Televägivalla ja arvutimängude mõju laste agressiivsusele

21. sajand on kahtlemata meedia- ja elektroonikaajastu. Kui mõelda oma argipäeva kulgemisele, siis on raske meenutada hetke, mil õhk on meediasfäärist puhas ning silmapiiril ei terenda ühtki elektroonikaseadet.  Hommikut aitavad alustada esimesed uudised Terevisiooni või mõne raadiokanali vahendusel, päeva edenedes vaadatakse paremal juhul ajalehed läbi või halvemal juhul veedetakse kogu päev internetis, õhtul on enamasti taas armsaks kaaslaseks televiisorikast või arvuti. See tähendab päev läbi info selekteerimist, analüüsimist, kriitiliselt kõrvale heitmist või vajaliku talletamist. Enamus inimesi elab nii ja raske on ka lapsi sellest päris välja jätta. Kuidas meedia ja meediumid aga tegelikult mõjutavad meie järeltulevat põlve?

Meedia mõju on kindlasti mitmetahuline, see võib olla hea ja halb. Kõik oleneb tarbija teadlikkusest, avatusest, kriitikameelest, soost, IQst jne. Täpselt samuti ei mõjuta meedia kõiki lapsi ühtmoodi vaid see oleneb laste vanusest ja arengutasemest. Mõnel juhul on nooremad lapsed meedia mõjutustele vastuvõtlikumad, kuid see ei tähenda, et ka vanemad lapsed või noorukid oleksid immuunsed. Enamgi veel, kompleksne või väga abstraktne meediasisu mõjutab ainult kognitiivselt arenenumaid lapsi, kes suudavad sõnumi lahti mõtestada. Meedia mõju lapsele oleneb aga ka lapse soost, rassist, temperamendist ja kodusest elust (Wilson, 2008). Kõik need tegurid mõjutavad lapse kulgemist läbi meediasfääri, mis võib kaasaegsete seadmete abil hõlpsalt meie kodu vallutada. Lapse kulgemine võib ühelt poolt olla väga õpetlik ja kasulik rännak või teiselt poolt hoopis saatuslik allakäigu trepp. Käesolevas kirjatükis keskendun sedapuhku aga just meedia (sh videomängude) negatiivsele mõjule ja selle seosele laste agressiivsusega.

Antud teema on juba aastakümneid inimestele huvi pakkunud ja on väga palju teadlasi (näiteks Anderson, Huston, Schmitt, Linebarger & Wright, 2001; Boyatzis, Matillo & Nesbitt, 1995; Comstock & Scharrer, 2003; Gentile, 2003; Huesmann, Moise-Titus, Podolski & Eron, 2003; Liebert & Sprafkin, 1988; Wiegman, Kuttschreuter & Baarda, 1992; Crick, Douglas & Ostrov, 2006), kes on meedia negatiivset mõju uurinud. Laste vägivaldsete telesaadete (videomängude) vaatamise ja agressiivsuse vahel on leitud nii lühi- kui pikaajalisi tugevaid seoseid. Täpsemalt öeldes mõjutab televägivald USA laste agressiivsust lausa 10% kõikidest teistest mõjuteguritest (gängi kuuluvus 9,6%, meessugu 3,6%, vaesus 1%, vanemate ahistav käitumine 0,8%) (Anderson, Gentile & Buckley, 2007, tsit. Wilson, 2008 järgi).

Uurimuste juures on aga üllatav asjaolu, et on leitud, et lastele mõeldud teleprogrammid on mitu korda vägivaldsema sisuga kui täiskasvanute omad (Crick, Douglas & Ostrov, 2006; Wilson, 2008). Peaaegu 70% USA lastesaadetest sisaldavad füüsilise vägivalla akte. Täpsemalt näidatakse lastele 14 vägivalla akti tunnis, samal ajal aga näeb täiskasvanute programmides vaid 4 vägivaldset käitumisakti tunnis (Wilson, Smith, Potter, Kunkel, Linz, Colvin jt, 2002, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi). See tundub täiesti ebaloogiline. Milleks küll?

