Kiuslikule inimesele peab vastu hakkama

Meeskonnas peab kehtestama ühtsed nõuded, et inimesed saaksid avaldada oma arvamust julgelt ja siiralt. Juhil ei saa olla lemmikuid ja kõigi töötajate suhtes tuleb olla õiglane – tähtaegadest peetakse kinni ja sõnapidamine on au mõõdupuu.

Üks isik võib hävitada teise tegevuse kaudu, mida nimetatakse moraalseks ahistamiseks ehk lihtsalt kiusamiseks. Pealtnäha kahjutute vihjete või nõuannetega võib inimese rööpast välja viia.

Kiusajal on vajadus teisi maha teha, et end upitada ning võimu saavutada. Põhjuseks on tungiv vajadus imetluse ja heakskiidu järele. Neil ei ole teiste vastu kaastunnet ega austust, sest nad ei muretse suhete pärast.

Ahistamine algab süütult ja levib varjatult. Esialgu hoiduvad asjaosalised solvumast ning võtavad nöökeid kergelt. Seejärel rünnakud sagenevad, ohver on pidevalt nurka aetud, alavääristatud ning alandavate mahhinatsioonide märklaud. Kõik need rünnakud otseselt ei tapa, kuid nende tõttu kaotatakse osa iseendast.

Meeskonnas on konflikt loomulik nähtus. Halvast tujust ajendatud solvav märkus ei tähenda veel midagi, kui sellele järgneb vabandus. Kuid korduvad alandused ja solvangud, kui neile ei järgne vabandust, hävitavad isiksust.

Julmust ja ahistamist meeskonnas või ettevõttes sünnitab see, kui ühes isikus on koos võimuiha ja soov teisi alandada.

Kiusamise tulemuseks ei ole mitte niivõrd aineline, kuivõrd emotsionaalne kahju. Kiusamise ajendiks on sageli soov kedagi välja süüa või tema staatust alandada, tihtipeale lihtsalt inimlik kadedus. Töövägivald põhjustab selle ohvreile kõrget stressi, kahjustab emotsionaalset kliimat ning õõnestab kogu organisatsiooni eetilisi aluseid.

Sageli tekib ohvril pidev hirmutunne, millele järgnevad kahtlemine oma võimetes, endassetõmbumine ja depressioon.

Töövägivalla ennetamiseks soovitatakse läbi viia rahulolu uuringuid. Oluline on teha vahet ülekohtu ja kolleegide konstruktiivse kriitika vahel. Kiuslike inimeste vältimise kindlaim moodus on nendega kohtumise minimeerimine.

Kiusajaile vastuhakkamiseks tasub õppida enesekehtestamise või ebaõige kriitika tõrjumise võttestikku. Psühholoogilise vägivalla ennetamiseks on vaja tugevat identiteeti. Türann kardab tugeva identiteediga inimesi! Kui ahistajateks on töökaaslased, peab selle lõpetamiseks tulema esimene samm otseselt ülemuselt või juhtkonnalt. Kui juht asjatundmatusest, argusest või ükskõiksusest ei sekku, lahkub ohver tavaliselt töölt.

Juht peaks avastama kiusamise ilmingud varakult ning kiusaja kohe korrale kutsuma.

Kiusamine toimub asutustes, kus on nõrk meeskonnatöö või saamatu juhtimine. Euroopa Liidus kuuluvad psüühilise vägivalla juhtumid karistamisele seaduslikus korras. Eestis vastav seadusandlus veel puudub.

Kiusamine on töökohal levinud

Kiusamine ei tulene psüühikahäirest, vaid külmast ratsionaalsusest, eriti kui sellega kaasneb professionaalne kadedus. Kuigi kiusamine (ahistamine) tööl on sama vana nähtus kui töö ise, tehti alles 90. aastatel kindlaks, et see rikub tööõhkkonda, kahandab tootlikkust ja soodustab tööluuse.

Kiusamist nimetatakse väliskirjanduses ka mobbing’uks, mille all mõeldakse organisatsiooni liikmete väärkohtlemist: tagakiusamist, ähvardamist, halvustamist, naeruvääristamist, kimbutamist, mõnitamist, ahistamist, vaenulikku kohtlemist, inimesest koosolekutel halvasti rääkimist, kui teda kohal ei ole, informatsiooni salastamist, halvustavaid repliike, ebareaalsete või mõttetute tööülesannete andmist, pidevat kritiseerimist, ignoreerimist, ülemäärast jälgimist, avalikku alandamist, isolatsiooni, inimese peale karjumist, pahatahtlike kuulujuttude levitamist, hüüdnimede andmist ja asjade äravõtmist.

Pane tähele

Kiusajaks võib olla:

  • intrigaan ehk sala-sepitseja;
  • põhimõttelage kameeleon e tuulelipp, kes kiirelt kohaneb muutunud oludega ning kasutab kiusatavat oma huvides;
  • ässitaja, kes eelistab ise tagaplaanile jääda, kihutades teised ohvri kallale;
  • kõrvalseisja, kes jälgib sekkumata, kui kellelegi liiga tehakse;
  • libekeelne, kes teeb näo, nagu tahaks teiste põlu alla sattunut aidata, ent varitseb võimalust anda viimane hoop.

Ohver võib olla:

  • oma töös sageli väga edukas;
  • teiste seas populaarne;
  • inimene, kellel on vähemalt üks haavatav koht, mille kaudu saab teda alandada;
  • iseseisva mõtlemisega inimene;
  • väga noor, väga vana või väga rikas inimene.

Soovitused kiusaja taltsutamiseks:

  • Kirjuta kõik üles, doku-menteeri kuupäev ja koht. Palu tunnistajatel nähtu üles kirjutada või seletusi kinnitada. Iga pisiasi on tähtis, kui asjad lähevad tõsiseks, on detailide unus-tamine tohutu.
  • Hinda objektiivselt, kas ikka on tegemist kiusamisega. Räägi ja aruta spetsialistiga.
  • Muretse psühholoog, kelle abil võitluses vastu pidada.
  • Mõnda aega tuleb kiusamist kannatada, muidu peetakse seda ühekordseks juhtumiks.
  • Veendu, et tööülesanded on üheselt mõistetavad.
  • Alla anda ei tohi! Säilita rahu, tee ükskõikne nägu ja naerata!
  • Säästa sõpru! Spetsialistiga arutelu on objektiivsem.
  • Proovi vahetevahel unustada kogu lugu ning luba endale vaheldust.
  • Õpi mõned kaitseväljendid pähe, et rünnaku korral jääda väärikaks.
  • Vii ennast koheselt kurssi ahistajate taustaga.

Allikas:

http://www.elamuskoolitus.ee/index.php?alam=108&leht=f476a02ea0bd4291949e

Kirjutas Made Torokoff ajalehes Äripäev

14. aug. 2010 at 07:52 Lisa kommentaar

Õpeta laps õppima

Sageli ei ole lapse halvad õpitulemused tingitud vähestest võimetest, vaid pigem oskamatusest õppida. Et koolitarkus kergemini ja paremini meelde jääks, on mitmeid nippe ja järgnevalt neist lähemalt. Nii oskad ka sina lapsevanemana oma lapsele head nõu anda.

Samuti kuluvad meeldejätmisoskused iga täiskasvanugi enda elus marjaks ära.

Mälu

Ilma mäluta ei saaks keegi õppida. Uuringud on näidanud, et nii inimestel kui ka loomadel moodustab mälu õppeprotsessis otsustava osa. Mälu on võime omandada ja säilitada kasulikke oskusi, teadmisi ja harjumusi. Mälu protsessideks on materjali salvestamine, meelespidamine ja meenutamine.

Mälu võib jagada lühimäluks ja pikaajaliseks mäluks. Lühimälus püsib materjal vaid mõnest sekundist poole minutini, ka maht on väike. Mälust rääkides mõtleme selle all enamasti pikaajalist mälu. Peale ajalise kestvuse on ka pikaajalise mälu maht praktiliselt piiramatu.

Unustamine

Inimese mälu on sageli võrreldud ka arvutimäluga, siiski on nende vahel üks oluline erinevus — unustamine. Just see teeb õppimise sageli raskeks. Tegelikult aga on unustamine meile siiski kasulik. Kui me kõik ettetuleva täpselt meeles peaks, siis muutuks väga raskeks õige info äratundmine.

Kui kiiresti me siis unustame? Herman Ebbinghausi koostatud unustamiskõvera järgi unustame paari tunni jooksul ligi 50% omandatust. Seepärast ongi tähtis materjali süstemaatiline kordamine.

Tunnis kaasa töötamine

Aktiivne kaasatöötamine tunnis teeb koduse õppimise märksa kergemaks. Siin võib kasutatada mitmeid mnemotehnikaid, nt ajalootunnis on hea õpetaja jutule kaasa mõeldes räägitavat endale elavalt ette kujutada (nt multikana) või matemaatika valemite puhul kujutada ette, kuidas need võiksid välja näha seinale või kellegi särgile kirjutatuna. Füüsikakatsete puhul on hea mõelda, kus erinevaid seaduspärasusi igapäevaelus rakendatakse.
Ka siis, kui aine tundub igavana, on kasulik sealt midagi huvitavat leida.

Kodused ülesanded ja efektiivne lugemine

SSMK meetod ehk S-silmitse, S-süvene, M-meenuta, K-korda

1. Kõigepealt silmitse õppetükki, saa sellest ülevaade (vaata kõiki lehekülgi, pealkirju,jooniseid).
2. Seejärel süvene tükki, loe see keskendunult läbi. Tee märkmeid. Püüa kõigest aru saada. Mida ei taipa, seda küsi vanematelt või õpetajalt.
3. Siis meenuta, millest juttu oli. Loe nüüd osade kaupa ja iga osa järel tuleta peast meelde, millest seal räägiti, milliseid andmeid esitati, mida väideti. Nii saab sulle selgeks, mis ei jäänud hästi meelde, mille pead veel kord üle vaatama.
4. Kõige lõpuks korda kogu õppetükki, mitte aga kohe peale lugemist vaid hiljem. Nt õhtul või enne kooliminekut. Kasuta kordamisel pealkirju ja märkusi ning ülestähendusi, mida oled materjali kohta teinud.

OKüLVÜ süsteem

Eelmisest veidi täpsem ja põhjalikum. Saab rakendada nii terve raamatu või konspekti kui ka iseseisva peatüki omandamisel.

