Ka teismelised vajavad päevarežiimi

Kui nunnust põnnist on saanud uksi paugutav teismeline, kes öösiti istub üleval ja päeval tahab magada, seisavad vanemad mure ees: kuidas teda taltsutada!

Koolipsühholoog Kadri Järv-Mänd­oja perekeskusest Sina ja Mina märgib, et ta teab peresid, kus laps peab käima kuni täiskasvanuks saamiseni nööri mööda, ja peresid, kus lüüakse mis tahes režiimile käega. Kumbki variant polevat eriti tõhus: minnalaskmine ei õpeta last oma tegevusi planeerima ning liiga ranged nõudmised muudavad lapse sõltuvaks. Küsimus on tasakaalus.

Kuigi sinu pubekas võib esimese hooga väita vastupidist, vähendavad kaootilised päevad siiski turvatunnet ja väsitavad teda. Eriti kehvad on Kadri sõnul lood siis, kui paigast on ära söögi- ja uneajad. «Neist kahest põhivajadusest sõltub muuseas ka õpiedukus. Näljasel ja väsinud lapsel väheneb keskendumisvõime ja õpitav ei jää hästi meelde.» Seevastu päevakavast kinni hoidmine aitab teismelisel õppida enesedistsipliini ja arendada tahtejõudu, mis on edasises elus vajalikud.

Päevakava täpsus ja rangus sõltuvad Kadri sõnul igast teismelisest ja tema tegevustest eraldi, üht kindlat reeglit siin pole. Mõnel lapsel on näiteks iga päev erineval kellaajal mõni trenn või huviring, mistõttu on tal võimatu koduseid koolitöid alati samal kellaajal teha.

Päevakava ei pea olema kirja pandud sekundi pealt. Pigem võiks paigas olla, millises järjestuses tegevused käivad ja orienteeruvalt ka see, mis kell algavad. Näiteks: õppimine pärast tunnipikkust puhkust. «Kindlalt võiksid paigas olla ärkamis- ja magamisajad, sest siis on hea uni tagatud ja ööd ei jää lapsel liialt lühikeseks,» annab psühholoog nõu.

Puberteedieas noorukid kipuvad vanemate nõudmiste ning muidugi ka päevarežiimi vastu mässu tõstma. Milline ema või isa poleks kuulnud lauset: «Aga tema ema lubab kella kümneni väljas olla!» Kas vanem peaks oma nõudmiste juurde jääma või lööma käega, kui sõda liiga ägedaks paisub?

Nii mõnegi vanema kurvastuseks ütleb Kadri, et üksi saavad nad päevakava koostada vaid iseendale, mitte teismelisele. Viimasele saab vanem vaid viidata, mil moel päevaplaan talle kasulik oleks, ja teha ettepaneku see koos kokku panna. Sealjuures tuleb selgelt välja öelda, et päevakava arvestab ikka lapse vajadusi ka.

Et asi laheneks rahumeelselt, võiks teismeline näiteks ise valida, millal ta teeb koduseid töid ja millal puhkab. Kui tema plaan ei toimi, saab sellele mõne aja pärast tähelepanu juhtida ja arutada, mida võiks teisiti teha.

Mõistmaks oma teismelise kõiki vajadusi, peavad vanemad teda aktiivselt kuulama, rõhutab Kadri, sest kui ema-isa välja mõeldud «hea» päevakava ei arvesta lapse tegemisi, on üsna kindel, et see jääbki vaid paberile. Ja sundimise tagajärjel tekivad sõjad.

Vastupanu taga on sageli hirm kriitika, ülemäärase kontrollimise ja sundimise ees, viitab Kadri. Mõnd eriti kaootilist elu elanud teismelist võib päevakava ka tõsiselt hirmutada, sest ta pole harjunud end sundima.

«Eriti raske on neil lastel, kelle vanemad ise kindla päevakava järgi elada ei taha, aga ühel päeval seda lapselt nõudma hakkavad. Lapsed võtavad ju ikka vanematest eeskuju ning käituvad vastavalt,» manitseb psühholoog head eeskuju andma.

Lapse ägedast vastupanust hoolimata ei tasu vanemail käega lüüa. Nagu öeldud — päevakava aitab oma tegevusi eesmärgistada ja kasvatab tahtejõudu. Triin Raestik

Kuidas pubekale läheneda?

«Aktiivne kuulamine tähendab seda, et vanem peegeldab teismelisele tagasi tema mõtteid ja tundeid, andes sedasi märku, et ta soovib last mõista. Isegi siis, kui lapse jutt vanemat ärritab, tasub jääda rahulikuks,» õpetab Kadri Järv-Mändoja perekeskusest Sina ja Mina. Ta toob ka kirjeldava näite.

  • Lapsevanem: «Olen märganud, et sul ei jää viimasel ajal õppimiseks aega ja ma olen seepärast mures. Me võiksime koos vaadata, mis on sinu igapäevased tegevused ning koostada päevakava.»
  • Teismeline (ärritunult): «Unusta ära, mul on kõik kontrolli all. Mul pole sinu totakat kava vaja – ega ma mingi titt ei ole.»
  • Lapsevanem: «Hmm, sulle tundub, et ma tahan hakata sind kontrollima ja see ärritab sind?» (Aktiivne kuulamine.)
  • Teismeline (veidi rahulikumalt, sest just seda ta oligi arvanud): «Nojah, siis sa hakkad ju kohe õiendama, kui ma ei tee nii, nagu sa tahad.»
  • Lapsevanem: «Sa arvad, et mina koostan selle kava ja see pahandab sind. Tegelikult ma mõtlesin, et sa teed endale päevakava ikka ise, mina oskan ehk soovitusi anda. Päevakava aitab sul asju korraldada ja siis tean ka mina sinu käimistega arvestada.»

Ole paindlik

Põhikoolis õppivat last tuleks veel päris palju kontrollida ja aidata tal päevakavast kinni hoida, gümnaasiuminoor on enamasti juba ise sisemiselt motiveeritud oma tegemisi planeerima. Isegi kui  lapsel pole varases eas kujunenud oskust oma elu juhtida, pole hilja: last aktiivselt kuulates, saab lapsevanem ta järje peale aidata.

Allikas:

http://www.naisteleht.ee/node/7289

14. sept. 2010 at 08:37 Lisa kommentaar

Tunded pole teismelise aju jaoks

Teismelised lülitavad välja aju osa, mis vastutab inimeste empaatiavõime eest.

Pärast seda kui kurnav beebiiga on seljatatud ja juntsud juba kooliteed käima hakkavad, saavad vanemad mõneaastase vaimse hingetõmbepausi. Seda on hädasti vaja, et laadida akusid peagi saabuvaks teismeliseeaks. On lapsi, keda puberteet tabab erilise ägedusega ja suhtlus vanematega toimub vaid tasandil, kus puudub teineteisemõistmine, pauguvad uksed ja lendavad sajatused. Vanemad hoiavad kahe käega pead kinni, sest ei oska enam kuidagi lapsega suhelda.

Londoni Globaalse Ülikooli (UCL) närviteadlased leidsid põhjuse, miks on teismelisega nii raske toime tulla. Mitmed aju osad arenevad puberteedieas dramaatilise kiirusega. Üks selline piirkond on prefrontaalkorteks – suur osa aju eespool, mis vastutab analüüsiva mõtlemise, empaatiavõime, süü ja teiste inimeste motivatsiooni mõistmise võime eest. Teadlased avastasid, et teismelised ei kasuta seda osa ajust otsuste langetamisel peaaegu üldse, vahendab Medical News Today. Juhtimise võtab üle aju tagumine osa, mis on seotud tegutsemise ettekujutamisega. See on põhjus, miks teismeline ei näe oma tegude tagajärgi ette. Ta lähtub hetkeemotsioonist, käitub impulsiivselt ja ei suuda teiste tunnetega arvestada.

UCL Instituudi närviteaduse doktori Sarah-Jayne Blakemore`i sõnul muutub see täiskasvanuks saades. “Kui saadakse vanemaks, kasutatakse enam-vähem sama otsustusvõrgustikku, mida teismelisenagi. Oluline erinevus on see, et aju aktiivsus nihkub tagant ettepoole,” ütleb ta.

