Vanema põhiroll on olla lapse jaoks olemas

Pereterapeut Pille Murrik rääkis ETV saates «Mida teie arvate?: Kärgpere», et lapsed on vanemate probleemide sümptomite kandjad. Nõustamisele tullakse tema sõnul tihti lastega, kuid tegelik probleemide põhjus on enamasti lapsevanemais.

“Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,„

Saatejuhi Maire Aunaste küsimusele, mis on muutunud Pille Murriku viieteistaastase praktika jooksul  pereterapeudina, vastas ta, et kui toona olid noorimad depressiooniga patsiendid 21-aastased, siis praegu tuleb vastuvõtule väga palju lapsi – 9-10-aastaseid ja isegi nooremaid.

«Tundub, et probleemid on lastel, kuid tegelikult on lapsed sümptomite kandjad,» osutas ta. «Kui meil on köha, siis köha põhjus võib olla kopsupõletik või neelupõletik või allergia või midagi muud. Täpselt samamoodi on pereprobleemidega. Kui ei pane tähele, mis on omavahelistes suhetes kuidagi hõõruv, siis need, kes sellele reageerivad, on tihtipeale lapsed.»

Üheks laste depressiooni põhjuseks pidas ta üldistatult seda, et vanematel on laste jaoks vähe aega ning lisaks on neil väga suur surve edule. Talle on jäänud mulje, et mida vähem on vanemad rahul enda eluga, seda rohkem peavad nad vajalikuks anda oma lastele seda, mis neil endil puudu on jäänud, ning ootavad sedagi, et lapsed õpiksid neist paremini.

«Tegelikult ei ole ka seda teadmist, et need asjad, mida laps vajab, on väga lihtsad. Lapsevanema põhiroll on olla olemas lapse jaoks,» märkis ta. Probleemide üheks põhjuseks pidas ta ka liigset kinniolemist kuvandites, et kuidas on olnud ning milline on mehe ja naise roll.

Ta viitas ka jaanuaris Eestit külastanud Taani pereterapeut Jesper Juuli öeldule, et need rollid, mille järgi mehed käivad tööl ja teenivad raha ning naised kasvatavad kodus lapsi, ei toimi. Mõlemad – nii ema kui isa -, peavad olema kursis lapse käekäiguga isiklikult, mitte sõnade vahendusel.

Naised ei anna Pille Murriku sõnul sageli isadele võimalustki oma lastega kontakti saada, tehes kõik ise ära lapse eest hoolitsemisel. Nõnda aga ei saa isa ja lapse vaheline kiindumussuhe kujuneda. Meestel ei ole need oskused kaasa sündinud, aga nad ei saa neid ka omandada, kui neile selleks võimalust ei anta.

Allikas:
http://www.postimees.ee, toimetas ajakirjanik Esme Kassak

20. veebr. 2011 at 11:22

Lapsed vajavad mängimisel vanemate tuge ja suunamist

Tänapäeval on laste kasvatamine pealtnäha märksa mugavam kui aastakümneid tagasi: kauplusest leiab terve rea põnevaid mänguasju, üks mänguväljak on põnevam kui teine, teles ja videolevis leiab ridamisi lastefilme. Ent kuidas me neid kasutame? Pahatihti ikka nii, et laps mängima ja ise oma toimetuste kallale.

“Mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha.„Suurbritannias hiljaaegu üle tuhande 14-aastaste ja nooremate laste vanemate seas läbiviidud ja Femalefirst.co.uk vahendatud uuring näitas, et sealsed lapsevanemad veedavad lastega mängides vähem kui kuus minutit päevas. Selleks, et lapsed oleksid õnnelikud, tuleks neile pühendada vähemalt kaks tundi päevas, ent keskmiselt oli see aeg palju väiksem.

Kiire elutempo ja töötavad lapsevanemad

Kümme protsenti briti lapsevanematest pühendab uuringu järgi mängimisele keskmiselt isegi vähem kui kuus minutit päevas. Kiire elutempo ja mõlema lapsevanema töö võtavad oma aja, mis selgitab, miks nii lihtsad asjad nagu mängimine või kvaliteetaja veetmine lastega ei taha mahtuda päevakavasse, kommenteeris uuringut teostanud firma Persimmon Homes kommunikatsioonijuht Dominic Harman.

Lastega koos toimetamine ja nende kaasamine loob ellu aga parema tasakaalu ning tagab kõigi osapoolte emotsionaalse heaolu.

Uuringu läbi viinud firmaga koostööd tegev mänguasjakauplus The Entertainer juhataja Gary Grant on täheldanud viimase pooleteise aasta jooksul lauamängude populaarsuse kasvu. Ta põhjendas tendentsi sellega, et nii kaasaegsed kui traditsioonilised lauamängud on üks mugavamaid ja lustakamaid võimalusi terve perega koos vahvalt aega veeta.

Ideede nappus

Lisaks kiirele tempole ja pidevale ajanappusele paistab puudu olevat ka ideedest, mida koos lapsega teha, nii et tegevus oleks last arendav ja teda haarav, kuid pakuks huvi ka lapsevanemale. Äärmiselt mugav on laps pista teleka ette ja nii endale aega võtta. Telemeelelahutus on lapsele kindlasti põnev, kuid on oma olemuselt passiivne ning ei tee head ka silmadele.

Silmakliiniku Laservisioon omanik ja silmaarst Tiina Pakosta märkis laste silmade tervisest rääkides, et muu, käeline tegevus, kas või klotsidega mängimine ja joonistamine, on mitte ainult silmade arengu seisukohast hea, vaid arendab ka üldiselt. Sageli on need väga lihtsad tegevused, mis lapsi võiksid innustada.

Ideede nappuse probleemi kinnitab terve hulk raamatuid, mis on välja antud eri vanuses laste mängude teemal, seejuures vähegi vanemad kui paar aastat tagasi ilmunud mänguraamatud on valdavalt läbi müüdud. See fakt räägib enda eest.

Sisult on need raamatud võrdlemisi lihtsad, tuletades tihtipeale meelde vanu häid mänge ja meisterdusi enda lapsepõlveajast, koolist, õuest ja lasteaiast. Aeg on aga teinud oma töö ning just raamatud aitavad vana hea meelde tuletada, lisaks selgitused, miks üks või teine tegevus hea ja mida see arendab.

Mängu käigus laps õpib

Maja Pitamicu raamatus «Lapse mängud» (Pegasus, 2010) selgitatakse ühe- kuni kolmeaastaste laste erinevaid arenguetappe ning soovitatakse erinevaid mänge ja tegevusi, põhinedes tuntud lastearsti ja psühholoogi Maria Montessori metoodikal.

Raamatu kaasautor dr Claire McCarthy ütleb raamatu sissejuhatuseks, et mäng ei ole pelgalt lõbu, vaid üks parimaid asju, mida saab lapsega koos teha. «Eelkõige annab mängimine lapsele märku, et ta on sulle oluline ja temaga aja veetmine on sinu jaoks esmatähtis,» toob ta välja olulisima.

Vähem oluline pole seegi, et mängu käigus laps õpib. Hüppamise, ronimise ja teiste tegevusmängudega õpib laps kasutama oma keha, klotside või kas või makaronidest kaelakee tegemisel õpib kasutama oma käsi, kunstiprojektide kaudu värve ja kujundeid, lugusid jutustades keelt, pargis, loomaias ja muudes taolises kohtades avastab aga maailma.

Kuna lapse esimesed eluaastad on intellektuaalse ja emotsionaalse arengu seisukohalt otsustava tähtsusega, soovitab dr McCarthy mängida iga päev, olla loominguline ja mitte muretseda täiuslikkuse pärast. Nii mõnigi raamatus kirjeldatud mäng näitab oma lihtsuses, et tegelikult tuleb tõepoolest olla vaid loov ning kuulata ka last. Tihti mängivad lapsed ise kätte mõne mänguotsa, mis vajab vaid õige pisut toetust.

Mängud Montessori metoodikal

Õhupallidega või sallidega tantsimise peale tuleb laps lausa spontaanselt. Mänguotsa võib kätte anda ka ajaleht, mille võib pista põrandale saart märkima, kuhu laps saab joosta turvaliselt peitu, kui hüütakse sõna «hai». Siit edasi arendades, see turvaline ala ei pea ilmtingimata saarekest tähendama, vaid võib märkida näiteks hoopis koobast, kuhu jänes peitu poeb kurja hundi eest.

Raamat annab vastuseid ka poe nii-öelda valmismängudele. Mängukassaaparaadi võib ju koju osta, aga sellest üksi ei piisa – ühel hetkel piuksumised ja kõlksumised ei haara enam lapse tähelepanu. Nii juhendatakse raamatu poemängus erinevaid asju korvi laduma ja pärast meenutama, kes mida korvi ladus. Mängu keerukam variant on poenimekirja meelde jätmine ja mälu järgi korvi pistmine.

Sedalaadi lihtsad mängud näitavad ilmekalt, et mänguasjadele lisaks on vaja suunamist ja tegelemist. Vahel pole mängu ega -asja ennast vajagi, vaid tuleb lihtsalt lasta lapsel osa saada suurte inimeste igapäevategevustest – köögi potid-pannid on juba titest saati paljude laste, nii poiste kui tüdrukute jaoks lemmikumad kui «päris» mänguasjad. Luba tainast segada ja mätsida on kõrgelt hinnatud, samuti ka pääs kraanikausi juurde «nõusid pesema».

Suuremate poiste ja tüdrukutega saab aga juba koos meisterdada nii, et emal-isal endalgi põnev. Mis oleks ühe pisitüdruku jaoks põnevam kui ise ehete valmistamine? Väikese juhendamisega saab vähemalt nelja-aastane sarnaselt makaronikaelakee tegemisele ka päris pärlid niidi otsa lükatud. Ja isegi kui ei oska või ei taha ennast oma kohustustest teisele lainele lülitada, on see väga lõõgastav, millest lõppkokkuvõttes võidavad kõik.

Piltjutustuse mäng 3-aastastele ja vanematele lastele raamatust «Lapse mängud»:

  • Piltjutustuse tegemiseks on vaja: mitmesuguseid vanu ajakirju, lastekääre, suuri kääre, musta viltpliiatsit, kartongi või paberit soovitatavalt suuruses A3, liimipulka.
  • Palu lapsel lõigata ajakirjast välja pildid, mis talle meeldivad. Lapse aitamiseks tõmba kõigepealt leht ajakirjast välja ja tee musta viltpliiatsiga ring ümber pildile, mida laps soovib välja lõigata.
  • Lase lapsel koguda umbes kümme pilti. Palu pildid juurde laiali laotada.
  • Otsi piltide hulgast inimese või looma pilt. Kui pildil on inimene, erguta lapse kujutlusvõimet, küsides, mis võiks olla selle inimese nimi. Kui pildil on loom, küsi, kas see loom on poiss või tüdruk.
  • Palu lapsel pilt paberi vasakusse ülaserva kleepida ja kui soovid, kirjuta alla inimese või looma nimi. Ütle, et laps mõtleks nüüd välja loo selle inimese või looma kohta.
  • Palu lapsel teisi pilte vaadata ja öelda, mis edasi juhtub. Alustamiseks võid anda lapsele mõned soovitused. Kas ta läheb puhkusele? Kas ta läheb poodi? Jne. Kui pildid kõik ühele reale ära ei mahu, siis tee ka teine rida. Korda lugu üle, pilt pildi järel.

Allikas:

http://www.postimees.ee, kirjutas ajakirjanik Esme Kassak

Artikli kirjutamisel on kasutatud Maja Pitamic’u raamatut «Lapse mängud» (Pegasus, 2010).

20. veebr. 2011 at 11:18

Hea suhte retsept

Muinasjutud lõpevad enamasti muinasjutuliselt: prints ja printsess abielluvad ning elavad oma lossis õnnelikult kuni surmani. Tegelikult läbib iga paar kooselus aga erinevaid etappe.

Et mõista, millises järgus on teie suhe ja et teisedki maadlevad sarnaste probleemidega, toome teieni soome pereterapeudi Saara Kinnuneni hiljutisel Tallinna-loengul esitatud nägemuse kooselu arengust.

Esimeses ehk sümbiootilises perioodis tunneb paar suurt armastust ja soovi pidevalt koos olla. Teineteises märgatakse head ja häirivad seigad tunduvad vähetähtsad. See on armumise ja mesinädalate aeg, kooselu algus.

Teine periood saabub viie-kuue aasta pärast. See on eristumise või eraldumise periood. Sellal märkab vähemalt üks osapool, et armastus hakkab hääbuma. Just siis lähevad paljud paarid perenõustaja juurde ja kurdavad, et neil pole enam kirglikke tundeid teineteise vastu. Kui kodus on suhted jäised ning tülisid tuleb ette tihti, on lihtne kohata vastassugupoole esindajat, kes tundub atraktiivne ja mõistev. Ses perioodis on rohkelt lahutusi.

Hea on teada, et tunnete muutumine on loomulik. Just nüüd on viimane aeg minna armumise järgust edasi ja õppida armastamise kunsti, rõhutab Saara Kinnunen. See tähendab: õppida, kuidas probleeme käsitleda nii, et suhe tugevneks, õppida rääkima ja teineteist kuulama. Seda vastastikku ja siira sooviga tehes on tõenäoline, et lähenete teineteisele taas ning soojad tunded puhkevad uuesti õitsele.

Kuigi see periood on raske ja võib kesta mitu aastat, on tulemas kolmas periood – partnerluse ja sõpruse periood. Kummalgi on oma väljakujunenud isiksus ning selleks ajaks on õpitud ka teist tunnustama sellisena, nagu ta on. Nüüd on abikaasad teineteisele tähtsad, nad on partnerid ja sõbrad. Ent kuidas ikkagi sinna kolmandasse perioodi jõuda, ilma et kooselu karile läheks?