Süsteemi esimene aste on orienteerumine, mis koosneb 1) tutvumisest ja 2) põgusast lugemisest ehk lehitsemisest. Tutvutakse eessõna, sisukorra jm sellisega ning loetakse diagonaalis ehk siis suvaliselt huvitavamaid teese, ideid jm.

Teiseks astmeks on küsimuste esitamine. Sageli on õpikutes peatüki lõpus antud kordamisküsimused, mida on kasulik hoopis kõigepealt läbi lugeda. Püüdke juba enne lugemist neile vastata, mida teate ilma lugemata.

Kolmas aste on lugemine ise. Teose uurimine lehekülg lehekülje järel: hoolikas, arusaamisega, kindla eesmärgiga meeles pidada. Tingimata uurida läbi kõik tabelid, joonised, pildid.

Neljas aste on vastamine ehk ülesütlemine. Kordamisküsimused uuesti, kogu sisu kordamine.

Viiendaks ja viimaseks etapiks on ülevaate tegemine. Kasulik on veel kord tervikule tagasi vaadata, lasta mõte linnulennult materjalilt üle libiseda. Parim aeg selleks on kohe pärast õppimist ja teistkordselt enne vastamist, kontrolltööd või eksamit.

• Hea on, kui loetu või kuuldu üle saaks kellegagi (klassikaaslaste, sõprade või vanematega) mõtteid vahetada ja arutada.
• Vajad uut kordamismeetodit, mis ergutaks su mälu? Kirjuta võtmesõnad kleebitavatele märkmepaberitele ja kinnita need kohtadesse, kus sa neid päeva jooksul kindlasti näed: külmkapile, arvuti, peegli või teleka külge.

Õpikeskkond

Õppimise efektiivsust mõjutab meid ümbritsev keskkond väga palju.
Valgus — oluline on, et vaateväljas poleks töökohast eredamini valgustatud punkte. Hea ja õigesti paigutatud valgus ei tekita varje.
Tööd soodustavad kollased ja rohelised toonid, häirivad aga sinised ja punased.

Puhas värske õhk!

Vajalikud vahendid peavad olema käepärast.
Töötamiseks peab olema kindel koht. Ära kasuta töökohta muuks kui õppimiseks.

Päevarežiim

Õppimise edukus paraneb, kui õpime kindlal ajal ja kindlas kohas. On soovitav, et tavalised korduvad tegevused langeksid samale kellaajale (tõusmine, õppimine, majapidamistööd jne).

Õppimispsühholoogia järgi on kõige õigem režiim järgmine: pärast kooli puhka, viibi värskes õhus, tegele muude koduste toimetustega. Siis asu õppima, alustades raskemaist, mõtlemist nõudvatest ainetest (matemaatika, füüsika, keemia), kus pole tarvis mitte niivõrd meelde jätta, vaid just aru saada. Seejärel võta käsile kergemad ained (keelelised harjutused). Lõpuks asuge nn mäluainete kallale, kus tuleb meeles pidada aastaarve, nimesid jne.

Õppimise vahel soovitatakse teha puhkepause — soovitavalt iga neljakümne minuti järel. Tõuse, liigu ringi, helista sõbrale. Püüa millelegi muule ümber lülituda, kuni tunned end taas värskemana

Väär on ükskõik mida õppida või lugeda söögi ajal ja kohe pärast sööki.
Kasulikult mõjuvad jalutuskäik, jahe dušš, värske õhuga ja mitte liiga soe ruum.

Toitumine

Uurimused on näidanud, et nt isegi lühiajalise kalorivaese dieedi puhul töötab meie mälu kehvemini kui täisväärtuslikult toitudes.
Ajule vajalikke vitamiine ja toitaineid leidub ohtralt värvilistes puu- ja köögiviljades, nagu banaan, punane paprika, spinat ja apelsinid.
Vähemalt 2x nädalas söö rasvast kala. Ka teistel proteiiniallikatel (valge liha, piimatooted ja tofu) on mälule soodne mõju.
Söö küüslauku (või küüslaugutablette). Küüslauk parandab verevarustust aju väikestes veresoontes. On andmeid, et ka hõlmikpuu (ginkgo biloba) lehed (saadaval ka tablettidena) parandavad mälu.

Mnemotehnikad ehk materjali organiseerimine taju hetkel:

  • Sea endale õppimise juures selge eesmärk, mille poole soovid püüelda. Pane see kirja
  • Erista oluline ebaolulisest: vali mällu jätmiseks välja olulisim, ülejäänu lase ununeda
  • Korda loetut kõnes
  • Kasuta meeldejätmiseks erinevaid meeleorganeid — nägemist, kuulmist jne, aga ka läbikirjutamist, teistele jutustamist, omandatu ise läbitegemist… (nägemismälu vs kuulmismälu)
  • Jaga õpitav osadeks ning õpi osade kaupa
  • Raja endale tugipunktide (märksõnade) skeem. Joonista see paberile
  • Korda infot selle operatiivmällu viimiseks 20 sekundi jooksul
  • Õpitu püsimällu viimiseks korda seda vahetult 10 minuti jooksul ning siis juba järgmisel hommikul
  • Rühmita info (nt pikka pangaarve numbrit on kergem meeldejätta osade kaupa)
  • Moodusta akronüüme (nt loetelu puhul sõnade esitähtedest) Kasutada võib ka laiendatud akronüüme lause iga sõna algustäht). Vikerkaare värvide järjekorda ¬– punane, oranž, kollane, roheline, sinine, tumesinine, lilla — aitaks meeles pidada lause “Punkar ostis kirjule rotile leiba”. Akronüüme saab kasutada isegi sellistes teadusliked ainetes nagu bioloogia ja keemia. Nt kolm ensüümi meie organismis, mis muudavad tärklist ja glükogeeni suhkruteks, on amülaas, tripaas ja lipaas. Neid aitab meeldejätta lause Ameeriklane triikis lipsu”
  • Avasta mingi “naljakas seadus”, märka omandatavas naljakat või groteskset. Kas sul on raske tähtsaid fakte meelde tuletada? Vaata need raamatust järele ning seosta oma kujutluses haaravate piltidega. Mida kummalisem kujutlus, seda paremini jääb info meelde. Näiteks ajaloo tunnis kuuldut võid ette kujutada multikana.
  • Seo sõnad riimidesse
  • Loo assotsiatsioonide ahelik (nt õhtu — pidu — muusika…)
  • Kasuta mälulaegaste süsteemi, paiguta faktid mõttes eri ruumi, eri sahtlitesse
  • Meenuta olulist asja sellele omases kohas
  • Õpi põhitarkust erinevates keeltes
  • Kasuta õpitud mõisteid võimalikult ruttu ja tihti

Materjali võib organiseerida ka assotsiatiivselt: naabruse, sarnasuse või vastandlikkuse alusel. Kasulikud on ka järgmised nipid:

  • moodusta antud mõistetest palju lauseid
  • leia näiteid
  • rakenda teooria praktikasse
  • tõmba paralleele
  • mõtle välja küsimusi
  • õpeta kedagi teist

Allikas:

http://naistekas.delfi.ee/perekond/koolilaps/opeta-laps-oppima.d?id=26708315

Kirjutas koolipsühholoog Kaia-Leena Lass

9. aug. 2010 at 08:09 Lisa kommentaar

7 tähtsat omadust

Norra pedagoogikalektor Godi Keller ütleb, et lapsel on elus hästi hakkama saamiseks tarvis seitset omadust ja oskust. Mis need on ja kuidas neid toetada?

Kord rääkis üks ema Godi Kellerile uhkusega, et tema viieaastane laps õpib juba arvutist tähti ja numbreid. “Selle ema jaoks on tähtis, et tema laps saaks koolis hästi hakkama,” järeldab Godi Keller, isa, vanaisa ja pedagoog, kes peab lastevanematele ja õpetajatele üle Euroopa loenguid ning on Oslo lastevanemate kooli eestvedaja. “Mulle on tähtis, et laps saaks hästi hakkama elus.”

Järgnev lugu põhineb intervjuul, mille Godi Keller andis Perele ja Kodule aprillis. Toona pidas ta Eestis loenguid, kohtus vanemate, õpetajate ja lastega. “Kirjutage järgnevad seitse punkti paberile,” kõlab tema soovitus lapsevanematele, “kinnitage see paber oma voodi juurde seinale, lugege igal hommikul üle ning mõelge: kuidas saate te täna neid lapse omadusi tugevdada, säilitada ja toetada?”

Esimesed kuus järgnevalt nimetatud omadust on lapsel olemas juba sündides, viimane omandatakse elu jooksul.

1. Eneseusaldus

Eneseusalduse all peab Godi silmas iseenda tundmist ja sisemist kindlust (mitte segi ajada välise enesekindlusega, mille annab teiste hinnang ja mille ühe liialdusena võidakse tajuda isekust). Laps, kes on korras enesehinnanguga ja kindel oma võimes toime tulla, säilitab ka keerulistes olukordades rahu ning teiste hinnang ei kahjusta tema enesetunnet olulisel määral.

Kuidas tugevdada lapse eneseusaldust?

• Paku lapsele väljakutseid – selliseid, mille kohta tead, et laps saab nendega hakkama või et nendega hakkama saamiseks peab ta end pisut ületama. Neist saab laps tunde, et ta oskab midagi, mida ta varem ei osanud.

• Jälgi, et laps ei peaks korduvalt läbi kukkuma. Loomulikult peab laps kogema ka kaotust ja ebaõnne, ent kui need aina korduvad, kahjustab see tema eneseusaldust. Laps peab õnnestuma piisavalt, et mitte kaotada energiat ja tahet teha läbi pingelist õppimise protsessi.

• Ära tekita lapses ärevust. Enamasti pole küsimus selles, et laps ei saagi näiteks koolis mingi ainega hakkama, vaid tema valmisolekus õppida. Kui laps pelgab õpetajat, ei pruugi halvad hinded tulla sellest, et laps ei saa ainest aru, vaid ärevus võtab talt võime mõelda. Rahulikus keskkonnas saaks laps kõigest aru.

• Ära satu paanikasse ega muutu süüdistavaks, kui laps on saanud kehva hinde. Laps loeb vanema mõtteid ja tundeid, ning kui vanem on sisemiselt ärev ja hirmul, et tema järeltulija on luuser, tunnetab laps seda. Ka siis, kui vanem seda varjata püüab. Oled sa oma südames ikka kindel, et head hinded pole kõige tähtsam asi elus?