Teismeline mõtleb vaid endale

Teadlased jõudsid selliste tulemusteni funktsionaalse magnetresonantsi kasutades. Selle abil registreeriti kasvava verehulga tulv piirkondades, kus toimus aktiivne tegevus.

Katsealustelt küsiti, kuidas nad käituksid elulistes olukordades? Näiteks: kui sa kinos ei näe hästi filmi, kas istuksid teise kohta? Teine küsimuste seeria uuris, mis võiks eelduste kohaselt järgneda teatud olukordadele. Näiteks:  mis juhtub, kui suur puu metsas langeb?  Täiskasvanute ja teismeliste vastused olid üpris sarnased, erinevust oli märgata aga ajutöös – täiskasvanute aju eesosa oli märgatavalt aktiivsem kui teismelistel.

Uuringust selgus veel, et teismelised ei suuda kuigi hästi end teise inimese olukorda asetada. 8–36aastaste katsealuste käest küsiti, mida nemad ja teised võiksid erinevates olukordades tunda?  Täiskasvanud olid emotsionaalsete reaktsioonide hindamisel märgatavalt kiiremad.

“Täiskasvanud suudavad end paremini ette kujutada teiste inimeste vaimsetes kingades,” järeldab doktor Blakemore. Ta leiab samas, et seda avastust tuleb lähemalt uurida, sest teismelisel on kõnealune ajuosa alles arengufaasis.

Puberteedieas tuleb hakkama saada nii metsiku hormoonide mölluga kui ka ulatusliku närvivõrgustiku muutustega. See ei toimu järk-järgult ja stabiilselt täiesealiseks saamiseni, vaid võimsate spurtidena. Seepärast on puberteediiga üks dramaatilisemaid arenguetappe üldse.

Seepärast ei tasu vanematel endast väga välja minna, kui blondiin otsustab pea mustaks värvida või poeg ilmub koju uhke tätoveeringuga ning laseb ninna paar auku juurde teha. See kõik möödub kord ja ühel päeval saavad ka mässavatest teismelistest ontlikud täiskasvanud.

Prefrontaalkorteks

•• Ajukoore funktsionaalne ala prefrontaalkorteks on ilmselt kõige olulisem assotsiatiivne ala. •• Ta on informatsiooni säilitamise ja töötlemise peamisi keskusi ajus.

•• Prefrontaalkorteksiga on seotud inimese motivatsiooni, meeleoluseisundite ja emotsioonide regulatsioon.

•• Prefrontaalkorteksi struktuuridel põhineb inimese ettenägelikkus, üldistamise ja planeerimise võime.

•• See ala omab suurt tähtsust inimese käitumise regulatsioonis. •• Prefrontaalkorteksi kahjustus võib põhjustada inimese kontrollimatult agressiivset käitumist.

Allikas:

Tartu Ülikool, kirjutas Kaire Talviste ajalehes Eesti Päevaleht

http://www.epl.ee/artikkel/355262

14. sept. 2010 at 08:33 Lisa kommentaar

Õnneliku tööelu lood endale ise!

Kirjutas Tiina Saar, CV – Online

Kujuta ennast korraks ette soliidses vanuses, ütleme nii 45 aastasena. See on raske ülesanne, ma tean. Kuid sellegipoolest: sule silmad ja mõtle, milline su elu siis on? Millist pilti näed? Kas lehvid endiselt ringil reipal sammul, oled loov, pakatad unistustest ja ideedest. Teed tööd, harrastad hobisid, mida armastad ning su lähedased on su üle uhked. Või oled nurisev, virisev inimpundar, kes peab sundima ennast tööle, põeb kroonilist argipäevastressi, vihkab oma naabreid ja kannatab toitumishäirete all. Kas vaatad siis oma elule tagasi kahetsusega, kirud valitsust ning pole rahul ei iseenda ega teistega? Võib olla tunned sa tänagi mõnda inimest, kes just viimasele kirjeldusele vastab? Ja oled mõelnud, et “halloo, mis toimub, miks ei võiks inimene olla rahul ja õnnelik?!”

Sellele mõelda on kasulik mitmel põhjusel. Nimelt viib enamus inimesi mingil kummalisel põhjusel oma nn. muusika endaga hauda kaasa, ilma et see nende eluajal avalduks. Nad on kas liiga arad, et julgeda ette võtta seda, mis neile tõeliselt meeldib. Või on neil madal enesehinnang ning nad langevad ümbritsevate inimeste surve ja mõttetute müütide ohvriks valides oma haridus- ja karjääriteed. Mine tea.

Igatahes olen oma töös karjäärinõustajana puutunud kokku arutult paljude inimestega, kelle eneseteostus on jäänud kas nõrgaks või olematuks ning kel pole õrna aimugi sellest, milles nad suurepärased on. Nad ekslevad tööturul sihitult ringi ja põruvad konkursitel läbi. Seeläbi väheneb ka nende eneseusk. Kuni lõpuks nad kibestuvad, töötavad, kus juhtub või kolivad sootuks selle inimkonna osa hulka, keda nimetatakse heitunuteks. Kusjuures, kuskil ootab neid just nende töökoht, kuskil on varna riputatud oskused ja võimed, mis ainult ootavad välja pääsemist. Aga inimene jätab ennast sellest osast elurõõmust ilma. Ja jätab ka oma lähedased ilma võimalusest rõõmustada tema üle.

Mõelda tasub ka seepärast, et just kooli lõppedes on võimalus teha valikuid, mis hilisema õnneliku tööelu põhilisteks alustaladeks saavad. Ma ei peagi silmas, et tuleb kohe valida eriala ja siis seda pensionipõlveni pidada. Elu peab olema põnev ja maitsema hea, sestap ei saa seda kohe ka aasta kaupa ära planeerida. Küll aga saab teha selliseid valikuid, mis loomusega kooskõlas on. Mõelda kaugemate sihtide peale. Mõtiskleda oma põhiväärtuste üle, unistada ja uurida erinevaid võimalusi eneseteostuseks. Õppida ennast tundma.

Kes ma selline olen?

Töövestlusele tuleb noormees. Tahab saada projektijuhiks, suhelda paljude inimestega, organiseerida ja viia ellu mastaapseid reklaamikampaaniaid. Personalijuht palub tal ennast kirjeldada. Noormees pajatab vaikse häälega: “olen hea suhtlemisoskusega, suure pingetaluvusega ja positiivse ellusuhtumisega”. Viimast sõna saadab surmtõsine ilme ja hääl on vaevukuuldav.
Selliste omadussõnadega kirjeldavad end millepärast paljud, kes tööintervjuule satuvad. Hoolimata sellest, kas nad on sellised või mitte. Töökuulutuses ju nii nõutakse. Pealegi on: “räägi palun endast” üks personalijuhtide lemmikküsimusi. Aga mis sa endast ikka räägid, kui õieti ei teagi, mis su loomuse iseärasused on.

Ennast tundma õppida saab mitmel moel. Heaks näpuharjutuseks on enda kohta omaduste kirjutamine. Vähemalt 30 seesugust peaks kirja saama. Seejärel jagama need headeks ja vähem – headeks ning analüüsima ka seda, kus need vähem head töötamisel kasuks tuleksid. Ka see on üks personalijuhtide meelisküsimusi: millised on su nõrgad küljed. Iseloomustamist võiks paluda oma pereliikmetel ja sõpradel enda kohta teha. Teiste vaatenurk võib olla vägagi väskendav ja üllatav.

Kui enda loomuse kohta aim olemas, võiks mõelda valdkondade peale, mis paeluvad. Selleks on kasulik muidugi võimalikult palju internetis nii ülikoolide kodulehtedel kui ka erinevatel erialasaitidel infot kogumas käia. Kui miski juba huvi pakub, siis selle kohta põhjalikum uuring teha. Kõige kurjem teene, mida endale teha, on huupi midagi õppima minna. Mitte teades, mida see valdkond endast täpsemalt kujutab ja millise ametiga õpingud tööturul päädivad. Selliseid ekslevaid, igaks juhuks ülikooli pinki nühkivaid tööotsijaid, kes ei tea, mida nad teha tahavad ja mis neid tõeliselt motiveerib, on tööandjate uksetagused täis. Personalijuhid neid meelsamini ei värba, kuna järgimisel hetkel on nad juba uute huvide ja tööpakkumiste meelevallas.

