Posts filed under ‘PEREKOND’

Pere parem argipäev

Igapäevelu sujub pingevabamalt, kui pisutki järgida lihtsaid suhtlustõdesid, mis tavapärases oravarattas ununema kipuvad.

•    Räägi ja kuula, kuula ja räägi. Ära oleta, et tead, mida laps või abikaasa mõtleb. Küsi ja täpsusta.

•    Vaiki. Ära riku pereliikmete tuju – jäta keelel kibelevad jämedused ütlemata.

•    Puuduta. Kallista lähedasi, vaadake üksteise kaisus diivanil telekat ning loe õhtujutt pere pisemaid süles hoides. Ära ole musidega kitsi!

•    Kasuta sõnu: „aitäh,“ „anna andeks,“ „armas“ ja „kuidas läheb?“

•    Austa. Pea lugu nii abikaasa hobidest kui laste mängudest-sõpradest. Ühtlasi austa ka õigust oma ajale.

•    Naera (kui vähegi jaksad). Üritades eri arvamusi ühiseks otsuseks liita, on huumor tõhus ravim.

•    Tehke midagi terve perega. Olgu selleks kook või ujumaskäik, peamine, et osaleksid kõik.

•    Aktsepteeri. Tõepoolest, su pere on kummaline ja ärritav. Sa ise oled ka!

Olukordades, mis ei edene nagu plaanitud, võta appi kannatlik meel ja huumor. Alati tasuks valmis olla ootamatusteks – needki kuuluvad pereellu lahutamatult.

Allikas:

meidanperhe.fi

7. sept. 2011 at 01:16

Töö ja pere vaheline tasakaal muudab peresidemed tugevamaks

Töö ja pere vahel ideaalse tasakaalu leidmine on äärmiselt keerukas, ent selle saavutamisega kaasnevad väärtuslikud oskused, mida saab oskuslikult kasutada ka muudes elu valdkondades. Tasakaal soodustab tugevamate peresidemete teket, head tervist ning muudab lapsed enesekindlamaks. Järgnevalt tooe välja põhjused, miks on tasakaal niivõrd oluline.

Ajaplaneerimine

Oskus oma aega planeerida on töö ja pere vahel õige balansi leidmisel ülioluline! Sellisel juhul teavad pereliikmed, mida oodata ning mida neilt iga päev vastu  oodatakse.

Organiseeritus

Selleks, et pere ning töö oleks elus võrdse kaaluga, on tähtis, et kõik pereliikmed oleksid organiseeritud. Iga liige peaks hoidma oma isiklikku ruumi puhtana, teadma töid, mida neilt kodus oodatakse (ning neid ka tegema!). Oskus olla organiseeritud aitab olla edukas igal elualal ning parim koht selle hädavajaliku omaduse õppimiseks ongi justnimelt kodu.

Tugevamad peresuhted

Peredes, kus kõik töötavad üheskoos, et elus säiliks tasakaal, on omavahel märksa kindlamad sidemed. Eriti just siis, kui antakse omapoolne panuse, et kõik sujuks kodus justkui õlitatult. Hoides tasakaalu pere- ning tööelu vahel püsib ka abielu tugevamana. Kui vanemad ja lapsed veedavad aega koos, et teha töid ning samas lõbutseda ja puhata, kujunevad mõlema generatsiooni vahel välja tugevad sidemed.

Hea füüsiline ja vaimne tervis

Taskaal töö ja kodu vahel avaldab tervisele positiivset mõju kahel põhjusel. Omades kindlat päevakava, jääb iga päev aega treeninguks, mis on ilmtingimata oluline iga pereliikme tervise jaoks. Kuid mis on veelgi olulisem – hea tasakaal tekitab vähem stressi. Hea balanss tekitab lapsevanemates vähem süütunnet ning see tähendab omakorda, et päevad mööduvad stressivabamalt.

Millist kasu saavad lapsed?

Lapsed elavad õnnelikult ning arenevad keskkonnas, mis on organiseeritud ning toimib ilma ootamatusteta. Kui kodus on tasakaal, tunnevad lapsed end turvalisena teades, mis ja millal juhtub. Ootamatute üllatustega on lihtsam tegeleda, kui on olemas päevakava, sest kui kriis saab läbi, on lihtsam jälle rajale tagasi saada. Lisaks näevad lapsed oma vanemaid lõõgastatuna ja õnnelikumana sellises peres, kus kõik töötavad üheskoos, et tervislik tasakaal säilitada.

Allikas:

eHow.com.uk

7. sept. 2011 at 01:12

Laste ja vanemate suhetest

Arusaamised laste ja vanemate rollidest, heast ja halvast ning kasulikust ja kahjulikust on eriti viimasel aastasajal põhjustanud küllaga vastakaid tundeid. Vastuolu on seda suurem, et kõik lapsevanemad soovivad lastele vaid parimat. Aga kas see on alati hea ka lastele? Armastuse imeväest vastuolude lahendamisel räägib …

Põlvkondadevahelised vastuolud olid teada juba Platonil, kes kirjeldas noomivalt noorema põlvkonna lugupidamatut käitumist vanema põlvkonna suhtes. Psühholoogid kogevad seda tihti, et inimestele ei tekita hingevalu mitte niivõrd sotsiaalne ega poliitiline olukord, kuivõrd vanemate mittemõistmine ja -austamine.

Kuni 10aastased lapsed suhtuvad vanematesse kriitikavabalt – neile on ema ja isa kõige kallimad ja tähtsamad. Siis õpivadki nad vanematelt hoiakuid, arvamusi, käitumismalle. Laste ellujäämine sõltub otseselt vanemate heaolust ja hoolitsusest ning lapsed tajuvad hästi vanemate meeleolusid. Kui vanematel on halb, on halb ka lapsel. Sellises situatsioonis võib laps võtta vastutuse vanemate eest enda peale, tundes veel süüdki, et nad maailmas nii hästi toime ei tule. Üle 10aastased lapsed hakkavad vanemaid juba teadlikumalt analüüsima ja nende hoiakud avalduvad ka protestivas käitumises.

Põlvkondade paradoks

Nüüdisaja üks mõttetarku Charles Handy kirjeldab põlvkondadevaheliste konfliktide põhjusena olulist paradoksi – nimelt on inimestel suur soov erineda eelmistest põlvkondadest, nõudes ise samas, et järgnev põlvkond oleks nende moodi.
See vastuolu võiks sobida nüüd ajalukku, kus laste käekäigus oli palju ettemääratust, kindlaid reegleid ja jäiku uskumusi. Iseseisvus kajastus omal ajal pigem laste töövõimes. Vanemad õpetasid lastele, kuidas maailmas toime tulla, nende ülesanne oli kindlustada lastele ja ka endale turvaline ellujäämine.

20. sajandil toimusid maailmas ülisuured muutused – tehniline revolutsioon, globaliseerumine, sotsiaalsete suhete muutumine, maailmasõjad jne. Uued võimalused ja valikud mõjutasid ka perekondlikke suhteid. Esivanemate õpetused eluga toimetulekuks enam ei kehtinud ja parim, mida veel 19. sajandi lõpul sündinud vanemad said oma järeltulijatele pakkuda, olid üldinimlikud väärtused ja tõekspidamised.

Kahjuks ei ole piisavalt väärtustatud põlvkonda, kes on sündinud 20. sajandi alguses ja kogenud kõige suuremaid muutusi, pidanud kohanema, õppima, muutuma, loobuma jne. Just see põlvkond on kõige rohkem jäänud ilma vanematepoolsest kindlustundest, sest uutmoodi eluga pidi ise kohanema. Muutuste ja valikutega kaasnev stress ning ebakindlus väljendus mitteharmoonilistes peresuhetes, kus vanamoodi enam ei saa ja uut moodi ei oska. Tuntud väljend “Kui lapsel on kõht täis ja katus pea kohal, siis ei peaks tal olema põhjust  nutta”, on iganenud klišee. Ükski vanem ei ütle, et ta ei armasta oma last – ta kahjuks lihtsalt ei tea alati, mis on lapsele hea.

Tänulikkus ebakindluse eest

Nüüdisaegne peremudel nõuab uut mõtlemist ja käitumist. Aastasadu kinnistunud käitumismallid enam ei kehti ning 21. sajandil peab uuendama aegunud uskumisi ja paradokse sellisteks arusaamadeks, mis aitavad luua põlvkondadevahelisi mõistvaid suhteid. Õpetussõnu ja informatsiooni on võimalik nüüd küllaga saada paljudest erinevatest allikatest, aga hingerahuks kõige olulisem on see, mida pakuvad vanemad.

Eelkõige vajab laps turvatunnet ja teadmist, et teda armastatakse just sellisena, nagu ta on. Tingimusteta armastus ema kui kõige lähedasema inimese poolt annab lapsele sõnumi, et ta on väärtus. Kui laps saab enda olemasolu kohta tingimusteta heakskiidu, on ta ka ise usaldav ja armastusele avatud. Ema ei pea armastusega üle pingutama, vaid lihtsalt oma last märkama, teadma, mida laps vajab, ja tema jaoks olulisel ajal olemas olema.