Agressiivsus on inimese loomuses. Ühiskond lihtsalt surub meid raamidesse, mistõttu agressiivsus muutub tsiviliseeritumaks, peidetuks, sisemiseks tungiks, mis normaaljuhtudel vägivallana ei avaldu. See võib olla põhjus, miks inimestele meeldib vaadata ekraanivägivalda (actionfilmid, politseisaated jne), see vabastab ärevus- ja pingeseisundist, mille ühiskond on omakorda inimeste kallal vägivalla tarvitamisega tekitanud. Täpselt samuti võib olla laste puhul. Nad naudivad rohkem löömise, taplemise ja „jalaga tagumikku“ naljadega joonis- või mängufilme kui rahulikuma visuaalse pildiga saateid. Põhjus aga miks lastele pakutakse täiskasvanutest rohkem füüsilist vägivalda, on ilmselt sellest, et laste analüüsi- ja tõlgendamisvõime ei ole veel niivõrd välja arenenud, et nad saaks ka tsiviliseeritumast vägivallast aru ja läbiks katarsise. Neile on vaja teha „puust ja punaseks“ ning füüsiline kõigile nähtav vägivald ju seda on. Kahjuks on sellest ilmselt ka lastesaateid produtseerivad firmad aru saanud. Aga mis siis ikkagi juhtub kui laps puutub kokku vägivaldse tv- või arvutimeelelahutusega?

Wilson (2008) toob sellele küsimusele vastates välja kaks teooriat. Esimene neist on sotsiaal- kognitiivne teooria (varem sotsiaalse õppimise teooria), millele tuginedes saab öelda, et laps õpib ideid, väärtusi, emotsioone ja käitumismustreid vaadeldes teisi nende sotsiaalses keskkonnas. Seetõttu võib laps imiteerida oma lähiümbruskonna inimesi või hoopis meediategelasi. Teooria toetuseks on läbi viidud ka hulgaliselt eksperimente, mis näitavad, et lapsed jäljendavad telekast nähtud vägivaldset käitumist ja seda eriti juhul kui nähtud vägivald on olnud tasustatud (Wilson, 2008). Ometigi on see fakt väga tavaline ja ootuspärane kõiksugustele superkangelaste multifilmidele, kus omavahel sõdivad ja kaklevad head ja pahad tegelased. Pahad saavad surma, head võidavad. Laps ei pööra tähelepanu sellele, et head tapsid pahad ära ja tapmine on halb. Nad lihtsalt võitsid, mis tähendab, et tema jaoks saab selline vägivaldne käitumine aina enam normaalseks ja teinekord isegi ainuvõimalikuks.

Teine teooria, millel saab tugineda on informatsiooni töötluse teooria, mis püüab seletada meedia pikaajalist mõju indiviidile. Teooria tugineb mälus asuvate inimese jaoks tuttavate tegevuste ehk rutiinide (skriptide) õppimisele. Lastel kujunevad skriptid magamaminekurituaalide, arsti juures käimise, kooliks valmistumise jne kohta. Seetõttu omandab vägivalda meedia vahendusel või reaalelus kogenud laps skriptid, mis sisaldavad agressiivsuse kasutamist probleemide lahendamisel. Kui skriptid on kord juba omandatud, siis on ajul neile käitumist valides kerge ligipääs ning mida rohkem agressiivseid skripte kasutada, seda tugevamaks ja laiaulatuslikumaks need muutuvad. Seetõttu areneb lastel, kes korduvalt ja korduvalt meedivägivalda kogevad stabiilne kogum agressiivseid skripte, mis neid sotsiaalsetes olukordades juhivad (Wilson, 2008).