• Iga laps on mingil alal andekas – kes muusikas, kes kunstis, kes enesetunnetuses, kes käelises tegevuses. Elus pole sageli tähtsaim see andekus, mida kool hindab. Kui kool su lapse andeid ei hinda, märka ja tunnusta neid sina.

• Pidage sõbralikku dialoogi kooliga, leidmaks ja toetamaks lapse tugevaid külgi. Dialoog vanema ja kooli vahel toetab ka last, sest ta tunneb ühendust.

• Ärge tähtsustage eneseusalduse tugevdamise vahendina üle võistlust, omavahelist jõu- ja osavusproovi. Godi Keller: “Võistlus on hea vaid võitjale ja teisele-kolmandale, kõigile ülejäänuile on see katastroof.”

2. Usaldus maailma vastu
Maailma usaldav laps julgeb ringi liikuda ja uusi alasid katsetada, küsida ja eksida. Usalduse vastand on hirm.

Kuidas toetada lapse usaldust maailma vastu?

• Enne, kui räägid looduse saastamisest, sõdadest ja ülekohtust, õpeta laps loodust, ümbritsevat elu ja inimesi armastama. Kui laps on saanud olla rõõmus metsa või jõe üle, kui teda on õpetatud neid armastama, kaitseb see teda edaspidi. Vanemal on tähtis tajuda, millal on laps valmis kuulma, et kõikide inimeste teod ei olegi usaldusväärsed; millal on tema baasusaldus nii tugev, et negatiivne info ei kahjusta teda.
Kui rääkida kuueaastasele näiteks napalmist, tekitab see teadmine temas hirmu. Kui rääkida kolmeaastasele, et loodus on saastatud, et inimesed ise kahjustavad seda, kaotab laps rõõmu olla looduses ja tema usaldus inimeste vastu saab löögi. See ei tähenda, et teleka peaks kodust välja viskama, kuid vanemad peaksid mõtlema, mida on nende lapsel hea teada ja mida mitte.

• Kontrolli oma hoiakut: kas sinus eneses on säilinud usk inimkonna headesse kavatsustesse või usud sa, et maailm on lootusetu paik? Laps võtab esmajärjekorras üle mõtted ja tunded, mis valitsevad vanema sees. Ka siis, kui räägitakse vastupidist.

• Märka last ümbritsevate täiskasvanute hoiakut. Lapse usaldust kahjustab, kui tema hoidjaks või õpetajaks on inimene, kes korrutab, et maailm on üks lootusetu paik ja inimesi valitseb kurjus.

3. Elurõõm
Elurõõm on väga tihedalt seotud eelmise punktiga. Elurõõmus laps naudib ennast ja oma tegemisi, kui need ka kõrvalseisjale tähtsusetud tunduvad. Ta oskab tunda rõõmu väikestest asjadest.

Kuidas tugevdada elurõõmu?

• Jäta lapsele võimalus midagi oodata ja igatseda. Tänapäeval on see suur väljakutse, kõike võib ju saada kohe ja kiiresti. Soovitu kiire saamine tekitab tühjustunnet ja igavust ning jätab lapse lõpuks ikkagi rahulolematuks.

• Tekita pere elurutiinis kindel aeg, mida oodata. Looge mõni peretraditsioon: pühapäevahommik pannkookidega või reedeõhtune saunaskäik vanaisa pool. See võib olla ka laupäevaõhtu koos perega teleri ees – tähtis on, et see erineks muust ajast ja teeks kõiki õnnelikuks.

• Otsi võimalusi luua meeleolu, kas küünlavalguse, ühise matka või jutuajamisega. Laps kogeb sellest, et rõõmu ja püha tunnet tekitab ühisosa, mitte asjad.

4. Uudishimu
Uudishimu tõukab avastama maailma ja elu. Selle vastandiks on ükskõiksus: miski ei köida last, kõik on igav.

Kuidas säilitada lapse uudishimu?

• Samamoodi nagu elurõõmugi, andes lapsele võimaluse midagi oodata.

• Juhindu lapse elavast huvist. Uuri valdkonda, mis talle huvi pakub, ja vestle sobival hetkel sel teemal.

• Ole ise uudishimulik ja aita lapsel elu eri valdkondi avastada. Ära moraliseeri – pole olemas õigeid vastuseid, tuleb lihtsalt ümbrust uurida.

• Ära heitu, kui su teismeline tundub olevat kaotanud uudishimu ja vastab kõigile ettepanekutele kuhugi minna: ei huvita! Teismeline on isegi uudishimulikum kui noorem laps, lihtsalt tema huvid on muutunud. Enamik teismelise uudishimust on suunatud sellele, mis toimub tema enese sees, tema eakaaslastes ja nende vahel.

5. Avatus
Avatus on võime näha teisi lahendusi, mitte anda liiga vara hinnanguid. Selle vastand on eelarvamused, tunne, et sul on olemas juba vastused kõigele. Avatus on seotud üldise tolerantsiga ühiskonnas.

Kuidas säilitada lapse avatust?

• Paku lapsega rääkides erinevaid seisukohti. Näita, et probleemi on võimalik lahendada mitmel moel.

• Näita lapsele, kuidas rääkida kellegagi nii, et kuulad teda päriselt. Austa teise inimese arvamust ja õpeta ka laps seda austama.

• Kontrolli ennast: kas sina suhtud maailma eelarvamusteta?

6. Tahe
Tahe on võime teha tööd, mitte alla anda, kui miski sulle vastu töötab. See on võime visalt raskustest üle saada ja uuesti tõusta, kui oled kukkunud.

Kuidas säilitada lapse tahet?

• Sea sisse kindel argipäeva rütm: enam-vähem samal kellaajal äratus, siis pesu ja söök. See annab lapsele kogemuse, et kindel, rahulik elu on teatud struktuuriga – et ellu kuuluvad nii mõnusad kui ka mitte nii mõnusad, kuid vajalikud toimingud, mida me peame tegema, et meie hea elu saaks toimida. Nii kogeb laps, et kodu koristamine kuulub hea elu juurde ja et nõudepesu on osa elust. Selline struktuur on esimene samm, et lapsel saaks hiljem kujuneda enesedistsipliin ja tahe ära teha ka elus ettetulevad ebameeldivad asjad.

• Ära anna lapsele liiga vara liiga palju valikuid. Varased valikud teevad ta närviliseks ja nõrgendavad tahet, sest laps kardab ilma jääda millestki, mida ta ei vali. Lapse elu on palju lihtsam ja selgem, kui ta ei pea valima mitme söögi vahel, vaid pelgalt selle vahel, kas süüa või ei.

• Anna lapsele kodus kindlad kohustused, näiteks hoida oma tuba või mänguasjad korras. Kuigi laps võib selle vastu tõrkuda, saab varases lapseeas täidetud kohustusest aja jooksul harjumus ja seejärel vajadus.

• Täida ka ise oma kohustusi kui osa oma heast, naudingut pakkuvast elust.

7. Sotsiaalsed oskused
Sotsiaalsete oskuste all peab Godi Keller silmas oskust kasutada oma võimeid ja energiat, et teisi inimesi tajuda ja toetada. See on seotud eelmistega. Kui lapsel on näiteks hea eneseusaldus, siis ei vaja ta pidevat võistlust, et ennast tõestada, ja ta saab oma energia suunata teise inimese aitamisse.

Kuidas toetada sotsiaalsete oskuste arengut?

• Näita selgelt välja, et iga laps on erinev ja igaüks on väärt austust.

• Aktsepteeri inimeste erinevusi.

• Ära võrdle last tema õe, sõbra ega üldiste standarditega.

• Anna lapsele tunda, et ta on piisavalt hea.

• Aktsepteeri nii lapse tugevaid kui ka nõrku külgi, julgustades teda viimastega tööd tegema.

• Aktsepteeri iseennast, sest alles siis saad aktsepteerida teisi. Ära unusta, et kuigi sul on nõrkusi, oled ka sina piisavalt hea.

Kes on Godi Keller?
Godi Keller on põhihariduselt loodusteadlane ja töötanud aastaid õpetajana. Peab õpetajatele ja lapsevanematele loenguid paljudes riikides. Töötab Oslo Rudolf Steineri ülikooli kolledžis ning on Oslo lapsevanemate kooli üks asutajaid ja eestvedajaid.
Sel aastal ilmub eesti keeles tema raamat “Südamega kool”.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/34011/y_tahtsat_omadust.html

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja kodu

9. aug. 2010 at 11:13 Lisa kommentaar

Mida teha, kui laps seltsib “halbade” sõpradega?

12aastane Andreas on ootamatult hakanud aega veetma peamiselt 14–15aastaste kambaga. Koolis peetakse neid noori probleemseteks: õppimise vastu huvi ei tunne, suitsetavad ja käivad mööda pidusid. Andrease vanemad on mures – mis nende korralikust pojast selles seltskonnas saab? Kuidas teda suitsu, alkoholi ja seksi eest hoida? Ja kas see ongi võimalik?

Iseseisvumine on murdeea loomulik nähtus. Kõik lapsed läbivad selles eas antisotsiaalse perioodi ning püüavad rikkuda kõiki võimalikke reegleid. See on sotsiaalse küpsemise loomulik kulg. Nii õpib laps tundma reeglite sisu ja põhjusi ning tunnetab neid, mitte ei järgi mehaaniliselt üksnes karistuse hirmus. On vaja läbi teha anarhia etapp, et saaks mõista korra olemust.
Bioloogiline murdeiga nihkub üha varasemaks, pole haruldane, et juba 11- või isegi 10aastased lapsed käituvad murdeeale omasel viisil. Häda on aga selles, et psühholoogiline murdeiga ei nihku eriti, kuna mõistuse ja tunnete küpsemiseks vajalik elukogemus nõuab tekkimiseks ikka sama palju aega. Nii on meil üha rohkem lapsi, keda valdab tung iseseisvusele ja anarhiale, kuid kelle maailmapilt on veel liiga lihtsustatud ja mustvalge ning kes seetõttu ei pruugi sugugi mõistlikult käituda.

Kas hirmud on põhjendatud?

Tüüpiliselt leitakse uued suhted omaealiste seast. Andreas aga käib suuremate seltskonnas, mis viitab sellele, et ta ei tunne end oma lapsepõlves hästi ning otsib lähedust täiskasvanute maailmaga. Noored, kes teevad või vähemalt ütlevad, mida tahavad, ning rikuvad pidevalt reegleid – see vastab Andrease ettekujutusele täiskasvanulikkusest.
Antisotsiaalne periood kulgeb raskemalt, kui lapse suhe kodustega pole kuigi lähedane. Igasugust puudujääki suhetes püüab laps tavaliselt korvata väljaspool kodu. Seega, kui vanemad soovivad mingitki mõju lapse üle säilitada, siis saab ka lahendus tulla üksnes kodustest lähisuhetest.