Üleliigne muretsemine ja hoolitsemine võib tekitada emadel eneseohverdamise tunde. Vanemarolli täites oleksid nad justkui laste heaolu nimel loobunud oma elust. Laps ei ole vanemate omand ja tema kasvatamise eest ei tohi nõuda tänulikkust. Tänulikkust nõuavad lastelt eelkõige ebakindlad vanemad, kes pole ise elus saavutanud seda, mida soovinuks. Laps pole vanematele võlgu. Emaarmastuse üledramatiseerimise ja täiuslikkusepüüde tulemuseks on lapse suhtes ebarealistlikud nõudmised, süütunded ja hirmud.

Isa ja ema erinevus

Nüüdisajal on rollide piirid küllaltki hägused, kuid lapsel on siiski erinevad ootused nii ema kui ka isa rolli suhtes. Isa peaks pakkuma lapsele pigem tingimustega armastust, mis innustab saavutustele. Isa oluliseks ülesandeks on näidata lapsele teed maailma. Tema suhtumine ja olek annab teada, kas maailm on turvaline paik. Kui isal on maailmas halb – näiteks ta ei tule oma kohustustega toime –, on see signaal ka lapsele, et eluga toimetulek on raske. Isalt, aga muidugi ka emalt oodatakse positiivset kinnitust oma saavutustele, tagasisidet, et ta on hästi teinud või õigesti otsustanud. Vaoshoitud tunnustus, nagu  näiteks “Tubli, aga alati saab paremini”, kõlab pigem etteheitena, edastades sõnumi “Sa pole piisavalt pingutanud”.

Pidevalt suunava, kontrolliva, manitseva ning keelava kasvatuse tagajärjel tekib sageli süü- ja häbitunne. Süü tekib siis, kui saadakse teada, et “Olen teinud valesti”, häbi siis, kui “Olen vale, halb”. Sellisel juhul saab laps vanematelt pidevalt teada, et temaga ei olda rahul. Kui vanemad on rahulolematud ega armastata tingimusteta, hakkab laps püüdlema heakskiidu poole, luues endale “maski”, millega vanemad võiksid rahule jääda. Oht on selles, et mask võibki jääda tema pärisosaks ja inimene käitub kogu elu nii, nagu teised tahavad, mitte nagu ise sooviks. Ta ei saa lõpuks ise ka aru, mida tema vajab ja et tema vajadused on ka tähtsad.

Harmoonilises perekonnas on olulisim paarisuhe, mis tagab vastastikuse arengu ja rahulolu. Ema ja isa vastastikune armastus ning lugupidav koosolemine edastab lastele sõnumi, et kõik on tähtsad, kõigi jaoks on aega, keegi ei jää teise pärast tähelepanuta või armastusest ilma.
Adekvaatse lapsevanema identiteedi korral ei ole suhe lastega keeruline.  Vanem, kes ei püüa olla täiuslik, armastab iseennast ja lubab endas välja paista oma “sisemisel lapsel”, on ka lapsega suheldes vaba, loominguline, usaldav ja mänguline.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/33549/armastavad_vanemad_ja_armastavad_lapsed.html

Ilmus ajakirjas Naised

20. veebr. 2011 at 12:17

Miks me vaidleme ja tülitseme?

Me ei pea kartma probleemide tekkimist, vaid peame omandama oskused, kuidas nende lahendamisega mõlemaid osapooli arvestavalt toime tulla, usub Gordoni perekooli suhtlemiskoolitaja Eha Rikberg. Kust leida võti, millega avada uks eduka probleemilahenduse juurde?

Tõdegem, et erimeelsused ja eriarvamused on igapäevaelu üks osa. Meil kõigil on omad soovid ja vajadused, mis teevad meist just need, kes me oleme, armastatud ja ainulaadsed isiksused. Kõik meie käitumised on lahendused meie inimlike vajaduste rahuldamiseks. Siin peitubki võti, mida otsime.

LAHENDUSED ja VAJADUSED

Kas olete märganud, et tülid tekivad peaasjalikult kahel pinnal:

– konflikti lähevad meie erinevate vajaduste rahuldamiseks välja mõeldud lahendused (nt on üks auto, millega tahab ühel ajal sõita kaks inimest, samal ajal on see võimalik vaid ühel);
– põrkuvad meie kummagi erinevad vajadused (nt Mari soov vaikuses õppida (eneseareng), Jüri soov aga kõvasti muusikat kuulata(meelelahutus)).

Milles on siis vahe? Vahe on selles, milliste lahendusteni erinevatel juhtudel on võimalik jõuda.

Esimesel juhul (lahenduste pinnal tekkinud konflikti puhul) on võimalik probleem lahendada, nii et võitjaks osutub vaid üks osapool ja teine tunneb ennast halvasti. Teisel juhul on võimalik leida lahendus, kus võidavad mõlemad osapooled. Võti peitub selles, et keskendudes vajadustele, tekib juurde mitmeid võimalikke lahendusi, mille vahel valida.

Vastandlikud tahtmised

Võtmeks on meie vajadused, mitte lahendused. Vaatame, kui lihtne ja loominguline on leida erinevaid võimalusi konfliktide edukaks lahendamiseks, kui tuvastame teineteise tegelikud vajadused.

Hea näide on mul kohe omast käest võtta – arvan , et see olukord on päevakorral paljudes peredes, kus kasvamas kooliealised lapsed.

Pikalt suvepuhkuselt tulles leppisime lastega kokku kooliga seotud reeglid. Lapsed käivad algkoolis ja harjutavad iseseisvat õppimist. Õppimised tehakse ära esmajärjekorras ja see, mis valmistab raskusi, jääb õhtuks, et asi koos üle vaadata. Esimestel nädalatel toimis kõik kui valatult, õhtuti ei olnud vaja suurt midagi üle vaadata ega aidata. Ühtäkki muutus aga olukord kummaliseks. Eelmisel nädalal olid kõik õppimised jäänud õhtu peale põhjendusega, et seda ei osatud ise ära teha. Koos tegema asudes olin vaid kuulaja ja kõrvalistuja rollis ning oli selge, et probleem ei olnud oskamises. Võtsin teema jutuks nädalavahetusel, et selgitada välja , mis on sellise käitumise taga, ja jõuda tegelike põhjusteni – vajadusteni.

Tundsime abikaasaga mõlemad, et igal õhtul järjest kolme poisiga õppimine võtab liialt palju aega, õhtusöögi tegemine on häiritud ja õhkkond väsimusest ning oma toimetuste edasilükkamisest pingeline. Meie vajadus oli võimaldada aega nii puhkuseks kui ka omavahel suhtlemiseks.

Milline oli aga lapse vajadus, kui ta jättis tegemata kõik kodutööd ning ootas, et teha seda koos vanemaga? Me ei tea seda enne, kui oleme lapsega koos teema üle arutlenud ja vestelnud, kuulanud ära tema mõttekäigu, tajunud tema tundeid selle taga, andes ise aktiivselt tagasisidet, kuidas me oleme teda mõistnud.

Lapse vajadus ei ole teha vanemale meelehärmi ja teda pahandada. Kaugel sellest, last ajendas käituma tema vajadus saada vanema tähelepanu ja tunnustust. Soov veeta koos rohkem aega nagu suvel, kui puududsid koolikohustused ja meil oli rohkem ühiseid ettevõtmisi. Nüüd tundsid lapsed puudust ühisest ajast ja võimalusest jagada päevaseid sündmusi. Laps mõtles selleks välja oma lahenduse, milleks oli tööde tegemata jätmine, et saavutada sellega koos tegutsemise aega.

Lahendus mõlemale poolele

Olles mõistnud oma vajadust puhkuse ja isikliku aja järele ning lapse vajadust ühiste tegevuste järele, saame edasi minna järgmise osa juurde. Selleks on erinevate lahenduste leidmine meie mõlema vajadustest lähtuvalt.

Olles koos lapsega sõnastanud tema vajaduse, andsin teada ka oma vajadusest, seda mina-teadete kaudu: “Ma vajan õhtul aega ka isiklike asjade tegemiseks ja olen häiritud, kui me õpime pikalt ja ma ei jõua omale vajalikke toimingud teha.” Selline teade ei riiva last ja väljendab vaid minu tundeid ja seda, kuidas käitumine mulle mõjub. Tajudes, et teda on mõistetud, on laps nõus kuulama ja arvestama ka vanema tunnete ja vajadustega. Saime asuda erinevate lahendusvariantide väljamõtlemise juurde. Kirjutasime üles kõikvõimalikud lahendused, mis kellelegi pähe tulid.

Järgmise sammuna asusime neid hindama oma vajadustest lähtuvalt. Lõpptulemusena jäid sõelale lahendused, millega me kõik nõus olime. Leppisime kokku, et poisid püüavad endiselt iseseisvalt ära teha koolitükid, mida oskavad, õhtul vaatame üle vaid raskemad asjad, ning õhtuste toimetuste juures vestleme igaühe päevasündmustest kõik koos. Meie abikaasaga saame koduseid tegemisi rahulikumalt korraldada ning jääb aega ka puhkuseks. Seevastu nädalavahetuseti võtame ette ühiseid saunaskäike, metsaretki ja muid huvitavaid ühistegevusi, kus saame ajapiiranguteta koosolemist nautida.

Selle asemel et sattuda vaidlusesse esialgsete lahenduste teemal, lähenesime olukorrale sügavuti, tuvastasime vajadused ja jõudsime kõigile sobiva võidan-võidad-lahenduseni.

Kuus sammu õnnelike suheteni!

