lapsesõbralikkuse viljad käes

Tuttavate algklassiõpetajate sõnul on nad pidanud selle õppeaasta esimesel poolel tegelema laste käitumisprobleemidega, mis varem tulid teemaks alles 5.-6. klassis. Tasub vaid meenutada koolitulistamisi või lasteaiakasvatajate jutte sõnakuulmatutest põngerjatest, ja me veendume, et liigne lapsekesksus pole loodetud vilju kandnud. Vastupidi, kõikelubava lapsesõbralikkuse tulemuseks on segaduses laps, kes on sunnitud vastutust võtma seikade eest, mis pole tema vastutada, ja hoidma oma rabedat-rahmeldavat juhirolli ka seal, kus liigleebe täiskasvanu seda enda kanda ei võta. Ka lastepsühholoog Katrin Pruulmann näeb oma töös liigse lapsesõbralikkuse vilju. Need ilmnevad näiteks siis, kui tema juurde jõudnud 10-11aastased väljendavad suhtumist “mitte keegi ei tohi mulle midagi öelda ja mina tohin kõike, mida tahan”.

Jari Sinkkonen rõhutab oma raamatus “Kasvamine poisina”, et poisid vajavad hädasti autoriteetide lähedalolu. Autoriteetse täiskasvanu kõrval saab laps olla laps, tohib näidata oma tundeid ega pea võtma vastutust, mis käib talle üle jõu. Katrin Pruulmann ütleb, et selles mõttes ei erine poisid tüdrukutest. Mõlemad vajavad piire. Sest eks kehtesta ka tüdrukud end samamoodi kui poisid ja vajavad seega samuti ranget piiripanijat.

Loomulik hierarhia vabastab

Piiride seadmine tähendab, et laps teab, mis on talle lubatud ja mis mitte. Nii ei pea ta ka vastutama asjade eest, mis on vanema rida. Kui näiteks 1. klassi õpilane venitab hommikul ülestõusmisega, on vanema tagada see, et laps siiski kooli jõuaks, kui ta pole just haige. Ema-isa kohus on kindlustada järglase kooliminek ning teha selle vajalikkus selgeks ka lapsele.

Distsipliin peab olema, kuid see olgu mõistlik. Ja selleks, et lapsele mõistlikke piire seada, peab vanemal endal olema ettekujutus, mis ja miks on arukas. Järelikult mõelgu ema-isa enne läbi, miks nad midagi keelavad või käsivad. Enesekindlus saadab lapsele esimese sõnumi, et vanem käitub õiglaselt.

Lapsele reeglit sõnastades tasub olla pigem napisõnaline. “Hiljuti seletasin ühe hüperaktiivse lapse vanemale: lapsele pole vaja pikki-pikki põhjendusi, miks üks asi peab just nii olema,” toob Pruulmann näite. “Piisab teatest, et see peab nii olema. Seda on vaja sellepärast, et… ja seletad kolme lühikese lausega põhjuse.”

Muidugi võib selgitada ka oma kogemuse või näite varal, miks mõni reegel on vajalik. Aga ühest korrast piisab. Kui alustada selle meeldetuletamist iga päev sõnadega “kas ma ei ole sulle rääkinud sada korda”, mõjub see näägutamisena ja on mõttetu. Kui korrata tõsimeeli üht ja sama põhjendust, kulutab vanem oma autoriteeti. Laps teab reeglit, ta tahab vaid näha, kuidas tema käitumisele reageeritakse.

Ja loomulikult on olukordi, mil seletama ei peagi. Lapsele piisab teadmisest, et lapsevanem on vanem ja targem, tema teab ning vastutab.

Usalda, aga kontrolli

Lapsed pole meiega sugugi alati ühte meelt, ja hea ongi. Reeglite rikkumises oleksid nad ilmselt olümpiavõitjad. On kuldne tõde, et kui vanem on kodureegli kehtestanud ja ära seletanud, peab ta ka jälgima, kuidas väänikud seda täidavad.

Sinkkoneni järgi on kõige keerulisemas olukorras laps, kelle vanem vahel jälgib reegli täitmist ja karistab üleastumise eest ning vahel lööb käega. Et lapse segadust ära hoida, on vaja olla järjekindel. Laps peaks saama pidevalt kinnitust, et see, mida vanem ütleb, on põhjendatud, ja vanem ise tuleb oma asjadega toime. Mis autoriteedist me räägime, kui ema kehtestab reegli ja unustab sellest kinnipidamist jälgida?