Veel üks põhjus, miks televägivalla nägemine võib agressiivset käitumist põhjustada või olemasolevat kinnistada ja tugevdada, on fakt, et see moonutab inimese maailmataju. Uurimused on kinnitanud, et olenemata inimese east tajuvad järjepidevad televisiooni jälgijad maailma ohtlikuma paigana ning kardavad rohkem vägivalla ohvriks langeda. Näiteks peavad järjepidevalt uudistesaateid vaatavad algkoolilapsed mõrva naaberlinnas tõenäolisemaks kui lapsed, kes päevauudiseid ei jälgi (Smith & Wilson, 2002, tsit. Wilson, 2008 järgi). Selline tajumoonutus võib aga panna inimest (sh last) ka sotsiaalseid olukordi ja teisi inimesi enda ümber ohtlikumana ja agressiivsemana hindama ning vastavalt oma tajule käituma. See tähendab, et inimene hindab tõenäoliselt olukorda valesti, omistab teistele negatiivseid mõtteid, tundeid, motiive, mida neil tegelikult ei ole ja kaitseb end täiesti mittevajalikel juhtudel. Ehk ta on agressiivne tunduvalt tihemini kui inimesed, kes tajuvad maailma adekvaatselt.

Kuidas aga väljendub laste agressiivsus televägivalla toimel? Crick, Douglas ja Ostrov (2006) viisid sellele küsimusele vastuse saamiseks läbi longituuduurimuse ja leidsid, et ka teleprogrammide vaatamise kestuse ja laste agresiivsuse kanaliseerimise vahel eksisteerivad soolised iseärasused. Nimelt on rohkem teleka ees viibivad tüdrukud rohkem sotsiaalselt agressiivsed ja poisid füüsiliselt agressiivsed kui nende vähem telekat vaatavad eakaaslased. Huvitav on leiu puhul see, et tüdrukute sotsiaalne agressiivsus oli suurem ka juhul, kui teleprogrammi sisu ei sisaldanud füüsilist vägivalda. Autorid ise oletavad, et põhjus võib olla selles, et ka harivad lastesaated võivad sisaldada sotsiaalselt agresiivset käitumist ning poisid ja tüdrukud lihtsalt märkavad ja õpivad sarnase sisuga saadetest erinevaid käitumismustreid. Siinkohal arvavad autorid, et võtmeteguriks võib olla asjaolu, et lapsed identifitseerivad end samasoolise telekangelasega ning võtavad just soorollispetsiifilise käitumise omaks. See võib nii olla, kuid ei pruugi. Võib ka olla vastupidi, agressiivsemad lapsed vaatavad rohkem telekat kuna neil on kehvemad sotsiaalsed oskused ja seetõttu vähem sõpru. Sooline eripära agresiivsuse kanaliseerimisel on aga televisioonist sõltumatult juba kindlaks tehtud.

Ka Wilson (2008) toob oma artiklis välja, et rohkem jäljendavad lapsed neid telekangelasi, kellega end rohkem samastavad. Samal põhjusel peavad osad uurijad vägivaldseid video- ja arvutimänge, mis võimaldavad aktiivselt vägivaldsesse süžeesse sisse elada ja läbi mängida, televägivallast kahjulikumakski. Sellest hoolimata mängivad tänapäeva lapsed räigeid tapmismänge, mis tehnoloogia täiustumisega on visuaalselt aina realistlikumad. Tõepoolest nagu olekski ise seal taplemas. Võib oletada, mil määral nende laste bioloogilised näitajad muutuvad: pulsi- ja südamelöögisagedus kasvab, vererõhk tõuseb, käed higistavad, tekib ehk kergelt tunnelnägemine. Samad tunnused (kuid mitmeid kordi tugevamalt) on ka inimesel, kes reaalselt relvast laseb. Näiteks koolitulistajal. Kas võivad siis tapmismängud olla sellise ekstreemse koolivägivalla põhjustajaks?