Kas on põhjust karta kõige hullemat? Napsu ja suitsu proovivad lapsed niikuinii. Proovimisest kaugemale läheb asi siis, kui kodust on saadud kaasa soodne hoiak või kui joomine on kambas normiks ja auasjaks.

Seksi puhul tuleb karta mitte asja ennast (mis on ju loomulik osa elust), vaid tagajärgi. Lahendus on seega harimises: kaitsevahendid, petting, oraalseks. Ja harida pigem varem kui hiljem.

Narkohirmgi on paraku põhjendatud, kuna see on klubikultuuri osa. Narkootikumid aitavad seal suhtlusraskustest üle. Märksõna on suhted – kui lapsel on head sotsiaalsed oskused, siis on risk väiksem. Riskirühm on introvertsed ja kehvade lähisuhetega lapsed.

Mida saab vanem teha?

Kuidas võib lapsevanem ülalkirjeldatud olukorras reageerida?

Keelab ära: “Sa ei käi enam nende huligaanidega!”
Lähedus vanema ja lapse vahel väheneb veelgi. Laps hakkab tegema samu asju salaja (st harjub valetama) ning tunneb neist veel rohkem mõnu, sest need on keelatud. Mida järsem on käsk, seda enam tahab murdeealine reeglit rikkuda.

Ignoreerib, teeb näo, et probleemi pole olemas.
See on parem variant kui keelamine, sest siis pole kambas jõlkumine lapse jaoks nii huvitav ning võib loota, et see läheb kergemini üle (kuid lootus ei pruugi täituda). Lõputu ignoreerimine pole aga võimalik, sest vanema jaoks ju probleem püsib. Pealegi vähendab ka ignoreerimine lähedust, kuna laps tunneb, et tema elu ei lähe vanemale üldse korda.

Näägutab: “Selles pätikambas rikud sa oma elu ära! Kui tahad elus kusagile jõuda, siis pead õppima, mitte nende huligaanidega ringi jõlkuma!” Suhete maailmas ratsionaalne argument ei toimi: kui lapsele “pätikambas” meeldib, siis ei vähenda seda tõmmet ükski mõistuspärane seletus. Kui vanem halvustab tema ideaali, siis muutub see veelgi atraktiivsemaks: mida kontrastsem pilt, seda teravam probleem.

Apelleerib mõistmisele: “Palun saa aru, ma kardan sinu pärast. Palun ära käi enam nendega.”
See võiks teoreetiliselt toimida, sest vanem tunnistab, et probleem on temal, mitte lapsel – ja ta palub lapselt abi, mitte ei kamanda. Võib aga karta, et kui laps juba on niisugusesse seltskonda sattunud, siis pole kodused suhted kuigi lähedased ning vanema mure ei pruugi lapsele korda minna.

Mängib cooli, kutsub kamba külla, paneb trance’i mängima ja omamehetseb. Tulemuseks on sürrealistlik pilt, mis võib küll olla noortele naljakas vaadata, kuid ei anna midagi suhetele. See oleks sama tobe kui täiskasvanute sünnipäev McDonald’si lastenurgas.

Kolib ära. See on väga radikaalne lahendus, mis võib olla õigustatud, kui laps on sattunud otseselt kuritegelikku seltskonda. Kui mingit liiki kuritegevus on kambas normiks, siis hakkab ka tema paratamatult sellega tegelema. Teise linna kolimine lahendab hetkeks kriisi ja annab võimaluse otsast alustada.

Parandab lähisuhet. Põhimõtteline lahendus saab tulla ainult vanema-lapse suhtest. Lähisuhteid tuleb ehitada sünnist saadik. Murdeeas midagi muuta on juba väga raske, ehkki mitte päris võimatu. Igal juhul tuleb olla järjekindel ja mitte loota kiirele edule.

Probleemidega lapse vanem on tüüpiliselt kas autoritaarne või eemalolev. Kummalgi juhul ei võta ta last võrdsena, kelle vastu tuleb huvi tunda, kellega koos tegutseda ja kelle arvamust arvestada. Suhete maailmas on kõik osalised võrdsed. Kui vanem võtab hoiaku, et ta ei “alandu” lapse tasemele, kirjutab ta probleemi lähisuhetesse sügavale sisse.

Mida murdeealisega teha annab?

Vanem loodetavasti teab, millised on tema lapse huvid. See annab võimaluse vestelda last huvitavatel teemadel, viia ta spordivõistlusele, kinkida kitarr, koos autot putitada vms. Võti on teha kahekesi koos midagi sellist, mis lapsele huvi pakub. Alguses on see mõlemale poolele võõrastav ja piinlik, aga kui olla järjekindel, siis võib kadunud kontakt lõpuks taas tekkida. Ja alles siis saab hakata kambale asendusi otsima.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/8862/murdeea_anarhia.html

Kirjutas Kaur Hanson ajakirjas Pere ja kodu

9. aug. 2010 at 11:07 Lisa kommentaar

Heade hinnete saamiseks tarkusest ei piisa

Rahulikele ja sõbralikele õpilastele panevad õpetajad tihti paremaid hindeid kui aktiivsetele ja isepäistele. Ilmne ebaõiglus, sest nad ei pruugi olla kübetki targemad.

Soome tuntuim psühholoog Anna-Liisa Keltikangas-Järvinen on aastaid uurinud inimeste temperamenti ja leiab, et temperament mõjutab õppetulemusi eelkõige õppimisstiili kaudu. Kui anda näiteks kolmele täiskasvanule teha nõudlik töö, siis võib olla nii, et üks paneb kabinetiukse enda järel kinni, lülitab välja telefoni ega lahku toast enne, kui ülesanne täidetud.
Teine käib iga 20 minuti järel kohvi võtmas, liigub vahepael ringi, ajab juttu. Kolmandast ei saa üldse aru, et ta midagi teeb. Teda võib segada, ta võib vahepeal teha midagi muud ja siis jätkata põhiasjaga. Kuid töö saavad nad kõik valmis.

Temperament mõjutab seda, kui suurteks osadeks inimene oma ülesande jagab, palju ta liigub selle tegemise ajal ja palju ta talub segamist.

Koolis on aga ainult üks stiil – tuleb istuda 45 minutit järjest ühe koha peal ja tegelda ühe ainega. Osale õpilastest kooli stiil lihtsalt üldse ei sobi.

Temperamendi kaudne mõju avaldub selles, kuidas õpetajad erineva temperamendiga õpilasi hindavad. Esimest korda märgati seda rohkem kui 10 aastat tagasi ühes uurimuses, mille käigus õpetajatelt küsiti, missugused õpilased saavad häid hindeid. Õpetajad ei nimetanud andekust, intelligentsust, mälu ega motivatsiooni. Nad kirjeldasid ainult õpilaste temperamenti.

Ameerika uurimused näitavad lausa, et temperamendi osa hinnetes on 40%. Soome koolimaailmas on see protsent keskmiselt 25, osa õpetajate puhul aga isegi kuni 60.

Millised temperamendijooned takistavad edasijõudmist kõige rohkem?

Ma tahan kõigepealt rõhutada, et inimese temperamenditüüp pole kuidagi seotud tema intelligentsi ja võimekusega, ent ometi seletab see neljandiku õpiedukusest. Igal intelligentsuse tasemel on ühepalju erinevate temperamentidega inimesi.

Reaalsus on see, et edasijõudmist koolis takistavad õpilase suur aktiivsus, vähene püsivus ja kerge häiritavus – ja need on kõik suuresti kaasasündinud omadused.
Öeldakse, et õpilane peab olema aktiivne. Jumal kaitsku õpilast aktiivne olemast! Aktiivsus tähendab vilgast tegutsemist, rahutust. Beebina oli neil lastel vaja pidevalt kõike suhu toppida, veidi suuremana pistsid nad oma sõrme igasse lillepotti. Koolis ei suuda nad paigal istuda, räägivad palju ja kõvasti. Neil on kogu aeg “pöörded peal”.

Ja see on kaasasündinud omadus.

Pärilikkus moodustab temperamendist kuni 60%. Aju virgatsained dopamiin ja serotoniin mõjutavad temperamenti ning nende hulk ja aktiivsus on inimestel sünnipäraselt erinev. Temperamendile avaldab mõju ka ema rasedusaeg, näiteks toimib halvasti ema liigne stress.

Kas siis kasvatus ei kujundagi temperamenti?
Temperament on kaasasündinud eeldus teatud moel olukordadele reageerida. Kui inimesel on kalduvus kergelt ärrituda, siis seda ei saa muuta. Aga me saame õpetada, kuidas käituda juhul, kui ärritus tekib. Vanemad mõjutavad seda, kuidas inimene oma temperamenti kontrollib.

Last vormib ka see, millist tagasisidet talle anname. Võtame näiteks beebi, kes on juba sünnipäraselt rõõmus ja rahulik, naeratab igaühele. Kõik kiidavad ja nunnutavad teda ning tita saab pidevalt kinnitust, et ta on tore inimene. Teine, sünnipäraselt rahutu laps, topib näpud igale poole, kuhu saab, ja rahmeldab kogu aeg ringi. Mida tema kuuleb? “Aidake mind, ma olen sest lapsest surmani väsinud,” hädaldab ema. Beebi hakkab endast looma negatiivset minapilti veel enne, kui ta rääkima õpib.
Seega on temperament püsiv kalduvus käituda ühel või teisel moel, aga selle ilmnemisvorm muutub aja jooksul ja seda mõjutab ka kasvatus.

Kui õpilane ei suuda keskenduda

Järjekindlus või püsivus tähendab asjade lõpuleviimist. Inimene ei alusta enne uut tegevust, kui eelmine on lõpetatud. Järjekindlus on parim Looja kingitus kooliõpilasele. Selline laps harjutab ja harjutab, kuni lõpuks on matemaatikaülesande lahendamine selge.

Teisest küljest: sama järjekindlalt, kui ta pusib matemaatika kallal, võib ta nuruda vanematelt näiteks jalgratast – hakkab pihta ja järele ei jäta. See on hea näide ilmestamaks, et ükski temperamendijoon pole iseenesest hea või halb. Positiivsus või negatiivsus sõltub olukorrast.