Probleemi lahendamise esimene samm on probleemi defineerimine. See on ka kõige raskem ja aeganõudvam osa, eeldades kolme olulise tehnika oskuslikku kasutamist. Need on oma vajaduste kehtestamine mina-sõnumitega, teise inimese peegeldav kuulamine, kuni oled mõistnud tema vajadusi, ning seejärel probleemi sõnastamine vajaduste keeles. Aga hästi sõnastatud probleem on juba pooleldi lahendatud!

1. Selgita välja ja sõnasta probleem vajaduste, mitte lahenduste keeles.
2. Mõtle välja võimalikult palju lahendusi. (NB! Esialgu ilma hindamata.)
3. Vali välja kõigile sobiv lahendus.
4. Planeeri, kes mida teeb.
5. Vii plaanitu ellu.
6. Hinda tulemusi mõne aja möödudes.

Mõjukas vanem saab olla vaid see, kes last austab, kelle sõnadest ja tegudest jääb läbi kumama veendumus, et laps on tegelikult armas ja hea. Hoidke lahus lapse isiksus ja tema teod. Te võite seista vastu konkreetsetele tegudele, aga näidake iga oma käitumisega välja, et tunnustate väikese inimese tõelist väärtust ja austate tema isiksust! Rõõm on koos kasvamises! Sama võlureegel kehtib tegelikult ka kõigis teistes suhetes. Nautigem edukaid probleemilahendusi!

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/35094/miks_me_vaidleme_ja_tulitseme_.html

Ilmus ajakirjas Naised

20. veebr. 2011 at 12:05

Andestamine ühendab

Andestamine ja andekspalumine on meile kõigile tuttavad ja tekitavad tihti ka sisemisi tõrkeid. Püüdes mõista, et keegi meist pole vaga kui lambatall, vaid et inimestes on nii voorusi kui puudusi, muutuvad ka andestamine ja andekspalumine lihtsamaks.

Leppimise komponendid

India päritolu Ameerika psühhoanalüütik, kirjanik ja poeet Salman Akhtar on andestamisega seotud aspekte laiemalt uurinud ning leiab, et andestamine on tõhus, kui sellel on kolm kindlat komponenti. Esimeks eelduseks peab Akhtar kättemaksu (revenge). Ta selgitab, et poliitilise korrektsuse vaatevinklist pole see kahtlemata sobilik, kuid võimaldab pahateo või solvangu ohvril tõusta passiivse kannataja rollist aktiivsemale positsioonile. See laseb ohvril tunnetada, et ta ei ole sõltuv teiste tujudest, vägivaldsusest ega armulikkusest, vaid et ta võib olla ise olukorra peremees, et tal on võimu ja võimeid asjaolude suunamiseks.

Kättemaks võib olla reaalne või fantaseeritud. Psühholoogilises plaanis on kannatuste eest tasumise mitteteadlik dünaamika üsna keeruline: kättemaks või karistus võimaldab ohvril tunda mõnu oma agressiivsetest tunnetest. See on Akhtari sõnul ilmselt vältimatu eeldus tõeliselt andestavale leppimisele. Ka üksnes fantaasiates läbi elatud kättemaksuaktsioonist tulenev rahuldus tekitab olukorra, kus ohver pole enam süütu kannataja ega pahategija ainus julm osapool. Mõlemad on kahjustatud ja samas ka põhjustanud haavu. See loob aluse nii enda kui ka vaenu teise osapoole suhtes empaatia tundmiseks ning leppimise poole liikumiseks.

Teise eeldusena toob Akhtar välja kahetsuse ja hüvitamise (reparation). Siin ei pea ta silmas mitte materiaalset hüvitist, isegi kui see peaks siirale leppimisele järgnema. Pigem aitab ohvril andestada ja hingehaavadest kosuda selge arusaamine, et solvaja või pahategija on mõistnud, milliseid ebameeldivusi ja kannatusi ta on tekitanud, see aitab kannatanul taastada ka reaalsustaju. Kui pahategija tunnistab oma tegu, aga tühistab ohvri tunded (pole midagi, ma ju kogemata, tühiasi, mis sa nutad), siis on see topeltvägivald – ohver võib tunda, et tema piire ja tajumusi on jälle rünnatud.

Pahategija kahetsus ja andekspalumine võimaldavad ohvril tõusta passiivselt positsioonilt otsustaja seisusesse, kel on voli määrata, kas andestada või mitte. Andekspalumine võimaldab ohvril luua reaalsema pildi toimunust ja enese väärtusest, seega integreerida ebameeldiv kogemus oma psüühilisse maailma. Vastasel juhul võib traumakogemus kapselduda ning seda on raske unustada. Kui kuidagi isegi õnnestub trauma psüühiliste kaitsete abil teadvusest välja tõrjuda, võib see tulla esile hirmudes, ärevuses ja alateadlikult ka käitumises.

Leppimise kolmas eeldus on uuesti läbivaatamine ehk vaagimine (reconsideration). Vaagida on võimalik, kui ohver on saanud tunnetada rahulolevalt oma potentsiaali kättemaksjana, vabandused on kinnitanud tema tajumusi kannatustest ja toimunust ning tänu sellele ta saab vaadelda pahategu kõrvaltvaataja pilguga.

Nende kolme etapi läbimine kergendab Salman Akhtari sõnul ebaõiglase kohtlemisega seotud tunnete läbielamist, oma hävitavate tunnete omaksvõtmist, pahategija empaatilist mõistmist  ning kõige selle tulemusena tõelist ja täiskasvanulikult küpset leppimist.

Andestamisraskused

Mõned inimesed ei suuda andestada. Ka kergemaid üleastumisi võivad nad pidada parandamatute haavade allikaks. Raskelt haavatuna võidakse tunda end alateadlikult süüdi, et midagi paha sai üldse juhtuda, ja vajutakse masendusse. Süütunne ei luba sel juhul olukorda laiemalt vaadata. Masendunud ohver võib võtta enda vastu suunatud vägivalda karistusena ja endamisi arutleda: “Kui sain karistada, siis järelikult olen milleski süüdi. Asjaga edasi tegelemine võib põhjustada süü ja kannatuste leevenemise asemel hoopis häbi.” Agressiivsus on siin suunatud enese, mitte pahategija vastu.

Mõned inimesed pühenduvad haavata saades kättemaksule. Kui kättemaks saab põhiliseks rahuldustpakkuvaks eesmärgiks, siis on oht, et ohver võib muutuda ise halastamatuks pahategijaks, kelle motivatsioon inimsuhetes ja tegevustes üldse on juhitud eelkõige kalkidest ning jäikadest tõekspidamistest õigluse ja ebaõigluse suhtes. Sel juhul võib tema moraalikaalutlustes olla liialt vähe inimlikkust. Tehes teisi ohvriks, on ta sõltuv oma agressiivsetest tunnetest ning võib samas tunda end abituna: psüühika nartsissistlik struktuur hävitab kõik head alged ja tunded, mis lubaksid mõistvust ja hoolivust enese suhtes. Samuti püütakse vältida kõike, mis võiks end teistele avatuks ja seega taas kord haavatavaks teha.

Andekspalumine

Pole lihtne näha ega tunnistada, et midagi on valesti tehtud ja keegi on seetõttu kannatada saanud. Andekspalumine aga eeldab, et pahategija, kes (kuigi võib-olla tahtmatult) on põhjustanud emotsionaalseid, füüsilisi või materiaalseid kaotusi ja kannatusi, mõistab, et on toime pannud midagi halba. Sel juhul võetakse vastutus oma tegude tagajärgede eest ning püütakse teise kannatusi kuidagi korvata.

Vabandust paluda ei pruugi ka sel juhul olla väga kerge. Samuti võib olla keeruline leida endas alandlikkust ja asetada end teise armulikkuse meelevalda – andestab või mitte? Isegi kui saadakse andeks, võib see nõuda pingutust, et aktsepteerida enese agressiivseid või hirmunud külgi, millest varem võib-olla aimugi polnud. Tavaliselt on oma osa siin ka häbil, nii ohvri kui ka pahategija puhul.

Miks otsitakse andestust ja andestatakse?

Andekspalumine ja andestamine laseb inimestel ühendada oma jõud, leppimine võib luua emotsionaalselt toetava ja rahuldustpakkuva sideme kaaslaste vahel. Paljudele inimestele on oluline kogeda, et nad on kellegi poolt armastatud, ning ise armastada. Ka hingelise läheduse soojus ja hoolivus ning lootus paremale tulevikule võivad olla leppimise ajendiks.

Maailm pole must-valge

Kokkuvõtteks sobib Austria päritolu Briti psühhoanalüütiku Melanie Kleini tõdemus, et  lapsena on armastavad ja vaenulikud tunded meis eraldi ning mõnede inimeste puhul võivad need jäädagi eraldi. Sel juhul valitseb must-valge maailmapilt – inimesed saavad olla kas head või üksnes halvad, mitte mõlemat korraga. Raske on näha, et heal inimesel võib esineda ebameeldivaid jooni või käitumist, seda ka enda puhul. Samuti üritatakse eemale tõrjuda täiesti halvana tajutud inimese meeldivaid omadusi. Kui head ja halvad tunded on jäigalt üksteisest eraldatud, siis on ka andestamine ja andekspalumine keerulisem, kui mitte suisa võimatu.

Kui inimeses on ettekujutus teistest ja endast nii hea kui ka halvana, siis muutub süütunne armastuse elemendiks ning aitab häid suhteid hoida ja taasluua. Teisele andestamine eeldab enese ebameeldivate tunnete omaksvõtmist. Unustada saab siis, kui on tõeliselt andestatud. Andestamist tasuks hoida meeles.