Tegelikult on heaks allikaks enese tundmaõppimisel ka Hollandi kutsesobivustest, kus saab endale sobivad põhivaldkonnad teada. Miks mitte koostada algatuseks hoopis nimekiri nendest asjadest, mida kindlasti elus teha ei taha. Näiteks: ilmselt ma ei sobi arstiks, kuna verd nähes läheb mu süda pahaks. Või mõelda, mida kindlasti võiks tulevane ala sisaldada: mulle meeldib keskkonna ja loodusega seotud asjad, aga meeldib ka inimestega suhelda ja neid õpetada. Siit juba saab edasi mõelda, kas õppida matkajuhiks või loodusloo õpetajaks.

Mida nad tegelikult tahavad?

Kandideerimises kehtib reegel, pigem saada vähem CV – sid välja, aga tee ettevalmistusi põhjalikult. Nii CV koostamise kui ka saatmise osas. Ka töökuulutusi tuleks põhjalikult analüüsida, sealjuures mõelda, mida mina saaksin nende firmale pakkuda.
Mingeid salanippe tööintervjuul käitumiseks ei eksisteerigi. Kuigi lihvida oma käitumist ja mõju maksaks. Treenimisele alluvad nii kõnemaneer, kehakeel, hääle tämber, kindel ja selge suhtlemisstiil, sõnavara. Võid olla kuitahes oskuslik ja heade ideedega tegija, kuid kui su kõne saadab puterdamine, pilk on suunatud toolijalale ja käed kramplikult külgedesse surutud, jätad ebakindla ja ebausutava mulje. Hästi mõjud siis, kui oled avatud, selge väljendusviisiga.

Tööandjad armastavad pühendunud töötajaid. Seega, mida iganes sa ka teha ei otsustaks, tee seda hästi ja südamega. Ainult nii saadavad tehtut ka head tulemused ja vääriline tasu. Kõige kindlam karjäär on ametikoha sisene: harid ennast pidevalt valitud erialal, püüad iga päev midagi juurde õppida ja saada paremaks. Sellisele suhtumisele järgnevad kergemini edutamispakkumised, koolitamisvõimalused ja võimalus oma erialal hinnatud eksperdiks saada.

Täiesti järgi proovitud on see, et mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Karjääri aitab hästi kujundada see, kui kõikidest põnevatest projekti ja täiendõppe võimalustest kinni haarad. Võimalused hakkavad siis paljunema ja kui sind juba aktiivsena tuntakse, sajab hiljem põnevaid pakkumisi ustest ja akendest.

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=27&Itemid=46

3. sept. 2010 at 11:26 Lisa kommentaar

Töökaaslased tööstressi tekkimise teenistuses

Kirjutas Tiina Saar, Tööjõuturg toimetaja

Töökaaslased on üks vahva nähtus, kuniks meil enam oma eluks aega pole ja nad ka vabal ajal tööteemade maaletoojaks osutuvad ning vanad sõbrad sellega eemale peletavad.

Küsin ikka karjäärikoolitustel inimestelt: mida töö teile annab. Saan enamasti vastuseks, et tunnustust, arenemisvõimalusi, raha, identiteedi, põgenemisvõimalusi, sõbrad. Jah, ka sõbrad, sest tööl veedetakse palju aega ning ühisosa seeläbi kolleegidega muudkui suureneb. Nendega saab tööasju arutada, mõnd ülemust taga kiruda, nemad teavad sageli ka kodusest elust ja näevad mind iga päev minu rõõmus ja mures. Nendega sai pulli hiljutisel firmaüritusel, mitu puuda soola söödud viimasel meeskonnatreeningul.

Vanade sõpradega on teisiti, neid näed harvem, paljud teemad ei haaku ja sünnipäevadel, kui töökaaslased kuumemad töökoha kuulujutud jälle üles võtavad, jäävad nad sootuks omaette nokitsema.

Mõnes mõttes on kõik õige. Ettevõtte seisukohalt on hea, kui tema töötajad moodustavad ühtse sõbraliku pere, kes ka vabal ajal kokku hoiavad. Sotsiaalne võrgustik on mõjus sidusaine – ei kiputa naljalt mujale, sest töösõbrad ju jäävad maha. Tööd tehakse hästi, sest ajada on ühine asi. Kolleegide poolt tunnetatud küünarnukitunne aitab sageli üle ka pingelistest perioodidest ja leevendab tööpingeid – ma pole üksi oma mures. Tekivad ühised töönaljad, töökeel ja see süvendab tööalast identiteeti – ma olen selle ameti esindaja, selle firma jünger, üks neist.

Iga töötaja on pärit oma eraelust

Töökaaslastega sõbrustamine on aga mõnes mõttes kahe teraga mõõk. Liigne tööle pühendumine on niigi eestlastele valusaid tagasilööke andnud. Paljud uurimused näitavad, et üha rohkem inimesi kannatab tööst tingitud tervisehäirete all. Sealhulgas põetakse nii depressiooni kui ka paanika- ja ärevushäireid, mille juured ulatuvad ületöötamisse. Tööstressist on saanud käibesõna, sõnal „kiire“ on ühe eduka inimese sõnavaras aukoht ja perfektsionism on peen kaasnähtus tulemusele orienteeritusele. Inimesed vajaksid palju rohkem aega iseendale, tööd, mis on tähenduslik ja variatiivsust, et olla rahul ja õnnelikud. Tripodi juhi Maria Veltmanni sõnul on tööalased ülihead suhted sageli üle tähtsustatud tööl. Uuringutest selgub, et need on küll olemas ja tähtsad, ent ei mõjuta siiski otsest tööga rahulolu. Samas kui jälgida töökuulutuste tekste, et kohta naljalt sellist, kus läbi sõbraliku kollektiivi ei püütaks müüa töökohta.

Niisiis saame töökohaga kaasvaraks ühe komplekti inimesi, kellest ehk 2/3 on meie jaoks talutavad, mõned ebasümpaatsed ja mõned poevad meile hinge. Nõustun siinkohal täielikult, et ettevõtte tervisliku mikrokliima jaoks on head töösuhted vajalikud, samas ei pea aga rääkima töösõpradest. Lõppude lõpuks – kui hästi need inimesed meid tegelikult teavad. Nad on meid näinud enamasti tööolukorras, kus meid nö mõõdetakse, kus oleme siiski kindlas rollis ja teatavate kaitsetega. Meie tegelikud väärtushinnangud pruugivad olla hoopis teised ja kui tööteemad maha lahutada, ei jääkski märkimisväärset ühisosa.

Töökaaslastega aja veetmine kahjustab peresuhteid

Kui mõtlen tõelisest sõprusest, siis esitan endale alati küsimuse, kas helistaksin sellele inimesele, kui olen suures hädas. Kui palju jääb tegelikult meie ellu vanu töökaaslasi, kui oleme töökohta vahetanud. Aus vastus on, et väga vähe. Tõesti, vahel kohtame hingesugulasi, kellega on pikem tee ühes käia, kuid see on pigem erand kui reegel. Niisiis ei ole kohustust tassida kaasas hulka kolleegidest sõpru, kellega ühendab vaid ühine tulemuste saavutamine, natuke tööalaseid nalju ja kohvinurk.

Mida rohkem jääb töövälisel ajal ruumi iseendaga olemiseks, seda tervemad oleme. Nagu märkis sotsioloog Jüri Ulas: inimene võib töötada väga intensiivselt, kuid see peab olema tasakaalus tema teiste eluvaldkondadega, eelkõige pereelu ja suhetega. Tal peab olema aega füüsiliseks tegevuseks ja huvideks. Perekriis võib tihtipeale olla tingitud ka sellest, et mees või naine töötab üle.
Tasub otsida pidepunkte elus, vahel jätta klaasike veini või õlut kolleegidega peale tööd võtmata, minna hoopis koju ja tegeleda inimestega, kes tähendavad meie jaoks reaalset ühist tulevikku ja aitavad töömõtteid hoopis eemale peletada.