Koolis kipuvad järjekindlad lapsed olema põikpäised. Mu ämm, kes õpetab rootsi keelt, vaidles ühe niisuguse õpilasega pikalt, kuidas kirjutada rootsi keeles teatud sõna. Ämm tõi talle enda seisukoha tõestuseks hunniku sõnaraamatuid ja õpilane ütles selle peale vaid, et neis kõigis on kirjaviga.

Järjekindlusetus on koolis eriti halb omadus. Hiljem tööelus võib-olla mitte, see lisab paindlikkust, aga koolis jätavad sellised lapsed alustatu kiiresti pooleli, ei jaksa keskenduda, otsivad asendustegevusi.

Millised on alahinnatud omadused?

Tänapäeva ühiskonna üks suuremaid väljakutseid kasvatuse alal on tagasihoidliku lapse toetamine. Ameerika kultuurist on tulnud seisukoht, et tagasihoidlikkus on justkui puue. Tegelikult on sellised lapsed empaatilised, tundlikud. Nad pole kunagi agressiivsed ning neid on kerge kasvatada.

Ühes uuringus, mis tehti lasteaiaõpetajate seas, loetlesid õpetajad tagasihoidlike laste juba mainitud häid omadusi ning rääkisid, et aktiivsed lapsed on sageli agressiivsed ja rahutud. Ja samas uuringus veidi hiljem arutlesid nad juba, kuidas laste tagasihoidlikkust vähendada. Nagu varem esiletoodud positiivsed omadused ei tähendaks midagi.

Kui täiskasvanud tagasihoidlikule inimesele ütelda, et tema iseloomul on füsioloogiline põhjus, võib ta tunda kergendust. Rääkisin kord ühe 64aastasega, kes oli eluaeg arvanud, et ta on vilets inimene, sest on nii arglik. See inimene kuulis alles minu käest, et ta pole ise oma arglikkuses süüdi, see lihtsalt on tema temperamendi kaasasündinud joon.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/12815/heade_hinnete_saamiseks_tarkusest_ei_piisa.html
Kirjutas Evar Post ajakirjas Pere ja Kodu

9. aug. 2010 at 11:01 Lisa kommentaar

Suvest valutult koolirežiimile

Mida saavad vanemad ära teha, et üleminek suviselt vabaduselt koolirežiimile sujuks valutult, kirjutas ajakirjas Naised Gordoni Perekooli koolitaja Pille Murrik.

Suve lõpupoole võib laste suust sageli kuulda repliike „Ma ei taha lasteaeda!”, „Miks koolivaheaeg nii lühike on?” jms. Lapsevanemad, kes oskavad kuulata sõnade taga olevaid tundeid, ei hakka seletama, et kooliskäimine on lapse töö või lasteaeda peab minema sellepärast, et emal-isal on puhkus läbi, vaid peegeldavad lapse tundeid: „Sulle meeldib meiega koos kodus olla” või „Paistab, et kooliskäimine on sulle tüütu”.

Kogemus, et vanem teda märkab, kuulab ja mõistab, tähendab lapsele, et ta on vanema jaoks oluline, samuti äratab usaldust ja soovi end avada.

Tehke see päev tähtsaks

Oskus ära tunda, et lapsel on probleem ja last aktiivselt kuulata, aitab kaasa nii probleemide lahendamisele kui ka omavahelisele usaldusele, samuti toetab see lapse enesehinnangut. Paljudel juhtudel piisab ärakuulamisest, et laps vabaneks häirivast tundest ja häälestuks olukorraga toimetulekule.

Mida väiksem on laps, seda enam vajab ta vanemate suunamist. Näiteks lasteaialapsele võiks juba nädal varem anda suunavaid sõnumeid: „Järgmisel nädalal lähed sa lasteaed. Siis tuleb ärgata kell… Ja õhtul magama minna kell…”. Samuti võiks lasteaeda mineku päeva kalendris ära märkida.

Olge valmis protestiks ja vastuseisuks. Kui see tekib, kuulake laps ära, püüdke mõista, millistest talle olulistest vajadustest sünnib tema vastuseis. On see soov olla vanematega, hommikune magamine, suvine vabadus vms.? Proovige koos leida võimalusi nende vajaduste rahuldamiseks. Näiteks koolilaps võiks reedel ja laupäeval tavapärasest kauem õues olla ja hiljem magama minna.

Kuulake mõttega kaasa!

Kindlasti vajab vanemate suunamist esimesse klassi minev laps. Rääkige lapsega. Meenutage toredaid seiku oma kooliajast. Selgitage, kuidas kooliskäimine erineb lasteaiast, käige koos lapsega klassiruume vaatamas. Ka siis, kui lapsel on varem raskusi olnud kohanemisega või tema elus on olnud muutusi – uude kooli minek, klassi kordamine vms – on vanematel kasulik tavalisest tähelepanelikum olla, et lapse tundevarjundeid märgata ja teda mõistmise kaudu toetada. Arutage, mis muutub, kui suvevaheaeg läbi ja kool algab. Ärge lükake last oma tunnete ja mõtetega eemale, vaid kuulake nii, et saaksite osa tema tunnetest ja mõtetest.

Loomulikult häälestuvad enamus suuremaid lapsi ümber ilma vanemate abita. Tähtis on ka mitte üle reageerida. Kui te ise mõtlete algavast kooliaastast kui raskest katsumusest, võitlusest laste hommikuse pahuruse ja õhtuste tegemata koolitükkidega, kandub teie hoiak paratamatult neile üle, isegi kui te seda välja ei ütle. Katsuge võtta algavat perioodi kui väljakutset, võimalust uuteks kokkulepeteks ja koostööks.

Kelle pilt vihikule?

Olgem ausad, nii igapäevane lasteaias kui koolis käimine võib olla kurnav. Miks mitte aidata kaasa lapse positiivsele meelestatusele kaasa ühiste ettevalmistustega? Kaasake laps kooliasjade valimisele-ostmisele. Teie teate summat, mille eest saab valida, samuti ka valikukriteeriume (näiteks koolikott peaks toetama selga), mida saate lapsele selgitada, kuid vähem oluline pole ka lapse arvamuse ja vajadustega arvestada. Ka siin on abi lapse aktiivsest kuulamisest. Kui laps tahab näiteks Lotte pildiga vihikuid, kuulake, mille pärast ta neid soovib. Teeb see tal tuju heaks? Kui nende ostmine on liiga kulukas, ostke üks või paar vihikut Lotte pildiga, ülejäänud odavamad. Teadlased on ammu rääkinud, et positiivsed emotsioonid aitavad õppimisele kaasa.

Mida enam laps saab kaasa rääkida teda puudutavates valikutes, seda motiveeritum on ta oma asju hoidma ning seda paremini ta ennast tunneb. Ühtlasi õpib ta enda valikuid kaaluma, suureneb tema iseseisvus, enesekindlus ja eneseusaldus, neid läheb elus väga vaja. Miks mitte teha kooliasjade hankimise päev ja muuta see millegi toredaga, näiteks loomaaeda, kohvikusse või kinnominekuga veelgi meeldivamaks?

Paljud vanemad arvavad, et kooliaastaga kohanemiseks tuleb lapsi harjutada varem tuppa tulema, varem telekat vaatama jms. Minu kogemus kinnitab hoopis vastupidist. Enne kooli tuleb nii lastel kui vanematel kasutada igat võimalust akude laadimiseks ja võtta suvest mis võtta annab. Rõõm ja rahulolu enda ja oma eluga on parim ettevalmistus algavaks järjepidevust ja pingutust nõudvaks perioodiks. Minu rõõmuks kinnitavad seda ka õpetajad, kellega vestelnud olen.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/12863/suvest_valutult_koolireziimile.html

9. aug. 2010 at 10:57 Lisa kommentaar

Koolieluga kohanemine

Mida peaksid tegema lapsevanemad, et laps kohaneks koolieluga ladusalt ning saaks hakkama nii õppimise kui uutmoodi suhetega, arutleb ajakirjas Eesti Naine koolipsühholoog Kristi Raava.

Kooli läheb laps, mitte lapsevanem. Vanem peab endale teadvustama, et ta on lapsele küll toeks, kuid ei võta endale koolilapse rolli. Vanem võib ju arvata, et läheb kiiremini, kui tema kirjutab päevikusse tunniplaani, ja asjad on alati kaasas, kui ta pakib lapse koolikoti. Aga see on lapse oma väike töö, mille vanem üle vaatab. Las laps pusib tunniplaani kirjutada, olgu alguses need kõverad tähed ja kirjavead! See on koht, kus lapsevanemal tuleb õppida võtma last sellisena, nagu ta on. Kõik ei pea olema kohe täiuslik. Pealegi, kui laps paneb oma kooliasjad kokku ise, siis ta teab, mis tal kaasas on, ja tunneb ära oma võimlemisriided.

Sageli soovitatakse vanematel jätta puhkus ajale, kui laps kooli läheb. On tõesti hea, kui esialgu on keegi kodus ootamas. Mõistlik oleks terve esimese kooliaasta jooksul oma töökoormust mitte liiga suureks ajada. Esimene kooliaasta koos lapsega on tore, elus ainult üks kord ette tulev kogemus. Kurb oleks sellest peatumata läbi tormata. Mina leidsin palju vastuseid praegustele küsimustele oma kooliaja meenutustest. Oli aega mõelda iseendaga juhtunule, vanematele ning nende käitumisele.

Kas ja kui palju peaks lapsega koos õppima?

Õppimine on lapse vastutus. Vanem vastutab õppimiskeskkonna eest ja on toeks. Lastel on sageli raske alustada kodutööde tegemist. Esialgu võib vanem aidata lapsel valida, millest alustada. Oluline on, et laps prooviks kohe algul ise pusida ja alles siis tuleb appi vanem. Pidev kõrvalistumine pärsib lapse iseseisvat mõtlemist. Et jätkuks huvi õppimise vastu, võib seda teha mänguliseks. Meie peres polnud kirjatehnika just eriline lõbu. Ütlesin lapsele, et korraldame tähtede võistluse, pärast valid välja, milline täht saab esikoha.

Peaks jälgima, et juba esimese aasta jooksul õpiks laps 10-20minutiste lõikude vältel ise. Kuna lastele on aja tajumine keeruline, võib siin vajadusel abiks olla kell, mille suur seier näitab, kaua laps peaks proovima ülesandele lahendust leida. Iseõppimise oskus on väga tähtis ja selle harjutamisega tuleb alustada kohe, hiljem on hädas nii laps, vanem kui ka õpetaja. Hiljemalt kolmandaks klassiks peaks laps vajama ainult kodutööde kontrollimist.