Õnneliku suhte koostisosad

Ameerikas tehtud uurimuses, kus küsitleti 35 000 end õnnelikuks pidavat paari, leiti kuus olulist komponenti, millel püsib õnnelik suhe.

1. Kohustuste võtmine. On tähtis, et mõlemad võtaksid seisukoha: nüüd oleme paar, oleme koos headel ja halbadel päevadel. Walter Trobicht, pereteraapiale alusepanija, on kirjutanud raamatu “Ma abiellusin sinuga”, mis on ilmunud ka eesti keeles. Ta peab oma teose pealkirja justkui tunnuslauseks, võetud kohustuste tunnustamiseks. Selline paar ütleb raskustesse sattudes teineteisele: ma abiellusin sinuga, ja nüüd peame asja joonde ajama.

Kohustuste võtmine paistab välja ka valikutes. Mul on pere ja lapsed, niisiis – millised valikud tulevad mu perele ja paarisuhtele kasuks? Olles pereinimene, pole mõistlik valida töökohta, kus on vaja olla nädalaid kodust eemal, või hobi, mis röövib kogu vaba aja.

2. Ühine aeg ja ühised tegevused. Ühes uurimuses küsiti 1500 lapselt, missugune on õnnelik pere. Laste vastus oli, et õnnelik pere teeb kõike koos. Ühiselt tehakse kodutöid, käiakse matkamas, vaipu kloppimas, marju korjamas jne. Praegu on peredel vähe koostegemisi, eriti kui lapsed kasvavad.

3. Lugupidamine partneri vastu. Tähtis on, et abikaasad teineteisele tunnustust avaldaksid. Kogeda teise tunnustust on inimese üks põhivajadusi.

Mees ja naine on erinevad. Küsige, mida on teie kaasal tarvis selleks, et ta tunneks end armastatuna. Kas ta vajab tähelepanu, ilusaid sõnu või füüsilist hellust ja hoolitsust?

4. Rääkimine ja kuulamine. Kui me tutvume, on meil teineteisega palju rääkida. On vaja hoolt kanda, et harjumus rääkida juurduks ja säiliks. Tõsi, sõnadega võime teineteist ka haavata, niisiis peame otsustama, et me hoidume solvavatest ja inetutest sõnadest. Neid ei saa tagasi võtta, öeldes lihtsalt, et ma ei mõelnud seda tõsiselt. Sõnad võivad haavata ja haav ei kasva kinni pelgalt ütlusest, et ma ei mõelnud päris nii.

Kuulata on raskemgi kui rääkida. Keskmine inimene kuulab teist 17 sekundit, kusjuures osa sellest kulub vastuse mõtlemisele. Kuulata tuleb südame, silmade, kõrvade ja mõttega.

5. Oskus konstruktiivselt käsitleda erimeelsusi ja lahkarvamusi. Oma lapsepõlvekodus oleme tihtipeale kogenud purustavat tülitsemist. Või seda, et probleeme ei lahendata: kui ema hakkab probleemist rääkima, paneb isa mütsi pähe ja ütleb, et tema ei viitsi vaielda. Paraku tuleb igas peres ette erimeelsusi.

On vaja õppida, kuidas pahandusi ja riide konstruktiivselt käsitleda. Kui kodust pole võtta head mudelit, kuidas probleemidega toime tulla, võib vaja minna paariterapeudi abi.

6. Andekspalumise oskus. Inimsuhetes ei saa nii, et me mingil moel kunagi kedagi ei haava. Andekspalumine ja -saamine on see võluvits, mis kaotab tõkked asjaosaliste vahelt, ent seda kasutatakse vahel ka valesti. Mõnikord palub üks pool teiselt küll andeks, ent keeldub tundlikul teemal rääkimast. Andekspalumine ei saa olla vaid formaalne – tuleb olla valmis ka kuulama haavunud kaasa tundeid ja püüda neid mõista.

Andeks paluda ja anda saame alles siis, kui probleem on läbi arutatud ja lahendatud. Oskus teha seda avatud südamega on hea kooselu üks aluseid.

NIPPE ÕNNERETSEPTI KASUTAMISEKS

Lõpp loogika ülistamisele. Kas olete olnud masenduses seetõttu, et partner süüdistab teid loogikapuuduses? Tunded pole ju alati loogilised, need ei põhine loogikal ja neil ei pruugi olla loogilist tulemust. Kui süüdistate partnerit loogikanappuses, annate sellega märku, et tema tunded pole olulised. Loogikalgi on abielus kindel koht, kuid kaastundlikus kooselus aktsepteeritakse teineteise tundeid ka siis, kui neis puudub igasugune… loogika.

Tähtsaid otsuseid tehke koos. Abielus tuleb ette kordi, mil otsus on vaja teha ruttu. Tihti juhtub, et selle peab langetama üks abielupooltest. Ent suurte otsuste tegemist säärasel moel, et emb-kumb kaasa rääkida ei saa, tuleks vältida. Tähtsamad teemad, mille puhul üksi otsustamisest tasub hoiduda, on lapsed ja pere majanduslikku heaolu puudutavad küsimused.

Ärge pange džinni pudelisse. Kui otsustate, et ei puuduta üht või teist teemat enam iialgi, ning jätate asja selgeks rääkimata, siis selle asemel, et olukord laheneks või ununeks, panete hoopis džinni pudelisse. Ja tollel on kalduvus sealt välja vupsata, kui selleks on kõige halvem aeg.

Unustage võimumängud. Kui tahate iga hinna eest oma eesmärki saavutada, käitudes lärmakalt, õelalt või muidu inetult, ei tegutse te parima tulemuse huvides. Oma ego pealesurumine pole tervisliku abielu märk, pigem tunnus, et olukord hakkab käest minema.

Olge aus. Passiivne ja agressiivne alistumine ei ole moodus, kuidas abielu säilitada. Näiliselt annate küll järele, kuid märtrit mängides loodate salamisi teise poole süütundele rõhudes oma eesmärgid saavutada. Selle asemel olge oma vajadustest rääkides aus ja püüdke arvestada ka teise tunnetega.

MILLISED ON HEA SUHTE TUNDEMÄRGID?

1. Hea seks, mis tähendab, et suhe
toimib.

2.Teadmine, et võite teineteist usaldada ja kaasale loota.

3. Armastus, mis tähendab mitte ainult tunnet, vaid ka otsustust ja tegu.

NB! Kõige enam haavab paarisuhet truudusetus.

TARVO JA MAILISE RETSEPT: SUHTES OLE PAINDLIK

Tarvo ja Mailis moodustavad klassikalise noore pere, kus sirgub kaks pisikest last. Ema on kodune ning isa käib tööl. Ka ülesanded on jagatud traditsiooniliselt – mees teenib raha ja naine peab kodu korras. “Kuna mina toon leiva lauale, on naise töö juhtida majapidamist. Kui jõuan, siis aitan, ent ütlemist tuleb vahel siiski ette,” teatab Tarvo Virve (30), naerukurd silmanurgas.

Mailis Virve (25) lisab: “Kahe väikese lapse kõrvalt ei jõua pidevalt tolmulapiga ringi käia. Kui lapsed majas, ei saa eeldada piinlikku puhtust. On nii tavaline, et pärast seda, kui oled terve maja puhtaks küürinud, ajavad lapsed poole tunniga jälle purud maha või mänguasjad laiali. Alustades koristamist otsast peale, läheb meel vahel mustaks. Siis pingestuvad ka omavahelised suhted, aga üritame olukorra võimalikult kiiresti ära klaarida.”

Mahaaetud purukestele ja leludele mees oma asju ja kantud rõivaid ei lisa. “Igaüks peab oma määrdunud riided ise pesukorvi panema. Mind häiriks, kui minu musta pesu peaks keegi teine koristama. Selles osas oleme ühte meelt,” kinnitab Tarvo.

Kuigi pisikesi lahkarvamusi tuleb ette, on Mailis laias laastus nõus majapidamise eest hoolitsema. “Kuna olen lastega kodune, on kodutööd minu õlul. Kuid tihti võtab ka Tarvo tolmuimeja kätte, kusjuures ma ei pea teda selleks sundima.”
Suhetes kujunevad nii rollijaotused kui ka võimu vahekord tavaliselt ise. “Päitseid pähe me teineteisele pole pannud ja tülis annab enamasti järele see, kel veidi huumorimeelt säilinud,” nendib Tarvo. “Jonni ajada pole mõtet, sest suhtes peab olema paindlik. Jäigad põruvad läbi,” toonitab mees. Paindlikkus ja huumor on perekond Virve õnneretsepti ühed tähtsamad koostisosad.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/22170/hea_suhte_retsepti_jahtimas.html?art_magaz=9

Kirjutasid Tiia Kõnnussaar ja Kadri Vilen ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:33 1 kommentaar

Kvaliteetaeg lapsega

Kas lapsega koos veedetud aja vähesuse korvab see, kui võtta ühistest hetkedest viimast – muuta need eriti “kvaliteetseks”?

Minu lapsepõlv jääb seitsmekümnendatesse. Kuigi just sel kümnendil võeti USAs kasutusele väljend “kvaliteetaeg”, eesti lapsevanemate kasvatusteemalistesse aruteludesse see mõiste niipea ei jõudnud. Kuid mõelda ju võib. Ehk siis – milline oli minu lapsepõlve kvaliteetaeg koos vanematega?

Mäletan, kuidas suvel lõunati kõndisime isaga käest kinni üle heinamaa. Meil oli kena punane lehm, kes hommikupoolikul pistis suure isuga nahka kogu värske rohu, mis tema keti ulatuses kasvas, ja pärastlõunaks tuli ta uue koha peale viia. Need lapsepõlve pikad jalutuskäigud ja jutuajamised ajal, kui käisime “lehma tõstmas”, on minu vaat et kõige eredamalt meelde jäänud mälestus isast, kes suri siis, kui olin üheksane.

Või siis need korrad, kui isa läks külla sõbrale ja võttis mind kaasa. Jube igav oli, suured ajasid juttu ja mingi aja pärast hakkasin ma undama, et lähme koju, lähme koju. Midagi me ei läinud. “Kannata veel,” ütles isa. Aga mälestus on soe. Ma oleks võinud vabalt emaga kodus olla, ent tahtsin isaga minna ja ta võttis mind kaasa. See oli mulle tähtis. Ma õppisin sealt, et kui armastatud inimene sinult midagi soovib ja sa saad seda teha, siis tee, isegi kui see on tülikas. Oli see siis kvaliteetaeg?

Kas ainult meelelahutus?

Tänapäeval vist enamik vanemaid nii ei arvaks. Tundub, et kvaliteetaja all peetakse eeskätt silmas aega, mis veedetakse koos lapsega, tehes midagi, mis talle meeldib. Tavaliselt midagi meelelahutuslikku. Vembu-Tembumaal käik on kvaliteetaeg, samuti “Jääaja” filmi ja “Lotte” etenduse vaatamine. Ja kuna kvaliteetajal oleks kasulik last arendada, siis ehk ka zooloogiamuuseumi külastus. Jah, nõus, olen sarnaseid asju oma lastega teinud ja aja kvaliteeti nautinud, aga kaugelt mitte alati. Lõbustuspargis oli lapsel lõbus, aga minul tihti igav. Mõni muuseum jälle ei huvitanud poisse üldse, kuigi minu arvates oli täitsa äge.

Kvaliteetaeg tähendab midagi muud. Suhte intensiivsust, olukorda, mil laps ja vanem on teineteisele pühendunud, tunnevad tugevat sidet ja naudivad mõlemad hetke. (Mis arendamisse puutub, siis aeg, mis minu lapsepõlves kindlasti EI olnud kvaliteetaeg, oli see, kui vanemad mind lugema õpetasid. See oli üks rist ja viletsus ja tüütu kohustus, hoolimata sellest, et neil võis ju olla päris lõbus, kui ma pildi alt püüdlikult S-I-G-A veerisin ja veel püüdlikumalt NOTSU kokku lugesin.)

Seega, kui suhte intensiivsus kriteeriumiks seada, siis mänguväljakul või kinos käia on hea ja vajalik, aga ei maksa sellele veel automaatselt kvaliteetaja silti külge riputada.

Olgem ausad: töö on tähtis ja võtab palju energiat. Kodu võiks välja näha enam-vähem korras ja küllalt kena. Veidi sotsiaalset suhtlust ja mõnd isiklikku hobi peaks üks inimene ka endale lubama. Ja loomulikult, loomulikult tahame olla head lapsevanemad. Ning päevas on endiselt vaid 24 tundi.

Kvaliteetaja mõiste on hea vabandus emale-isale, kel on võimalik pühendada lapsele päevas/nädalas vaid väga piiratud hulk aega, kuid kes lohutab end sellega, et need minutid/tunnid on eriliselt väärtuslikud/kvaliteetsed ning korvavad eemal viibitud aja.

Kvaliteetaega ei saa planeerida

Võib-olla korvakski, kui poleks üht aga. Neid tõeliselt kvaliteetseid hetki, mil te tunnete, et olete lapsega samal lainel, tegutsete koos või räägite olulistest asjadest, mil te kogete erilist sidet – neid hetki on väga raske planeerida. Tegelikult võimatu.