Allikas:

http://www.naistemaailm.ee/artiklid/36088/andestamine_uhendab.html

Kirjutas psühholoog-psühhoterapeut Meelis Sütt ajakirjas Tervis Pluss

20. veebr. 2011 at 12:02

Hea suhte retsept

Muinasjutud lõpevad enamasti muinasjutuliselt: prints ja printsess abielluvad ning elavad oma lossis õnnelikult kuni surmani. Tegelikult läbib iga paar kooselus aga erinevaid etappe.

Et mõista, millises järgus on teie suhe ja et teisedki maadlevad sarnaste probleemidega, toome teieni soome pereterapeudi Saara Kinnuneni hiljutisel Tallinna-loengul esitatud nägemuse kooselu arengust.

Esimeses ehk sümbiootilises perioodis tunneb paar suurt armastust ja soovi pidevalt koos olla. Teineteises märgatakse head ja häirivad seigad tunduvad vähetähtsad. See on armumise ja mesinädalate aeg, kooselu algus.

Teine periood saabub viie-kuue aasta pärast. See on eristumise või eraldumise periood. Sellal märkab vähemalt üks osapool, et armastus hakkab hääbuma. Just siis lähevad paljud paarid perenõustaja juurde ja kurdavad, et neil pole enam kirglikke tundeid teineteise vastu. Kui kodus on suhted jäised ning tülisid tuleb ette tihti, on lihtne kohata vastassugupoole esindajat, kes tundub atraktiivne ja mõistev. Ses perioodis on rohkelt lahutusi.

Hea on teada, et tunnete muutumine on loomulik. Just nüüd on viimane aeg minna armumise järgust edasi ja õppida armastamise kunsti, rõhutab Saara Kinnunen. See tähendab: õppida, kuidas probleeme käsitleda nii, et suhe tugevneks, õppida rääkima ja teineteist kuulama. Seda vastastikku ja siira sooviga tehes on tõenäoline, et lähenete teineteisele taas ning soojad tunded puhkevad uuesti õitsele.

Kuigi see periood on raske ja võib kesta mitu aastat, on tulemas kolmas periood – partnerluse ja sõpruse periood. Kummalgi on oma väljakujunenud isiksus ning selleks ajaks on õpitud ka teist tunnustama sellisena, nagu ta on. Nüüd on abikaasad teineteisele tähtsad, nad on partnerid ja sõbrad. Ent kuidas ikkagi sinna kolmandasse perioodi jõuda, ilma et kooselu karile läheks?

Õnneliku suhte koostisosad

Ameerikas tehtud uurimuses, kus küsitleti 35 000 end õnnelikuks pidavat paari, leiti kuus olulist komponenti, millel püsib õnnelik suhe.

1. Kohustuste võtmine. On tähtis, et mõlemad võtaksid seisukoha: nüüd oleme paar, oleme koos headel ja halbadel päevadel. Walter Trobicht, pereteraapiale alusepanija, on kirjutanud raamatu “Ma abiellusin sinuga”, mis on ilmunud ka eesti keeles. Ta peab oma teose pealkirja justkui tunnuslauseks, võetud kohustuste tunnustamiseks. Selline paar ütleb raskustesse sattudes teineteisele: ma abiellusin sinuga, ja nüüd peame asja joonde ajama.

Kohustuste võtmine paistab välja ka valikutes. Mul on pere ja lapsed, niisiis – millised valikud tulevad mu perele ja paarisuhtele kasuks? Olles pereinimene, pole mõistlik valida töökohta, kus on vaja olla nädalaid kodust eemal, või hobi, mis röövib kogu vaba aja.

2. Ühine aeg ja ühised tegevused. Ühes uurimuses küsiti 1500 lapselt, missugune on õnnelik pere. Laste vastus oli, et õnnelik pere teeb kõike koos. Ühiselt tehakse kodutöid, käiakse matkamas, vaipu kloppimas, marju korjamas jne. Praegu on peredel vähe koostegemisi, eriti kui lapsed kasvavad.

3. Lugupidamine partneri vastu. Tähtis on, et abikaasad teineteisele tunnustust avaldaksid. Kogeda teise tunnustust on inimese üks põhivajadusi.

Mees ja naine on erinevad. Küsige, mida on teie kaasal tarvis selleks, et ta tunneks end armastatuna. Kas ta vajab tähelepanu, ilusaid sõnu või füüsilist hellust ja hoolitsust?

4. Rääkimine ja kuulamine. Kui me tutvume, on meil teineteisega palju rääkida. On vaja hoolt kanda, et harjumus rääkida juurduks ja säiliks. Tõsi, sõnadega võime teineteist ka haavata, niisiis peame otsustama, et me hoidume solvavatest ja inetutest sõnadest. Neid ei saa tagasi võtta, öeldes lihtsalt, et ma ei mõelnud seda tõsiselt. Sõnad võivad haavata ja haav ei kasva kinni pelgalt ütlusest, et ma ei mõelnud päris nii.

Kuulata on raskemgi kui rääkida. Keskmine inimene kuulab teist 17 sekundit, kusjuures osa sellest kulub vastuse mõtlemisele. Kuulata tuleb südame, silmade, kõrvade ja mõttega.

5. Oskus konstruktiivselt käsitleda erimeelsusi ja lahkarvamusi. Oma lapsepõlvekodus oleme tihtipeale kogenud purustavat tülitsemist. Või seda, et probleeme ei lahendata: kui ema hakkab probleemist rääkima, paneb isa mütsi pähe ja ütleb, et tema ei viitsi vaielda. Paraku tuleb igas peres ette erimeelsusi.

On vaja õppida, kuidas pahandusi ja riide konstruktiivselt käsitleda. Kui kodust pole võtta head mudelit, kuidas probleemidega toime tulla, võib vaja minna paariterapeudi abi.

6. Andekspalumise oskus. Inimsuhetes ei saa nii, et me mingil moel kunagi kedagi ei haava. Andekspalumine ja -saamine on see võluvits, mis kaotab tõkked asjaosaliste vahelt, ent seda kasutatakse vahel ka valesti. Mõnikord palub üks pool teiselt küll andeks, ent keeldub tundlikul teemal rääkimast. Andekspalumine ei saa olla vaid formaalne – tuleb olla valmis ka kuulama haavunud kaasa tundeid ja püüda neid mõista.

Andeks paluda ja anda saame alles siis, kui probleem on läbi arutatud ja lahendatud. Oskus teha seda avatud südamega on hea kooselu üks aluseid.

NIPPE ÕNNERETSEPTI KASUTAMISEKS

Lõpp loogika ülistamisele. Kas olete olnud masenduses seetõttu, et partner süüdistab teid loogikapuuduses? Tunded pole ju alati loogilised, need ei põhine loogikal ja neil ei pruugi olla loogilist tulemust. Kui süüdistate partnerit loogikanappuses, annate sellega märku, et tema tunded pole olulised. Loogikalgi on abielus kindel koht, kuid kaastundlikus kooselus aktsepteeritakse teineteise tundeid ka siis, kui neis puudub igasugune… loogika.

Tähtsaid otsuseid tehke koos. Abielus tuleb ette kordi, mil otsus on vaja teha ruttu. Tihti juhtub, et selle peab langetama üks abielupooltest. Ent suurte otsuste tegemist säärasel moel, et emb-kumb kaasa rääkida ei saa, tuleks vältida. Tähtsamad teemad, mille puhul üksi otsustamisest tasub hoiduda, on lapsed ja pere majanduslikku heaolu puudutavad küsimused.

Ärge pange džinni pudelisse. Kui otsustate, et ei puuduta üht või teist teemat enam iialgi, ning jätate asja selgeks rääkimata, siis selle asemel, et olukord laheneks või ununeks, panete hoopis džinni pudelisse. Ja tollel on kalduvus sealt välja vupsata, kui selleks on kõige halvem aeg.

Unustage võimumängud. Kui tahate iga hinna eest oma eesmärki saavutada, käitudes lärmakalt, õelalt või muidu inetult, ei tegutse te parima tulemuse huvides. Oma ego pealesurumine pole tervisliku abielu märk, pigem tunnus, et olukord hakkab käest minema.

Olge aus. Passiivne ja agressiivne alistumine ei ole moodus, kuidas abielu säilitada. Näiliselt annate küll järele, kuid märtrit mängides loodate salamisi teise poole süütundele rõhudes oma eesmärgid saavutada. Selle asemel olge oma vajadustest rääkides aus ja püüdke arvestada ka teise tunnetega.

MILLISED ON HEA SUHTE TUNDEMÄRGID?

1. Hea seks, mis tähendab, et suhe
toimib.

2.Teadmine, et võite teineteist usaldada ja kaasale loota.

3. Armastus, mis tähendab mitte ainult tunnet, vaid ka otsustust ja tegu.

NB! Kõige enam haavab paarisuhet truudusetus.

TARVO JA MAILISE RETSEPT: SUHTES OLE PAINDLIK

Tarvo ja Mailis moodustavad klassikalise noore pere, kus sirgub kaks pisikest last. Ema on kodune ning isa käib tööl. Ka ülesanded on jagatud traditsiooniliselt – mees teenib raha ja naine peab kodu korras. “Kuna mina toon leiva lauale, on naise töö juhtida majapidamist. Kui jõuan, siis aitan, ent ütlemist tuleb vahel siiski ette,” teatab Tarvo Virve (30), naerukurd silmanurgas.