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=27&Itemid=46

3. sept. 2010 at 11:17 Lisa kommentaar

Karjäärivõimalusi saab ise luua

Kirjutas Tiina Saar, CV – Online

Töötaja istub ülemuse kabinetis ja vaatab talle pisut nördinud pilgul otsa. Arenguvestlus on kestnud juba tunni: räägitud on töötaja eesmärkidest ja saavutustest, firma tulevikust ja sellest, kui palju veel pingutama peaks püha eesmärgi nimel. Kõik formaalsused on täidetud, aga töötaja tunneb, et midagi on puudu. Kui saaks piiluda tema mõttepilvekese sisse, oleks seal tekst: “noh, motiveeri nüüd mind ka”. Aga ei tule sealt ei suuremat palgapakkumist, ettepanekut ametikõrgenduseks või edevaid ja hästi makstud lisaülesandeid. Töötaja järeldab, et selles firmas pole karjäärivõimalusi, tuleb vaadata, mis mujal pakutakse ja kas osatakse teda kõrgemalt hinnata.
Mitte tingimata identseid, kuid küllaltki sarnaseid olukordi kohtab firmades tihti. Töötajad tunnevad, et neid ei väärtustata piisavalt, ei tõsteta palka ega pöörata muul moel nende arengule ja karjäärile küllaldaselt tähelepanu. Tõsi, toimivate karjäärisüsteemidega firmasid pole meil just palju poodiumile tõsta. Enamasti saavad hästi toimivaid karjääri – ja töötajate arenguprogrammidega personalistrateegiaid lubada endale suured jõukad või pikaajaliste traditsioonidega rahvusvahelised ettevõtted. Samas on sellised ettevõtted ka suhteliselt jäigad, ega võimalda töötajatel kuigi palju spontaansust ja dünaamilisust oma töises arengus. See on ja jääb endiselt olema väikeste, innovatiivsete ja kiiresti arenevate ettevõtete privileegiks – kus juba peale katseaega võib innukast ja särasilmsest müügisekretärist saada terve filiaali juht. Või saab mõni töötaja lubada endale kriimsilma üheksa ameti pidamist, kuna see teda kõige enam motiveerib.

Hoolimata sellest, kas firmas on töötajate arenguprogramm või pole, saab töötaja ise alati enda karjääri jaoks midagi ära teha. Selleks ei pea isegi ootama, et ülemus pidulikult mõne ukse avaks – õiges suunas liikudes, hakkavad uksed avanema peagi iseenesest.

Karjäär pole üksnes tõus ametiredelil

Konnasilmaks tööalases liikumises on ka meie endi suhtumine karjääri. Esimene müüt, mis siin korrigeerimist vajaks on see, et karjäär pole ammu enam ainuüksi nn. vertikaalne tõus oma ametikohalt kõrgemale positsioonile. Et paljud ettevõtted on muutunud oma juhtimissüsteemilt lamedaks ja koostöö printsiibil toimivaks, siis ei olegi enam paljudes kohtades võimalik alustada näiteks koristajast ja tõusta läbi mitmete vahejuhtimistasandite firma tegevjuhiks.

Teine asi, mida on leitud, et hea spetsialist pole sugugi alati hea juht. Edutades näiteks firma parima müügimehe müügi- või osakonnajuhiks, võib ettevõte kaotada hea müügimehe, saamata asemele head juhti. Seda muidugi juhul, kui müügimees ei sobitu kuidagi uude rolli ja firma ei tee ka midagi tema aitamiseks.

Kui aga töötaja tunneb, et temas on juhile vajalikke omadusi, oskusi ja soov olla eestvedajaks ning liidriks, siis on roheline tee juhi karjääriks olemas.

Mõistlik on karjääri tegemisse suhtuda kui üldisesse liikumisse ja arenemisse elus. Karjäär on kõik meie valikud tervikuna ja võime elada harmooniliselt. Ka lapsi kodus kasvatav naine on endiselt karjääriliikumises, mitte kärult maha pudenenud, nagu kiputakse arvama. Kui ta vahepeal end täiendab, loeb või tööturu jaoks end lihvib, siis pole ka oskuste mandumist karta. Pealegi, laste kasvatamine on üks parimaid õppetunde elus ja seega ka oluline osa karjäärist.

Liikuda võib ka horisontaalselt

Kui enda valdkond ühel hetkel end ammendab, et tähenda see tingimata seda, et tuleks kohe vahetada firmat või ametit. Vahel piisab sellest kui liikuda teise osakonda, teise valdkonda. Näiteks, olles olnud pikka aega kommivabriku reklaamijuht võib teha karjäärimuutuse ja asuda näiteks suure autofirma reklaamijuhiks. Siis jäävad alles kõik need oskused, mis on seotud reklaamindusega ning juurde tuleb terve uue valdkonna tundmise oskused – toodete ja teenuste spetsiifikad, klientide ootused, turud jms. See kõik tähendab uut õppimist, uusi keskkondi, väljakutseid ja palju muud, mis nö. vere jälle käima lööb.

Teine horisontaalne karjääriviis on näiteks selle sama kommivabriku reklaamijuhi kohalt liikuda tootmisesse või müüki, või ka naaberriiki. Siis jääb alles kogu valdkonna tundmise spetsiifika ning juurde tulevad ametikoha sisesed eripärad ja kompetentsid. Otseselt ametikohal siiski tõusu ei toimu.

Ametikohasiseselt ja kannapööretega liikumine

Kõige kindlam viis pidevas karjääriliikumises püsida on areneda ametikoha siseselt. See tähendab pidevat juurde õppimist, erialaseid organisatsioone, huvi oma eriala vastu, soovi olla homme parem kui täna. Tulemuseks on see, et sind hakatakse ühel heal päeval pidama eksperdiks, kuna teed oma tööd täie pühendmusega ja seega usaldusväärselt. Sellest avanevad omakorda uued võimalused: koolitada või olla mentoriks uutele töötajatele, esineda konverentsidel, esindada firmat messidel ja üritustel, osaleda arenguplaanide koostamise töögruppides, olla konsultandiks, kirjutada publikatsioone jne. jne. Võimaluste nimikiri on pikk ning lootus, et ülemus käe õlale paneb ja ka palgakõrgendust pakub, päris suur. Kindlasti suurem kui siis, kui teha ära vaid see, mis nõutud ja enam vähem nii, nagu ametijuhendis kirjas.

Kui aga hinge närib kahtlus, et töö hoolimata selle hästi tegemisest suuremat rahuldust ei paku, võib julgelt minna tagasi oma unistuste ameti juurde ning mõelda selle realiseerimisele. Ükskõik, mis valdkonnaga siis tegu ka poleks, on alati võimalik läbi õppimise ennast kurssi viia. Vähemalt valdkonda vahetades liikuda samm – sammult lähemale sellele, mida tegelikult teha tahaks. Teha seda, milleks on tõeline kutsumus, mis hinge sees laulma paneb, on ilmselt maailma parim motivaator. Olgu selleks siis eraettevõtjana proovimine, töö vabakutselisena ja suurema vabadusega kui seni või lihtsalt ka mõni muu amet, mis rohkem sisemiste vajadustega sobib.

Samas ei pea alati kõik hea ja ilus meie ellu läbi töö tulema, selle võib saavutada ka läbi hobide, harrastuste või enese huvialase täiendamisega. Lihtsalt teadmine, et karjäärivõimalused on alati meie jaoks olemas kui tahame, on hea neile, kes kordki istunud kibestumusevõru ümber suu ülemuse vastas ja soovinud, et tema ees karjäärivaip lahti rullitaks.

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=27&Itemid=46

3. sept. 2010 at 11:10 Lisa kommentaar

Emaks olemise oskused tulevad tööturul kasuks

Kirjutas Tiina Saar, karjäärinõustaja

Ühel noorte emade tööturukoolitusel kuulsin naistelt, kes paar aastat ja enam lastega kodus olnud heietusi, et nende karjäär on nüüd läbi. Et kuhu nad enam kõlbavad – piimalõhn juures ja käed kodutöödest karedad. Nõustun täielikult sellega, et lastega kodus olles jäävad tööteemad kiiresti võõraks ja tööalane enesekindlus käib alla. Kui suhtled hommikust õhtuni kolmesõnaliste lühilausetega, ümised lastelaule ja keedad mahetoodangust püreesid, milline tööandja sind ikka enam ihaldab. Niisiis on pelgus õigustatud. Teisalt, milliseid super – hüper oskusi läheb vaja, et lastega majapidamises ellu jääda ja millist vastutust ning võimeid nõuab nende asisteks maailmakodanikeks kasvatamine. Seda kõike ei õpetata ühelgi koolitusel, kuid emadekool aitab ellu jääda ka tööturul, kui enda sisse vaadata ja oma võimed teises kontekstis läikima lüüa.