Oletame, et mul on homme õhtul kaks tundi vaba aega, mille tahan pühendada pojale. Olen valmis kuulama ära tema kooliprobleemid ja kõik muud mured ning eriti veel kõik tema rõõmud. See on aeg, mille olen võtnud, et hoida pojaga lähedust. Aga juhtumisi läheb ta sõbraga tülli, saab koolis kahe ja kõigele lisaks peab ära tegema tohutu portsu matemaatikaülesandeid. Ta ehk räägikski mulle kõigest lähemalt, aga mitte sel hetkel, kui minule sobib. Sel hetkel tahaks ta olla üksi oma toas. Säh sulle siis kvaliteetaega!

Või plaanisite teha koolieelikuga voolimisõhtu, aga lapsel on parajasti isu hoopis sõbranna salmikusse joonistada või naabritüdrukule külla minna. Kuhu jäi kvaliteetaeg?

Sestap meeldib mulle kvantiteetaja mõiste palju rohkem. See võtab pinged maha. Kvantiteetaeg on lihtsalt… lihtsalt aeg. Aeg, mil olete lapsega koos või eraldi, aga viimasel juhul kuulmis- või nägemisulatuses.

Kvantiteetaeg ei sisalda vaid toredaid asju. See sisaldab piiride panekut lapsele siis, kui seda on vaja. Vahel sisaldab see tülisid ja vahel karistusi. See võib tähendada ühist kodutööde tegemist. Miks mitte ühist õhtust toiduvalmistamist. Tulite töölt ja laps lasteaiast, mõlemad väsinud. Lapsele meeldiks ehk teiega vaikselt mängida, jalutada või süles ettelugemist kuulata, aga see ei ole võimalik, sest peate tegema perele süüa. Kuidagi õnnestub teil kaasata laps jõukohasel moel söögitegemisse, aga võib-olla ta ka lihtsalt mängib köögis. Teie räägite enda päevast, ehk räägib tema ka enda omast. Võib juhtuda, et täiesti ootamatult areneb üks tore vestlus, mille käigus saab mõni tähtis asi selgeks räägitud. Ja nii saigi kvantiteetajast järsku kvaliteetaeg.

Kvaliteet sisaldub kvantiteedis

Ehk siis – selleks, et need “kvaliteetsed hetked” teie ja lapse vahel aset leiaksid, on tarvis teatud hulk lihtsalt koos või üksteise läheduses olemist. Kvaliteetaeg juhtub kvantiteetaja sees ja seda on raske ennustada, millal või mis olukorras täpselt.

Kas teil on ette tulnud, et aitasite lapsel mõnd koolitööd teha ja mõlemad tundsite erilist lähedust ning rahulolu, kui asi ühise pingutuse tulemusena lõpuks valmis sai? Kui on, siis vedas, et olite käepärast hetkel, mil laps abi küsis. Ma olen kahe poja isa ega pea end ei eriliselt heaks ega eriliselt halvaks vanemaks. Ühed meeldejäävamad lähedushetked on need, kui saan aidata just siis, kui poistel probleem tekib ja nad abi küsivad. Väiksemana on need pisemad asjad, nagu katki läinud mänguasja parandamine, suuremana abi koolitöödes, suhetes sõprade või õpetajatega.

Et kellegagi lähedast ja usalduslikku suhet luua, läheb tarvis aega ja kohalolekut, teise nägemist erinevates argiolukordades. See võib sisaldada ka meelelahutust, kuid ühine lõbustus ei taga veel usalduslikku suhet.
Muidugi ei saa vanemad olla lapsele kättesaadavad igal hetkel. Ma ei tea, kui palju kvantiteetaega on piisav, et laps tunneks end turvaliselt, usaldaks vanemaid ja aeg-ajalt õnnestuvad kvaliteethetked tekitaksid lähedase sideme. Lahendage see mõistatus ise.

Aga ma tean – loo alguse juurde tagasi tulles –, et see, kui isa mind sõbra poole ühes võttis ja ma lõpuks tüdinesin ning koju mangusin, ei olnud kvaliteetaeg. See oli kvantiteetaeg, mis ometi veenis mind selles, et ma olen isale tähtis, sest ta võttis mind kaasa.

See “kvantiteet” oli vajalik üheks teiseks, “kvaliteetseks” korraks, kui me koos isa ja ühe mu sõbraga kraavipervel kükitasime ning isa ütles: “Nüüd teeme kallistamisvõistluse. Vaatame, kumb teist jõuab mind kõvemini kallistada.”
Ma mäletan siiani, kui kõvasti ma kallistasin.

Kas hellitan lapse ära?

Vanemad, kel on laste jaoks vähe kvantiteetaega ehk siis vähe aega lihtsalt koos olla, kannatavad sageli süütunde all. Süütunde mõjul käitume mõnikord moel, mis lapsele tegelikult kasuks ei tule. Iga laps vajab muidugi hellitamist ja poputamist, aga sellega on mindud ehk pisut liiale, kui vanem:

• kulutab lapse soovide täitmiseks märkimisväärselt raha, ostab palju või kalleid kingitusi;
• üritab leida vabandusi tema halvale käitumisele ja kaitseb last tema tegude tagajärgede eest;
• on valmis tegema lapse heaks pea kõike;
• annab sageli järele: ütleb “ei”, aga käitub, nagu öelnuks “jaa”;
• püüab vähese koos oldud aja hüvitada sellega, et pühendab siis lapsele ekstra suurt tähelepanu;
• püüab olla lapse sõber.

Ärahellitatud laps:
• arvab, et talle on kõik lubatud;
• on enesekeskne, nõuab täiskasvanu tähelepanu;
• ei tunnusta autoriteete ja piire,
• ei suuda hästi oma impulsse kontrollida ega ennast distsiplineerida;
• ei talu ebamugavusi;
• tuleb halvasti toime pettumuste, läbikukkumiste, kaotustega;
• tunneb harva süütunnet, kahetsust, empaatiat.

Kui nii on läinud, mida siis teha?
• Mõtle, millist last sa tegelikult soovid kasvatada, ja õpeta talle väärtusi, mis on sulle olulised.
• Sea piire. Näita, et sa mõtled tõsiselt seda, mida ütled. Pea meeles, et “ei” ütlemine ei kahjusta lapse enesehinnangut. Kui jääd endale kindlaks, kasvatab see lapse usaldust sinu vastu. Paku lapsele valikuid koos tagajärgedega – kui paned teleka ise kinni, võid seda hiljem jälle vaadata. Kui mina panen praegu teleka kinni, siis me seda täna enam käima ei pane. See õpetab last teo tagajärje eest vastutama.
• Käitu lapsega enesekindlalt, ka juhul, kui oled sisimas ebakindel.
• Ole vanem, mitte sõber.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/32266/mis_kvaliteetaeg_.html?art_magaz=9

Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:18 Lisa kommentaar

Kui vanem töötab kaugel

Mida tähendab pereelule see, kui üks või mõ­lemad vanemad töötavad nii kaugel, et kodus saab käia harva.

Lastepsühholoog Tiiu Meres ei taha rääkida ühtegi kurba juhtumit, kuidas ühe või mõlema vanema kodust kaugel töötamine perre probleeme on toonud.

“Edulugusid on vaja!” ütleb ta.

“Miks?”

“Hakkab tekkima olukord, kus kodust kaugel, sageli välismaal tööl käivad vanemad muutuvad hukkamõistu objektiks. See ei aita kedagi. Rääkida tuleb, kuidas teha nii, et lapse tunded oleksid hoitud ja halbu tagajärgi ei tekiks.”

Olgu siis seekord niimoodi.

Muuseas, kas teie näiteks teadsite, et kõige keerulisem hetk pole sageli mitte see, kui vanem lahkub või ära on, vaid see, kui ta tagasi tuleb?

Kuula ka kõhutunnet

Enne tagasituleku-probleemi lahendamist on siiski mõned seigad, mis tuleb ära otsustada. Näiteks see, kas üldse minna.
“Kõigepealt mõtle, mida ütleb su kõhutunne,” soovitab Tiiu Meres. Kõhutunne on hämmastav asi, mis suudab arvesse võtta ka argumente, mille kaine mõistus jätab kahe silma vahele.

“Näiteks mõnele inimesele meeldib tema igahommikune töölemineku teekond. Üldse on tema hingelise tasakaalu jaoks oluline, et asjad püsiksid samamoodi. Mõistus ütleb, et parem palk välismaal aitaks soetada ilusama kodu, aga tegelikult ta ei tunneks parematest tingimustest rõõmu.”

Mõni teine vajab jälle väljakutseid. Huvitavast tööst kodusoleku nimel ära öeldes muutuks ta pahuraks ja teisi süüdistavaks.

Kui sisetunne ütleb jah, tasub järgmise sammuna üles kirjutada kõik kaugele tööle mineku plussid ja miinused. Igale punktile võib tähtsuse järgi anda kaalu ühest viieni.

Aga kui sisetunne ütleb ei, ent kohusetunne pere ees jah? Siis tasub läbi mõelda ohverduse suurus. Mingi aja kannatate te välja ebameeldiva töö ja piinava lahusoleku, et seejärel lubada perele midagi vajalikku. Aga eneseohverdus ei saa olla lõputu, sest ohverdaja võib hakata lõpuks teiste pereliikmete vastu vimma kandma.

Kas võtta pere kaasa?

Kui Jarno Laur kümmekond aastat tagasi Tallinnasse riigikantseleisse tööle läks ja naine lapsega Tartusse jäi, ei tundnud kumbki end ohvrina. Tegelikult oli Jarno abikaasal Tiinal juba abielludes selge, et poliitikust mees hakkab nagunii tööl käima seal, kus parasjagu sobilikumad võimalused on. Praegu, kui peres kasvab kolm last – Regina (14), Hanna Maria (9) ja Rihard (1) –, peab Jarno Väätsa vallavanema ametit ja käib kodus nädalavahetuseti.
“Kui just midagi vussi ei lähe,” poetab ta. Selle all peab vallavanem silmas nädalavahetustesse planeeritud parteiasju.

Tiina: “Mina kaalusin kümme aastat tagasi ainult seda, kas minna mehega kaasa või mitte. Ja leidsin, et Tartus on sõbrad, sugulased, lapse lasteaed… Peab olema mingi pidepunkt elus. Kõige halvem on see, kui pere läheb võõrrasse keskkonda, mehel on pikad tööpäevad, ja siis oled ilma nii harjumuspärasest elust kui mehest.”

Tiina rõhutab, et koju jääjale on tugivõrgustik äärmiselt tähtis. Lauride perel elavad Tartus vanemad, Tiina õde ja muidugi sõbrad. Kui vaja, saab alati abi. Ja on, kellele külla minna, kui elu üksildaseks muutub.

Kes peab üksi rabelema?

Kas seda tunnet ei ole tekkinud, et naisele jääb liiga suur koorem? “Ainult mõnel üksikul korral nende aastate jooksul. Näiteks kui väljas oli 25 kraadi külma ja maja katel ei töötanud.”
Jarno: “Siis oli küll telefon punane.”
Tiina: “Aga nüüd ma juba tean, et tuleb õhutusklapp lahti teha.”

Ja viimasel ajal läheks teist vanemat tarvis siis, kui suuremad lapsed küsivad õhtul abi õppimises, aga aastase poja magamapaneku kõrvalt Tiina lihtsalt ei saa aidata.

Tiina: “Kui Jarno tuleb koju, siis ootan ma tunnustust, et olen tubli ja hästi hakkama saanud. Ning ka Jarno vajab tunnustust selle eest, et on pidanud üksi olema. Meil on ju neljakesi tegelikult täitsa lõbus, õhtul saan alati mõne lapse kaissu võtta. Üksi on keerulisem.”

Jarno: “Midagi hullu pole, aga mõnel õhtul on küll üürikorteris emotsionaalselt tühi tunne. Ega me telefonis väga mesijuttu ei aja ka, suhteliselt asjalikult suhtleme. Pole mõtet kurbust välja kutsuda.”

Tiiu Meres, lastepsühholoog: “Suhte püsimine lahusoleku ajal sõltub palju sellest, kui lähedased oldi varem. Mida paremad suhted, seda kindlamini püsivad need ka lahus olles. Valdkond, mida alahinnatakse ja mida telefoni ning kirja teel hoida ei saa, on seksuaalsed suhted. Ei pruugi olla ettekavatsetud petmist ei äraolija ega kojujääja poolt. Kuid mõlemad on üksi ja kui leidub mõni vastassugupoole esindaja, kellega rääkida elust ja kas või lastest, võivad jutuajamised märkamatult areneda kiindumuseks.”

Jarno: “Siin ei ole muud, kui tuleb teineteist usaldada.”
Tiina: “Kui usaldad ja tunned, et mehega koos olla on tore, siis ongi kõik hästi. (Kohmetub.) Kuidas see nüüd ilusas keeles kõlab… intiimne lähedus kodusoleku ajal on tõesti hästi oluline. Et ei oleks nii, et kui kokku saadakse, siis ei tea, kust otsast alustada.”

Kojutuleku õnn ja õnnetus

Üks keeruline koht suhetes lastega on pärast pikka äraolekut tagasituleku hetk. Kui eemalviibiv vanem käib kodus üle mitme nädala või harvemini, võib läheduse taastumine võtta aega. Miks? Kui lapse juurest lahkub keegi, kellesse ta on kiindunud, teeb see haiget. Valuga saab toime tulla, suurendades enda sees emotsionaalset distantsi eemalviibijaga. Lähedus ei ole enam nii lähedane. Kui on ette teada, et isa või ema lahkub varsti jälle, pole mõtet vahepeal lähedaseks saadagi, sest muidu peab jälle tundma lahkumisvalu.