Ilmselt küll, kuid kindlasti ei saa need olla ainsaks põhjuseks. Koolivägivald on tingitud nii õpilase lapsepõlvest, tema kasvatusviisist kui ka meediast tema ümber. Suureks probleemiks meie ühiskonnas on see, et lapsi ei õpetata suhtlema. See väljendub nii koolisüsteemis kui ka järjest kasvavas virtuaalsuhtlemises, mil jäetakse unarusse sotsiaalsete oskuste arendamine ja silmast silma suhtlemine (Ennet, 2008). Siiski peab ka Ennet oluliseks faktoriks koolivägivallale meediat, millest tema sõnul pidevalt agressiivsust ja ärapanemist kumab. Ta leiab, et üks põhjus, miks probleemide kuhjudes just vägivalla poole pöördutakse, saab alguse juba varajases eas väärat tüüpi meediaga kokkupuutudes. Kui hunt taob multikas jänese pead vastu kivi, siis vanem peab lapsele selgeks tegema, et tegelikus elus seda ei tohi olla. Lapsevanemad peavad varajases eas lastele maailma reaalselt hakkama tõlgendama, et ei tekiks valesid hoiakuid ega arusaami (Ennet, 2008).

On lapsevanemaid, kes küll kohusetundlikult piiravad lapse meediumide tarbimist, kuid samas ei piira selle sisulist külge. Või on vaba aeg videomängude seltsis lausa premeerimise viis. Ja tegu on pealtnäha justkui väga teadlike vanematega. Kirjandusest võib tihtipeale lugeda, et lapsevanemal ja õpetajal on suur osa lapse meediakasvatusel. Täiskasvanud inimene peab olema võimeline nägema tegude tagajärgi, olema kriitiline ja analüüsiv, et olla tark meediakasutaja ning seda ka oma järeltulijatele õpetama. Tegelikult vajavad ka paljud lapsevanemad ning õpetajad täiendavaid teadmisi ja meediakirjaoskuse arendamist, et laste meediatarbimist suunata (Siibak, 2010). See tähendab, et Eesti laps on tänasel päeval hoolimata täiskasvanute toest ikka veel ohutsoonis kuna meedia kasutamine ja suunamine on ka täiskasvanud inimestele kohati keeruline ja arusaamatu. Tihtipeale ei teadvustata meedia negatiivseid ja positiivseid võimalusi täiel määral ning igasuguse meediaelektroonika kasutamine ja selle sisu on normaalne, tavaline, harjumuspärane. Ja kuigi soovitatakse väikelaste meedia tarbimine minimaalseks viia (alla 2- aastane üldse mitte, üle 3- aastane kuni 1 tund päevas, Ameerika Pediaatrite Akadeemia ja Avaliku Hariduse Komitee, 2001, tsit. Crick, Douglas & Ostrov, 2006 järgi), siis tänases Eesti peres üldjuhul seda küll ei järgita.

Teadaolevalt on agressiivsusel kumulatiivne efekt ja sellest ei saa enam lahti. Televägivalla mõju taustal on see hirmutav kuna juba praegu väidavad pikaajalise lasteaias või koolis töötamise kogemusega inimesed, et lapsed on vägivaldsemad ja süüdimatumad kui iial varem. Lisaks sellele, et nad üksteisele palju kahju tekitavad (ühelt poolt teevad üksteisele haiget aga teiselt poolt õpetavad vägivaldset käitumist edasi) on neid ka raske õpetada. Õppimine (igasugune) on ümber kolinud televisiooni ja internetti, inimesed kohtuvad vähem ja õpivad vahetult üksteiselt ja ükteistega vähem. See mõjutab sotsiaalsete oskuste arengut ja väljakujunemist. Väga palju aega virtuaalmaailmas veetnud laps ei oska hiljem inimestega koos olla, ta ei mõista emotsioonide nüansse ega huumorit. Tajub olukordi valesti. Ehk on hoopis see suurem põhjus tänapäeva laste agressiivsusele kui televägivald?

Kirjutas Kadri Pohlak

 

Kasutatud allikad:

Crick, N. R., Gentile, D. A. & Ostrov J. M. (2006). Media Exposure, Aggression and Prosocial Behavior During Early Childhood: A Longitudinal Study. Social Development, 15, 612-627

Wilson. B. J. (2008). Media and Children`s Aggression, Fear, and Altruism. The Future of Children, 18, 87-118, 32

http://www.neljas.ee/est/?news=958730&category=1

http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=3671&print=1