Töö mitmel rindel korraga ja ümberlülitumisvõimega

Enne veel kui ise kolmelapselise perekonna emaks sain, imetlesin tuttavat naist, kes alati külla tulles naerusui oma pisikesi maimikuid süles taris, külakosti komps veel seljas. Külas olles jagus mõnusat juttu isekeskis ja seda kõike pepude pühkimise, nutujoru, ümber läinud kakao kuivatamise, kukkujate püüdmise ja kõige muu vahelt. Ja kui lõpuks kohtumisele ruttava lapsukeste emme seelikule lapse paljalt pepult pruunikas plekk tekkis, keeras vapper naine sellegi naljaks: ema ordenid, mis parata!

Millises teises ametis kasutaks me nii suurt tähelepanu ja kontsentratsioonivõimet, kui seda on väikeste lastega kodus olemine. Olles ühe teismelise, 2,5 ja 1,3 aastase tüdruku emaks, tean, kuidas žongleerida köögis korraga kolmes rollis. Olen kokk, kes eelnevalt on kaks viie kilost toidukotti kolmandale korrusele vinnanud ja sooritanud põhjaliku uurimustöö tervislike toitude netilehel. Lisaks lõbus kloun, ehk väikeste vaba aja sisustaja ja vajadusel tulen toime ka kriisiabistajana. Ikka keegi kukub, midagi tiritakse või tõugatakse, sest maailm vajab avastamist ka 65 ruutmeetrises korteris.

Selle kõige juurde kuulub muidugi ka sotsiaaltöötaja empaatiavõime, sest kõiki on vaja kuulata ja mõista ning teadlase leidlikkus, sest igavust on vaja peletada ning küsimustele vastata kogu ärkveloleku aja, vastutustundest rääkimata. Õhtu ja öötundidest tuleb aga omandada uut inspiratsiooni ja oskusi, et olla kõikides rollides veelgi parem. Et kellelegi pole vaja läbipõlenud ema, siis ka stressipeletustöö tuleb endal ära teha: olgu see siis lõõgastav mündivann, korea tervisevõimlemine või luuleteraapia. Laste areng ju ei seisa paigal, ega siis saa paigal olla nende emagi – iga päev toob uue õppetunni, uued küsimused ja vastused. Seega pidev õppimine, pidev ümber lülitamine, pidev projektijuhtimine ja analüüs.

Tulemusele orienteeritus ja läbipõlemise vältimine

Ühele emale on tähtis see, et tema kodu oleks puhas ja hubane, lapsed rõõmsad ja mees rahul. Sellist harmooniat võib pidada heaks tulemuseks, mille poole enamus emasid püüdlevad. Ükski filosoofia, ega tegevus tundu patt selle eesmärgi saavutamisel. Niisiis toimub pidev kokkamine – kasimine – suunamine nii vanu tarkusi kasutades kui innovatsiooni arvesse võttes. Ja kui üksi ei jaksa on vaja meeskonnatöö võimet, motiveerimisoskust, et meespool ja teisedki pereliikmed kaasatud saaksid. Ka liidrioskustest ei tule ühel emal puudu – ikka on vaja kellegi eest seista, ennast kehtestada, teisi kaasata, tagasidet anda ja initsiatiivi haarata. Tarkus on seegi, kuidas selle suure koormuse ja koduse täistöökoha eest endale ka väärilist tasu võtta.

Muidugi, võib minna SPAsse, sest nii premeerivad tööandjadki oma usinamaid töötajaid. Kuid tegelikult on suurim tunnustus see, kui vaatad õhtul oma mõnusa päeva veetnud muigel suuga uinunud lapsi ja silitad nende päid. Meenutad aurava kakao tassi taga, kuidas väiksem laps püüdlikult oma esimesi sõnu häälis ja kahene teatas Lottest tuttava lause just siis, kui porgandit hakkisid: „naine pole ori“, nii et pärast veel mitu minutit naerust oimetu olid.

Jääb vaid nentida, et sellised säravad, mitmekülgsete oskustega emad nagu me oleme, on igas firmas nõutud ja hinnatud.

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=27&Itemid=46

3. sept. 2010 at 11:02 Lisa kommentaar

Eduka karjääri määrab südamehääl

Kirjutas Tiina Saar, karjäärinõustaja, „Tööjõuturg“ toimetaja

Kuulsin hiljuti huvitavat lugu, kuidas üks koolidirektor otsustas peale pikka ja edukat karjääri ameti maha panna ja õppida pottsepaks. Mees põhjendas oma valikut sellega, et siis on ka pensionipõlves oskused leiva teenimiseks, saab inimesi rõõmustada ja olla iseenda peremees. Kõrvalt kuulis lugu eduka ettevõtte juht ja imestas – sellise ameti paneb maha ja vahetab nii musta ja lihtsa töö vastu – mis tal arus on. Kas siis direktori motivatsioonipakett ei vastanud tema ootustele?

Mind ei pannud see valik kuigivõrd imestama – pottsepa töö on väga inseneriteadmisi nõudev imeilus amet, kus saab inimestele tuleasemeid valmistada ja nad on sulle elu lõpuni tänulikud, kui oma tööd südamega ja hästi teed. Tõeline positiivse karma loomise amet! Seevastu koolis tuleb vahel õpetajatega vastanduda, teha ebameeldivaid otsuseid, õpilaste pärast südant valutada, finantse leida ja teab veel, mille pärast juuksed halliks mõelda.

Muidugi võiks kaheldes küsida: aga miks ta kohe pottsepaks ei õppinud; mis talle siis nii vastumeelt on direktori ametis; kui hea pottsepp temast siis ikka saab, ent tegu on siiski üha levinuma lähenemisega oma karjäärile. Just selliseid üllatuskäike võtavad ette inimesed, kelle esimene valik on olnud kas läbimõtlematu, liiga praktiline, igav või lihtsalt ammendunud. Majandusinimesed lähevad kunstiülikooli, IT juhid hakkavad kokaks, mehaanikud asuvad hiina keelt õppima ja maailmarändurid hakkavad koolmeistriteks. Need, kes ettevõtlust proovinud, asuvad riigitööle, juhid õpivad spetsialistideks ja vastupidi. Enamasti valitakse teiseks hariduseks ja oma elu uueks alguseks midagi kodanikuhariduse vallast, kui see on enne olnud liialt tehniline või majanduskeskne. Mõistetavalt lõõgastub konditsioneeritud kontoris valutavate õlgadega telefoni ja arvutihiirega žongleeriv bürootöötaja pigem hubases töötoas kaltsuvaipu kududes või tai massaaži algteadmisi omandades. Selle asemel et oma vaba aeg kulutada näiteks majanduse magistrit kirjutades, keel bürokraatia keelest sõlmes ja silmad arvutieredusest punased.

Liikumine, käeline tegevus ja loovus viib meid lähemale iseendale ja taastab stressis hävinud neuroneid. Iga selline tegevus mõjub kui eneseteraapia – me meeldime endale rohkem ning mitmesuunaline tegevus toob enda sisse ruumi juurde, muutume vabamaks ja rõõmsamaks. Ühel päeval võib tekkida aga soov oma hobi muuta tööks, et sellega maailmale rohkem kasu tuua, kui argitööks tehtavaga.

Kes ma olen ja kuhu ma kõlban

See aeg on pöördumatult ümber, kui peale keskkooli pidi tegema valiku, mis määras su elu kuni pensionini. Ei ole ühte õiget haridusteed, mis viiks ühe ja õige töökohani, mida terve elu pidada. On palju erinevaid teid ja viise, kuidas sihtpunkti jõuda.
Kuid kus on sihtpunkt – kuhu me õigupoolest jõuda tahame? Kui uurida inimeste unistusi õnnelikust tööelust, siis enamasti on see seotud hea teenistuse, huvitava töö, mõnusa töökeskkonna ja piisava vabadusega otsustada millal, kuidas ja kui palju teha. Ka seda võiks üldistada, et kuhu me siis sellega välja jõuda tahame. Ikka, et oleks tervist ja majanduslikult turvaline pensionipõlv, kuhu jaguks eneseteostust ja ka seda, et tagasi vaadates oleks elu olnud mõttekas. Nagu ütles Nikolai Ostrovski raamatus “Kuidas karastus teras”, et ei oleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.