Sama võib kehtida suhetes mehe-naise vahel. Kui näiteks lahkub mees, kes seni oli perepea, siis nüüd hakkab otsuseid tegema naine. Võimusuhted muutuvad.

Tiiu Meres: “Kui perepea tagasi tuleb, siis piltlikult öeldes on tal taburet ahju juures. Pereelu toimib ilma temata. Ka kodused, kes vahepeal harjusid iseseisvalt otsustama, ei taha oma sõltumatust käest anda. Seega, kui kingitused jagatud, hakkab pinge tõusma.”

Siin ei aita muu, kui tuleb teadvustada, et tagasitulek ongi raske aeg. Kasu on sellest, kui juba enne kojutulekut pidada koos plaani, mida ühisel ajal peale hakata.

Tiina ja Jarno Lauri peres tuleb kohanemisraskusi ka vahel ette, aga vähe, sest Jarno käib kodus igal nädalavahetusel. Tema nipp on selleks ajaks üle võtta jooksvad ülesanded, mis muidu lasuvad Tiina õlul – toidu tegemine, koristamine. Vahel annavad lapsed juba nädala sees tellimuse sisse: palun spaghetti bologneset!

Ja paluks mitte unustada tunnustamist. Et Jarno märkaks kiita Tiinat selle eest, kui hästi naine on üksi toime tulnud. Ja Tiina märkaks tunnustada Jarnot selle eest, kui hästi too on üksi hakkama saanud.

NÕUANDEID KOJU JÄÄVALE VANEMALE

Seda tee
• Muuda lapse tavalist elurütmi nii vähe kui võimalik.
• Lepi juba enne vanema(te) ärasõitu lapsega kokku tema päevarežiimis, ülesannetes, kohustustes ja vastutuses.
• Kui võimalik, hoidu kooli, lasteaia ja/või lapse elukoha vahetusest.
• Räägi lapsega tema eemalolevatest lähedastest positiivses toonis.
• Aita lapsel äraolijatega ühendust pidada.
• Suhtle ka ise äraolijaga võimalikult tihedalt. Informeeri teda lapse elu üksikasjadest.
• Kindlad une-, mängu-, õppimis- ja trenniajad aitavad lapsel muutlikus maailmas tasakaalutunnet hoida.
• Katsu aru saada, mida laps tunneb. Luba tal tunda seda, mida ta tunneb. Kui lapsel on vajadus nutta ja igatseda, siis lase tal seda teha.
• Leia lapsele tegevusi, mis talle huvi ja rõõmu pakuvad.
• Ole kannatlik tema tujude suhtes ja samas järjekindel oma nõudmistes.

Seda ära tee
• Ära halvusta äraolijat lapse kuuldes.
• Ära pane ka vihahoos vastutust kujunenud olukorra eest lapsele. (“Sinu peale kulub nii palju raha, et isa pidi teise maailma otsa teenima minema.”)
• Ära võrdle vihahoos lapse isiksuseomadusi äraolija halbade omadustega. (“Sa oled laisk nagu su isagi.”)
• Ära võistle äraolijaga lapse kiindumuse pärast.
• Isegi kui kardad, et eemalolev vanem võib pere hüljata, ära kurda oma hirme lapsele.
• Ära anna äraolija nimel lapsele lubadusi. (“Kui isa tuleb, viib ta su kindlasti loomaaeda.”)
• Ära ähvarda teise vanemaga. (“Kui isa tuleb, lasen tal sulle vitsa anda.”)
• Ära võta omal algatusel lapsega ega lapse juuresolekul kellegi teisega jutuks äraoleva vanema äpardunud saatust või halbu tegusid.

KUIDAS TEHA ÕIGE OTSUS?

1. Kirjuta üles kõik muutusega seotud positiivsed ja negatiivsed aspektid. Tähtsad on nii käegakatsutavad asjaolud kui ka otsuse võimalikud emotsionaalsed tagajärjed.

2. Kui oled otsustanud siiski minna, leia iga negatiivse aspekti juurde seda pehmendavaid tegutsemisviise.

3. Aruta oma plaan lähedaste, eriti lastega läbi.
• Väljenda oma kavatsusi ja eelistusi.
• Kuula teiste omi (vanemad kalduvad lapselt sõnajärge üle võtma ning teda kiiresti veenma hakkama).
• Lõpuks langeta otsus.

4. Kui otsus on tehtud ja kõigile teada, asu ettevalmistusi tegema.
• Mõtle läbi võimalikud probleemolukorrad ja lahendused. Tutvusta tegevuskavasid eriolukordade puhuks.
• Mõtle läbi, kuidas ja millal sa lastega suhtled. Kui suhtlemine on planeeritud, siis ei pea keegi “igaks juhuks” arvuti taga istuma.
• Mõtle välja minekurituaal: koos söömine, musid, kallid vms. Väiksematele lastele võib minekuhetkel anda pisikese kingituse, mis tõmbab tähelepanu endale, nii on lahkumishetk kergem. Ära minna ei tohi lapse eest salaja.
• Äramineku hetkeks peaks olema vähemalt umbkaudu kokku lepitud järgmise kohtumise aeg.


KUIDAS VANEMA EEMALOLEK VÕIB LAPSELE MÕJUDA

Beebi ja väikelaps
Mida rohkem on muutusi last ümbritsevates inimestes, keskkonnas ja päevakavas, seda ebaturvalisemalt ta end tunneb. Eriti halvasti mõjub alla pooleteiseaastasele, kui tema silmapiirilt kaovad inimesed, kellesse ta on kiindunud. Seega, kui võimalik, peaks vähemalt üks vanem elama koos väikelapsega.

Kaugel olles:
• Saada postkaarte ja/või meilitsi joonistusi.
• Räägi lapsega telefoni või Skype’i abil ka siis, kui ta veel kõnest aru ei saa.
• Võid maha jätta CD-le või kassetile sisse loetud õhtujutud.
• Püüa lapsega kokku saada nii sageli kui võimalik.’

Eelkooliealine
Mõlema või ka ainult ühe vanema kodust lahkumine tekitab sageli lastes pinget, mis võib väljenduda agressiivsuses. Lahusolekut on kergem taluda, kui lapsele eakohasel viisil eemaloleku põhjust seletada. Kui seda ei tehta, võib laps arvata, et vanem läks ära seetõttu, et tema oli halb.

Kaugel olles:
• Räägi lapsega regulaarselt Skype’i või telefoni vahendusel. Võid saata ka meile piltide ja suurte trükitähtedega kirjutatud lühikeste lausetega.
• Kuula ära lapse mured ja rõõmud. Ära kiirusta nõu andma ega tema eest probleeme lahendama.
• Ära jaga katteta lubadusi. (“Ütle nendele poistele, kes sind kiusasid, et varsti tulen ma koju ja siis läheb neil väga halvasti.”)
• Räägi endast lihtsate lausetega ja eakohasel viisil. Kuula, mida laps küsib.
• Abiks on helisalvestused, pildid ja videod äraolevast vanemast.
• Pahanduste puhul ära riidle. Anna teada, et see lapse tegu ei meeldi sulle. Hiljemalt sama kõne lõpus ütle lapsele, et ta on kallis. Laida tegu, mitte inimest.

Algkoolilaps
Koolilastel on alguses raske vanema äraolekuga harjuda, ent keeruline on ka uuesti kohaneda. Püüa lapsega kas või iga päev ühenduses olla. Sel juhul ei muutu sa talle võõraks.

Kaugel olles:
• Püüa kursis olla lapse igapäevaeluga.
• Ära unusta teda tunnustada.
• Enne tagasitulekut hakka last ette valmistama: kirjelda talle, kuidas ja kus te kohtute ning mis saab edasi. Nii ei teki ime-ootust (kui ema/isa tagasi tuleb, siis on kõik mured murtud, mul pole enam kunagi kurb, kõik tahavad mu sõbrad olla). Kui ootused on liiga suured, järgneb vanema tagasitulekule pettumus.
• Kasuta ka neid vahendeid, mida on soovitatud eelkooliealistega suhtlemisel.

Teismeline
Teismelistega juhtub kõige sagedamini seda, et ära lähevad mõlemad vanemad. Selliste olukordadega on ka kõige rohkem probleeme. 15–16aastane ei ole enamasti veel iseseisvuseks valmis. Õhtul on raske õigel ajal magama minna, hommikul raske tõusta. Lapse kodu võib saada noorte kogunemiskohaks ja kui tal peale sõprade kedagi pole, siis võib ta olla nõus kõigega, mida nood soovivad.

Kaugel olles:
• Leia täiskasvanu, kes lapse elul ja tegemistel silma peal hoiab.
• Mõtle läbi kõikvõimalike eriolukordade lahendamise protseduurid, näiteks kui laps tahab minna peole, sünnipäevale, matkale vm. Otsust, kas minna ja kui kauaks, ei tohiks teha teismeline üksinda.
• Mõtle läbi, kuidas kindlustada lapse tervislik toitumine.
• Õpi enne äraminekut tundma tema sõpru ja võta ühendust nende vanematega.
• Hoia end kursis lapse õppimisega e-kooli kaudu ja pea sidet õpetajatega.
• Tee hädavajalike koduste tööde nimekiri koos nädalase orienteeruva ajakavaga.
• Hoidu moraali lugemisest. Anna ausalt teada, kui miski sind muretsema või kurvastama paneb.
• Ära unusta konkreetsete tegude eest kiitust jagada.
• Arvesta, et ka pärast naasmist on laps võimeline sinuta hakkama saama ning endist elukorraldust ei pruugi enam olla võimalik taastada.
Kui teine vanem jääb lastega koju, võib pärast äraolekut selguda, et suhe tema ja laste vahel on palju lähedasem kui äraolnud vanema ja laste vahel. Uuesti kiindumine võib kaua aega võtta.

Allikas: “Vanemad eemal” (Tallinna Laste Tugikeskus, 2009)

22. okt. 2010 at 09:13 1 kommentaar

Lapsed on meie peegel

Kas teile tundub ka, et meie lastega on midagi lahti? Miks nad ei austa reegleid ega täiskasvanuid? Vaadakem peeglisse!

Heliseb tunnikell. Õpetaja alustab 3. klassis tundi. Lapsed seisavad, ainult Mark otsib midagi laua all kotist. Õpetaja märkuse peale venib ka tema püsti.

Lapsed võtavad lauale emakeele asjad. Mark ei leia õpikut. Õpetaja abiga saab ta selle kotist lõpuks kätte. Kuulanud ära ülesande selgituse, teatab Mark üle klassi: “See on nõme harjutus!” Ülesande tegemise ajal togib poiss pinginaabrit, sodib vihikusse ja vahib aknast välja. Ise kirjutab ta vaid siis, kui õpetaja seisab otse tema kõrval ja räägib väga range häälega. Kui teised on harjutust lõpetamas ja õpetaja poisi venitamisest kannatust kaotamas, küsib Mark üle klassi: “Õpetaja, kas te psühhiaatri juures ei peaks ära käima?”

Paljud õpetajad kurdavad, et pool tunnist läheb neil laste distsiplineerimisele ja nad ei saa õpetada ainet. Paljud lapsevanemad on kurnatud, sest nende lapsed ei kuula sõna, käituvad trotslikult ja tõrksalt ega näita välja austust vanema suhtes.

Mis meie lastega lahti on?

Lapsed näitavad meile meid endid

Kahe poja isa Siim Angerpikk (37) leiab, et meie lapsed on sellised, nagu me ise oleme. “Täiskasvanud on lastele eeskujuks. Minu lapsed on minult kindlasti üle võtnud mingit sorti käitumismustreid. Näiteks Ruts (8) reageerib samamoodi üle nagu mina – ta ei vihasta küll samade asjade peale, kuid reageerib vihastades samuti üle.”

Mari Kalkun, hiljuti sotsiaalministeeriumi juurde loodud laste ja perede osakonna juhataja, ei lase end tirida arutellu teemal, mis lastega lahti on. “Ma ei ütleks, et just lastega midagi lahti on,” väidab ta, “pigem on lapsed pere ja ühiskonna peegel.”

Mari toob laste peegeldamisvõime kohta veenva näite. Nimelt kasutatakse mõnes riigis halva käitumisega laste ja noorukite puhul multisüsteemset teraapiat. Selle käigus lapsega otse ei tegeldagi, vaid nõustatakse tema vanemaid, õpetajaid, treenerit ja teisi last ümbritseva võrgustiku liikmeid. “Sisuliselt aidatakse neil täiskasvanutel õppida lapsele selgelt näitama, milline käitumine on lubatud, milline mitte. Teisisõnu: aidatakse seada hälbiva käitumisega lapsele piire,” kirjeldab Mari. Ja tulemused? Räägitakse, et ülihead – kui võrgustik muudab oma käitumist, muutub ka lapse käitumine juba 3–5 kuuga!

Ehk siis laps, kes ei käi koolis, varastab, valetab või on muul moel trotslik, muudab oma käitumist, kui teda ümbritsev keskkond teisel moel käituma hakkab.

Lastepsühholoog Katrin Pruulmann kuuleb laste häirivast käitumisest oma vastuvõtul käivate õpilaste suust. “Lapsed kurdavad, et ei taha kooli minna, sest seal on lärm, teised ei kuula õpetajat ja ropendavad. Tundub, et halvasti käitumise diapasoon on allapoole palju laiemaks veninud. Kui enne kardeti koolis vahetundi, sest keegi võib kiusata, siis nüüd juhtuvad samad asjad tunni ajal.” Kuid ka tema ei näe viga lastes. “Võib-olla on meie kõigiga midagi lahti?” küsib temagi.

Jääme selle viimase oletuse juurde ja uurime kriitiliselt ennast ja aega.