Mailis Virve (25) lisab: “Kahe väikese lapse kõrvalt ei jõua pidevalt tolmulapiga ringi käia. Kui lapsed majas, ei saa eeldada piinlikku puhtust. On nii tavaline, et pärast seda, kui oled terve maja puhtaks küürinud, ajavad lapsed poole tunniga jälle purud maha või mänguasjad laiali. Alustades koristamist otsast peale, läheb meel vahel mustaks. Siis pingestuvad ka omavahelised suhted, aga üritame olukorra võimalikult kiiresti ära klaarida.”

Mahaaetud purukestele ja leludele mees oma asju ja kantud rõivaid ei lisa. “Igaüks peab oma määrdunud riided ise pesukorvi panema. Mind häiriks, kui minu musta pesu peaks keegi teine koristama. Selles osas oleme ühte meelt,” kinnitab Tarvo.

Kuigi pisikesi lahkarvamusi tuleb ette, on Mailis laias laastus nõus majapidamise eest hoolitsema. “Kuna olen lastega kodune, on kodutööd minu õlul. Kuid tihti võtab ka Tarvo tolmuimeja kätte, kusjuures ma ei pea teda selleks sundima.”
Suhetes kujunevad nii rollijaotused kui ka võimu vahekord tavaliselt ise. “Päitseid pähe me teineteisele pole pannud ja tülis annab enamasti järele see, kel veidi huumorimeelt säilinud,” nendib Tarvo. “Jonni ajada pole mõtet, sest suhtes peab olema paindlik. Jäigad põruvad läbi,” toonitab mees. Paindlikkus ja huumor on perekond Virve õnneretsepti ühed tähtsamad koostisosad.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/22170/hea_suhte_retsepti_jahtimas.html?art_magaz=9

Kirjutasid Tiia Kõnnussaar ja Kadri Vilen ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:33 1 kommentaar

Kvaliteetaeg lapsega

Kas lapsega koos veedetud aja vähesuse korvab see, kui võtta ühistest hetkedest viimast – muuta need eriti “kvaliteetseks”?

Minu lapsepõlv jääb seitsmekümnendatesse. Kuigi just sel kümnendil võeti USAs kasutusele väljend “kvaliteetaeg”, eesti lapsevanemate kasvatusteemalistesse aruteludesse see mõiste niipea ei jõudnud. Kuid mõelda ju võib. Ehk siis – milline oli minu lapsepõlve kvaliteetaeg koos vanematega?

Mäletan, kuidas suvel lõunati kõndisime isaga käest kinni üle heinamaa. Meil oli kena punane lehm, kes hommikupoolikul pistis suure isuga nahka kogu värske rohu, mis tema keti ulatuses kasvas, ja pärastlõunaks tuli ta uue koha peale viia. Need lapsepõlve pikad jalutuskäigud ja jutuajamised ajal, kui käisime “lehma tõstmas”, on minu vaat et kõige eredamalt meelde jäänud mälestus isast, kes suri siis, kui olin üheksane.

Või siis need korrad, kui isa läks külla sõbrale ja võttis mind kaasa. Jube igav oli, suured ajasid juttu ja mingi aja pärast hakkasin ma undama, et lähme koju, lähme koju. Midagi me ei läinud. “Kannata veel,” ütles isa. Aga mälestus on soe. Ma oleks võinud vabalt emaga kodus olla, ent tahtsin isaga minna ja ta võttis mind kaasa. See oli mulle tähtis. Ma õppisin sealt, et kui armastatud inimene sinult midagi soovib ja sa saad seda teha, siis tee, isegi kui see on tülikas. Oli see siis kvaliteetaeg?

Kas ainult meelelahutus?

Tänapäeval vist enamik vanemaid nii ei arvaks. Tundub, et kvaliteetaja all peetakse eeskätt silmas aega, mis veedetakse koos lapsega, tehes midagi, mis talle meeldib. Tavaliselt midagi meelelahutuslikku. Vembu-Tembumaal käik on kvaliteetaeg, samuti “Jääaja” filmi ja “Lotte” etenduse vaatamine. Ja kuna kvaliteetajal oleks kasulik last arendada, siis ehk ka zooloogiamuuseumi külastus. Jah, nõus, olen sarnaseid asju oma lastega teinud ja aja kvaliteeti nautinud, aga kaugelt mitte alati. Lõbustuspargis oli lapsel lõbus, aga minul tihti igav. Mõni muuseum jälle ei huvitanud poisse üldse, kuigi minu arvates oli täitsa äge.

Kvaliteetaeg tähendab midagi muud. Suhte intensiivsust, olukorda, mil laps ja vanem on teineteisele pühendunud, tunnevad tugevat sidet ja naudivad mõlemad hetke. (Mis arendamisse puutub, siis aeg, mis minu lapsepõlves kindlasti EI olnud kvaliteetaeg, oli see, kui vanemad mind lugema õpetasid. See oli üks rist ja viletsus ja tüütu kohustus, hoolimata sellest, et neil võis ju olla päris lõbus, kui ma pildi alt püüdlikult S-I-G-A veerisin ja veel püüdlikumalt NOTSU kokku lugesin.)

Seega, kui suhte intensiivsus kriteeriumiks seada, siis mänguväljakul või kinos käia on hea ja vajalik, aga ei maksa sellele veel automaatselt kvaliteetaja silti külge riputada.

Olgem ausad: töö on tähtis ja võtab palju energiat. Kodu võiks välja näha enam-vähem korras ja küllalt kena. Veidi sotsiaalset suhtlust ja mõnd isiklikku hobi peaks üks inimene ka endale lubama. Ja loomulikult, loomulikult tahame olla head lapsevanemad. Ning päevas on endiselt vaid 24 tundi.

Kvaliteetaja mõiste on hea vabandus emale-isale, kel on võimalik pühendada lapsele päevas/nädalas vaid väga piiratud hulk aega, kuid kes lohutab end sellega, et need minutid/tunnid on eriliselt väärtuslikud/kvaliteetsed ning korvavad eemal viibitud aja.

Kvaliteetaega ei saa planeerida

Võib-olla korvakski, kui poleks üht aga. Neid tõeliselt kvaliteetseid hetki, mil te tunnete, et olete lapsega samal lainel, tegutsete koos või räägite olulistest asjadest, mil te kogete erilist sidet – neid hetki on väga raske planeerida. Tegelikult võimatu.

Oletame, et mul on homme õhtul kaks tundi vaba aega, mille tahan pühendada pojale. Olen valmis kuulama ära tema kooliprobleemid ja kõik muud mured ning eriti veel kõik tema rõõmud. See on aeg, mille olen võtnud, et hoida pojaga lähedust. Aga juhtumisi läheb ta sõbraga tülli, saab koolis kahe ja kõigele lisaks peab ära tegema tohutu portsu matemaatikaülesandeid. Ta ehk räägikski mulle kõigest lähemalt, aga mitte sel hetkel, kui minule sobib. Sel hetkel tahaks ta olla üksi oma toas. Säh sulle siis kvaliteetaega!

Või plaanisite teha koolieelikuga voolimisõhtu, aga lapsel on parajasti isu hoopis sõbranna salmikusse joonistada või naabritüdrukule külla minna. Kuhu jäi kvaliteetaeg?

Sestap meeldib mulle kvantiteetaja mõiste palju rohkem. See võtab pinged maha. Kvantiteetaeg on lihtsalt… lihtsalt aeg. Aeg, mil olete lapsega koos või eraldi, aga viimasel juhul kuulmis- või nägemisulatuses.

Kvantiteetaeg ei sisalda vaid toredaid asju. See sisaldab piiride panekut lapsele siis, kui seda on vaja. Vahel sisaldab see tülisid ja vahel karistusi. See võib tähendada ühist kodutööde tegemist. Miks mitte ühist õhtust toiduvalmistamist. Tulite töölt ja laps lasteaiast, mõlemad väsinud. Lapsele meeldiks ehk teiega vaikselt mängida, jalutada või süles ettelugemist kuulata, aga see ei ole võimalik, sest peate tegema perele süüa. Kuidagi õnnestub teil kaasata laps jõukohasel moel söögitegemisse, aga võib-olla ta ka lihtsalt mängib köögis. Teie räägite enda päevast, ehk räägib tema ka enda omast. Võib juhtuda, et täiesti ootamatult areneb üks tore vestlus, mille käigus saab mõni tähtis asi selgeks räägitud. Ja nii saigi kvantiteetajast järsku kvaliteetaeg.

Kvaliteet sisaldub kvantiteedis

Ehk siis – selleks, et need “kvaliteetsed hetked” teie ja lapse vahel aset leiaksid, on tarvis teatud hulk lihtsalt koos või üksteise läheduses olemist. Kvaliteetaeg juhtub kvantiteetaja sees ja seda on raske ennustada, millal või mis olukorras täpselt.

Kas teil on ette tulnud, et aitasite lapsel mõnd koolitööd teha ja mõlemad tundsite erilist lähedust ning rahulolu, kui asi ühise pingutuse tulemusena lõpuks valmis sai? Kui on, siis vedas, et olite käepärast hetkel, mil laps abi küsis. Ma olen kahe poja isa ega pea end ei eriliselt heaks ega eriliselt halvaks vanemaks. Ühed meeldejäävamad lähedushetked on need, kui saan aidata just siis, kui poistel probleem tekib ja nad abi küsivad. Väiksemana on need pisemad asjad, nagu katki läinud mänguasja parandamine, suuremana abi koolitöödes, suhetes sõprade või õpetajatega.