Et see kõik õnnestuks on vaja kolme asja: tunda ennast, teada oma võimalusi ja omada tulevikuunistusi. Kõige rohkem ollakse kimpus enesetundmisega, ehk enamust inimesi ei oska end rohkema kui viie sisuka iseloomuomadusega kirjeldada: nad ei tea, milles nad head, milline on nende isiksusetüüp ja võimete potentsiaalid. Selle ränga taaga võib kirjutada meie
nõukoguaegse haridussüsteemi arvele, kus polnud ei eneseväljendust, ega ka enesetundmist ainekavas, karjäärinõustamisest rääkimata. Teine pool sellest lasub meie kehvavõitu suhtekultuuril, kus on vähe peegeldamist, empaatilist kuulamist, teiste märkamist ja siiraid komplimente. Inimesed, kelle ülimaks väljenduseks on sõna: normaalne, jäävadki pendeldama sellest pinnapealses normaalsuses nii oma haridus kui tööalastes valikutest.

Ka tööturul käitutakse kui ohvrid, oodates seda kui ettevõtted oma landid välja viskavad ja töötajaid vajavad. Kas nii haledalt läheb õnge üks inimene, kellel on tõelised unistused. Ei! Tema teab enda kohta vähemalt 100 omadussõna ja peent nüanssi, ta valib endale ise tööandja, kelle juures soovib töötaja ja arendab oma karjääri ise hoolimata sellest, kas tööandja võtab teda vaevaks motiveerida või mitte. Tsiteerides juhtimiskonsultanti Mait Raavat: ennast suudavad ise motiveerida vaid 5 % ühiskonnast, teised vajavad koguaeg stiimuleid. Miks mitte otsustada lugupidamisest enda vastu ennast selle viie protsendi hulka vinnata.

Tooksin ühe näite: kui praegu käib palgaralli, siis milline unistustega inimene oleks nõus vahetama töökohta 500 krooni pärast, kusjuures teadmata, kas see uus ettevõtte ikka on parem. Kuhu jäävad põhimõtted ja lojaalsus ja kui hoolega on see praegune töökoht siis valitud ja mis saab kui järgmine firma 500 krooni rohkem pakub?

Selline lähenemine viib majanduse jahtudes tõenäoliselt krahhini, sest keegi pole huvitatud töötajast, kellel on ükskõik, millises ettevõttes ta töötab.

Võtame tagant poolt ettepoole

Mõtle, et sa suled silmad ja kui ma küsiksin: kas tänane elu on selline, mida sa armastad ja see on töö, mida sa kirega teha tahad? Kui saad endale vastata „jah“, siis oled läbi hammustanud maailma suurima saladuse – kuidas õnnelikult elada ja võiksid seda ka teistele kuulutada. Kui aga pead üle huulte venitama kahtlustava: „vist mitte“, siis on tagumine aeg midagi ette võtta. Aga alusta tagant poolt. Võta nii suur valge paber kui sa oma majapidamisest leiad – sinna peab mahtuma sinu eluraamatu kontseptsioon. Kujuta nüüd ette, et sa oleks 95 aastane super heas vormis vanainimene, kes lehitseb oma kuldsete tähtedega kirjutatud eluraamatut. Seal on järgmised peatükid, millele peab kirjalikud vastused leidma:

– ta töötas pühendumusega ja õnnelikult ning saavutas…..;
– teda kirjeldati kui võrratut inimest, sest ta….;
– talle anti Nobeli preemia………….. eest;
– ta tegeles heategevuse nendes valdkondades: ……….;
– tema lapsed ja lapselapsed on saavutanud häid tulemusi….. aladel;
– raamatud, mida ta on kirjutanud…………………..;
– maailma parandamise projektid, mida ta on läbi viinud…;
– hobid, millele ta jäi truuks ka vanaduspõlves………..;
– parimad naljad, mida ta on teinud……………..;
– asjad, mida ta on välja mõeldud……………….;
– inimesed, keda ta on armastanud……………………… jne….

Kuskil seal lehtede vahel on ka elutöö külg: kui silmad kinni panna, siis milline on see unistuste töö, mida seal näed?
Neid toredaid unistusi tulebki hakata nüüd ellu viima. Avastades kõigepealt oma tugevused, tunnistades nõrkusi ja seejärel leides võimalused unistuste ellu viimiseks. Võiksin vesta hunnituid lugusid sellest, kuidas inimesed on oma elu ala leidnud: 35 aastane projektijuht õppinud puutöömeistriks, 55 aastane finantsanalüütik läinud õppima maastikukujundamist, et oma maamaja korda teha ja seejärel läinudki uude valdkonda üle, laulja hakanud raamatupidajaks jne.

Kuid nendest lugudest pole võtta muud, kui usk ja julgus, sest õnnevõti on meie igaühe enda sees. Ainult meie ise teame, mis on see, mis meid õnnelikuks teeb. Kui julgust napib, aitavad enesearengu kursused ja psühholoogia koolitused, sealt edasi hakkab energia juba lihtsamini liikuma – tuleb parem tunnetus enda kohta, selgemad valikud ja ehedam olemine.

Ka meie argielu koosneb tuhandetest mikrotegevusest, mida paremini tegema õppides, saame suurema rahulolu ja parema elukvaliteedi. Elu ei pea olema virisemine argise üle, mõttetu töökoht, maitsetu toit ja külmad suhted. See võiks olla südamega elamine, igast otsast põlemine ja mõnus kulgemine koos lähedastega kuldsete tähtedega lõpp-peatüki poole.

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=27&Itemid=46

3. sept. 2010 at 10:53 Lisa kommentaar

Kas töötaja võib öelda “ei”?

Meie kohalikus töökultuuris on üsna levinud see, et ametipositsiooni tõustes kasvavad ka kaasaskäivad privileegid. Nii võib osakonnajuhataja käia “kliendikohtumistel” mitu tundi järjest, andmata aru, kas sinna sisse jäi ka juuksuri külastus, mõni tegevjuht päeval trennis enda füüsilise vormi eest hoolt kanda, müügimees kliendikoolituse varjus mõnd eraärijuttu ajada või kallimale kingitust otsida. Tähtis, et laias laastus oleks tulemus olemas ja ega keegi siis näpuga järge aja, mis kell lähed või tuled.

Sellist luksust ei saa endale lubada ei teenindajad, sekretärid, liinitöölised, ega ka paljud muud, kelle olemasolust sõltubki äri. Pidev kohalolek ja pühendumine oma ülesandele ongi nö täidesaatvate ametikohtade püha ülesanne. Omamoodi loetakse seda ju konkurentsieelisekski, kui suudad 24 x 7 oma ettevõtte heaks valvel olla. See on midagi, mida meelsasti tööintervjuudel välja tuuakse. Sinna juurde kinnitatakse, et ollakse nõus tegema nii ületunde, kui taluma pingeid. Ja personalitöötaja noogutab tunnustavalt. Või muutub hoopis valvsaks?

Ülitublid töötajad kuluvad läbi

“Kuule, Kati, unustasin ühe meie viimase reklaamiprojekti analüüsi kokku kirjutada, kas saad ära korraldada homseks, oled siin ainus, kelle peale võin loota”, palub juht ja teeb sealjuures töötajale tunnustavalt silma. Uksest väljudes on ta süda rahul: ülesanne delegeeritud ja töötajatki tunnustatud läbi tähtsate ülesannete usaldamise. Väga tuttav tunne aktiivsetele ja firmas kriimsilma üheksat ametit pidavatele töötajatele. Mida rohkem end tegusana üles näitad, seda rohkem sulle ülesandeid usaldatakse, seda rohkem kõikvõimalikesse projektidesse kaasatakse. Paljuski on see juhtide laiskus, kaasata pigem aktiivseid töötajaid, väänata nad energiast tühjaks, kui hakata jamama nendega, kelle motiveerimiseks aega läheb, kuid kelle ülesanne see tegelikult oleks.