• Meil on endiselt käimas muutuste aeg: vanad lapsekasvatusteooriad ei sobi enam, uusi mudeleid on liiga palju ja kõik neist ei toimi. Meil puudub ühiskonnas kokkulepe, kuidas me oma lapsi kasvatame.

• Meil puudub selge arusaam, millised on meie laste vajadused, või me ajame need segi laste soovidega.

• Muutused on käimas ka kõrgemal tasandil ehk teisenevad meie väärtused ja hoiakud. Tänasele eestlasele on rahateenimine ja isiklik vabadus suuremad väärtused kui lastele pühendumine.

• Ja mis üldse toimub ühiskonnas? Kas meie, täiskasvanud, oskame nimetada inimest või poliitilist kooslust, kes on autoriteet, kellest positiivset eeskuju võtta ja tänu kellele end turvaliselt tunda?

Vajame kokkulepet

Varem oli kasvatuses kesksel kohal Spock, nüüd Gordon, indigolapsed ja (peaaegu kõike) lubav kasvatusstiil. Ranged reeglid ning lapsevanema autoritaarsus võisid hästi sobida sada aastat tagasi, kui lapsest kasvatati lihtsalt tulevast leivateenijat, kelle osaks oli normidele alluda. Nüüd nähakse lapses inimest, tulevast demokraatliku ühiskonna liiget, kelle heaolu sõltub muu hulgas tema algatusvõimest ja julgusest vabalt mõelda. Selge, et vanad kasvatusmeetodid enam ei sobi.

Ehk on mõne hea kasvatusstiilini jõutud Põhjamaades? Soome pereterapeudid hoiatasid meid juba kümmekond aastat tagasi: ärge tehke nagu meie, ärge tormake autoritaarse kasvatusstiili juurest liiga demokraatliku stiili juurde, ärge kaotage vanemlikku autoriteeti.

Ka tuntud Taani pereterapeut Jesper Juul ütleb, et Taanis jäi demokraatlik periood kasvatusstiilide kujunemises üsna lühikeseks. Juul meenutab oma äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Sinu tark laps” ajajärku umbes 25 aastat tagasi: “Koos naiste ja meeste võrdsuse nõudega hakati loobuma ka kasvatusmeetoditest, selle asemel tahtsid vanemad lapsi mõista. Demokraatlike lapsevanemate esimesel põlvkonnal puudusid rollieeskujud, nad ei teadnud, kuidas läbirääkimisi pidada ja konstruktiivselt konflikte lahendada. Need vanemad lootsid abi esmajoones võimuvõitluselt.”
Ehk siis selle asemel, et oma vanemlikku autoriteeti rakendada, hakkasid lapsi mõista püüdvad, neile igas olukorras õigust andvad ja korraga liiga pehmeks muutunud vanemad lastega kemplema nagu jõmpsikad liivakastis. Nagu öeldud, see ajajärk jäi Taanis lühikeseks.

Ka meie hakkasime 15 aastat tagasi  vanemat ja last võrdsustama. “Kasvatus ei kuku hästi välja, kui vanem ja laps on võrdsed,” tõdeb Katrin Pruulmann. “Kui varem nimetati vanemlikke kasvatusstiile autoritaarseks, demokraatlikuks ja minnalaskvaks, siis nüüd on nimetusest “demokraatlik” loobutud ja see “autoriteetseks” ümber nimetatud just selle pärast, et demokraatia eeldab, et kõik on võrdsed.”

Vajadused ja soovid

Lapse vajaduste hulka ei kuulu vanem, kes on talle vahva semu. “Üks tüdruk vastuvõtul ütles, et jah, ema on talle nagu sõbranna, aga sellest on kahju, sest nii pole tal ema… Ma viskaksin siinkohal kivi teleri ja filmide kapsaaeda,” ütleb Katrin. “Kõik need visuaalsed demonstratsioonid, kus lapsed käituvad pööraselt ja lollitavad suuri, ning kus need suured, keda lapsed tunnustavad, on natuke infantiilsed – neist jääb lapsele kujutlus, et maailm ongi selline. Kui vanem on lapsele semu, siis pole ta ju autoriteet!”

Üks lapse põhivajadusi on kindlus- ja turvatunne. Seda saab anda keegi, kes on lapsest kogenum ning kes saab enda ja lapsega hakkama. Seega vajab laps kedagi, kes oleks temast hierarhiaastmelt kõrgemal. “Selleks, et saada lapsega räägitud, kükitame me ta juurde maha, aga me ei jää sinna. Me peame püsti tõusma, et lapsel oleks, kuhu kasvada,” rõhutab Katrin. “Täiskasvanu peaks mitte lubama endaga ebaväärikalt käituda. See on hädavajalik, et laps suudaks vajadusel tulla tema juurde nõu küsima ja abi saama.”

Lapsel on turvaliseks kasvamiseks vaja ka sobivaid piire. See on tüütuseni korratud tõde. Kuid Jesper Juul lisab siia olulise täienduse: “Lubage täpsustada – on tõsi, et laste areng on harmooniline peredes, milles täiskasvanud kehtestavad teatud piire. Ent on tähtis, et nii lapsed kui ka täiskasvanud kehtestaksid kõigepealt kumbki oma piirid. Piiride kehtestamine kellegi teise jaoks on eelkõige ikkagi võimu väljendus.”

Muuseas, lapse vajaduste taipamiseks on vaja olla talle pühendunud. “Jah, seda sõna ei armastata meil, aga midagi pole teha, vanem peab lapsele pühenduma,” kinnitab Katrin. “Pühendumine tähendab lapsele häälestatust. Kui laps tajub, et vanem pole talle häälestatud, hakkab ta käituma mitte-ootuspäraselt. Siis tekib vanemal omakorda trots: laps on paha, ma ei saa temaga hakkama ja ei tahagi temaga hakkama saada!”

Väärikus olgu eesti sõna

On meie lastel siis autoriteete, keda nad saavad austada ka kriitikarohkes teismeeas? Autoriteetne on keegi, kel on mõjuvõimu ja väärikust, kes käitub selgelt ja õiglaselt.

“Täiskasvanu ebaväärikas käitumine hirmutab lapsi,” ütleb Katrin Pruulmann, “nii vajub kokku lapse kindlus, et maailma saab usaldada. Lapsed annavad andeks paljud pahed, kuid nad ei andesta, kui täiskasvanu slikerdab, räägib üht ja teeb teist. Kui mõni avaliku elu tegelane on purjus peaga avarii teinud või naist petnud ja kodus sellest isegi enam ei üllatuta, reageerib laps kahel viisil. Tal kas tekib tunne, et kõik täiskasvanud on mõttetud, või saab ta kinnitust, et just nii ongi mõistlik elada. See, mis toimub lastega, on sama, mis toimub riigi kõrgemal tasandil.”

Kuidas siis sel segasel ajal ikkagi lapsi kasvatada? Mari juhindub oma 4- ja 7aastast last kasvatades järgmistest põhimõtetest:

• tunnista lapsele oma vigu ja palu andeks;

• kui kaotad lapsega kannatuse, ära näe süüd lapses, vaid otsi viga iseendast, s.t alusta olukorra muutmist enesest;

• lapsed õpivad eeskujust, mitte sõnadest;

• paarisuhe on tähtsam kui lapsed.

Siim pakub, et kuna keskkond on keerulisem ning laste ja vanemate tegemised jaotunud eri kastidesse, peab vanem olema 24 tundi ööpäevas loov, et leiutada, mida ja millal koos lapsega teha. “Aga kes seda suudab?” küsib ta ja lisab: “Lastele peab pühenduma nende sünnist saati. Ehk ongi laste kasvatamise juures kõige raskem leida tasakaal endaks olemise ja lapsele pühendumise vahel?”

Igatahes on küsimus “Kuidas olla lapsevanem?” õhus. Mari Kalkun ennustab, et kümne järgmise aasta jooksul saab vanemluse toetamise teema ühiskondlike organisatsioonide seas popiks. Tema ise on juba 2008. aastast, kui sotsiaalministeeriumi juures hakkas koos käima vanemahariduse ümarlaud – nüüdse nimega vanemluse toetamise ümarlaud –, jaganud kolleegidega infot ja otsinud, mil moel saaks ühiskond vanemlust kõige tõhusamalt toetada.
Toetust ja diskussiooni on meil hädasti vaja. Liiga palju on halvasti käituvaid ja rahutuid koolilapsi (ehk nagu Mari Kalkun ütleb: vanemliku vastutuse võtmiseta jäänud lapsi) kui märke sellest, et nüüd on läbi ka Eesti demokraatlik vahemäng lastekasvatuses.

Kuhu edasi?

VANEMLIKUD KASVATUSSTIILID

Autoritaarne stiil. Seda kasvatusstiili iseloomustavad jäik kontroll ja karmid reeglid, mille eiramine toob kaasa karistuse. Lapselt oodatakse vastu vaidlemata allumist täiskasvanu nõudmistele. Lapse sõltumatus ja võimalus end väljendada on alla surutud, mistõttu kahaneb tema usk endasse.

Lubav ehk minnalaskev stiil. Ei ole keelde ega käske, piiranguid ega kontrolli. Täiskasvanu käitumine on hoolitsev ja aktsepteeriv. Vanem ei esita nõudmisi ega kontrolli järglast. Lapsel lubatakse ise otsuseid langetada ning seda juba väga varases eas, kui ta pole veel selleks valmis. Niisugune stiil jätab lapse sõltuvusse täiskasvanust ja soodustab abitust oma emotsioonide kontrollimisel.

Autoriteetne stiil. Austatakse nii lapse kui täiskasvanu õigusi. Vanem kasutab paindlikku kontrolli ja arvestab lapse vajadustega. Ta eeldab lapselt eakohast käitumist: seab piire ja nõuab sõnakuulelikkust, samal ajal väljendab ka soojust ja armastust. Kuulab ära lapse seisukoha ning julgustab teda.

Mõned allikad lisavad veel neljanda, mittesekkuva stiili. Selle moodustab lubav kasvatus kombineerituna ükskõikse või tõrjuva käitumisega. Selline stiil võib kaasa tuua lapse hooletusse jätmise. Kui seda kasvatust kasutada juba beebieas, takerdub lapse kiindumusvõime, tunnetus, emotsionaalne ja sotsiaalne areng. Kui laps saab pidevalt vähe armastust ning teda ei kontrollita, võib see viia agressiivse käitumiseni.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/33740/lapsed_on_meie_peegel.html?art_magaz=9
Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:06 Lisa kommentaar

Kolm klikki seksini

Teismeeas kasvab poiste huvi seksi vastu. Kust saavad nad oma teadmised?

Esimene klikk: trükime Google’i otsingureale sõna sex ja vajutame klahvi Enter.

Teine klikk: 0,15 sekundiga leiab otsingumootor 581 miljonit vastet, kõige esimesel real seisab Free Porn Videos ehk tasuta pornovideod. Klikime.

Kolmas klikk: sajad videod ja pildid on nüüd järgmise nupuvajutuse kaugusel.

Kolm klikki, ja pidu käib. Halloo, teismeliste poiste isad ja emad! Olete te valmis andma kolm tilka verd, et teie laps ei ole neid kolme klikki teinud? Ja kui on, siis mida ta sealt õppis seksi, suhete ja armastuse kohta? Või kust ta üldse neist asjust oma teadmised ammutab?

Muutused tekitavad segadust

Ma kardan, et neid kolme tilka verd ei saa kergekäeliselt anda, kui jutt on teismelistest poistest. Just murdeea algul kasvab meessuguhormooni testosterooni hulk poiste organismis hüppeliselt ning suurte muutustega, mis hakkavad toimuma nende kehas, käib kaasas ka huvi seksiteemade vastu.

Raamatu “Päästke poisid” üks autor, Soome seksuaaltervise kliiniku projekti “Mehe aeg” juhtivspetsialist Samuli Koiso-Kanttila, kes pidas Eestis loengu Soome Instituudi kutsel, ütleb, et seks ja suguelundid on peamised teemad, mille vastu tunnevad huvi poiste nõuandetelefonile helistavad noored. Ja helistajaid on aastas umbes 20 000.

Eestis sellist poiste nõuandetelefoni pole, kuid meil on Eesti Seksuaaltervise Liidu internetikeskkond http://www.amor.ee, kus saab anonüümselt küsida. Aastas tuleb 5000 kirja, neist umbes 15% poistelt. Liidu koolituskeskuse Amor juht Irje Tammeleht kinnitab, et samadel teemadel esitavad kõige rohkem küsimusi ka Eesti poisid.

Nagu näiteks: “Kui mul pole olnud esimest märga ööd, kas mul on võimalik tüdrukut rasedaks teha? Kiire vastus, palun.”

Või siis: “Tere, minul selline küsimus, mis värvi on sperma. Kas valge-hallikas? Palun vastake!”

Noored on teadmatuses ja segaduses ning kui natuke järele mõelda, mis 13–14aastaste poiste kehaga toimub, siis pole ka midagi imestada. Enam-vähem ühekorraga leiavad aset järgmised muutused:

• peenise ja munandite kiire kasv
• esimene seemnepurse
• eneserahuldamise avastamine
• häälemurre
• karvakasv
• pikkuse kasv.

Seda on natuke liiga palju, et kõigest korraga aru saada. “Kui inimene kasvab järsku 20 cm aastas ja ühtäkki venib kiiresti pikemaks tema jalalaba, siis selle tulemusena läheb paigast ära koordinatsioon,” räägib Samuli Koiso-Kanttila. “See poiss ei saa jalkatrennis enam pallile pihta. Ta võtab noa ja kahvli jälle rusikasse, kühveldab toitu suhu, ise ninapidi taldrikus, ja ajab vähemalt korra söögiaja jooksul klaasi ümber. Ühel hetkel hakkab ta ka tundma segadusse ajavaid armumise tundeid.”