Et kellegagi lähedast ja usalduslikku suhet luua, läheb tarvis aega ja kohalolekut, teise nägemist erinevates argiolukordades. See võib sisaldada ka meelelahutust, kuid ühine lõbustus ei taga veel usalduslikku suhet.
Muidugi ei saa vanemad olla lapsele kättesaadavad igal hetkel. Ma ei tea, kui palju kvantiteetaega on piisav, et laps tunneks end turvaliselt, usaldaks vanemaid ja aeg-ajalt õnnestuvad kvaliteethetked tekitaksid lähedase sideme. Lahendage see mõistatus ise.

Aga ma tean – loo alguse juurde tagasi tulles –, et see, kui isa mind sõbra poole ühes võttis ja ma lõpuks tüdinesin ning koju mangusin, ei olnud kvaliteetaeg. See oli kvantiteetaeg, mis ometi veenis mind selles, et ma olen isale tähtis, sest ta võttis mind kaasa.

See “kvantiteet” oli vajalik üheks teiseks, “kvaliteetseks” korraks, kui me koos isa ja ühe mu sõbraga kraavipervel kükitasime ning isa ütles: “Nüüd teeme kallistamisvõistluse. Vaatame, kumb teist jõuab mind kõvemini kallistada.”
Ma mäletan siiani, kui kõvasti ma kallistasin.

Kas hellitan lapse ära?

Vanemad, kel on laste jaoks vähe kvantiteetaega ehk siis vähe aega lihtsalt koos olla, kannatavad sageli süütunde all. Süütunde mõjul käitume mõnikord moel, mis lapsele tegelikult kasuks ei tule. Iga laps vajab muidugi hellitamist ja poputamist, aga sellega on mindud ehk pisut liiale, kui vanem:

• kulutab lapse soovide täitmiseks märkimisväärselt raha, ostab palju või kalleid kingitusi;
• üritab leida vabandusi tema halvale käitumisele ja kaitseb last tema tegude tagajärgede eest;
• on valmis tegema lapse heaks pea kõike;
• annab sageli järele: ütleb “ei”, aga käitub, nagu öelnuks “jaa”;
• püüab vähese koos oldud aja hüvitada sellega, et pühendab siis lapsele ekstra suurt tähelepanu;
• püüab olla lapse sõber.

Ärahellitatud laps:
• arvab, et talle on kõik lubatud;
• on enesekeskne, nõuab täiskasvanu tähelepanu;
• ei tunnusta autoriteete ja piire,
• ei suuda hästi oma impulsse kontrollida ega ennast distsiplineerida;
• ei talu ebamugavusi;
• tuleb halvasti toime pettumuste, läbikukkumiste, kaotustega;
• tunneb harva süütunnet, kahetsust, empaatiat.

Kui nii on läinud, mida siis teha?
• Mõtle, millist last sa tegelikult soovid kasvatada, ja õpeta talle väärtusi, mis on sulle olulised.
• Sea piire. Näita, et sa mõtled tõsiselt seda, mida ütled. Pea meeles, et “ei” ütlemine ei kahjusta lapse enesehinnangut. Kui jääd endale kindlaks, kasvatab see lapse usaldust sinu vastu. Paku lapsele valikuid koos tagajärgedega – kui paned teleka ise kinni, võid seda hiljem jälle vaadata. Kui mina panen praegu teleka kinni, siis me seda täna enam käima ei pane. See õpetab last teo tagajärje eest vastutama.
• Käitu lapsega enesekindlalt, ka juhul, kui oled sisimas ebakindel.
• Ole vanem, mitte sõber.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/32266/mis_kvaliteetaeg_.html?art_magaz=9

Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:18 Lisa kommentaar

Lapsed on meie peegel

Kas teile tundub ka, et meie lastega on midagi lahti? Miks nad ei austa reegleid ega täiskasvanuid? Vaadakem peeglisse!

Heliseb tunnikell. Õpetaja alustab 3. klassis tundi. Lapsed seisavad, ainult Mark otsib midagi laua all kotist. Õpetaja märkuse peale venib ka tema püsti.

Lapsed võtavad lauale emakeele asjad. Mark ei leia õpikut. Õpetaja abiga saab ta selle kotist lõpuks kätte. Kuulanud ära ülesande selgituse, teatab Mark üle klassi: “See on nõme harjutus!” Ülesande tegemise ajal togib poiss pinginaabrit, sodib vihikusse ja vahib aknast välja. Ise kirjutab ta vaid siis, kui õpetaja seisab otse tema kõrval ja räägib väga range häälega. Kui teised on harjutust lõpetamas ja õpetaja poisi venitamisest kannatust kaotamas, küsib Mark üle klassi: “Õpetaja, kas te psühhiaatri juures ei peaks ära käima?”

Paljud õpetajad kurdavad, et pool tunnist läheb neil laste distsiplineerimisele ja nad ei saa õpetada ainet. Paljud lapsevanemad on kurnatud, sest nende lapsed ei kuula sõna, käituvad trotslikult ja tõrksalt ega näita välja austust vanema suhtes.

Mis meie lastega lahti on?

Lapsed näitavad meile meid endid

Kahe poja isa Siim Angerpikk (37) leiab, et meie lapsed on sellised, nagu me ise oleme. “Täiskasvanud on lastele eeskujuks. Minu lapsed on minult kindlasti üle võtnud mingit sorti käitumismustreid. Näiteks Ruts (8) reageerib samamoodi üle nagu mina – ta ei vihasta küll samade asjade peale, kuid reageerib vihastades samuti üle.”

Mari Kalkun, hiljuti sotsiaalministeeriumi juurde loodud laste ja perede osakonna juhataja, ei lase end tirida arutellu teemal, mis lastega lahti on. “Ma ei ütleks, et just lastega midagi lahti on,” väidab ta, “pigem on lapsed pere ja ühiskonna peegel.”

Mari toob laste peegeldamisvõime kohta veenva näite. Nimelt kasutatakse mõnes riigis halva käitumisega laste ja noorukite puhul multisüsteemset teraapiat. Selle käigus lapsega otse ei tegeldagi, vaid nõustatakse tema vanemaid, õpetajaid, treenerit ja teisi last ümbritseva võrgustiku liikmeid. “Sisuliselt aidatakse neil täiskasvanutel õppida lapsele selgelt näitama, milline käitumine on lubatud, milline mitte. Teisisõnu: aidatakse seada hälbiva käitumisega lapsele piire,” kirjeldab Mari. Ja tulemused? Räägitakse, et ülihead – kui võrgustik muudab oma käitumist, muutub ka lapse käitumine juba 3–5 kuuga!

Ehk siis laps, kes ei käi koolis, varastab, valetab või on muul moel trotslik, muudab oma käitumist, kui teda ümbritsev keskkond teisel moel käituma hakkab.

Lastepsühholoog Katrin Pruulmann kuuleb laste häirivast käitumisest oma vastuvõtul käivate õpilaste suust. “Lapsed kurdavad, et ei taha kooli minna, sest seal on lärm, teised ei kuula õpetajat ja ropendavad. Tundub, et halvasti käitumise diapasoon on allapoole palju laiemaks veninud. Kui enne kardeti koolis vahetundi, sest keegi võib kiusata, siis nüüd juhtuvad samad asjad tunni ajal.” Kuid ka tema ei näe viga lastes. “Võib-olla on meie kõigiga midagi lahti?” küsib temagi.

Jääme selle viimase oletuse juurde ja uurime kriitiliselt ennast ja aega.

• Meil on endiselt käimas muutuste aeg: vanad lapsekasvatusteooriad ei sobi enam, uusi mudeleid on liiga palju ja kõik neist ei toimi. Meil puudub ühiskonnas kokkulepe, kuidas me oma lapsi kasvatame.

• Meil puudub selge arusaam, millised on meie laste vajadused, või me ajame need segi laste soovidega.

• Muutused on käimas ka kõrgemal tasandil ehk teisenevad meie väärtused ja hoiakud. Tänasele eestlasele on rahateenimine ja isiklik vabadus suuremad väärtused kui lastele pühendumine.

• Ja mis üldse toimub ühiskonnas? Kas meie, täiskasvanud, oskame nimetada inimest või poliitilist kooslust, kes on autoriteet, kellest positiivset eeskuju võtta ja tänu kellele end turvaliselt tunda?

Vajame kokkulepet

Varem oli kasvatuses kesksel kohal Spock, nüüd Gordon, indigolapsed ja (peaaegu kõike) lubav kasvatusstiil. Ranged reeglid ning lapsevanema autoritaarsus võisid hästi sobida sada aastat tagasi, kui lapsest kasvatati lihtsalt tulevast leivateenijat, kelle osaks oli normidele alluda. Nüüd nähakse lapses inimest, tulevast demokraatliku ühiskonna liiget, kelle heaolu sõltub muu hulgas tema algatusvõimest ja julgusest vabalt mõelda. Selge, et vanad kasvatusmeetodid enam ei sobi.

Ehk on mõne hea kasvatusstiilini jõutud Põhjamaades? Soome pereterapeudid hoiatasid meid juba kümmekond aastat tagasi: ärge tehke nagu meie, ärge tormake autoritaarse kasvatusstiili juurest liiga demokraatliku stiili juurde, ärge kaotage vanemlikku autoriteeti.