Õppimiskeskkonna loomisel on muidugi väga oluline korralik valgustus ja õige kõrgusega laud-tool. Kui aga pole vaikust, siis tekib lapsel ikkagi raskusi keskendumisega. Koolilaps vajab päeva jooksul nii õppimiseks kui lihtsalt kodus  olemiseks rahulikku aega, sest koolipäev on raske tööpäev.

Lapsel tekivad koolis uued sõbrad…

… ja nad hakkavad üksteisel ka külas käima. Enamasti tekib paar-kolm sõpra. Kes nad on, millistest peredest pärit? Hakkaja vanem saab siin palju ära teha. Tean ema, kes kutsus lapse sõprade vanemad pühapäeval koogile, et nendega tuttavaks saada.

Mõni laps võib väga hakata teie koju külla kippuma, mõni on pärit probleemsest perest… Vanem peab kehtestama piirid ka oma koju lubamise suhtes. Näiteks: “Ma olen nõus, et te mängite õues, aga ma ei taha, et ta meile koju tuleb.” Kindlasti tuleb asja lapsele põhjendada, rääkida oma hirmudest. Lihtsalt “ei” pole argument.

Mõni laps on meelsasti nõus õhtuni külas olema. Meil on kokku lepitud, et sõpradega võib mängida kella kuueni, siis läheb igaüks oma koju. Suhtlemist päris keelata pole mõtet, lapsed peavad nagunii omavahel lävima ja keelamine tekitab ju huvi. Kindlasti peaks vanemal olema lapse sõprade ja nende vanemate kontaktid. Lapsele tuleb õpetada telefoni kasutamist ja kella peale koju tulemist.

Kuidas saab laps abi, kui on vaja?

Tuleb läbi mõelda tugisüsteem: kool, koolitee, kodu, naaber või keegi, kes saab aidata. Lastele peaks neile arusaadavas keeles rääkima, millised on ohud. Mõningaid riske vähendab kodukohas asuv kool: häda korral saab kas või koju joosta. Koduankur on lapsele ääretult oluline!

Lapsele tuleb tutvustada kohti, kuhu ta võib vajadusel pöörduda, olgu see siis pood, pank, politsei või muu ühiskondlik asutus. Ja politseiga ei tasu hirmutada. Minu isa oli miilits ja teda pahandas väga, et omal ajal hirmutati lapsi miilitsaga. Vanema ülesanne on anda lapsele kindlustunnet, et on kohti, kust saab abi paluda. Praegu on lastele suureks abiks telefon, aga ise hakkamasaamise vajadus ei kao kuhugi.

Mille pärast tulevad koolipsühholoogi jutule kõige väiksemad?

1.-3. klassi lapsed tulevad heameelega minu juurde, neil ei ole veel hirmu ega eelarvamusi psühholoogi suhtes. Käin igas uues esimeses klassis ennast, oma tööd ja töövahendeid tutvustamas. Väikestel lastel on palju probleeme, millest nad ei julge teatud põhjustel vanemale rääkida. Näiteks on lapsel koerahirm: ta peab kooliteel mööda tulema majast, mille hoovis on suur koer. Ta ei julge sellest kodus rääkida ja vanem arvab, et lapsel on koolihirm. Väikeste koolilaste sagedasemad mured on kiusamised, keegi ei ole kellegi sõber, mitmesugused hirmud, vanemate lahutus.

Muide, uni on hästi oluline! Mõnikord on laps pahur ja kisub riidu lihtsalt sellepärast, et on väsinud. Hiljemalt kell kümme peaks koolilaps minema magama, siin ei tohiks vanem järele anda.

Mida arvate trennidest-huvialaringidest esimesel kooliaastal?

On soovitatud lapsi esimesel aastal trennidega mitte koormata, kuid mingit füüsilist liikumist on siiski vaja. Olen täheldanud, et kiusajad ja kiusatavad ei käi trennis! Laps ei pea nii varases eas otsustama, millise spordialaga ta tahaks tõsisemalt tegeleda, olulisem on lihtsalt liikumine. Alustada võib kooli juures olevatest trennidest, ringidest, kuhu laps saab ise minna ja olla oma koolisõpradega koos. Kui huvid muutuvad, siis võib hiljem alati mujale minna.

Hüperaktiivsete laste puhul on treening lausa hädavajalik.

Kuidas tulla toime konfliktide lahendamisega koolis?

Kõige levinum on, et vanem teeb seda lapse eest, ja kõige hullem, kui ta asub süüdistama teist last. Esmalt oleks õige oma lapselt küsida, kas ta vajab abi. Võib-olla oli see ühekordne konflikt? Mõnikord piisab lihtsalt lapse ärakuulamisest. Kui tegu on vägivallaga, tuleb vanemal siiski sekkuda. Mõistlik oleks kohtuda mõlema poole vanematel ja klassijuhatajal. Või vanematel omavahel. Igal juhul tuleb asju ajada võrdsetel tasanditel. Lapsed on tragid ja teevad palju selleks, et nende probleemid leiaksid lahenduse. Eelkõige peab vanem olukorra õigeks hindamiseks kuulama ja usaldama oma last. Koolitülide puhul tasub kindlasti rääkida õpetajaga. Kogenud pedagoogi hinnang olukorrale võib osutuda väga täpseks ning nõuanded tõhusaks.

Poistevaheliste riidude puhul peaks asja klaarimises osalema ka isad. Ülimalt dramaatilisena näiv sinine silm või verd immitsev huul võib peale esimesena mõttesse tuleva koolikiusamise olla lihtsalt veidi ägedama mõttevahetuse sekundite jooksul tekkiv tagajärg. Asi, mis võib juhtuda parimategi sõprade vahel, kuid on tihti täiesti arusaamatu perekonna naispoolele.

On oluline, et vanemad jagaksid ülesandeid. Esimene kooliaasta annab paarisuhtes kindlasti tunda; võib juhtuda, et ühe vanema koormus paisub väga suureks. Selle vältimiseks tuleks oma kaasaga rääkida ning teha vajadusel muutusi mõlema elukorraldusse.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/12987/koolitee_rahulik_start.html

Kirjutas Tiiu Suvi

9. aug. 2010 at 10:49 Lisa kommentaar

Põnnide suhtekolmnurk

Miks on nii, et kaks nelja-viieaastast last mängivad kenasti koos, aga kolmekesi olles ei saa enam hakkama. Rasmus ja Daniel on nelja-aastased naabripoisid. Käivad teineteisel tihti külas, mängivad koos ja saavad hästi läbi…

Kuid mõnikord tuleb Rasmusele külla ka viieaastane Aleks ning siis muutub pilt täielikult. Daniel agiteerib pidevalt Aleksit: “Ärme ole Rasmuse sõbrad! Hakkame teda kiusama!” Nii Rasmuse kui Danieli vanemad on nõutud – miks sõber ühtäkki intrigaaniks muutub?

Nii väikeste laste puhul ei saa tegelikult rääkida veel sõprusest, nad on vaid kaaslased, kes rohkemal või vähemal määral koos mängivad. Sõprusega kaasnevat kiindumust ja kohustust nad veel ei taju. Sõber on see, kes midagi annab, näiteks lubab oma asjadega mängida.

Nelja-viiestel puudub ka arusaam koostööst, see tekib alles aasta-paar hiljem. Ei saa olla “meie asjad”, vaid ainult minu ja sinu asjad, mida võib küll omavahel jagada. Ka mängukaaslane kuulub mulle. Kui temale pretendeerib veel keegi, siis mõistan seda kui rünnakut minu omandile ja püüan ennast kaitsta.

Niisiis tekitab kolmeliikmeline rühm suhtekolmnurga, millega väikesel lapsel on keeruline toime tulla. Suuremad grupid jaotuvad spontaanselt paarideks. Kolmiku puhul on aga loomulik, et laps püüab sellisest olukorrast vabaneda. Millise viisi keegi valib, sõltub iseloomust. Tüüpiline on, et laps püüab ära joosta ning mängukaaslase kaasa tirida. Näiteks: “Poeme peitu ja vaatame, kas ta leiab meid üles!” Tegelikult peidetakse end aga nimme nii, et ei leiaks.

Mõni punub intriigi, mõni näitab üles otsest vaenulikkust. Introvertne laps võib vabatahtlikult eralduda ja üksi mängida. Domineeriv laps aga püüab ennast kehtestada korraga mõlema mängukaaslase “omanikuna”. See lahendab probleemi tema jaoks, kuid mitte teiste jaoks.

Millised lapsed teistele meeldivad?

Mille alusel üldse tekib sümpaatia? Esiteks, tavaliselt on kõrgem staatus vanemal lapsel. Tegelikult piisab sellestki, kui olla vanem mitte aastate, vaid käitumise poolest. Nii võib populaarne olla ka laps, kes rikub reegleid, hakkab täiskasvanule vastu, räägib seksijutte jne. Kui põnn on väga kuulekas või kõneleb pudikeeles, on ta tõenäoliselt vähem hinnatud sõber. Seega teevad lapsele teene need vanemad, kes räägivad kodus korralikku kirjakeelt ning väldivad “kätusid”, “kikusid” ja muud ninnunännu­tamist.

Teiseks, ühesuguse staatusega laste puhul on ihaldatum see kaaslane, kes lubab kergemini oma asjadega mängida. Ja kolmandaks, konformsel lapsel (sellisel, kes on teiste soovide suhtes leplik) on kergem sõber olla.

Kuidas konflikti lahendada?

Mida Rasmuse ema või isa saaks teha, et teda kaaslase kiuslikkuse eest kaitsta?

Räägib Danieliga. Rääkimisest pole kasu, ei hea ega kurjaga, sest Daniel ei saa aru, mida ta valesti teeb. Tema jaoks on loomulik, et ta tahab Aleksit sada protsenti endale, kuna too on seltskonnas vanim ja seetõttu autoriteet.

Suunab rühma kujunemist. Kolmnurka saab vältida, kui täiskasvanu ei lase kolmesel grupil tekkidagi – korraga kutsutakse külla kas ainult üks mängukaaslane või siis suurem rühm. Viimasel juhul tuleb ilmselt algatada ka mõni mäng, mis kõiki haarab.