Et vältida igapäevast kemplust, võiks kodureeglid koos kirja panna. Hästi sobib selleks näiteks kooliaasta algus, ja lapse kasvades tuleb neid muuta. Muidugi on reegleid seinale riputada mõtet vaid juhul, kui kõik pere lapsed on juba kirjaoskajad, kui kirja­­sõnal on neile kaalu. Kooliealised lapsed võtavad perekonna reeglid üldiselt hästi omaks, kui need just totaalselt ei erine ülejäänud maailma nõuetest.

Loomulikult tuleb kodureegleid ja muid, kirjutamata juhiseid täita ka suurtel. Ei tasu oodata lastelt lauakombeid, kui endal neid pole! Kui laps teatab, et täna ta ei söö, sest tal pole kõht tühi, siis on ehk emagi mõnikord õhtusöögist loobunud, sest näksis toidukordade vahel. Lapsed ju matkivad seda, mida me teeme, ja on meid vaadeldes üsna terased tegelased.

Kui jutust ei piisa, tegutse!

On olukordi, kus sõnalistest kokkulepetest ja reeglite meeldetuletamisest ei piisa. Me kõik teame neid… Näiteks on ema pojale öelnud, et arvutiga täna enam mängida ei saa, kuid kuuleb protesti: “Saan küll!” ja näeb silmanurgast, kuidas laps end masina ligi libistab. Kui lapse närv tõepoolest lubab tal kompuutri taha istuda, on ilmselt parem sõnadeta tegutseda. Tõsta ta lihtsalt ära.

Sinkkonen eelistab tegutsemist sõnadele eriti poiste puhul. “Näiteks on teismeline võtnud ilma loata teie jalgratta ja teeb sellega ohtlikku sõitu,” kirjeldab ta. “Siis ei tasu enam paluda, et ärgu rohkem nii tehku.” Sinkkoneni meelest on poisil hoopis lihtsam, kui isa paneb ratta luku taha. Nii ei pea laps heitlema ka piinlikkusega, kui on vaja sõpradele öelda: “Lubasin issile, et ma rohkem ta ratast ei võta.”

Ka Pruulmanni meelest on konkreetsel tegutsemisel jumet. Niikuinii peab ju täiskasvanu otsustama, ja pole mingit mõtet lapsele öelda: “Näe, ma pean sult nüüd ratta ära võtma. Kas oled sellega nõus?” Muidugi pole laps nõus! Konkreetsus, kuigi võib-olla karm, on lapsele samas ka vabastav – tema ei pea enam tegema otsuseid.

Ähvardada pole ilus, aga kui mingi ähvardus või võimalik karistus on vanema suust välja libisenud, tuleb seda raudselt täita. Ükskõik, kui kahju endal on. Muidu kaob autoriteet ja edaspidi on veel raskem. Pole mõtet ka lapsele öelda, et kui too ei tegutse vanema sõnade järgi, tuleb politsei. Lapsele piisaku vanema suhtumisest.

Aga range olles ei tohi unustada, et lapsed on ikkagi meile kallid inimesed. Sestap näidake oma armastust ka keelates ja karistades. Alati saab öelda: “Mul on kahju, et asi on nii kaugele läinud. Ma pean sind targaks lapseks ja poleks uskunud, et sa nii rumalasti käitud… aga midagi pole parata, meie reegel on selline ja ma pean sellest kinni pidama.”

Nii nagu tegi Minerva McGonacall.

Uurin oma 13aastaselt pojalt:
“Joosep, olin ma täna su meelest liiga range?”
“Ema, sa olid vinge – tegid tõelist McGonacalli!”

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/9119/mul_on_kahju__aga_vastus_on_ei.html

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

6. aug. 2010 at 06:43 Lisa kommentaar

Ropendamine

Miks mõned lapsed ropendavad nagu tuuris voorimehed ja kuidas sellele reageerida?

Kogemata pealtkuuldud hetk kahe 3. klassi poiste mängust:
“Mis asja sa teed? Nii me kokku ei leppinud, väärakas!”
“Ise sa mölised! Pede!”