Ka tuntud Taani pereterapeut Jesper Juul ütleb, et Taanis jäi demokraatlik periood kasvatusstiilide kujunemises üsna lühikeseks. Juul meenutab oma äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Sinu tark laps” ajajärku umbes 25 aastat tagasi: “Koos naiste ja meeste võrdsuse nõudega hakati loobuma ka kasvatusmeetoditest, selle asemel tahtsid vanemad lapsi mõista. Demokraatlike lapsevanemate esimesel põlvkonnal puudusid rollieeskujud, nad ei teadnud, kuidas läbirääkimisi pidada ja konstruktiivselt konflikte lahendada. Need vanemad lootsid abi esmajoones võimuvõitluselt.”
Ehk siis selle asemel, et oma vanemlikku autoriteeti rakendada, hakkasid lapsi mõista püüdvad, neile igas olukorras õigust andvad ja korraga liiga pehmeks muutunud vanemad lastega kemplema nagu jõmpsikad liivakastis. Nagu öeldud, see ajajärk jäi Taanis lühikeseks.

Ka meie hakkasime 15 aastat tagasi  vanemat ja last võrdsustama. “Kasvatus ei kuku hästi välja, kui vanem ja laps on võrdsed,” tõdeb Katrin Pruulmann. “Kui varem nimetati vanemlikke kasvatusstiile autoritaarseks, demokraatlikuks ja minnalaskvaks, siis nüüd on nimetusest “demokraatlik” loobutud ja see “autoriteetseks” ümber nimetatud just selle pärast, et demokraatia eeldab, et kõik on võrdsed.”

Vajadused ja soovid

Lapse vajaduste hulka ei kuulu vanem, kes on talle vahva semu. “Üks tüdruk vastuvõtul ütles, et jah, ema on talle nagu sõbranna, aga sellest on kahju, sest nii pole tal ema… Ma viskaksin siinkohal kivi teleri ja filmide kapsaaeda,” ütleb Katrin. “Kõik need visuaalsed demonstratsioonid, kus lapsed käituvad pööraselt ja lollitavad suuri, ning kus need suured, keda lapsed tunnustavad, on natuke infantiilsed – neist jääb lapsele kujutlus, et maailm ongi selline. Kui vanem on lapsele semu, siis pole ta ju autoriteet!”

Üks lapse põhivajadusi on kindlus- ja turvatunne. Seda saab anda keegi, kes on lapsest kogenum ning kes saab enda ja lapsega hakkama. Seega vajab laps kedagi, kes oleks temast hierarhiaastmelt kõrgemal. “Selleks, et saada lapsega räägitud, kükitame me ta juurde maha, aga me ei jää sinna. Me peame püsti tõusma, et lapsel oleks, kuhu kasvada,” rõhutab Katrin. “Täiskasvanu peaks mitte lubama endaga ebaväärikalt käituda. See on hädavajalik, et laps suudaks vajadusel tulla tema juurde nõu küsima ja abi saama.”

Lapsel on turvaliseks kasvamiseks vaja ka sobivaid piire. See on tüütuseni korratud tõde. Kuid Jesper Juul lisab siia olulise täienduse: “Lubage täpsustada – on tõsi, et laste areng on harmooniline peredes, milles täiskasvanud kehtestavad teatud piire. Ent on tähtis, et nii lapsed kui ka täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Piiride kehtestamine kellegi teise jaoks on eelkõige ikkagi võimu väljendus.”

Muuseas, lapse vajaduste taipamiseks on vaja olla talle pühendunud. “Jah, seda sõna ei armastata meil, aga midagi pole teha, vanem peab lapsele pühenduma,” kinnitab Katrin. “Pühendumine tähendab lapsele häälestatust. Kui laps tajub, et vanem pole talle häälestatud, hakkab ta käituma mitte-ootuspäraselt. Siis tekib vanemal omakorda trots: laps on paha, ma ei saa temaga hakkama ja ei tahagi temaga hakkama saada!”

Väärikus olgu eesti sõna

On meie lastel siis autoriteete, keda nad saavad austada ka kriitikarohkes teismeeas? Autoriteetne on keegi, kel on mõjuvõimu ja väärikust, kes käitub selgelt ja õiglaselt.

“Täiskasvanu ebaväärikas käitumine hirmutab lapsi,” ütleb Katrin Pruulmann, “nii vajub kokku lapse kindlus, et maailma saab usaldada. Lapsed annavad andeks paljud pahed, kuid nad ei andesta, kui täiskasvanu slikerdab, räägib üht ja teeb teist. Kui mõni avaliku elu tegelane on purjus peaga avarii teinud või naist petnud ja kodus sellest isegi enam ei üllatuta, reageerib laps kahel viisil. Tal kas tekib tunne, et kõik täiskasvanud on mõttetud, või saab ta kinnitust, et just nii ongi mõistlik elada. See, mis toimub lastega, on sama, mis toimub riigi kõrgemal tasandil.”

Kuidas siis sel segasel ajal ikkagi lapsi kasvatada? Mari juhindub oma 4- ja 7aastast last kasvatades järgmistest põhimõtetest:

• tunnista lapsele oma vigu ja palu andeks;

• kui kaotad lapsega kannatuse, ära näe süüd lapses, vaid otsi viga iseendast, s.t alusta olukorra muutmist enesest;

• lapsed õpivad eeskujust, mitte sõnadest;

• paarisuhe on tähtsam kui lapsed.

Siim pakub, et kuna keskkond on keerulisem ning laste ja vanemate tegemised jaotunud eri kastidesse, peab vanem olema 24 tundi ööpäevas loov, et leiutada, mida ja millal koos lapsega teha. “Aga kes seda suudab?” küsib ta ja lisab: “Lastele peab pühenduma nende sünnist saati. Ehk ongi laste kasvatamise juures kõige raskem leida tasakaal endaks olemise ja lapsele pühendumise vahel?”

Igatahes on küsimus “Kuidas olla lapsevanem?” õhus. Mari Kalkun ennustab, et kümne järgmise aasta jooksul saab vanemluse toetamise teema ühiskondlike organisatsioonide seas popiks. Tema ise on juba 2008. aastast, kui sotsiaalministeeriumi juures hakkas koos käima vanemahariduse ümarlaud – nüüdse nimega vanemluse toetamise ümarlaud –, jaganud kolleegidega infot ja otsinud, mil moel saaks ühiskond vanemlust kõige tõhusamalt toetada.
Toetust ja diskussiooni on meil hädasti vaja. Liiga palju on halvasti käituvaid ja rahutuid koolilapsi (ehk nagu Mari Kalkun ütleb: vanemliku vastutuse võtmiseta jäänud lapsi) kui märke sellest, et nüüd on läbi ka Eesti demokraatlik vahemäng lastekasvatuses.

Kuhu edasi?

VANEMLIKUD KASVATUSSTIILID

Autoritaarne stiil. Seda kasvatusstiili iseloomustavad jäik kontroll ja karmid reeglid, mille eiramine toob kaasa karistuse. Lapselt oodatakse vastu vaidlemata allumist täiskasvanu nõudmistele. Lapse sõltumatus ja võimalus end väljendada on alla surutud, mistõttu kahaneb tema usk endasse.

Lubav ehk minnalaskev stiil. Ei ole keelde ega käske, piiranguid ega kontrolli. Täiskasvanu käitumine on hoolitsev ja aktsepteeriv. Vanem ei esita nõudmisi ega kontrolli järglast. Lapsel lubatakse ise otsuseid langetada ning seda juba väga varases eas, kui ta pole veel selleks valmis. Niisugune stiil jätab lapse sõltuvusse täiskasvanust ja soodustab abitust oma emotsioonide kontrollimisel.

Autoriteetne stiil. Austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi. Vanem kasutab paindlikku kontrolli ja arvestab lapse vajadustega. Ta eeldab lapselt eakohast käitumist: seab piire ja nõuab sõnakuulelikkust, samal ajal väljendab ka soojust ja armastust. Kuulab ära lapse seisukoha ning julgustab teda.

Mõned allikad lisavad veel neljanda, mittesekkuva stiili. Selle moodustab lubav kasvatus kombineerituna ükskõikse või tõrjuva käitumisega. Selline stiil võib kaasa tuua lapse hooletusse jätmise. Kui seda kasvatust kasutada juba beebieas, takerdub lapse kiindumusvõime, tunnetus, emotsionaalne ja sotsiaalne areng. Kui laps saab pidevalt vähe armastust ning teda ei kontrollita, võib see viia agressiivse käitumiseni.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/33740/lapsed_on_meie_peegel.html?art_magaz=9
Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:06 Lisa kommentaar

Ma ei jaksa enam!

Vahel on väikelaste kantseldamine paras kunsttükk. Mida teha, kui asjad on nii hulluks läinud, et tahaks pere juurest põgeneda?

Kahe poja ema kirjutab: “Kuus aastat tagasi sündis meie perre poisslaps. Suhted abikaasaga läksid juba siis jahedamaks, ikka oli laps tähtsam kui meie. Mõne aasta pärast lisandus veel üks poiss, kes nüüd on kaheaastane.