Koiso-Kanttila ütleb, et kiirete muutuste aeg toob poistel kaasa psüühilise taandarengu, kuigi on pisut veider nimetada normaalset arengut taandarenguks. Poiste keel muutub vaesemaks ja konarlikumaks, nad hakkavad ropendama, muutuvad räpakamaks, ebaviisakamaks, kangekaelsemaks ja igatpidi vastuolulisemaks.

Ja selles äraeksinud ja segaduses hinges ning tormituultest vaevatud kehas tõstab pead huvi seksuaalsuse vastu.

Seksuaalne miiniväli

Kust poiss infot saab?

“Peamiselt meediast,” ütleb Irje Tammeleht.
“Kolm aastat vanemalt sõbralt,” täiendab Samuli Koiso-Kanttila, “kes saab oma teadmised samuti meediast.”
Meedia on meie igapäevane elukeskkond, õhk, mida me hingame. See ajakiri, mida te praegu loete (ja mida poisid ei loe), kõik teised ajalehed-ajakirjad, televisioon, raadio, INTERNET (kirjutatud suurte tähtedega tähtsuse rõhutamiseks), arvutimängud, mobiiltelefon (kuhu võib koonduda kõik eelpool loetletu), reklaamid jne.

Meedia on seksuaalne miiniväli, kus liikudes saadavad meie samme suuremad ja väiksemad plahvatused. “Võta mind,” kuulutas seksikas naine majasuurusel reklaamplakatil kaubamaja kevadisel osturallil. “Õu kutt, karga peale,” kamandas kunagi ühe teise reklaamplakati pikakoivaline näitsik mootorratta sadulas. Mäletan, kuidas hiljuti Postimehe veebikülge avades hüppas mulle paremas veerus näkku pilt, kuidas Anu Saagim teise naise rindu limpsib. Selle loo kirjutamise ajal teatab paljarinnaline blondiin sealsamas paremas veerus eurouudiste kõrval, et maikuu Playboy kaante vahel on kõvad mehed ja tulised naised.

Ameerika teadlased Diane E. Levin ja Jean Kilbourne küsivad hiljuti avaldatud raamatus “So Sexy So Soon”, kas me tõesti loodame, et sellises seksualiseeritud keskkonnas elades õpivad poisid looma ja hoidma armastavaid ja hoolivaid suhteid vastassooga? Tüdrukud õpivad juba noorelt, et tütarlapse väärtuse määrab see, kui ilus, sale, kuum ja seksikas ta on. Poisid õpivad hindama tüdrukuid selle järgi, kui lähedal on nad meedias kujutatud võltsile ja pealiskaudsele naiseideaalile. Ning meheideaal? Ilus, heas vormis, seksikas, edukas.

Porno mõjub ajule

Asjad võtavad tülgastavama pöörde, kui pöörame pilgu “seksikatelt” reklaamidelt, filmidelt ja muult pornole, mis, nagu mäletate, ootab kõigest kolme kliki kaugusel. Soomes on üle poole 10aastastest lastest näinud räiget pornot, kinnitab Samuli Koiso-Kanttila, toetudes sellele, mida räägivad poiste nõuandetelefonile helistajad. Ma ei näe põhjust, miks see number peaks Eestis väiksem olema.

Kuulasin hiljuti üht ema, kelle 9aastane poeg rääkis, kuidas teised poisid vaatasid loodusringi ajal arvutist salaja paljaste naiste pilte.

Üks tuttav isa avastas 14aastase poja sünnipäevapeo järel netilehitseja viimati külastatud linkide alt teismeliste tüdrukute räige pornoga veebiaadressi. Poiss ütles, et “sõbrad vaatasid sünnipäeval”. Jah, eks ikka on sõbrad need, kes pahandusi teevad.

“Porno vaatamine mõjub halvasti, sest takistab poisil oma tüdruku, läheduse ja soojuse leidmist,” selgitab Samuli Koiso-Kanttila. Ei ole tavalist arusaamist hellusest, lähedusest, tüdrukuga käimisest, mis algab sõbralikust ja viisakast käitumisest, naeratusest. See osa jääb vahele ja tahetakse asuda kohe “asja kallale”. Usutakse, et inimesed teevad juba esimese vahekorra ajal igasugu seksiakrobaatikatrikke.

Olukord on jõudnud nii kaugele, et spetsialistide seas on tulnud käibele termin pornoajukahjustus. Sõna võib tunduda lõbus, aga sisu on traagiline. See tähendab, et poissi ei eruta enam tüdruku lähedus, puudutus, lõhn, vaid ta erutub ainult kiiresti vahelduvate pornograafiliste kaadrite peale, mille sisu võib ta valida oma soovi ja erutuse astme järgi.

Aja kulgedes peavad kaadrid muutuma erutuse tekitamiseks aina vängemaks. Kui selline poiss on jõudnud täiskasvanuikka, võib ta reaalses vahekorras tunda soorituspingeid, mis omakorda tähendab rohkem erektsioonihäireid, kiire seemnepurske probleeme, hirmu olukordade ees, kus seks võib päevakorrale kerkida. Ja ravimitootjad on õnnelikud, sest kõigi nende asjade vastu saab välja kirjutada tableti.

Koiso-Kanttila: “Porno ütleb noorele inimesele, et seksil pole midagi tegemist tunnetega, see on lihtsalt mehaaniline sooritus. Meie nõuandetelefonile helistas üks poiss, kes tahtis teada, kuidas seksitakse. “Sellest kohast alates ma oskan küll, kui ta juba voodis pikali on,” rääkis teismeeas mehehakatis, “aga kuidas ma ta sinna pikali saan?””

Kes siis kasvatab?

See kõik tunduks kurb, kole ja väljapääsuta, kui meie poegi kasvataks vaid sõbrad, internet ja muu meedia. Tegelikkuses on meil loota veel iseendale ja veidi ka koolile.

Irje Tammeleht Eesti Seksuaaltervise Liidust ütleb, et põhikoolis õpetatakse seksuaalkasvatust inimeseõpetuse raames. See on hea ja vajalik, kuid mis aine sisust õpilasele kohale jõuab, sõltub palju õpetajast. “Kui õpetajale tundub teema ebamugav, siis libisetakse sellest lihtsalt kiiresti üle,” teab Tammeleht. “Eriti keeruline on neist asjust kõnelda poistele. Olen tähele pannud, et mõnikord tellitakse meilt koolitusi selleks, et ei peaks ise rääkima.”

Koolist võib seega olla abi, aga vahel võib-olla ka mitte eriti. Igatahes kogu vastutust seksuaalkasvatuse eest kooli peale veeretada ei õnnestu.

Jääb siis kodu, see viimane kants, kust taganeda pole kuhugi. Koduse seksuaalkasvatuse osas on õnneks ka mõningaid häid ja vabastavaid uudiseid.

“Kuidas rääkida 13–14aastase poisiga seksuaalsusest?” küsin ma Samuli Koiso-Kanttilalt. “Ei pea rääkima otse seksist,” vastab spetsialist, ja see ongi hea ja vabastav uudis. “Vanem võib öelda: sa oled tore poiss, oled mehistunud, küll sinust kasvab tore mees. Seksuaalkasvatuse üks tähtsamaid eesmärke on, et noor kogeks end olevat potentsiaalne partner. Selleks tunnustage tema häid omadusi, mis need ka ei oleks – sportlik, sõbralik, hea laulja jne. Kui noor tunneb, et ta on piisavalt hea, julgeb ta luua ausat ja avatud sõbrasuhet tüdrukuga sellisena, nagu ta on. Isa võib rääkida oma kogemustest. Mitte seksikogemustest, vaid sellest, kuidas talle meeldis üks tüdruk, kellel olid valged juuksed ja hamster.” Seksuaalsusest rääkimine on tunnetest rääkimine. Ja pärast seda on ehk ka kergem võtta jutuks see, kas poeg teab, kuidas rasedusest hoidutakse. Ja et seks ei ole porno.

Tundub siis nii, et kuigi me ei saa ehitada seina poiste ja ümbritseva seksuaalse miinivälja vahele, on meil võimalik ümbritseva mõju vähemalt tasakaalustada. Me saame anda oma parima, et märksõna seks klikiks nende ajus lahti ka need leheküljed, kus räägitakse hoolivusest, lähedusest ja liblikatest kõhus.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34006/kolm_klikki_seksini.html?art_magaz=9

Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 09:00 Lisa kommentaar

Ma ei jaksa enam!

Vahel on väikelaste kantseldamine paras kunsttükk. Mida teha, kui asjad on nii hulluks läinud, et tahaks pere juurest põgeneda?

Kahe poja ema kirjutab: “Kuus aastat tagasi sündis meie perre poisslaps. Suhted abikaasaga läksid juba siis jahedamaks, ikka oli laps tähtsam kui meie. Mõne aasta pärast lisandus veel üks poiss, kes nüüd on kaheaastane.

Kui ma pesamuna ootasin, kujutasin ette toredat perekonda, kus suurem laps hoiab väiksemat (mitte lapsehoiu pärast, vaid hoolivuse ja armastuse näitamiseks) ning õpetab talle uusi oskusi. Kui väiksemat veel polnud, algasid meie päevad ikka koos hommikust süües ja õues käies. Mängisime koos, jalutasime koos, toimetasime koos.

Paraku osutus elu teistsuguseks. Mäletan päeva, mil olime pisipõnniga paar nädalat kodus olnud. Suur poiss läks õue ja ootas mind kiigele hoogu andma. Mina aga istusin akna all, väiksem rinna otsas, ja vaatasin läbi kardinate õue, kus oli üksisilmi akent jälgiv poeg. Tol hetkel tundus ta ikka nii väike.

Päevad läksid märkamatult ja rutiinselt. Ühel hetkel avastasin, et räägin suurema lapsega vaid nii palju, kui on tarvis temaga pahandada või manitseda teda vaiksemaks, et väikevend ei ärkaks. Taipasin, et olen lapsega viimasel ajal ainult tänitanud ja riielnud.

Kiuslik suur vend

Suur elumuutus tõi vanemale poisile kaasa öise voodimärgamise ja agressiivsuse. Kohati tundus mulle, et ta ei allu ühelegi korraldusele. Abi oli ainult vitsaga ähvardamisest. Kui kõike sai liiga palju, andsin talle nähvaka vastu tagumikku. Olen ise lapsepõlves üksjagu vitsa saanud ning mäletan end ikka ja jälle kujutlemas, et oma lastele ei tee ma iial nii…

Karistused on suurema poja võitlushimu, agressiivsust ja kiuslikkust väikevenna vastu vaid suurendanud. Kahjuks on see tagantjärele tarkus.

Praeguseks on olukord muutunud väljakannatamatuks. Olen otsinud vastuseid foorumitest ja ostnud koju kasvatusalast kirjandust, aga ikka tundub mulle, et olen lootusetult hiljaks jäänud.

Hommikul ärkavad lapsed enamasti hea tujuga – väiksem varem, vanem hiljem. Kui suurem poiss ärkab, muutub pisike kohe rõõmsaks, kuid varsti hakkab vanem väiksema eest asju peitma, teda narritama, lelusid loopima. Ta ei allu ühelegi palvele. Lõpuks röögin tema peale hääle kähedaks. Aitab ainult vitsa kapi otsast allatoomine. Siis läheb ta oma tuppa, karjudes trepil inetuid sõnu.

Trepil ta veel irvitab ja provotseerib mind. Olen korduvalt üritanud muuta oma käitumist ja mitte nii kergesti ärrituda, kuid laps tundub mulle nii põikpäine, et varem või hiljem kaotan enesevalitsuse.

Ma ei oska ka kusagilt abi otsida. Ei tea isegi, millest alustada. Kui meenutan Kanal 2s jooksnud “Superlapsehoidja” sarja, annaksin kõik, et meie pere saaks professionaalset abi. Tuttavatele ei taha niisuguseid asju rääkida ja emast-ämmast pole kasu, sest nemadki on lapse peale karjunud ja teda löönud.

Alles hiljuti ostsin Gordoni kasvatuspõhimõtteid tutvustava raamatu. Mul oli kahju, et ei avastanud seda varem, kui poiss oli alles pisike.

Olen meeleheitel

Mainisin algul, et suhted mehega pole parimad. Oleme kaalunud ka lahkuminekut, kuid arvestades meie rahalist olukorda, peaksime ikkagi ühe katuse all hakkama saama. Kuigi pereelu poleks ollagi. Ilmselt tekitab see lisapingeid.
Palun andke nõu, mida teha. Tõtt-öelda kardan, et kui laps juba praegu millelegi ei allu, läheb hiljem olukord ainult hullemaks.

Olen meeleheitel ja viimasel ajal mõtlen üha sagedamini pere mahajätmisele. Tundub, et ma ei saa enam hakkama.”

KUIDAS LEIDA VÄLJAPÄÄS?

Kadri Järv-Mändoja, pereterapeut ning perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, soovitab vanematel mõelda alustuseks endale ja paarisuhtele. See parandab laste heaolu kõige tõhusamalt.

Paljud väikelastega pered on selle kirja autoriga sarnases olukorras. Mitut põnni korraga kantseldada on paras väljakutse. Ent kunagi pole hilja olukorda parandada. Isegi kui lapsed on suured, saab muuta suhteid rahuldust pakkuvamaks.