Ja kuidas sa aktivistina ikka ära ütled, kui alati oled kastanid tuhast välja toonud ja seetõttu juhtide soosingu pälvinud. Kahjuks ei märka seesama juht näiteks reedel juba poolest päevast ülitublile töötajale õlale patsutada ja lubada ta veidi pikemale nädalavahetusele. Saata peale rasket perioodi sanatooriumisse, pakkuda võimalust perega aega veeta firmale kuuluvas suvemajas. Ega märka, kui alluva silmaalused ületöötamisest tumedad või kui ta päeva jooksul juba mitmendat korda peavalutablette neelab. Tasu on ju makstud ja edukat karjääri ka mitmeid kordi arenguvestlusel ära märgitud. Liigne empaatia jäägu psühholoogide ja padjaklubide pärusmaaks.

Petlik on seegi, et tublid töötajad ju ei kurda, naeratavad ikka, kui neile jälle uus koorem õlgadele tõstetakse.

“Ei” viib töökoha kaotuseni

Legendaarne 90ndate keskpaigas käibel olnud ütlus, et meil on järjekord ukse taga ja tahtjaid jalaga segada, kummitab veelgi. Ikka kardetakse ületööst keeldudes oma mainet kaotada. Töökohast ilma jääda, juhtide ebasoosingusse sattuda. Siiski, kui ühel õigel ajal stop ei öelda, võib juhtuda, et kulutatakse ennast hoolimatult läbi. Ja tulemus on sama – ei suuda kuidagi enam pakkuda tööandjale oodatud kvaliteeti, parimat tulemust.

Seega on “ei” ütlemine oluline osa enesejuhtimisest, enesetundmisest. Kui töö tõttu peresuhted puntrasse läinud, tervis halvenenud või enda jaoks enam üldse aega ei jää, tuleb ülemusele sellest teada anda. Probleemi ennetades saab tavaliselt veel ühtteist päästa. Väärt spetsialistide taga oleme me kõik ju ikkagi inimesed. Kui tööandjale ületöö tagajärgedest teada anda, või mõnd töökohustustele “ei” ütlemist ilusti põhjendada, hinnatakse seda rohkem kui kehvalt või pideva virisemise saatel teostatud tulemust.

Kõrgemale, kaugemale suudab firma jõuda nende töötajatega, kes tööintervjuul ausalt teatavad, et neil armastatud ameti kõrval ka hobisid on, tähtsaid inimesi, kellega koos aega veeta ja hetki, mis kuluvad endale. See annab selgelt aimu akudest, mis seda töötajat laevad.

Ideid “ei ütlemiseks:

• kardan, et ei saa seda ülesannet praegu vastu võtta, kuna olen tööga kõvasti üle koormatud
• selleks et töötulemus ei kannataks, peaksin hetkel keskenduma nendele asjadele, mis käsil
• projekt mille kallal töäötan, võtab mult rohkem energiat ja aega kui arvasin
• ma pole ammu korralikult puhanud, ega tunne ennast kuigi rõõmsa ja aktiivsena
• kas võiksin paluda, et keegi teine selle ülesande enda kanda võtaks, ei näe ise küll praegu võimalust
• tunnen, et vajaksin puhkust, soovin anda endast parimat, ent jõuvarud vajaksid täiendamist

Allikas:

http://www.aaretesaar.ee/index.php?option=com_docman&task=cat_view&gid=20&dir=DESC&order=name&Itemid=99999999&limit=5&limitstart=15

Tiina Saar, CV Online turundusjuht, karjääriekspert

14. aug. 2010 at 08:08 Lisa kommentaar

Töö ja enesekehtestamine

Mitmed meie kliendid ja tuttavad on ajuti rääkinud, et töö juures ei meeldi neile miski (töövahendid on viletsad, mõni kolleeg saab kummalisi erisoodustusi, juhi otsused tunduvad veidravõitu, otsene ülemus ei lahenda probleeme või ei pea kokkulepetest kinni jne., jne.). Sellele vaatamata tundub töökoht sobivana ja lõplikult tülli minna pole vähimatki tahtmist. Enamgi veel – tahaks, et asjad laheneksid.

Sellises olukorras tahetaksegi psühholoogilt, sõbralt või kelleltki teiselt toetust, et valida

• kas hakata rahulolematust väljendama ja oma ideid välja pakkuma;

• või püüda kehvapoolse mängu juures head nägu teha ning probleemidesse süvenemata end võimalikult hästi tunda.

Ehk teisisõnu: kas hakata end tööl kehtestama või üritada üksnes kohaneda.

Mis on enesekehtestamine?

Igatahes mitte täiest kõrist kaaslase peale karjumine, kui hing lõplikult täis läheb.

Eestimaal peetakse paraku üllatavalt tihti agressiivset käitumist enesekehtestamiseks ja ei kujutata ettegi teistsuguseid võimalusi ennast maksma panna.

Rakenduspsühholoogias toimus aga juba umbes kakskümmend viis aastat tagasi suur murrang enesekehtestamise käsitlemisel. Tuntud California psühholoog Thomas Gordon (keda tuntakse eelkõige efektiivsustreeningu loojana) hakkas propageerima vaatekohta, et enese eest seismine saab laiemas plaanis edukas olla üksnes siis, kui arvestatakse ka teiste asjaosaliste huvisid. Kui ma konfliktses olukorras arvestan üksnes endaga ja surun teistele peale enda jaoks soodsa lahenduse, tekib neis väga tõenäoliselt (vähemalt alateadlik) pahameel ja kättemaksuhimu ja nad ei tegutse meeleldi minu lahenduse heaks. Kui ma aga enese vajadustest loobun, kasvab minus rahulolematus ja vaevalt et ma tegelen kõigest hingest iseendale liiga tegemisega.

Thomas Gordon väidabki, et inimsuhetes pole võimalik kestvalt võita teiste kaotuse hinnaga. Ebaõiglasena tunduv lahendus kahjustab suhteid ja toob seega kahju kõigile. Võita saab üksnes siis, kui kõik tunnevad end võitjana. Peame nn. võitja/võitja ideoloogiat üheks suurimaks murranguks selle sajandi inimesekäsitluses.

Enesekehtestamine pole teistele liiga tegemine ega enese allasurumine. See on enese eest seismine eesmärgiga jõuda kõigile sobiva lahenduseni. Kehtestaja alustab tavaliselt oma vajaduste või ootuste selgest sõnastamisest ning on seejärel valmis ka teisi ära kuulama ning nendega arvestama.

Kas ka tööl võib ennast kehtestada? Milleks see hea on?

Tõenäoliselt on meil kõigil vaid üks kordumatu elu ja suurema osa sellest veedame tööd tehes. Seega tasub oma tööelu korraldamisega vaeva näha küll. Arvame isegi, et igaühel pole mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus enese eest seista ja oma soove väljendada. Teised ei saa muidu kuigi täpselt teadagi, mida neist tahetakse.

Selge enesekehtestamise kõrval on küll ka teine viis oma tahtmisi saavutada. See on kaudne manipuleerimine, mille abil püütakse teist (ohkides, näomoonutusi tehes, eemale tõmbudes, õpetlikke lugusid vestes, umbmääraseid vihjeid tehes vm. viisil) provotseerida teatud moel käituma.

Kuna enese selge väljendamine tekitab sageli hirmu (nad ei armasta mind enam, mind jäetakse üksi, aetakse ära jne.), tundub manipuleerimine vahel mugavam. Kokkuvõttes kahjustab see aga kindlasti suhteid ja viib inimesi üksteisest eemale, sest olulised asjad jäävad selgeks rääkimata.

Kuidas siis ikkagi saada seda, mida ma tahan?

Vastus on lihtne: tuleks endale selgeks teha, mis see siis on, mida ma antud olukorras vajan, ja seda teistele võimalikult selgelt väljendada. Ning seejärel selgeks teha, millised vajadused on teistel asjaosalistel (neid kuulates, mitte oma peast välja mõeldes). Muide, üllatavalt palju inimesi, eriti manipuleerimisega harjunuid, vajavad oma vajaduste väljendamisel abi.