Kui ma pesamuna ootasin, kujutasin ette toredat perekonda, kus suurem laps hoiab väiksemat (mitte lapsehoiu pärast, vaid hoolivuse ja armastuse näitamiseks) ning õpetab talle uusi oskusi. Kui väiksemat veel polnud, algasid meie päevad ikka koos hommikust süües ja õues käies. Mängisime koos, jalutasime koos, toimetasime koos.

Paraku osutus elu teistsuguseks. Mäletan päeva, mil olime pisipõnniga paar nädalat kodus olnud. Suur poiss läks õue ja ootas mind kiigele hoogu andma. Mina aga istusin akna all, väiksem rinna otsas, ja vaatasin läbi kardinate õue, kus oli üksisilmi akent jälgiv poeg. Tol hetkel tundus ta ikka nii väike.

Päevad läksid märkamatult ja rutiinselt. Ühel hetkel avastasin, et räägin suurema lapsega vaid nii palju, kui on tarvis temaga pahandada või manitseda teda vaiksemaks, et väikevend ei ärkaks. Taipasin, et olen lapsega viimasel ajal ainult tänitanud ja riielnud.

Kiuslik suur vend

Suur elumuutus tõi vanemale poisile kaasa öise voodimärgamise ja agressiivsuse. Kohati tundus mulle, et ta ei allu ühelegi korraldusele. Abi oli ainult vitsaga ähvardamisest. Kui kõike sai liiga palju, andsin talle nähvaka vastu tagumikku. Olen ise lapsepõlves üksjagu vitsa saanud ning mäletan end ikka ja jälle kujutlemas, et oma lastele ei tee ma iial nii…

Karistused on suurema poja võitlushimu, agressiivsust ja kiuslikkust väikevenna vastu vaid suurendanud. Kahjuks on see tagantjärele tarkus.

Praeguseks on olukord muutunud väljakannatamatuks. Olen otsinud vastuseid foorumitest ja ostnud koju kasvatusalast kirjandust, aga ikka tundub mulle, et olen lootusetult hiljaks jäänud.

Hommikul ärkavad lapsed enamasti hea tujuga – väiksem varem, vanem hiljem. Kui suurem poiss ärkab, muutub pisike kohe rõõmsaks, kuid varsti hakkab vanem väiksema eest asju peitma, teda narritama, lelusid loopima. Ta ei allu ühelegi palvele. Lõpuks röögin tema peale hääle kähedaks. Aitab ainult vitsa kapi otsast allatoomine. Siis läheb ta oma tuppa, karjudes trepil inetuid sõnu.

Trepil ta veel irvitab ja provotseerib mind. Olen korduvalt üritanud muuta oma käitumist ja mitte nii kergesti ärrituda, kuid laps tundub mulle nii põikpäine, et varem või hiljem kaotan enesevalitsuse.

Ma ei oska ka kusagilt abi otsida. Ei tea isegi, millest alustada. Kui meenutan Kanal 2s jooksnud “Superlapsehoidja” sarja, annaksin kõik, et meie pere saaks professionaalset abi. Tuttavatele ei taha niisuguseid asju rääkida ja emast-ämmast pole kasu, sest nemadki on lapse peale karjunud ja teda löönud.

Alles hiljuti ostsin Gordoni kasvatuspõhimõtteid tutvustava raamatu. Mul oli kahju, et ei avastanud seda varem, kui poiss oli alles pisike.

Olen meeleheitel

Mainisin algul, et suhted mehega pole parimad. Oleme kaalunud ka lahkuminekut, kuid arvestades meie rahalist olukorda, peaksime ikkagi ühe katuse all hakkama saama. Kuigi pereelu poleks ollagi. Ilmselt tekitab see lisapingeid.
Palun andke nõu, mida teha. Tõtt-öelda kardan, et kui laps juba praegu millelegi ei allu, läheb hiljem olukord ainult hullemaks.

Olen meeleheitel ja viimasel ajal mõtlen üha sagedamini pere mahajätmisele. Tundub, et ma ei saa enam hakkama.”

KUIDAS LEIDA VÄLJAPÄÄS?

Kadri Järv-Mändoja, pereterapeut ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, soovitab vanematel mõelda alustuseks endale ja paarisuhtele. See parandab laste heaolu kõige tõhusamalt.

Paljud väikelastega pered on selle kirja autoriga sarnases olukorras. Mitut põnni korraga kantseldada on paras väljakutse. Ent kunagi pole hilja olukorda parandada. Isegi kui lapsed on suured, saab muuta suhteid rahuldust pakkuvamaks.

Muidugi ei tasu muutusi edasi lükata. Mida kauem probleem kestab, seda hullemaks võib see minna ja seda suuremat jõupingutust tarvis läheb. See on justkui laviin, mis algab pisikestest jonnijorudest ja paisub pirakaks probleemide kuhjaks. Vanemad tunnevad ennast abitu ja läbikukkununa, mis võib omakorda väljenduda vihas lapse vastu. Nii rändavadki kapi otsa vits ja üle huulte ähvardused.

Vastakad tunded on sellises olukorras normaalsed ja nende pärast ei pea süüd tundma. Pigem tuleb negatiivseid tundeid ja reaktsioone märgata ning abi otsida. Millest alustada?

Kolm sammu

1. Mõtle endale. Kõigepealt tuleks vaadata endasse ja mõelda, millal mul oli viimati aega iseendale. See võib tunduda egoistlik. Loogiliselt eeldaks ju, et esmalt tuleb tegelda lapsega. Kuid ei, see pole egoism. Väsinud vanem ei jaksa ega saa last aidata.

Kes on sõitnud lennukiga, on näinud istmetaskus piltidega kaarte, kus on juhised õnnetuse puhuks. Kui täiskasvanu reisib koos lapsega ja tekib avariiolukord, tuleb hapnikumask panna kõigepealt pähe endale ja seejärel lapsele. Põhjus on lihtne – kui täiskasvanu meelemärkuse kaotab, kes siis last aitab? Sama kehtib maa peal. Kui vanem ära väsib, ei pea ta ka kõige parema tahtmise korral pikalt vastu.

2. Mõtle paarisuhtele. Seejärel võiks mõelda, mis seisus on paarisuhe. Millal ma sain viimati partneriga kahekesi, ilma lasteta koos olla? Ka üksikvanemal tasub mõelda lähedussuhete peale. Võimalik, et eelmine suhe tegi haiget ja vanem vajab aega. Kuid ka siis võiks jälgida, et elu ei keerleks ainult lapse ümber. Laps ei soovi olla vanema jaoks elu mõte. Või veel hullem – abikaasa.

Lapsed on õnnelikud, kui ema-isa on õnnelikud ja lasevad neil jääda lasteks. Oma töös näen, kuidas laste probleemne käitumine kaob kiirelt, kui vanemad leiavad taas teineteist või siis võtavad iseendale aega.

Selle jutu peale emad-isad sageli ohkavad: keda kutsuda appi lapsi hoidma või kust leida aega? Abiks on perekondlik ajurünnak. Kindlasti leidub mõni hea sõbranna, naaber, vanaema-vanaisa, õde-vend või tädi-onu, kes on valmis vastu tulema. Kahekesi ei pea tingimata veetma tervet nädalavahetust. Tihti aitab ka piknik või jalutuskäik paarisuhet elustada. Koos võib arutada, mis oli see, mis teid kokku viis, ja mis olid need vahvad asjad, mida enne laste sündi tegite. Nii tekib taas ühisosa. See on hea investeering, sest lapsed tõesti tahavad, et vanemad oleksid koos õnnelikud.

3. Mõtle lastele. Alles nüüd jõuame lasteni. Murekirjas tuli välja, et suurema lapse käitumine muutus pärast pisema sündi. Põhjus on lihtne: emal jäi vanemale pojale vähem aega, ent tähelepanu on iga lapse põhivajadus.
Alustuseks võiks leida iga päev pisut aega, et olla kummagi lapsega kahekesi – mängida, lugeda raamatut või arutada maailma asju. Selliseid hetki võiks tekitada nii ema kui isa. Näiteks ühel õhtul paneb suurema lapse magama ja loeb juttu isa, teisel ema. Kui kahekesi olekud muutuvad pidevaks, ei peagi need pikad olema. Vahel mõjub hästi ka pooltund, mil vanem pühendub jäägitult lapsele.

Teine oluline teema, mis kirjast välja tuli, on karistamine. Algul võib paista, et see toimib, ent kahju ilmneb hiljem. Karistus mitte ainult ei lõhu vanema ja lapse suhet, vaid pakub ka mudeli – kui oled vihane ja soovid oma tahtmist saada, siis löö ja ütle halvasti. Ning ongi uus probleemide laviin tekkimas.

Abiks raamatud ja terapeudid

Ma ei tea ühtegi vanemat, kes oma lapsele halba tahaks. Enamasti on probleem selles, et ei osata teisiti käituda. See on mõistetav, sest kust need oskused tulema peaksid, kui ennast kasvatati samamoodi?
Uute kasvatusviiside õppimiseks on mitu võimalust. Lihtsaim on lugeda raamatuid. Samuti võib küsida abi pereterapeudilt või minna lastevanemate koolitusele. Viimased muidugi maksavad, kuid uued teadmised on seda väärt.

Seega, kui enam ei jaksa ega oska, siis otsi abi. Kui ühest kohast ei saa, siis otsi järgmisest!

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34627/ma_ei_jaksa_enam_.html?art_magaz=9

Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:54 Lisa kommentaar


Loendur

  • 36 842 vaatamist