Muidugi ei tasu muutusi edasi lükata. Mida kauem probleem kestab, seda hullemaks võib see minna ja seda suuremat jõupingutust tarvis läheb. See on justkui laviin, mis algab pisikestest jonnijorudest ja paisub pirakaks probleemide kuhjaks. Vanemad tunnevad ennast abitu ja läbikukkununa, mis võib omakorda väljenduda vihas lapse vastu. Nii rändavadki kapi otsa vits ja üle huulte ähvardused.

Vastakad tunded on sellises olukorras normaalsed ja nende pärast ei pea süüd tundma. Pigem tuleb negatiivseid tundeid ja reaktsioone märgata ning abi otsida. Millest alustada?

Kolm sammu

1. Mõtle endale. Kõigepealt tuleks vaadata endasse ja mõelda, millal mul oli viimati aega iseendale. See võib tunduda egoistlik. Loogiliselt eeldaks ju, et esmalt tuleb tegelda lapsega. Kuid ei, see pole egoism. Väsinud vanem ei jaksa ega saa last aidata.

Kes on sõitnud lennukiga, on näinud istmetaskus piltidega kaarte, kus on juhised õnnetuse puhuks. Kui täiskasvanu reisib koos lapsega ja tekib avariiolukord, tuleb hapnikumask panna kõigepealt pähe endale ja seejärel lapsele. Põhjus on lihtne – kui täiskasvanu meelemärkuse kaotab, kes siis last aitab? Sama kehtib maa peal. Kui vanem ära väsib, ei pea ta ka kõige parema tahtmise korral pikalt vastu.

2. Mõtle paarisuhtele. Seejärel võiks mõelda, mis seisus on paarisuhe. Millal ma sain viimati partneriga kahekesi, ilma lasteta koos olla? Ka üksikvanemal tasub mõelda lähedussuhete peale. Võimalik, et eelmine suhe tegi haiget ja vanem vajab aega. Kuid ka siis võiks jälgida, et elu ei keerleks ainult lapse ümber. Laps ei soovi olla vanema jaoks elu mõte. Või veel hullem – abikaasa.

Lapsed on õnnelikud, kui ema-isa on õnnelikud ja lasevad neil jääda lasteks. Oma töös näen, kuidas laste probleemne käitumine kaob kiirelt, kui vanemad leiavad taas teineteist või siis võtavad iseendale aega.

Selle jutu peale emad-isad sageli ohkavad: keda kutsuda appi lapsi hoidma või kust leida aega? Abiks on perekondlik ajurünnak. Kindlasti leidub mõni hea sõbranna, naaber, vanaema-vanaisa, õde-vend või tädi-onu, kes on valmis vastu tulema. Kahekesi ei pea tingimata veetma tervet nädalavahetust. Tihti aitab ka piknik või jalutuskäik paarisuhet elustada. Koos võib arutada, mis oli see, mis teid kokku viis, ja mis olid need vahvad asjad, mida enne laste sündi tegite. Nii tekib taas ühisosa. See on hea investeering, sest lapsed tõesti tahavad, et vanemad oleksid koos õnnelikud.

3. Mõtle lastele. Alles nüüd jõuame lasteni. Murekirjas tuli välja, et suurema lapse käitumine muutus pärast pisema sündi. Põhjus on lihtne: emal jäi vanemale pojale vähem aega, ent tähelepanu on iga lapse põhivajadus.
Alustuseks võiks leida iga päev pisut aega, et olla kummagi lapsega kahekesi – mängida, lugeda raamatut või arutada maailma asju. Selliseid hetki võiks tekitada nii ema kui isa. Näiteks ühel õhtul paneb suurema lapse magama ja loeb juttu isa, teisel ema. Kui kahekesi olekud muutuvad pidevaks, ei peagi need pikad olema. Vahel mõjub hästi ka pooltund, mil vanem pühendub jäägitult lapsele.

Teine oluline teema, mis kirjast välja tuli, on karistamine. Algul võib paista, et see toimib, ent kahju ilmneb hiljem. Karistus mitte ainult ei lõhu vanema ja lapse suhet, vaid pakub ka mudeli – kui oled vihane ja soovid oma tahtmist saada, siis löö ja ütle halvasti. Ning ongi uus probleemide laviin tekkimas.

Abiks raamatud ja terapeudid

Ma ei tea ühtegi vanemat, kes oma lapsele halba tahaks. Enamasti on probleem selles, et ei osata teisiti käituda. See on mõistetav, sest kust need oskused tulema peaksid, kui ennast kasvatati samamoodi?
Uute kasvatusviiside õppimiseks on mitu võimalust. Lihtsaim on lugeda raamatuid. Samuti võib küsida abi pereterapeudilt või minna lastevanemate koolitusele. Viimased muidugi maksavad, kuid uued teadmised on seda väärt.

Seega, kui enam ei jaksa ega oska, siis otsi abi. Kui ühest kohast ei saa, siis otsi järgmisest!

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34627/ma_ei_jaksa_enam_.html?art_magaz=9

Ilmus ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:54 Lisa kommentaar

Kus Sa ometi oled?

Kuidas käituda, kui teismeline kaob kodunt, ei tule kokkulepitud ajaks tagasi ega vasta kõnedele?

Ühe täiesti tavalise Tallinna-lähedase uuselamurajooni tavalises majas valib üks ema teab mitmendat korda mobiilis tütre nime. Juba teist tundi ei võta tütar kõnesid vastu. Naise pea valutab pingest ja silmad on kuivad. Kell köögiseinal näitab 23.30. Kus see laps ometi on? Äkki on midagi juhtunud?

Kadi (nimi muudetud) mäletab sellest õhtust ärevust ja hirmu. Ta on üks neist vanematest, kelle seni tore laps teismeea saabudes “täitsa ära keeras”. Mõned mässumeelsed murdeealised paugutavad uksi, mõned lasevad õppimise käest ja seltsivad kahtlaste kampadega. Kahtlased kambad armastavad koos käia pimedas ja seega kipuvad kambaliikmed õhtuti kodust välja.

Kui palju neid kippujaid on, pole paraku teada. Politsei taoliste päeva-paar jooksus olnud alaealiste kohta statistikat ei pea ja ilmselt ka vanemad kohe politseisse ei helista. Mina olen selle kevadsuve jooksul kuulnud kuuest kodustele äreva öö korraldanud teismelisest ja lugenud politseiteateid veel kuuest kadunud alaealisest. Nii et seda juhtub.
Mida oleks vanemal mõistlik ette võtta, kui tema laps on oma voli järgi ööseks koju tulemata jätnud?

Appi, appi, appi!

Kadi tütar oli koolis olnud hea õpilane, näiteringi parim ja muidu tore suhtleja. 8. klassis, kui tüdruk pere kolimise järel kooli vahetas, tekkisid tal aga sõbrad, keda ema ei tundnud. Lapse huvi õppimise vastu rauges.

Vastu jõule läksid asjad hullemaks: tüdruk armus ja elas kuu hiljem üle esimese lahkumineku. Koju tuli veinilõhnadega. Emaga ülbitses. Õhtud linnas aina pikenesid, kuid vähemalt viimase marsaga jõudis laps siiski koju. Kuni reede õhtuni varakevadel, mil päeval linna trenni läinud laps koju ei saabunud.

“Hakkasin kella 20 paiku helistama,” räägib Kadi, “pime aeg ja Tallinn kahtlasi tegelasi täis, kes teab, mis juhtus. Ta ei võtnud vastu. Paari tunniga olin täielikus paanikas: kas helistada vanaemale, kelle juures ta vahetevahel linnas ööbib? Aga kui teda pole seal, hakkab vanainimene ka närvitsema. Helistada politseisse? Äkki nad naeravad mu välja… Otsustasin oodata.”

Politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri vanemkomissar Kristel-Liis Kaunismaa ütleb, et kui vanem tajub hinges, et lapsel võib olla probleem, siis ei tohi valehäbi pärast jätta politseisse helistamata. “Kuigi taolistel juhtudel on politseil esmajärjekorras kasutada samad vahendid mis vanematelgi,” selgitab ta, “ehk siis me võtame kontakti lapse tuttavate ja nende emade-isadega.” Vanem ise saab sellises olukorras palju ära teha, et laps üles leida, soovitab Kaunismaa.

Ka Kadi proovis. Helistas vanaemale, seal last polnud. Vandus endale, et nii kui tütar välja ilmub, küsib tema uute sõprade numbrid ja aadressid – neid tal polnud. Saatis lapsele rahumeelse sõnumi, kuigi endal oli hinges vaev ja viha. “Palun helista, et teaksin, et sinuga on kõik korras, ega peaks politseist abi paluma.”
Sõnumi peale helistas kadunud laps kohe.

Sa rikud mu elu ära!

Ema sõitis lapsele järele. “Tüdruk oli autos tige kui herilane ja teatas, et ma häbistan teda sõprade ees ja rikun ta elu ära,” mäletab Kadi. Pärast seda ei rääkinud tütar emaga mitu päeva ja viimane vaevles enesesüüdistustes: mida ma valesti olen teinud?

Lastepsühhiaater Aime Meos ütleb, et taolisi juhtumeid võib ette tulla täitsa tavalistes peredes ja see ei tähenda tingimata, et kasvatuses oleks midagi viltu läinud. “Kui vanema ja lapse vahel on olnud varem usalduslik kontakt, siis on väga tõenäoline, et see taastub ka pärast teismelise mässuaega,” kinnitab ta. Sõpradega pikalt väljas olles, suitsu ja alkoholi proovides, esimesi kordi armudes püüab laps iseseisvuda ning vanematest eralduda. “Ma ise otsustan, mida ma teen. Mis te mulle ikka teha saate!” sõnastab psühholoog noore inimese suhtumise vanematesse.

Kui selline kodunt kadumine jääb erandiks (nagu Kadi peres seni), pole selle taga ilmselt muid probleeme. Kuid teismelised võivad hoolimatult tormata vabadust maitsma ka siis, kui:

• peres pole stabiilsust või on hiljuti olnud mõni raske sündmus, näiteks lahutus või tüli;

• teismelisel on suhtlemisraskused või depressioon;

• sõpradel on halb mõju ja kambaliikmete sidemed on väga tugevad;

• noorukil on koolis õpiraskused, ent kambas on huvitav ja sealt saab ta tunnustust;

• vanemad on küll hoolivad, kuid pidevalt tööl ega tea, mis nende laps teeb;

• ema-isa on hoolimatud ega tea, mis nende lastega toimub;

• vanemad on ülehoolitsevad ja kontrollivad, mis tekitab järeltulijas protesti;

• nooruk on pärit asotsiaalsest perest, pidanud taluma vanemate joomist ja vägivaldsust ega ole näinudki õigeid käitumismustreid.

Maailm pole turvaline

Nagu öeldud, pole täpselt teada, kui palju selliseid äraminekuid on. Politsei suhtub tõsiselt igasse teatesse, kuid teeb siiski vahet kadunud ja kodust omavoliliselt lahkunud alaealiste vahel. “Tunduvalt rohkem kui kadumisi tuleb ette just selliseid juhtumeid, kui minnakse mitmeks päevaks kodunt ära ning hiljem tullakse tagasi,” ütleb politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Aleksandra Solntseva.

Enamik noorukeid jõuab koju järgmisel-ülejärgmisel hommikul. Siit ka politsei palve: kui olete kadunud lapse kohta politseisse avalduse teinud, ent too tuleb ise koju, palun andke sellest ka politseile teada.

Palju tõsisemad on need olukorrad, kus laps läheb tõesti kaduma. Näiteks kaob vanematega suurüritusele või klassiga linna ekskursioonile tulnud laps, haihtub koduõuest seal mänginud (väike)laps või ei jõua muidu kella pealt saabuv algklassilaps koju kokkulepitud ajaks ega vasta telefonile.

“Kui tegu on lapse kadumisega, käivitatakse hoopis teised skeemid,” ütleb Kaunismaa. “Sel juhul on tähtis, et politsei saaks infot kiiresti. Nii saab kadumise piirkonda saata patrullid ja otsida last jälgimiskaameratest. Politseist saab lapseotsingute reguleerija ja infokeskus.”

Meedia abi kasutab politsei vaid juhul, kui kadunud inimese lähedased selleks loa annavad.
Nimekiri otsitavatest lastest (ja täiskasvanutest) muutub kogu aeg. Seega ei saa öelda, kas hetkel, mil te seda lugu loete, on mõni alaealine kodunt jooksus või ei. Sel talvel leiti politsei abil näiteks Tartumaalt üles kaks 9. klassi tüdrukut, kes läksid hommikul kooli, kuid õhtul koju ei tulnud, ja kevadel Narvast kaks 13aastast poissi, kes olid kodust põgenenud. Maikuus aitas politsei Harjumaalt üles leida mitu 13–15aastast poissi. Juhtumeid, kus laps jääbki kadunuks, tuleb ette harva – siin saab rääkida üksikutest kordadest mitmete aastate jooksul.

Kordame üle: on loomulik, kui vanem lapse (ka teismelise) asukohta mitte teades helistab kõigepealt tema sõpradele-tuttavatele ning siis teatab kadumisest politseile. “See on õige käitumine,” julgustab Solntseva.

Tormi ajal

Selleks, et osata last otsida, peab olema kursis tema sõpradega. Kaunismaa soovituse järgi peaks vanem teadma lapse lähemate sõprade telefoninumbreid. Samuti peaks tal olema võimalus häda korral netist vaadata, kellega laps on viimati suhelnud. Sealt võib saada vihjeid ka inimeste, kohtumiste või last huvitanud pidude kohta.