Rohkem näiteid siia ei tule. Aga küsige mõnelt õpetajalt ja küllap kuulete talt laste väljendeid, mille peale enamik täiskasvanuid punastab. Tavaliselt algab massilisem ropendamine 7. klassis, mõni laps alustab juba 5. klassis. Oma katseid roppuste maailma väravaid avada teevad muidugi ka algklassilapsed – ja nende sõnavara on tänapäeva ülihea leviga maailmas palju karmim, kui arvata oskaks.

Õnneks on enamiku kasvavate kodanike suud 9. klassi lõpuks roppustest enam-vähem puhtaks saanud. Miks lapsed roppuste faasi läbivad ja kuidas neid sellal ohjeldada?

Katsetame uusi sõnu

Algklassilapsed kasutavad rumalaid sõnu enamasti sellepärast, et nad:

• on vanemalt, sõbralt või telerist uut sõna kuulnud ja katsetavad nüüd, kuidas see nende suus kõlab ja kuidas teistele mõjub;
• tahavad olla kellegi moodi ja paraku see eeskuju vannub;
• on harjunud taolise keelega oma kodus.

Algklassilaste räme keelekasutus võib olla ka märk mõnest tõsisemast murest või puudujäägist. Kui lapse koledad väljendid korduvad, on väljakutsuvad ja ropendamine tundub olevat sihilik, võib see viidata:

• läheduse puudumisele peres;
• tähelepanu otsimisele;
• sotsiaalsete oskuste puudusele – laps ei oska muul moel tähelepanu saada.

Kui laps kasutab jutus sageli suguelundite nimetusi ja seksiga seotud väljendeid, mida temaealised tavaliselt ei tarvita, võib see viidata seksuaalsele väärkohtlemisele.

Teismeeas peaaegu paratamatu

Teismeeas võib vägisõnade pruukimine olla n-ö ealine iseärasus, mõni jõuab sinna faasi juba 5. klassis. Kursisolek roppustega kõikvõimalikes keeltes ja julgus neid kasutada kuulub eneseotsingute juurde. Vaid vähesed ei tee ropendamise etappi läbi. Enamasti jääb siivutu sõnavalik oma seltskonna piiresse, kuid mõnel kipub kaasa trügima ka suhetesse täiskasvanuga.

Teismelised ropendavad enamasti sellepärast, et:

• see on nende jaoks märk suur ja julge olemisest, samamoodi nagu suitsu ja alkoholi äraproovimine;
• mõni vandesõna on kodu eeskujul alguse saanud ja aja jooksul peaaegu et sidesõnaks muutunud.

Kui teismelise ropendamise taga on ealised iseärasused, avaldub vandumine reaktsioonina näiteks ehmatusele, ebaõnnestumisele või frustratsioonile. Kuid nagu algklassilaste puhul, võib ka teismeliste ropp keelekasutus olla signaal:

• pereprobleemidest;
• läheduse puudumisest;
• hirmust suhelda ehk sotsiaalsete oskuste puudusest. Kui laps ei oska seltskonda sulanduda ja õigeid nalju teha, võib ta proovida kohta kambas saada vandesõnade-rikka keelekasutusega.

Kui nii, siis ei ole mõtet ropendamise kui eraldi probleemiga tegelda ega igast sõnast suurt numbrit teha. Tegelema peab probleemi endaga.

Teismelised poisid vannuvad üldiselt rohkem kui tüdrukud. Samas hakkab tüdrukute räige keelekasutus täiskasvanule enam kõrva. Ent kui tüdruku erakordselt kole või rohke vandumine viitab tihti mingile tõsisemale probleemile, siis poiste ropendamine kuulub tavaliselt ealiste iseärasuste hulka ega ole tõsisema mure märk.

Mida teha?