Lapsi saab ka suunata omavahel rolle vahetama: ihaldatud sõber mängib kord ühe, kord teisega. Sedagi on lihtsam korraldada, kui lapsi on rohkem.
Selle ja eelmise lähenemise puuduseks on, et need ei õpeta Rasmust olukorraga ise toime tulema. Niipea kui vanem selja pöörab, on probleem tagasi. Põhimõtteline lahendus saab lähtuda ainult Rasmusest endast, mitte kaaslastest.

Ei tee välja. Kui tõrjutus Rasmust ei häiri, siis probleemi polegi. Mis sellest, et ei võeta mängu – meeldivaid asju saab ju ikka teha. Siiski tuleb arvestada, et suuremaks kasvades või mõnes muus suhtekolmnurgas võib laps end teisiti tunda.

Õpetab konformsust. Üks võimalus on õpetada Rasmusele teadlikult konformsust, sest siis muutub ta mängukaaslasena populaarsemaks. Mingil määral teeb seda iga vanem, öeldes: anna teistele ka oma asju, mine mängi temaga, ära suru enda soove peale jne.

Siiski ei tohi allumine saada ainsaks kohanemisviisiks, kuna pikas plaanis võib see muuta Rasmuse kõige madalama staatusega rühmaliikmeks. Kui laps kunagi ei vastandu ega väljenda oma arvamust, võivad teised hakata talle ebameeldivaid ülesandeid andma.

Õpetab ennast kehtestama. Kõiges ei tohi Rasmus järele anda, muidu ei teki rühmas tema vastu austust. Poiste maailmas määrab staatuse ka teatud annus agressiivsust. Tugevus ja julgus on olulised näitajad, seepärast on kindlasti kasulik trenni teha.

Konformsus ja kehtestamine peavad olema õiges vahekorras. Lepitada või lahkuda saab laps seni, kuni õhus on vaid konflikti oht. Kui juba rünnatakse, siis tuleb vastu anda; see on staatuse kujunemiseks väga tähtis.

Tüdrukute puhul ei määra staatust mitte jõud, vaid asjade hulk. Ka poisile kompenseerivad asjad puuduvat jõudu, eriti kui ta neid ka teistega jagab. See on paraku lühiajaline taktika, järgmine kord peaksid tal juba uued lelud olema. Pealegi tekitab see lapses arusaama, et “asjade eest saab kõike”.

Õpetab suhtlema. Suhtlusoskus ei tulene mitte üksikutest tehnikatest, vaid üldisest mõtteviisist, olukorra tajumise võimest ja koostöövalmidusest. Vastavalt vajadusele tuleb olla kas konformne või kehtestav, paindlik või jäik. Seda saab arendada ainult rohkete kontaktide kaudu.

Suuremate seltskonnas õpib laps teiste juhtimisel tegutsema ja oma koha eest võitlema, väiksemate seltskonnas saab ta ise juhtida ning positsiooni kindlustada. Mida mitmekülgsemad on suhted, seda lihtsam on leida ühisosa. Sellel põhineb nii suhete areng kui ka vaimne areng laiemalt.

Lapse suhtlusoskuse määrab eelkõige vanemate suhtlusstiil. Mida võrdsemana põnni võetakse, seda parem. See paneb ka lapsele kohustuse vanemat mõista, mis omakorda soodustab empaatia arengut. Niiviisi kahaneb kiiremini tema loomupärane egoism.

Emotsionaalne empaatia on kaasasündinud, kognitiivne empaatia aga kujuneb arengu käigus. Lapsel tuleb õppida end teadlikult kaaslase olukorda panema. Kui emotsionaalne empaatia on küll tugev, ent kognitiivne nõrk, siis on tulemuseks inimene, kes kipub pealetükkivalt teisi aitama, tundmata huvi, kas nood üldse vajavad abi.

Nonii, taas kord jõudsime järeldusele, et üksikute suhtlustehnikate mehaanilisest omandamisest pole abi. Suhtlusprobleemid lahendab mõtteviis, mille kohaselt laps on sinuga võrdväärne partner.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/14899/ponnide_suhtekolmnurk.html

Kirjutas Aleksander Pulver ajakirjas Pere ja Kodu


9. aug. 2010 at 10:43 Lisa kommentaar

Mul on kahju, aga vastus on EI!

Kas tõesti on nii keeruline ühendada konkreetset lapsevanemasõna armastusega lapse vastu?

Uurin oma 13aastaselt pojalt:
“Joosep, milline on sinu meelest üks hea ema?”
“Minu meelest võiksid emad olla sellised nagu professor McGonacall. No et oleks hästi range, aga samas armastaks last.”

Teate ju küll, Minerva McGonacall on see range pilguga muundamise õpetajanna Sigatüüka Võlukunstikoolist. See karm, napisõnaline ja kõikenägeva pilguga tark naine. Samas ka õpilasi austav ja mõistev õpetajanna, kes jagas vajadusel õiglasi karistusi ning kelle suur armastus õpilaste vastu selgus vaat et alles neile, kes olid Harry Potteri lugudega jõudnud viimase osani.

Mulle avas sümbol sellest rangest õpetajannast mõistliku distsipliini möödapääsmatuse paremini kui mis tahes kasvatusalane raamat piiride seadmise vajalikkusest. Aga ma olen muidugi ka potteriaanat lugenud.

Liigse lapsesõbralikkuse viljad käes

Tuttavate algklassiõpetajate sõnul on nad pidanud selle õppeaasta esimesel poolel tegelema laste käitumisprobleemidega, mis varem tulid teemaks alles 5.-6. klassis. Tasub vaid meenutada koolitulistamisi või lasteaiakasvatajate jutte sõnakuulmatutest põngerjatest, ja me veendume, et liigne lapsekesksus pole loodetud vilju kandnud. Vastupidi, kõikelubava lapsesõbralikkuse tulemuseks on segaduses laps, kes on sunnitud vastutust võtma seikade eest, mis pole tema vastutada, ja hoidma oma rabedat-rahmeldavat juhirolli ka seal, kus liigleebe täiskasvanu seda enda kanda ei võta. Ka lastepsühholoog Katrin Pruulmann näeb oma töös liigse lapsesõbralikkuse vilju. Need ilmnevad näiteks siis, kui tema juurde jõudnud 10-11aastased väljendavad suhtumist “mitte keegi ei tohi mulle midagi öelda ja mina tohin kõike, mida tahan”.

Jari Sinkkonen rõhutab oma raamatus “Kasvamine poisina”, et poisid vajavad hädasti autoriteetide lähedalolu. Autoriteetse täiskasvanu kõrval saab laps olla laps, tohib näidata oma tundeid ega pea võtma vastutust, mis käib talle üle jõu. Katrin Pruulmann ütleb, et selles mõttes ei erine poisid tüdrukutest. Mõlemad vajavad piire. Sest eks kehtesta ka tüdrukud end samamoodi kui poisid ja vajavad seega samuti ranget piiripanijat.

Loomulik hierarhia vabastab

Piiride seadmine tähendab, et laps teab, mis on talle lubatud ja mis mitte. Nii ei pea ta ka vastutama asjade eest, mis on vanema rida. Kui näiteks 1. klassi õpilane venitab hommikul ülestõusmisega, on vanema tagada see, et laps siiski kooli jõuaks, kui ta pole just haige. Ema-isa kohus on kindlustada järglase kooliminek ning teha selle vajalikkus selgeks ka lapsele.

Distsipliin peab olema, kuid see olgu mõistlik. Ja selleks, et lapsele mõistlikke piire seada, peab vanemal endal olema ettekujutus, mis ja miks on arukas. Järelikult mõelgu ema-isa enne läbi, miks nad midagi keelavad või käsivad. Enesekindlus saadab lapsele esimese sõnumi, et vanem käitub õiglaselt.

Lapsele reeglit sõnastades tasub olla pigem napisõnaline. “Hiljuti seletasin ühe hüperaktiivse lapse vanemale: lapsele pole vaja pikki-pikki põhjendusi, miks üks asi peab just nii olema,” toob Pruulmann näite. “Piisab teatest, et see peab nii olema. Seda on vaja sellepärast, et… ja seletad kolme lühikese lausega põhjuse.”

Muidugi võib selgitada ka oma kogemuse või näite varal, miks mõni reegel on vajalik. Aga ühest korrast piisab. Kui alustada selle meeldetuletamist iga päev sõnadega “kas ma ei ole sulle rääkinud sada korda”, mõjub see näägutamisena ja on mõttetu. Kui korrata tõsimeeli üht ja sama põhjendust, kulutab vanem oma autoriteeti. Laps teab reeglit, ta tahab vaid näha, kuidas tema käitumisele reageeritakse.

Ja loomulikult on olukordi, mil seletama ei peagi. Lapsele piisab teadmisest, et lapsevanem on vanem ja targem, tema teab ning vastutab.

Usalda, aga kontrolli

Lapsed pole meiega sugugi alati ühte meelt, ja hea ongi. Reeglite rikkumises oleksid nad ilmselt olümpiavõitjad. On kuldne tõde, et kui vanem on kodureegli kehtestanud ja ära seletanud, peab ta ka jälgima, kuidas väänikud seda täidavad.

Sinkkoneni järgi on kõige keerulisemas olukorras laps, kelle vanem vahel jälgib reegli täitmist ja karistab üleastumise eest ning vahel lööb käega. Et lapse segadust ära hoida, on vaja olla järjekindel. Laps peaks saama pidevalt kinnitust, et see, mida vanem ütleb, on põhjendatud, ja vanem ise tuleb oma asjadega toime. Mis autoriteedist me räägime, kui ema kehtestab reegli ja unustab sellest kinnipidamist jälgida?

Et vältida igapäevast kemplust, võiks kodureeglid koos kirja panna. Hästi sobib selleks näiteks kooliaasta algus, ja lapse kasvades tuleb neid muuta. Muidugi on reegleid seinale riputada mõtet vaid juhul, kui kõik pere lapsed on juba kirjaoskajad, kui kirja­­sõnal on neile kaalu. Kooliealised lapsed võtavad perekonna reeglid üldiselt hästi omaks, kui need just totaalselt ei erine ülejäänud maailma nõuetest.

Loomulikult tuleb kodureegleid ja muid, kirjutamata juhiseid täita ka suurtel. Ei tasu oodata lastelt lauakombeid, kui endal neid pole! Kui laps teatab, et täna ta ei söö, sest tal pole kõht tühi, siis on ehk emagi mõnikord õhtusöögist loobunud, sest näksis toidukordade vahel. Lapsed ju matkivad seda, mida me teeme, ja on meid vaadeldes üsna terased tegelased.