Kui laps ei võta kõnet vastu, saatke talle sõnum, aga kindlasti rahumeelne ja koos kinnitusega, et ootate teda koju ja olete mures. Kadi saadetud sõnum oli just selline: rahulik, kuid andis lapsele teada ema kavatsusest. Tütar sai selle sõnumiga kaasa veel ühe teate – temast hoolitakse.

“Noorukid tegelikult ootavad, et neid otsitaks ja nende pärast muret tuntaks,” ütleb Aime Meos. Seega, kuigi Kadi tütar torises talle järele sõitnud emaga, andis vanema käik talle märku armastusest.

Järgnevat soovitust on kergem öelda kui järgida, kuid last otsiv vanem peaks jääma rahulikuks. Olles lapsega kontakti saanud, ei karga väärikas täiskasvanu talle turja, vaid organiseerib ta koju. Ja kui tundub, et lapsele öösel järele minna on halb, tasub meenutada, et on palju halvem, kui ta satub kurjaga kokku ja tõepoolest juhtub midagi eluohtlikku.

Kristel-Liis Kaunismaa ei alahinda vanemate muret kaotsis lapse pärast. “Oma õpingute ajast on meeles ühe õppejõu ütlus: kodust tüli tõttu jalga lasknud lapsed on kurjategijatele hea saak. Neil lastel on silmis pilk, mis paha külge tõmbab. Minu soovitus on – kui olete teismelisega tülitsenud, minge parem ise uksest välja ja laske vihal lahtuda. Ärge jääge ootama, kuni ust prõmmides tormab minema hädas ja vihane laps.”
Risk probleemide tekkeks on siis väiksem.

Pärast äikest

“Nii, nüüd ta siis muudkui magab,” mäletab Kadi ehmatuseöö-järgset päeva. “Tuhat mõtet tormas peast läbi: kas ajan ta üles? Mida ma talle ütlen? Kas peaksin teda karistama?”

Nõuanne number 1: näägutamine on out! Säilitage kaine mõistus ja käituge täiskasvanuna. Lapse peale karjuda, tema vaikimisele vaikimisega vastata ja muudmoodi jonni ajada on lapselik tase.

Nõuanne number 2: oodake jutuajamisega, kuni nii teil kui lapsel on esimesed emotsioonid läbi elatud. Kui muu ei aita ja tahaks koos hommikuga uksest sisse astuvale lapsele turja karata, siis võtke kasutusele vana hea nipp: hingake sügavalt sisse ja välja, vähemalt kümme korda järjest. Jutuajamise võiks kokku leppida alles siis, kui laps on end välja puhanud. Näiteks võiks öelda: “Ma tahan sinuga eilsest rääkida. Kas sulle sobib, kui räägime kohe pärast lõunasööki?”

Vestluse käigus võiks peegeldada oma tundeid ja uurida, mida teismeline ise juhtunust arvab. Toon olgu lugupidav ja teise seisukohti tuleb arvestada. “Ei tohi kinni jääda põhjuste otsimisse ja süüdistamisse,” rõhutab Aime Meos. “Vanema eesmärk on koostöös teismelisega kehtestada edaspidiseks kindlad reeglid. Laps peab mõistma, et kuna ta elab vanemate majas ja temal endal pole raha, jääb otsustav hääl vanematele. Kuid lapsel on kindlasti vaja tunda, et tal on sõnaõigus.”

Aga karistused? Jõu kasutamine on ohtlik mäng ja Aime Meos seda ei poolda. “Peab väga hoolikalt läbi mõtlema, kuidas mõjub taskurahast ilmajätmine või arvutikeeld,” arvab ta. “Võib ju olla, et juba seiklusest endast jäi teismelisele ebameeldiv tunne. Kui vanem peab karistust siiski tähtsaks, peab see olema kokku lepitud ja laps peab mõistma, miks seda vaja on.”

Pealegi kaasneb võimumängu ehk karistusega ka kohustus kontrollida. Aga katsu sa kontrollida, kas arvutikeelu saanud teismeline ei mängi sõbra pool, avalikus e-punktis või siis, kui vanem ära on. Parem püüdke lapsele selgeks teha, miks on tähtis, et kõik kodused teistele teada annaksid, kuhu ja kui kauaks nad lähevad. Selgitage, millised on teie hirmud, kui laps on öises linnas. Kuulake vastuseid ja pidage neist lugu. Õpetage, et kellelgi ei ole õigust teiste inimeste tunnetega mängida.

Kadi tütar vaikis nädal aega ja hakkas rääkima alles pärast seda, kui ema oli talle rahulikult teatanud, et sellistel tingimustel ei pea ta õigeks lapsele taskuraha anda. Ilmselt ootas tütar väga selget märki, et tema käitumine ei ole vastuvõetav. “Pikka südamlikku jutuajamist ja sõbrannatsemist meil ei olnud, aga mulle tundub, et ta sai aru, et oma lähedasi ei jäeta teadmatusse,” arvab Kadi. Usalduse taastumiseni läheb veel aega.

LIIKUMISPIIRANG

Vastavalt lastekaitse seadusele on alla 16aastasel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella üheteistkümnest õhtul kuueni hommikul. Juuni algusest augusti lõpuni kehtib piirang südaööst kella viieni. Kohalikul omavalitsusel on õigus seda ajutiselt lühendada.

Kui politsei puutub kokku piirangu rikkumisega, siis üldjuhul antakse laps vanematele üle. Kui see pole võimalik, viiakse laps varjupaika.

HOIDKEM END!

Noorukile

• Ütle vanematele, kuhu ja kui kauaks sa lähed ning kuidas nad saavad sinuga vajadusel ühendust võtta.

• Õhtul (pimedas) liigu koos sõpradega. Kui pead siiski üksinda välja minema või koju tulema, mõtle, kuidas sa saaksid seda turvaliselt teha. Palu, et keegi sõidutaks sind, või telli takso.

• Ära mine juhututtava või võõra autosse.

• Ära mine kohtumisele netist leitud juhututtavaga. Kui otsustad siiski minna, võta keegi kaasa ja räägi sellest kindlasti kodus.

Lapsevanemale

• Õpeta lapsele, kuidas kaitsta ennast ja oma kodu, kuid ära sisenda talle arusaama, et iga inimene on potentsiaalne kurjategija.

• Küsi lapselt tema lähemate sõprade nimed ja palu nende telefoninumbreid, selgitades, miks seda vaja on. Uuri, kes on sõprade vanemad ja kus nad elavad.

• Tunne huvi oma lapse tegemiste vastu ja suhtu temasse lugupidavalt.

• Lase oma teismelisel vigu teha.

• Kui lapse käitumises sulle miski ei meeldi, pane tähele, kuidas käitud sa ise. Muutes pere toimimise mustrit, muutub ka lapse käitumine.

• Kehtesta koos lapsega kindlad reeglid.

• Usalda oma last.

• Kui laps on kadunud ja sinu otsingud ei too tulemusi, palu abi politseilt.

 

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34624/kus_sa_ometi_oled___.html?art_magaz=9
Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:47 Lisa kommentaar

Kas lapsed teevad õnnelikuks?

See, et me armastame oma lapsi, ei tähenda veel, et me armastame lapsevanemaks olemist.

Lapsed on elu õied.

Ilma lasteta on inimene poolik.

Maa tuleb täita lastega.

Tuleb tuttav ette? Küllap vist, tegemist on ju levinud ütluste, tuntud inimeste arvamusavalduste ja mällu kinnistunud värsiridadega.

Tundub õige? Ilmselt jah. Need on ju uskumused, mida enamik inimkonnast jagab. Ja ometigi on maailmas tehtud hulganisti uuringuid, mille tulemused väidavad vastupidist. Väidavad, et lapsed ei tee meid sugugi õnnelikumaks.

Lastetud rohkem rahul

Inimese kui liigi seisukohast on meist enamikku mingil hetkel tabav paljunemissoov igati mõistetav, üksikisiku seisukohast on aga tegu suurema müsteeriumiga, kui arvata võiks. Tänavu juulis ilmus New York Magazine’is rohkesti kommentaare ja vastukaja leidnud artikkel, mis tõi välja, et kuigi inimesed eeldavad, et laste olemasolu on rahuloluks vajalik, näitab hulk akadeemilisi uurimusi, et lapsevanemad ei ole oma lastetutest kaaslastest õnnelikumad. Hoopis vastupidi.

Enim tsiteeritud andmed pärinevad Nobeli laureaadi Daniel Kahnemani 2004. aasta uurimusest, kus ta leidis, et 19 tegevusest platseerus laste eest hoolitsemine emade seas nauditavuselt auväärsele 16. kohale. Isegi majapidamistööd olid eespool.

Samuti näitavad paarisuhtealased uurimused, et laste saamine vähendab ühemõtteliselt rahulolu abielusuhetes. Peale selle väidavad mitmed uuringud, et emad on vähem õnnelikud kui isad ja üksikvanemad on kõige vähem õnnelikud. Et beebid ja väikelapsed mõjuvad õnnele kõige rängemalt ning et iga lisanduv laps “toob vähem tagasi”.

Kõlab õõvastavalt, kas pole? Millega siis seletada inimeste jätkuvat sigimissoovi ning asjaolu, et enamik vanemaid vaidleks ülalmainitud uurijate väidetele tulihingeliselt vastu? Kus peitub konks?

Ajad on muutunud

Kui paar põlvkonda tagasi ei olnud küsimus, kas ja millal lapsi saada, teema, millele ülemäära aega oleks kulutatud, siis nüüd otsustab üha enam inimesi laste sündi edasi lükata ja paljunemine on hoolikalt läbi kaalutud.

Esiteks tähendab see, et lapse saamisele on sageli eelnenud mitmekesine eraelu ja värvikas karjäär. Seega inimene teab, millest ta lapse saamisega loobub, ja tal on, millest puudust tunda. Teiseks mõeldakse sageli: “Pean veel pisut pingutama, saavutama selle ja selle ning siis saan lapse.” See tähendab, et last nähakse mõnes mõttes autasuna raske töö eest. Kui aga karjuv, kakav ja raske töö mõistet täielikult ümberdefineeriv pamp käes, tekib üsna suur kontrast eeldatu ja tegeliku vahele.

Samuti võtavad pikemat aega professionaalses elus osalenud inimesed lastekasvatamisse kaasa teist laadi mõttemustrid kui otse vanematekodust sünnituspalatisse sattunud. Tööelus osalenud on veendunud, et asju, kaasa arvatud lapsekasvatust, on võimalik teha õigesti või valesti, ning neid ümbritseb turumajanduslik ühiskond, mis seda veendumust vaid süvendab.

Mis on üldse õnn?

Viimaks võib tekkinud dilemmat selgitada erinevus selle vahel, mida peetakse õnne või õnnelikkuse all silmas uuringutes ja mida õnnelikkus vanematele tegelikult tähendab.

Lapsed kingivad võrreldamatu rõõmu momente, kuid nad pakuvad ka hingematva frustratsiooni, väsimuse, tüdimuse, ärevuse ja mure hetki. Seega, kui me räägime hetkemeeleolust, on selge, et lapsed muudavad meie elu stressirikkamaks. Kui me kõneleme aga üleüldisest rahulolust oma eluga, moraalsest heaolutundest, tundub lugu olevat teisiti.

Harvardi psühholoog Daniel Gilbert on öelnud, et kui me peatume, et mõelda, mida lapsed meile tähendavad, on selge, et nad tekitavad meis heaolutunde. Probleem peitub selles, et 95% ajast mõtleme sellest, kuidas nendega õigeks ajaks klaveritundi jõuda või neile enne laagrit parajad tennised osta.

Pragmaatilisest seisukohast lähtuvalt peaks inimene lastesaamist otsustades justkui kaaluma, kumba laadi rahulolu ta elus rohkem vajab, hetkelist või harvaesinevat.

Uuringutes, kus on lastega ja lastetutelt inimestelt küsitud, mida nad tagasi vaadates oma elus kahetsevad, ei ole vanemad välja toonud, et nad lastesaamist kahetseks. Küll aga on lastetud kahetsenud otsust jääda vaid kahekesi.

See vist ongi põhjus, miks on oluline vahet teha oma laste armastamisel ja vanemaks olemise armastamisel. Ja ei ole patt sellest ka kõva häälega rääkida. Teadlased teavad seda juba ammu.

VANEMLUS NÕUAB OHVREID

Lapsevanemaks olemise kogemus on viimase poole sajandi jooksul muutunud.

• Enne linnastumise võidukäiku olid lapsed peamiselt majanduslikuks lisaväärtuseks. Nad töötasid vanematega kõrvuti kodupõllul või aitasid poodi pidada. Mida jõukamaks sai inimkond, seda enam hakati lapsepõlve nägema privilegeeritud ajajärguna ja lastest on rohkem kulu kui tulu.

• Kui ülikooliharidus kujunes elus edasijõudmise sümboliks, muutusid lapsed millekski, mida arendada, kujundada ja stimuleerida ehk siis aeganõudvaks projektiks. Aega on aga teadagi liiga vähe ja vanemlus nõuab loobumisi ja ohvreid.

• Lisaks vaevab vanemaid süütunne. Sotsioloogid on tõestanud, et ehkki võrreldes näiteks 1975. aastaga tegelevad vanemad järeltulijatega märksa rohkem (hoolimata asjaolust, et mõlemad käivad täiskohaga tööl), tunneb 85% neist ikkagi, et ei veeda oma lapsega piisavalt aega!

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34893/kas_lapsed_teevad_onnelikuks_.html?art_magaz=9

Kirjutas Katrin Oja ajakirjas Pere ja Kodu

22. okt. 2010 at 08:39 2 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Loendur

  • 36 433 vaatamist