Kui algklassilaps ütleb esimest korda vandesõna või ropu väljendi, siis tahab ta teada saada, kuidas talle tähtsad inimesed ehk vanemad sellele reageerivad. Reaktsioon olgu:

• tauniv. Ütle selgelt välja, et see väljend või sõna ei meeldi sulle. Enese selgeks väljendamiseks võta lapsega kõigepealt kontakti. Mine tema juurde ja kummardu, nii et teie silmad on ühel kõrgusel. Ütle: “Mulle ei meeldi, kui sa seda sõna kasutad!” Vaid juhul, kui tundub, et laps ei saanud aru, mis sõnast jutt, korda seda.
• tundeid kirjeldav. Järgmisena ütle lapsele, mis tunde selle sõna kuulmine sinus tekitas. On sul häbi, tunned sa end solvatuna või on sul valus – nimeta tunnet, mis sinu sees on. Kui laps ütleb kellelegi teisele sinu kuuldes halvasti, rääkige, mis tundeid see lapse arvates teises tekitas. Kas teine võib end õnnetu või tõrjutuna tunda?
• edasist käitumist kavandav. Kindlasti sõnasta, millist käitumist sa edaspidi ootad. Näiteks rõhuta: “Ma tahan, et sa ei ütleks enam seda sõna!”

Väikesele tüdrukule võib mõjuda see, kui rõhutada, et tema äsja öeldud sõna on väga kole. Poiste puhul ei pruugi sel mõju olla. Poissi võib motiveerida vanema kinnitus: “Sa ei ole ju selline laps, kes rumalasti räägib.”

Kui laps pärast teie jutuajamist järgmises pingelises situatsioonis suudab vandesõnata jääda, tunnusta teda. Kui aga rumala sõna saaga kestab, arutage, mida laps võiks selle asemel öelda või teha. Koos võite ka mõne tõhusa karistussüsteemi välja mõelda. See on hea juhul, kui lapsel hakkab harjumuseks kujunema näiteks ebaõnnestumise korral “Pagan!” või muud sarnast öelda. Lapse enda pakutud mõjutusvahend on kõige tõhusam.

Samamoodi – taunivalt, oma tundeid väljendades ja edasist paika pannes – tuleb reageerida ka teismelise roppsuu sõnadele. Tõsi, teismeline võib sinu tunnete-juttu kuuldes ühmata: “Ah, mul savi!” Ent ära lase end rivist välja lüüa. See on teismelise habras eneseuhkus, mis käsib tal ennast “kaitsta”. Sinu jutu mõju ilmneb lihtsalt pikema aja jooksul.

Kui teismeline sulle ikka väga vastandub, võid paluda kellelgi teisel talle tähtsal täiskasvanul sel teemal rääkida.

Võõras laps, võõras mure?

Mida aga teha siis, kui lapsele külla tulnud sõber ropendab? Juhul kui külalise rumal keelekasutus on kõvahäälne ja korduv, siis on vanema õigus ja kohus sekkuda ning öelda külalisele: “Meie peres/majas nii ei räägita, palun ära kasuta neid sõnu!”

Sekkumine olgu lühike ja selge ning tehtud täiskasvanu tasandilt. Oma lapsega võid pärast külalise lahkumist pikemalt rääkida, mis juhtus ja mida tundsid, et laste mängule vahele läksid. Ilma seletuseta võib lapsel jääda ebameeldiv tunne, et ema topib oma nina tema ja ta sõprade asjadesse. Kui aga mitte sekkuda, õpib laps, et tema puhul taunitud sõnad on külalistele lubatud.

Kui kodus on täiskasvanu õigus ja kohus tutvustada oma kodu reegleid, siis tänaval või muus ühises ruumis kuuldud ropendamise peale teiste laste “kasvatamine” on libe tee. Me ei tea, kuidas laps seda pärast oma vanematele ja sõpradele serveerib.

Roppude sõnade igavest külgekleepumist paaniliselt kartma ei pea, juhul kui kodus pole kedagi, kes aktiivselt vandesõnu kasutab. Pelgalt telest ja arvutist või sõpradelt vägisõnad lapsele külge ei jää. Laps võib neid mõnda aega küll katsetada, ent kui talle selgitada, miks kodus neid sõnu ei kasutata, siis tõenäoliselt roppused tema keelekasutuses ei kinnistu. Kindlasti aga vajab laste ropendamine täiskasvanu reaktsiooni.

Allikas: koolipsühholoog Anna-Liisa Blaubrük

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

http://naistemaailm.ee/artiklid/33741/kuidas_kasida_roppu_suud_.html

3. aug. 2010 at 06:43 Lisa kommentaar

Newer Posts


Loendur

  • 36 982 vaatamist