Kui jutust ei piisa, tegutse!

On olukordi, kus sõnalistest kokkulepetest ja reeglite meeldetuletamisest ei piisa. Me kõik teame neid… Näiteks on ema pojale öelnud, et arvutiga täna enam mängida ei saa, kuid kuuleb protesti: “Saan küll!” ja näeb silmanurgast, kuidas laps end masina ligi libistab. Kui lapse närv tõepoolest lubab tal kompuutri taha istuda, on ilmselt parem sõnadeta tegutseda. Tõsta ta lihtsalt ära.

Sinkkonen eelistab tegutsemist sõnadele eriti poiste puhul. “Näiteks on teismeline võtnud ilma loata teie jalgratta ja teeb sellega ohtlikku sõitu,” kirjeldab ta. “Siis ei tasu enam paluda, et ärgu rohkem nii tehku.” Sinkkoneni meelest on poisil hoopis lihtsam, kui isa paneb ratta luku taha. Nii ei pea laps heitlema ka piinlikkusega, kui on vaja sõpradele öelda: “Lubasin issile, et ma rohkem ta ratast ei võta.”

Ka Pruulmanni meelest on konkreetsel tegutsemisel jumet. Niikuinii peab ju täiskasvanu otsustama, ja pole mingit mõtet lapsele öelda: “Näe, ma pean sult nüüd ratta ära võtma. Kas oled sellega nõus?” Muidugi pole laps nõus! Konkreetsus, kuigi võib-olla karm, on lapsele samas ka vabastav – tema ei pea enam tegema otsuseid.

Ähvardada pole ilus, aga kui mingi ähvardus või võimalik karistus on vanema suust välja libisenud, tuleb seda raudselt täita. Ükskõik, kui kahju endal on. Muidu kaob autoriteet ja edaspidi on veel raskem. Pole mõtet ka lapsele öelda, et kui too ei tegutse vanema sõnade järgi, tuleb politsei. Lapsele piisaku vanema suhtumisest.

Aga range olles ei tohi unustada, et lapsed on ikkagi meile kallid inimesed. Sestap näidake oma armastust ka keelates ja karistades. Alati saab öelda: “Mul on kahju, et asi on nii kaugele läinud. Ma pean sind targaks lapseks ja poleks uskunud, et sa nii rumalasti käitud… aga midagi pole parata, meie reegel on selline ja ma pean sellest kinni pidama.”

Nii nagu tegi Minerva McGonacall.

Uurin oma 13aastaselt pojalt:
“Joosep, olin ma täna su meelest liiga range?”
“Ema, sa olid vinge – tegid tõelist McGonacalli!”

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/9119/mul_on_kahju__aga_vastus_on_ei.html

Kirjutas Krista Kivisalu ajakirjas Pere ja Kodu

6. aug. 2010 at 06:43 Lisa kommentaar

Kui hinded on käest läinud

11aastane Morten tuli varem koolis hästi toime, ent sel aastal ilmusid tunnistusele kolmed ja päevikusse märkused. Poiss on muutunud närviliseks ning otsib iga võimalust, et koolist puududa. Analüüsib psühholoog Aleksander Pulver.

Morteniga juhtus see, mis viiendas klassis toimub paljude lastega. Kokku langeb mitu tegurit: klassiõpetaja asendub trobikonna aineõpetajatega ja õppekava muutub ainekeskseks, kuid laste jaoks saab samal ajal järjest tähtsamaks hoopis suhtlemine sõpradega. Pealegi on nad kohe sisenemas murdeea segadikku.

Kuidas reageerivad Morteni ema ja isa? Muide, eriti tähtis on just isa reaktsioon, sest meie patriarhaalsete sugemetega perekultuuris on mehe sõnal lapsele (eriti poisile) rohkem kaalu.

I võimalus: ignoreerib
“Las saab ise hakkama. Mind ei aidanud omal ajal keegi, küll tuleb ka tema toime. Elu õpetab.”
Mida elu Mortenile õpetab? Kui ta on viks ja korralik, siis tunneb ta ilmselt üha suuremat muret ja lootusetust, tema enesehinnang langeb ning see raskendab õppimist veelgi. Aga kui ta on pigem selline poiss, kes saab oma enesekindluse spordist ja sõpradelt, siis jääb õppimine üha rohkem tahaplaanile. Halvimal juhul langeb Morten mõne aasta pärast koolist üldse välja.
Järsult halvenenud hinnetes pole ilmselt süüdi mitte ootamatult peale tulnud laiskus, vaid tänane koolisüsteem. Viimane eeldab lapselt palju sellist, mis talle üle jõu käib. Ainult eriti võimekad – või siis need, kel on erakordselt head õpetajad – saavad hakkama päris ilma vanemate abita.

II võimalus: teeb ise ära
Nii mõnigi isa või ema istub hilisööni, uurib õpikut ja lahendab lapse eest ülesandeid. Kui see muutub igapäevaseks, õpib laps kiiresti alla andma või oma kohustusi kavalalt teiste kaela sokutama.
Aga on ka erandeid: vahel käib mõni aine kaugelt üle õpilase võimete. Kui kaalukausil on lapse lugematud magamata ööd, depressioon, istuma jäämine või koolist väljalangemine – ühesõnaga asjad, millest sõltub tema tulevik -, siis tehku vanem selle aine koolitükke ilma mingite süümepiinadeta. Sest viga on süsteemis, mitte lapses või vanemates.

III võimalus: suur juht ja õpetaja
Aga võib-olla on Morteni vanemad sedasorti entusiastid, kes lapse koolitööd nüüdsest peale põhjalikult planeerivad. Ei tee küll ise ära, kuid juhivad ja kontrollivad iga väiksematki asja. Poisi hinded võivad seepeale väga heaks muutuda, kui ta võimed vähegi lubavad. Segaduses ning vähese algatusvõimega lapse puhul võib see meetod end õigustada, et kiiresti jälle järje peale saada.
Juhul, kui selline aktiivne kõikehõlmav “saneerimine” kestab aga pikemat aega – üle paari kuu -, tuleb valmis olla ka tõsisemateks tagajärgedeks. Laps kaotab algatusvõime ning jääbki ootama, et keegi iga tema sammu juhiks. Õppimine muutub ebameeldivaks (kooliskäimine mitte tingimata, seal teab ta ju kõike ja saab hiilata). Kuna Morten tunneb endal lakkamatult ema või isa survet, siis jahenevad ka suhted selle vanemaga ning väheneb lapse usaldus tema vastu.

IV võimalus: tähelepanelik ja kättesaadav
Kõige raskem on olla kohal, aga mitte sekkuda. Tunda huvi, ent mitte olla pealetükkiv. Kiita, kuid mitte teha etteheiteid. Aidata täpselt nii palju kui vaja, aga mitte rohkem.

Põhimõte peaks olema: ole toimuvaga kursis, kuid ära sekku. Kui aga laps kukkuma hakkab, siis püüa ta kinni, aita püsti ja lase tal endal edasi minna. Tähtis on toetada last usus, et ta saab ise hakkama. Vastasel juhul ei õpi ta õppima.
See tähendab, et tuleb osata kuulata ja hinnata probleemi ulatust. Lihtne on kõrvale kalduda, olgu siis ükskõiksuse või pealetükkivuse suunas, mistõttu see tee sobib vaid neile, kellel on oma lapsega väga lähedane suhe.

Tugev lähisuhe ongi edu peamine võti, ent see kujuneb välja juba palju varem. Kui suhtekapitali pole, siis mõjub toetuse pealesurumine lapse vabaduse piiramisena, millele on vaja vastu võidelda. Sel juhul saab abi tulla pigem väljastpoolt: autoriteetselt sõbralt või mentori tüüpi õpetajalt.

Kuidas suhtuda hinnetesse?

Igaüks, kes on pidanud kellelegi hinnet panema, teab, kui subjektiivne see on. Laps kahjuks mõistab hinnet kui oma väärtust. Kui vanem hindeid täielikult ignoreerib, näeb laps seda tõenäoliselt nii, nagu ei tuntaks tema vastu üldse huvi.
Hea hinde eest võib alati kiita, see tõstab enesetunnet. Aga mida teha halva hindega?

Karistamisest pole kasu. Laps tunneb end niigi halvasti, isegi kui ta seda välja ei näita, sest hinne ise ongi karistus. Selline paraku tänane hindamissüsteem on. Kui veel lisaks näägutada, taskurahast ilma jätta vms, kasvab lapses süütunne ja vastikus õppimise vastu. Ta hakkab õppima ainult hinnete pärast, ehk ka hindeid paremaks valetama. Ning väheneb tema lähedus vanematega.
Halba hinnet võib niisiis rahumeeli ignoreerida, kuid samal ajal peaks vaatama, et ei ununeks hea hinde eest kiita.

Kas tuleks koos lapsega analüüsida, mis täpselt valesti läks? Ainult siis, kui ta seda ise küsib. Enamasti teab laps niigi ning pole mõtet haavale soola raputada.

Aga lohutamine? Sõbralik tugi ja julgustus on igal juhul abiks. Vanem võib sisendada lapsele, et küllap järgmine kord läheb paremini ja küll ta saab oma asjadega hakkama. Ent kui lohutamisest kujuneb ühine nutukoor ning õpetaja kirumine, siis võib lõpuks kaduda lapse enesekriitika.

Kas sundida on vaja?
Jah, aga mitte kogu aeg ja püksirihmaga. Sundida tuleb eelkõige oma probleeme ise lahendama, mitte nende eest põgenema.
Morteni vanemad võiksid esmalt jõuda selleni, et poiss nendega arutaks, milles tegelikult probleem seisneb. Teiseks on vaja lapsele teadvustada paratamatust: et koolis peab käima, sellest pole pääsu. See on teema, mille üle ei tasu arutleda. Kui laps on mõistnud kooliskäimise möödapääsmatust (kuigi ilmselt tuleb seda talle iga natukese aja tagant uuesti selgitada), siis mõistab ta sedagi, et probleemid tuleb tal endal lahendada. Ja ta suudab seda, kui talle võimalus anda.

Allikas:

http://naistemaailm.ee/artiklid/12960/kui_hinded_on_kaest_lainud.html
Kirjutas Aleksander Pulver

6. aug. 2010 at 05:51 Lisa kommentaar

Vanemad postitused Newer Posts


Loendur

  • 36 982 vaatamist