Niisiis:

• tea, mida sa tahad (räägi kõigepealt endale auk pähe);

• väljenda oma ootusi enese nimel (mina tahan, mulle ei meeldi jne.), mitte näägutamise või loengu või jutluse vormis;

• kuula tõepoolest ära, mida teine soovib, ja püüa koos temaga leida sobivaim lahendus;

• ole järjekindel, ära unusta oma vajadusi, kuid samas jää paindlikuks (alati on vajaduste rahuldamiseks mitmeid viise).

Kuidas öelda ei?

Oskusest ära öelda, oma piire panna, mitte kõige ja kõigiga kaasa minna algabki enesekehtestamine, oma elu teadlik korraldamine.

Paljud inimesed väidavad, et neil on raske ära öelda. Kaldume arvama, et vähemalt sama paljudel on raske tõeliselt nõus olla, jah öelda. Ja üks on teisega seotud: kui ma pole ülearustest asjadest loobunud, on mul peaaegu võimatu pühenduda olulisele.

Oleme kindlalt veendunud, et inimesel on õigus ära öelda, kui ettepanek ei tundu talle meeldiv, kasulik ja ohutu. Kõigi teiste elu ei ole nagunii võimalik elada. Muidugi ei poolda me ka kõige/kõigi vastu protesteerimist. Et aga võimalikult edukalt, ennast ja teisi kahjustamata ära öelda:

• tee endale selgeks, kas sinu vastus on EI või JAA ning millest see oleneb;

•kui sa oled otsustanud ära öelda, tee seda võimalikult selgelt ja mitte ülearu venitades (koera saba pole mõtet jupikaupa lühemaks raiuda);

• et see inimene, kellele sa ära ütled, endale ülearu haiget tegema ei hakkaks, põhjenda talle oma otsust ja tee selgeks, millistes piirides see kehtib (sa ei taha enne kooli lõpetamist töökoormust suurendada vmt.). Räägi talle lühidalt, millist kahju sa saaksid, kui nõustuksid. Kui ta väidab, et sinu kahju temasse ei puutu, on sul tõenäoliselt seda lihtsam enesele kindlaks jääda.

* * *

Nii palju enesekehtestamisest seekord. Julget pealehakkamist!

Kuu aja pärast kirjutame lähemalt, mis on manipuleerimine, kuidas sellele vastata ning mida saab teha teiste inimeste käitumise muutmiseks (nende «ümberkasvatamiseks»).

Paberi peal on kõik teadagi lihtsam kui elus.

Oma enesekehtestamisoskuste ülevaatamiseks ja edasiarendamiseks soovitame südamest enesekehtestamistreeningut.

Allikas:

http://www.elamuskoolitus.ee/index.php?alam=108&leht=b7336915eb3bd6a11d30

Kirjutasid Vahur Murutar ja Karin Hango ajalehes Postimees

14. aug. 2010 at 08:00 Lisa kommentaar

Hea enesekehtestaja suudab stressi vältida

Loovad, optimistlikud ja hea enesekontrolliga inimesed on kõrgema stressitaluvusega. Need omadused on aluseks ka heale enesekehtestamisoskusele, mis vähendab stressi tekkimise võimalust.

Inimeste stressitaluvus on erinev ja seda mõjutavad mitmed faktorid. Stressitaluvust tõstvad mõjurid on loovus, intelligentsus, energilisuse ja aktiivsuse kõrge tase, hea sotsiaalsete sidemete loomise ja säilitamise võime, empaatiavõime, iseseisvus, eneseväärikuse tunne, seesmine enesekontroll, optimism, probleemide paindliku ja realistliku lahendamise võime, hea kontroll oma impulsside üle. Need kõik on ühtlasi ka hea kehtestamisoskuse eelduseks.

Mida enam eksisteerib stressitaluvuse tegureid, seda suurem on tervena püsimise võimalus. Eestis esineb väga varajast haigestumust ja suremust südamehaigustesse, tuleks püüda vähendada nn pöörduvate riskitegurite mõju südametervisele. Üks, mida kõik kindlasti saaksid teha, on stressi vähendamine. Mõnikord tundub mugavam alustada kehast (dieedid, liikumine), kuid ei maksa unustada, et keha ei ole midagi eraldi asetsevat, vaid on tihedalt seotud ja mõjutatud sellest, mida ja kuidas me mõtleme, ütleme või kuidas oleme suhetes teiste inimestega.

Inimkäitumise võib paigutada teljele, mille ühes otsas on alistuv käitumine ja teises otsas agressiivne käitumine, kehtestav käitumine jääb nende vahele.

Inimene kaldub olukordades, mis paistavad talle ähvardavatena, käituma kas alistuvalt või agressiivselt, mis pole pikemas perspektiivis hea ei tema enesehinnangule, tervisele aga ka suhetele.

Kahtlemata on olukordi, kus kõige mõistlikum on käituda alistuvalt või agressiivselt, kuid erinevalt ürginimesest satume me tavaelus sellistesse äärmuslikesse olukordadesse siiski väga harva.

Kehtestamisoskus on arendatav

Kehtestamisoskust saab arendada ja eelkõige treenida selle verbaalset poolt. Kehaväljendused, hääl, enesekindlus, enesehinnang, teadlikkuse suurendamine oma vajadustest jääb juba pikaajalise teraapia või nõustamisprotsessi osaks. Siiski just eelnimetatu on baasiks verbaalsele.

Hea kehtestaja väljendub selgelt

Selge eneseväljendusoskus on oskus formuleerida eneseväljenduse nelja erinevat kategooriat:

  • fakte,
  • mõtteid-järeldusi-hinnanguid,
  • tundeid ja soove
  • ning neid situatsioonile sobivalt kasutada.

Inimesed edastavad suhtlemisel kolme liiki sõnumeid:

  • Täissõnumis on esitatud kõik neli kategooriat ja see on kehtestav sõnum.
  • Osalises sõnumis on osa kategooriaid välja jäetud: tundepurse, millega ei kaasne selgitust, hinnangud, millega ei kaasne tundeid jne.
  • Risustatud sõnum on stressivaba õhkkonna kõige suurem mürgitaja. Väljendatakse soove, millele üksnes vihjatakse, kõik kategooriad on olemas, kuid varjayult.

Konflikti ehk erimeelsuste käsitlemise viiest stiilist sisaldab kehtestavat käitumist koostöö, alistuvus ilmneb vältimises ja kohandumises, agressiivsus on võistlemises ehk läbisurumises, kompromiss jääb kõigi nende vahele.

Enamasti on meil suheldes tegemist kas suuremate või väiksemate erimeelsustega. Miks mitte püüda astuda mõned sammud stressivabama töö ja kodukeskkonna suunas läbi kehtestamisoskuste parandamise.

Kolm käitumisviisi:

Alistuv käitumine on käitumisviis, kus enda vajadused, soovid surutakse maha ja lubatakse teisel saavutada oma tahe.

Mitteverbaalsed tunnused:

  • Õlakehitused
  • Pilkkontakti vältimine
  • Vaikne hääl

Verbaalsed tunnused:

  • Kahtlev kõnemaneer
  • Segane eneseväljendus
  • Enda ärakasutamise pakkumine
  • Avaliku konflikti vältimine

Agressiivne käitumine.

Agressiivne inimene väljendab oma tundeid, vajadusi ja ideid teiste kulul.

  • Oma arvamust esitab faktina
  • Kasutab kõnes ähvardusi
  • Valjuhäälne, ahistav, jäme, sarkastiline
  • Taotleb viimase sõna õigust vestlustes, mis on talle tähtsad.
  • Kõnes alandavad repliigid/hääletoon/näoväljendused
  • Süüdistab

Palju agressiivsust tuleneb hirmust kaotada kontroll.

Kehtestav käitumine – käitumisviis, mis võimaldab kaitsta oma õigusi ja personaalset ruumi ilma teist ahistamata ja tema üle domineerimata.

  • Toetub faktidele
  • On teadlik oma ja teise tunnetest
  • Oskab esitada oma soove selgelt ja lugupidamisega

Allikas:

http://www.elamuskoolitus.ee/index.php?alam=108&leht=3ea9f3bea339118dad3d

Kirjutas Ester Väljaots ajalehes Äripäev

14. aug. 2010 at 07:56 Lisa kommentaar

Vanemad postitused Newer Posts


Loendur

  • 36 842 vaatamist